Looming

Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja sain kohe aru, et see oli meie mõlema poolt viga, mina poleks pidanud nii julgelt ülekäiguraja äärde astuma ning tema nii lahkelt peatuma. Ma ei lähenenud teepervele küll ülemäära ootamatult, aga kui lastiks on tonnide viisi Eestimaa puitu, mõjub igasugune peatumine rängalt nagu äkkpidurdus ja üks halvasti kinnitatud palk libises vastu teist, teine vastu kolmandat. Kolmas palk oli üks viimastest, mis veokile ja seega ka praamile üldse mahtus. Too oli seetõttu terve meresõidu veetnud parimal merevaatega kohal ning Läänemere lainetest inspireerituna mõelnud vabadusest ja vastutusest, samuti sellest, kas need kaks on ikka omavahel seotud või on see lihtsalt kirjanditeema, millega on piinatud põlvkondade kaupa koolilapsi.

Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen sel nädalal üksikisa. „Mida see tähendab, et oled üksikisa?” küsis kirjasõber. „Seda, et kaasa kolab tööreisil mööda Lääne-Euroopat,” kuigi ta ei tahtnud kunagi kirjutada kaasast. Tundus natuke nagu reetmine – kirjutada kuskile teise linna oma kodusest elust. Mainida mingeid asju, anda välja. Rääkida lähedastest, see tundus nagu tagaselja rääkimine.
Paul oli üksinda kodus. Küttis ahju. Talvel on see mõnus ja on ka tüütu, üle päeva või iga päev kütta. Puid tuleb tuua, ja see on tegelikult natuke nagu spordi eest. Õues oli paks talv, oli nagu südatalv, kuigi isegi jõulud polnud veel käes.

Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu ega osanud seda järsku kuhugi panna. Mees pani käed kõhu peale ja küsis tasasel häälel:
– Kas ma saan teid kuidagi veel aidata?
– Ega vist.
Mees surus haigutust alla ja pühkis oma püksipõlvedelt mingeid nähtamatuid ebemeid. Võib-olla tuhka. Või tolmu. Ta ülikond polnudki nii laitmatu, nagu esialgu tundus, näis kuidagi kulunud. Või oli see lühikese talvepäeva tuhm valgus, mis puhta musta halliks määris.
Mantlitaskust leidsin roosa kilekotinutsaka, Kaubamaja osturalli kirjad peal. Raputasin koti kõva krabinaga käkrast lahti ja libistasin paberkotis urni roosasse kilekotti. Mees seisis samal kohal, vaatas aknast välja ja keerutas pöidlaid kõhu peal, üle ta näo lendas kerge vari. Ja järsku näis mulle, et ta irvitab mu üle. Hetk hiljem ei osanud ma ta ilmest siiski midagi välja lugeda – see oli treenitud, mitte­midagiütlev, igavlev-viisakas.
– Häid jõule.