Ilukirjandus ja selle tõlkimine on vahel ikka sattunud sündmuste tulipunkti, sest kirjandus võib ju olla ohtlik. Samuti võib ohtlik olla teisest kultuurist pärit kirjaniku sõnade ja mõtete vahendamine – iial ei või teada, mismoodi need tõlkija kultuuris vastu kajavad. Mõelgem kas või Salman Rushdie „Saatanlike värsside” saatusele.
Käesoleva aasta märtsikuus tõmmati tõlkimine taas ühiskondlikku arutellu ja see ületas koguni uudisekünnise, mis ei ole sugugi tavaline. Tõlkijat kujutleme ju enamasti ikka kummargil töölaua taga, näritud pliiatsijupp peos, otsimas pooleliolevas töös vaja minevat Ideaalset Sõna. Nüüd aga selgub, et ilukirjandus ja selle tõlkiminegi võib teatavates olukordades osutuda võimuinstrumendiks ja üles kütta üpris vägevaid kirgi.
Mis siis õieti juhtus, et tõlkijate personaalküsimus ootamatult ühiskondliku debati püünele sattus? Juhtus see, et 20. jaanuaril 2021 astus ametisse USA 46. president Joe Biden. Ja nagu ikka suurtel tseremooniatel, rakendati selgi korral võimuvankri ette muu hulgas kaunid kunstid. Peeti kõnesid, mängiti pilli, lauldi, juubeldati ja noor mustanahaline luuletaja Amanda Gorman esitas mõjuval viisil oma mõjuva luuletuse „Mägi, millele me ronime” („The Hill We Climb”).
Amanda S. C. Gorman on sündinud 1998. aastal ja saavutanud oma noore ea kohta juba tõesti väga palju: ta on saanud mitmesuguseid preemiaid ja aunimetusi ning tema luulekogu „Mägi, millele me ronime” ja lasteraamat „Muutus laulab” („Change Sings”) on tõusnud müügiedetabelite tippu. Kui vaadata, millest Gorman kirjutab (Vikipeedia nimetab tema loomingu põhiteemadeks ebavõrdsust, feminismi, rassiküsimusi ja marginaliseerimist), võib teda vist õigustatult pidada angažeeritud kirjanikuks. Üpris tuntud oli luuletaja juba ennegi, aga Bideni ametisseastumise tseremoonia tegi temast üleilmse staari – ja ärgitas paljude riikide kirjastajaid tema loomingut välja andma, millest saigi alguse tõlkimisega seotud äge poleemika.
Nimelt teatas hollandlanna Marieke Lucas Rijneveld (tuntud ja tunnustatud noor kirjanik temagi), et loobub Gormani luulekogu tõlkimisest, kuna tema isiku ümber on sellega seoses tekkinud liialt kõva kära. Ja tõepoolest, kui Hollandi kirjastus Meulenhoff tegi teatavaks, et Gormani luulekogu „Mägi, millele me ronime” tõlkimine on usaldatud Rijneveldile, tekitas see paraja pahameeletormi, ennekõike seepärast, et Rijneveld ei ole mustanahaline. Paljud, kõige häälekamalt ehk mõjukas aktivist Janice Deul, leidsid, et Gormani tõlkimisega saaks paremini hakkama mõni teistsugune tõlkija – et mustanahaline noorem naisterahvas, kel oleks kogemusi spoken word’i vallas, suudaks kindla peale tema luulet paremini tajuda ja edasi anda.
Pisut hiljem jõudis laia ilma uudis, et ka Hispaania kirjastus Univers on otsustanud leida sobivama tõlkija kui algselt välja valitud Victor Obiols, kes pidi teose katalaani keelde tõlkima, kuid osutus liiga valgenahaliseks ja pealegi veel meesterahvaks. Vahemärkuse korras olgu öeldud, et Gormani luulekogu nimiluuletuse eestikeelse tõlke autor on Raul Veede ja see ilmus ERR-i kultuuriportaalis.
Rijneveldi ja Obiolsiga seotud uudised kutsusid esile mäsu, mille sarnast tõlkeilm pole ammu näinud. Nagu viimasel ajal kombeks, kujunes siingi kaks peamist vastasleeri, kelle argumendid olid lihtsustades enam-vähem järgmised: Gormanit sobib kõige paremini tõlkima sarnase profiiliga inimene; Gormanit sobib tõlkima ükskõik missugune hea tõlkija. Nii lihtsa vastandusega tegelikult muidugi piirduda ei saa. Mõlemast leerist leiab mitmesuguseid arvamusi ja kui neisse süüvida, siis võib aru saada, et ega tegelikult üksteise vastu nii üdini vaenulikud oldagi.
Ehkki nende seas, kes Rijneveldi ja Obiolsi väljavahetamise peale aplodeerivad, leidub arvatavasti ka madalalaubalisi tigedikke, ei arva intelligentsemad neist, et valge (ja võib-olla isegi meessoost) tõlkija ei saaks tööga hakkama. Pigem rõhutavad nad, et kirjastuste valik aitaks käesoleval juhul anda võimalusi teistsuguse profiiliga tõlkijatele, kellel on seni tõesti olnud keerulisem tõlketurul kanda kinnitada. Samuti leiavad nad, et vastasleeri protesteerijates, kes on enamasti „kahvanäod”, kõneleb privileegipimedus – ja osaliselt on neil kindlasti õigus.
