Gregor Kulla: „Peenar”.
Värske Raamat, nr 35. Kultuurileht, 2024. 172 lk.

Vaevalt, et ühelgi kirjandusteadlikul eestlasel oleks kahe silma vahele jäänud augusti hakul ilmunud Gregor Kulla debüütteos „Peenar”. Ütlen ausalt, kui oleksin näinud tundmatu autori nime kärtsroosadel kaantel, mille keskel seisab roheliste juustega olend, oleksin olnud skeptiline, aga kuna see asetub Kulla varasema tegevuse viljakale pinnasele, on raamatu camp ja cool kujundus osa kontseptsioonist. See on nagu autori kogu varasema loomingu manifestatsioon – Kulla on kriitik, etendus­kunstnik, muusik, elu24 vääriline bravuuri­tar –, kõik need persoonad on raamatus olemas ja õilmitsevad aina lopsakamalt edasi.

Kulla ei tulnud aga kirjandusväljale pelgalt nalja tegema, vaid positsioneerib ennast teadlikult kirjanduskaanonisse. Teoses on intervjuu kirjanik McKenzie Warkiga, kus Kulla küsib: „Mina liigitan oma loomingu autofiktsiooni valda ja olen märganud, et nii teevad ka paljud teised kväär- ja transkirjutajad. Mis sa arvad, miks?” (Lk 148.) Wark toob peamise põhjusena vajaduse leida uusi viise, kuidas anda edasi kväärkogemusi, mille kohta muidu ei taheta lugeda.

Ja tõepoolest on lahe, kui saad ette kujutada teose autorit, reaalset lihast ja luust inimest siin ja praegu. Autofiktsiooni ehk minakirjutust näeb näiteks Aare Pilv autobiograafia alamkategooriana, kus elu ei mõisteta pelgalt jutustuse, vaid pigem lihtsalt elusolekuna.^[1] Hanna Linda Korp ütleb Pilvele tuginedes, et minakirjutus lubab „autobiograafilisena vaadata selliseid jutustusi, mis liigituvad pigem ilukirjanduse alla. Sellistes tekstides on loost olulisem see, kuidas autor oma elusolekut väljendab.”^[2] Niisiis kaks tunnust: mitte­lineaarselt esitatud omaelulooline aines ning poeetiline keelekasutus – ja juba poebki autor lugeja südame ligi.

Minakirjutus võimaldab pidada jutustajat autorile lähedaseks isikuks, mis on muidugi libe tee, mida ilukirjandust analüüsides käia. Ei saa ju öelda, et tegelase mõte on sama mis autori mõte. Ometi nimetatakse „Peenra” minategelast mitmes kohas Gregoriks, kes käib pidevalt Kanuti Gildi Saalis pesemas, sest ta Kopli korteris on veeboiler katki. Ta valmistub performance’iks ning kirjutab muusikat ja kultuurikriitikat. See tekitab tunde, nagu loeks kellegi isiklikku päevikut, mille oled leidnud kuskilt Tallinna linnaruumist või Kopli trammi pingilt. Keda huvitab tõde, kui tekst on niivõrd elav!

Autofiktsioon pole teose arvustajates seni küsimusi tekitanud, kuid proosa­luule mõiste on jätkuvalt poleemiline ja isegi arusaamatu. Tavatult suuremahulise proosaluulekogu 172 lehekülge katavad peaaegu kirjavahemärgitud lõigulahma­kad, mis näevad välja justkui ühe XXI sajandi noore inimese mõtteruumi transkriptsioon. Proosa­likkust on teosele ette heidetud näiteks blogis Sulepuru: „Raamatut on reklaamitud proosaluulena, aga mu meelest on tegu tavalise (omaelulise?) poetiseeritud proosaga. Seda ei saa lugeda nagu luulekogu, et jupike siit ja jupike sealt, sest kuskil alguses antud märksõnad hakkavad kuskil keskel või lõpupoole kasvama ja tähendus­ridu edasi ajama, seda raamatut peaks lugema algusest lõpuni.”^[3] Kuigi ilmselt saab suurema elamuse, lugedes teost tervikuna, ei takista miski ka tekste eraldi lugemast. Lisaks sellele võib klassikalisemat vormi otsiv lugeja leida „Peenrast” ühe ehtsa haiku (lk 135), mis ei jää ka puändita, samuti teravaid lõpuvärsse ja tabavaid siirdeid. Aga selle asemel, et „Peenart” robustselt proosa ja luule vagude vahel ringi vedada, on ilusam lasta sel lihtsalt olla ja vaadata, mida teos lugejaga teeb.

