Looming
Kirjanik loeb. Katrin Ruus
„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…”
„Eiiii!” karjusime mina ja mu õde.
„Loe päriselt.”
„Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…”
„Eiiii! Issi!”
„Eiiii!” karjusime mina ja mu õde.
„Loe päriselt.”
„Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…”
„Eiiii! Issi!”
Eestimaa puit
Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja sain kohe aru, et see oli meie mõlema poolt viga, mina poleks pidanud nii julgelt ülekäiguraja äärde astuma ning tema nii lahkelt peatuma.
Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”
EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastajast saabki
kullerkupp oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
Mis nägijas janutab näha,
ei leia hingamist
rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust
vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.
Kui kurvastajast saabki
kullerkupp oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
Mis nägijas janutab näha,
ei leia hingamist
rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust
vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.
Kirjandusrühmituse paatos või siiras sisekaemus?
„Grafomaania”.
„Grafomaania II. Haljas”.
„Grafomaania III. Korje”.
„Grafomaania II. Haljas”.
„Grafomaania III. Korje”.
Kirjanik loeb. Tõnis Vilu
Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin väga vastuvõtlik.
