*

Heinamaarjapäeva hommikul

on elu hapram veel kui muidu

 

kajakate heitunud kisa

hakib ja hekseldab mõtteid

hing pitsitab

 

ema ma kardan

tulla haiglasse su juurde

heinamaarjapäeva hommikul

kui piiksuvate aparaatide all

hingeldaks justkui kogu ilm

 

sa oled väga väike

seal suures majas

ja ootad et keegi

ütleks õigeid sõnu

kas nüüd on aeg seda osata?

 

su hääl telefonis oli selline

et suutsin vaid kramplikult mõelda:

mul on töö juures laual

tinaraamis klaasingel

kelle habras kael ometigi

hoiab rasket pead

 

haigla trepil

sätivad kolm vene naist

oma veripunaste pearättide narmaid

ja kõnelevad

et lootust on alati

kui oskad kannatada

nemad on vist

vera, nadežda, ljubov

 

heinamaarjapäeva hommikul

on usk

lootus

ja armastus

lähemal kui muidu

 

juulis 2013

 

*

Ema ma tahaks uskuda

aga tegelikult ei tea

kas tunneli lõpus on valgus

või hoopis rong

mis toob mind täna viimaks Tartusse

sinu juurde

kui oled jälle

ja ikka haiglas

kuidas sa küll tajud ja mõistad seda

et ma muudkui torman ja töötan

justkui oleks see nii kole tähenduslik

samas kui sinu päevad

on täpselt ühesugused

palavik püsib

ja vaade palatiaknast

 

Tartus küsin igaks juhuks teed

aga kogemata Maarja Magdaleena haiglasse

teades muidugi et vaja Maarjamõisa

on see lunastuseotsing?

 

ema sa oled

iga korraga natuke väiksem

aga täna näed sa välja nagu

vägev hõimupealik

su pilk on kuidagi kindel

juuksed peas püsti

(ise ütled et mitu nädalat pesemata)

ja kaela küljes kaks voolikujuppi

ühel kollane teisel punane ots

sinu lahingutrofeed

 

siis korraga palud

sahtlist oma kõrvarõngaid

kuldseid ristikulehekesi

mida mäletan nii kaua

kui üldse mäletan

kui need jälle kõrva saavad

julgen viimaks lahkuda

 

haigla lifti astudes

olen äkitselt kohutavalt üksi

see on suur lift

kuhu mahuks 24 suure tähega Inimest

kogukaalus 1800 kilo

aga praegu pole siin grammigi kedagi teist

vaid mina

tõesti üsna üksi

 

21. märtsil 2014