Teose poeetilise selgroo moodustab rikkalik keelekasutus, mis tõrgub ortograafia reeglite vastu. Eesti ja inglise keele läbisegi kasutamine nii, nagu seda argisuhtluses ja suulises kõneski tehakse, muudab lugemise koduseks. Teos tekitab tunde, „et siin saab unleashida oma inner beasti” (lk 43), oma keelemängu-beast’i, oma õigekirja­oskamatu, oma emakeeleoskamatu beast’i. Meenuvad olukorrad minu enda kooliajast, kus emakeeleõpetaja Malle ütles, et ei tohi öelda „podcast”, vaid peab ütlema „taskuhääling”, sest nii on eesti keeles õige. Kulla tekstid on kirjutatud aga täiesti süüdimatus estonglishis, näidates nii koha kätte kõigile keelepuristidele. Mitmes kohas asendavadki ingliskeelsed sõnad eesti oma sõnu, justkui emakeelne sõna ei meenuks või polekski tarvis seda mäletada. Viljakast pinnasest leiab aga ka selliseid uudissõnu nagu luupima (korduma) või matchima (klappima, näiteks kellegagi tutvumis­saidil). Teisal on kasutatud inglise keelt vängemate sõnade pruukimiseks: „väike konts / väike tuunika / väike kulm / ja i will burn your fucking house down” (lk 77). Olgem ausad, ei oleks pooltki nii cool öelda: „ma põletan su kuradi maja maha”.

Oma keele-agendat ajab „Peenar” ka eesti keele sees, täpsemalt võetakse teose algusosas fookusse LGBT+ sõnavara: „I want to / get pede back inglise keeles oli ju queer sõimusõna aga queerid / võtsid selle endale me võiks sama pedega teha mis „kväär” ja / „kväärima” pede ja pedema ma tegin otsa lahti mulle võib / pede öelda mulle võib tegelikult mida iganes öelda teistele / pede ütlemise osas oleksin mmm tiba ettevaatlik” (lk 20). Ja seda programmi raamat ka teostab. Sõnaveebistki leitav laensõna „kväär” on siin osaliselt asendatud eestikeelse, senini halvustava tähendusega sõnaga „pede”, mis aegamisi aina omamaks, leebemaks ja pehmemaks saab. Kui Netflixi seriaal „Heartstopper” on pede, siis tahan ma ka pedeseriaale vaadata ja pedereerida laupäeva varavalges Vesta baari ees nagu „Peenra”-mina teeb. Gregor, I’m bringing pede back with you!

Raamatu reklaamtekstides on korduvalt välja toodud tsitaati: „täiesti seebiooper on olla eestis mittehetero need asjad / mis juhtuvad neist võiks kirjutada köiteid // and that’s what i’m doing ja I WAS FIRST” (lk 63). Küünilise lugejana võiks ju norida, et ega sa ikka ei ole Eesti esimene kväärkirjanik, kväärkirjanike teostest on kirjutatud terveid artikleid ja uurimistöid. Kuid mõistlik oleks võtta tsitaati hea näitena teose stiilist, kus kesksel kohal asetsevad huumor ja poeetilised liiiiiialdused.

Omaette väljendusvahendina ongi kasutusel liigpikad tähekordused tundelise paisutuse väljendajana, näiteks „mineeeee nohh kui rõve” (lk 92), „paluuuuuuuuuun” (lk 142) ja „kammoooon” (lk 143). Samas teoses läbivalt kasutusel olev kahe a-ga „solaaris” mõjub hoopis pilana vanema generatsiooni arvel.

Kangesti tekib tahtmine seostada tähepikendusi kirjaliku internetisuhtlusega. Oletus väga kaugel tõest olla ei saa, sest internetikeelt kohtab näiteks ka emotikoni :s näol, teisal jälle väljakirjutatuna „crying laughing emoji” (lk 57), ning suhe sotsiaalmeediasse on läbiv teema. See suhe on lihtsalt öeldes toxic – minategelasel on tekkinud keskendumishäire ja põhiliselt püüab jutustajahääl end sotsiaalmeediast, eeskätt Instagramist võõrutada.

Ta laeb Instagrami rakenduse maha, et siis fomo-tundes jälle sotsiaalmeedia sügavustesse kaevuda. Kulla arutleb selle üle, milliseid postitusi peaks sotsiaal­meediasse tegema (etteruttavalt ütlen, et neid, mis ajavad naerma), ning võrdleb erinevaid tutvumissaite. Kuigi enda võõrutamine ühismeediast näib pea võimatu, on ideaalse partneri omaduste seas siiski passiivsus ühismeedias, mis ajab „nii kiima” (lk 88). Tekst eeldab lugejalt teadmist, mida tähendab fomo ja mis tunne on see, kui keegi sind netivestluses ghost’ib. See on Kulla generatsiooni raamat, mida poleks saanud kirjutada üheski teises kontekstis.

Enamik tekste „Peenras” paigu­tuvad erinevatesse Eesti paikadesse, kuid lõpusirgel suundub minategelane mööda „lääne sillutist” (lk 170) Saksamaale kaasaegse muusika festivalile, jättes lõpu tõlgendustele avatuks. Kui pikk teekond läbi koledate kolkakülade, Hauptbahnhof’ide ja lennu­jaamade kord läbi saab ja kelmikad emoti­konid taas paberile ilmuvad, võib rahuga nentida: „kuidas ma / suutsin vist sellepärast et ma ei võtnud seda liiga tõsiselt” (lk 137).

 

^[1] A. Pilv, Niivõrd nüüd. Suvelektüüriks minakirjutusest. Sirp 24. VII 2009.

^[2] H. L. Korp, Lauri Sommeri omamütoloogia „Räestu raamatu” ja „Sealpool sood” näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2015, lk 2.

^[3] sulepuru.wordpress.com 8. IX 2024.