Teine leer, keda mõte, et tõlkida tohiks ja saaks justkui üksnes sarnase taustaga autoreid, sügavalt ja õigustatult haavab (sest kes tõlkimisest midagigi teab, on ilmselt taibanud, et tõlkija olulisemaid omadusi on empaatiavõime, oskus mis tahes autori maailma sügavale sisse minna ja see suure kaasaelamisega oma kultuuri, oma lugeja ette tuua), ei oleks aga ilmselt sugugi protesteerinud, kui poleks tekkinud seda ootamatut vaidlust, mille survel peeti vajalikuks tõlkijad välja vahetada. Viimasele reageeriti tõesti üsna valuliselt: näiteks kirjutab Gormani teose hispaaniakeelse tõlke autor Nuria Barrios ajalehes „El País”, et Rijneveldi loobumine oli katastroof. Ta ütleb: „See on identiteedipoliitika võit loova vabaduse üle.”
Niimoodi siis on asutud ka kirjandustõlke vallas tõde ja õigust taga ajama. Usutavasti on vähemalt parem osa vaidlejatest siiski valmis teisele poolele sammukese lähemale astuma. Kirjanduse vallas on dialoog ehk siiski veel võimalik.
Kui poleks muret, et ülalkirjeldatu võib olla vaid üks liivatera lähenevas tormis, võikski selle jutu siinkohal rahumeeli lõpetada. Igaks juhuks aga tasub mainida veel mõnda juhtumit, mis loodetavasti küll ei anna, aga samas siiski võivad anda märku sellest, et ühelt poolt on hoogu võtmas üldisem poliitilise korrektsuse pealetung ja teiselt poolt kasvamas riikliku tsensuuri surve, mis mõjuvad tõesti otsekui ühe tohutu hoovuse kaks haru.
Viimasega on asi lihtne ja näiteid pole vaja kaugelt otsida. Vaadatagu kas või Venemaa poole, kus kirjastused tegelevad agaralt enesetsensuuriga, et ennetada problemaatiliste raamatute ärakeelamist. Kirjastamine on ju äri ja ärimees peab kuidagi ära elama, nõudku see või enesesalgamist. Teemast annab 25. märtsi „Postimehes” väikese ülevaate Tauno Vahter.
Lääne suunalt ligineva uuskorrektsuse kohta tooksin aga kaks üsna kõnekat näidet. Esimene neist puudutab Dante „Põrgut”, mille uuest hollandikeelsest tõlkest otsustati välja jätta prohvet Muhamedi puudutavad lõigud. Tõlkija Lies Lavrijseni sõnul oli see vajalik, et vältida arusaamatusi ja asjatuid solvumisi. Ühes kirjastajaga sooviti tagada, et raamat oleks võimalikult paljudele „kättesaadav”. Tundub uskumatu, aga on tõsi… Järjest enam on hakatud varasemaid, mõnel juhul koguni väga kaugetel aegadel loodud teoseid „õigeks” kirjutama. Ja kui õigeks kirjutada ei õnnestu, siis võib juhtuda, et teos ning halvemal juhul ka autori muu looming surutakse lihtsalt unustuse hõlma. Midagi niisugust on toimumas armastatud Ameerika lastekirjaniku Dr. Seussiga. Kirjaniku sünniaastapäeval, 2. märtsil teatas tema õigusi haldav kirjastus Dr. Seuss Enterprises, et kuut autori raamatut edaspidi enam juurde ei trükita, kuna neis leidub rassistlikke hoiakuid. Muretsemiseks pole justkui põhjust, sest olemasolevaid raamatuid kokku ei korjata ja turuplatsil põlema ei panda. Aga tõsiasi, et sellest otsusest tehti sündmus – et kirjastus nägi selles võimalust rõhutada oma eetilisi hoiakuid ja „nõuetelevastavust” –, on siiski omal kombel kõnekas.
Lisaks veel teadmine, et 2. märtsil tähistatakse üle kogu USA suurt lugemispäeva – mis on ju valitud Dr. Seussi sünnikuupäeva järgi – ning käesoleval aastal teatas seda korraldav National Education Association, et edaspidi plaanitakse Dr. Seussi loomingu asemel keskenduda „mitmekesisemale lastekirjandusele” ning Dr. Seussi nimi jäi mainimata ka president Bideni samal päeval peetud kõnes. Jällegi – kõik oleks justkui korras, aga samas nagu ei ole ka.
Keerulised ajad, keerulised küsimused. Tahaks loota, et kuna kogu see kirjasõnaga seotud probleemirägastik puudutab ennekõike lugevaid ja tänu sellele eeldatavasti ka mõtlevaid inimesi, pannakse voolama üksnes tint ja veri jääb valamata.
Lisa kommentaar