Looming
Uued
Elu mõte on tuut!
Gustav Suitsu luuletajakarjääri kulminatsioonis, kogus „Kõik on kokku unenägu” (1922) leidub neli klassikalistes paarisvärssides eleegiat. Üks neist, „Hauakiri” (1919) raamatu viimases kolmandikus „Rängast ringist” (1917–1922) on epitaaf Irboska veretöö ohvrile…
Autor/allikas: ERR
Eestimaa puit
Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja…
Foto: Kris Moor
Golfi hoovus
Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa…
Autori illustratsioon
Tehnika: akvarell paberil
Jõulutunne
Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu ega osanud seda järsku kuhugi panna. Mees pani käed kõhu…
Foto: Piia Ruber
Poetess ja idioot
Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus Vene rakett keset Raekoja platsi ja kõik on vastu taevast…
Telli ja toeta
Loomingut tellides toetad andekate eesti autorite luule, proosa ja arvustuste levitamist.
Toetuse saad teha ühekordse või püsimaksena.
Foto: Siim Lõvi /ERR
Kirjanik loeb. Tauno Vahter
Kui näen praegu inimesi teles või ajakirjas oma moodsat elamist esitlemas, siis torkab silma, et kodudes pole enam eriti palju raamatuid. Tegelikult ei olnud ka vanasti kõigil inimestel tohutus koguses…
Foto: Kris Moor
Kirjanik loeb. Katrin Ruus
„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…”
„Eiiii!” karjusime mina ja mu õde.
„Loe päriselt.”
„Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…”
„Eiiii! Issi!”
„Eiiii!” karjusime mina ja mu õde.
„Loe päriselt.”
„Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…”
„Eiiii! Issi!”
Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”
See on Kaplinski luulekogu „Tolmust ja värvidest” (1967) lõpuluuletus. See on väga huvitav luuletus. Mis siin toimub?
Foto: Annika Markson
Kirjanik loeb. Tõnis Vilu
Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla…
