„Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat”.
Koostanud Marju Lauristin ja Sirje Olesk.
Ene Mihkelsoni Selts ja kirjastus Tänapäev, 2024. 512 lk.

„See raamat muidugi on Ene silmis patt. Me ei oleks tohtinud seda teha,” ütles Marju Lauristin Ene Mihkelsoni eluraamatu esitlusel.^[1] Ometi on see raamat olemas.

„Tetraeeder karjamaal” koosneb kolmest osast: esimene, „Mitmekihiline Mihkelson”, sisaldab isiklikke mälestusi; teine, „Mihkelsoni tõlgendamine”, käsitleb Mihkelsoni loometeed ja üksikuid teoseid; kolmas osa, „Arhiivileide”, pakub lugemiseks kirjaniku meilivahetuse Eneken Laanesega ning Fred Pussi uurimuse Mihkelsoni suguvõsast. Lisaks on raamatus pea sada kõnekat, valdavalt varem avaldamata fotot Mihkelsoni elust.

Esmamuljena on „Tetraeedris” palju põnevaid tekste, kuid tervik näib kirju, et mitte öelda eklektiline. Esimene ja teine osa oleksid vabalt võinud ilmuda eraldi kaante vahel ning kolmas passiks lisana esimese juurde. Kahtlemata annab raamat hea ülevaate Ene Mihkelsoni Seltsi esimese kuue aasta tegevusest – kirjaniku elu- ja loometee on biobibliograafiliselt kaardistatud (Sirje Oleski ja Mart Velskri artiklid), ta loomingut on tõlgendatud eri kontekstides ja uutes perspektiivides (Arne Merilai, Janika Kronbergi, Hasso Krulli jt käsitlused), unustamata pakkuda praktilisi töövahendeid kirjandusõpetajatele (Joosep Susi märkmed luulelugemistalgutest Ene Mihkelsoni tekstide näitel). Seltsi eesmärki – „kirjanik Ene Mihkelsoni vaimse pärandi, temale omaste ideede ja väärtuste elavana hoidmine ja edasikandmine”^[2] – täidetakse imetlusväärse kire ja põhjalikkusega. Raamatus kõneleb enamik seltsi 25 asutajaliikmest ning vaid kaks 18 inimesest, kes sõna saavad, ei kuulu seltsi. Miks siis ikkagi „Ene Mihkelsoni eluraamat” ja mitte näiteks „Ene Mihkelsoni Seltsi kogumik” vms?

Selline küsimusepüstitus tähendab aga pealiskaudset möödavaatamist koostajate taotlustest ning teose omalaadi kongeniaalsusest Mihkelsoni loominguga.

Vihje eluraamatu žanri mõistmiseks andis Marju Lauristin raamatu esitlusel: sellega viidatakse „Marie Underi eluraamatule”, Artur Adsoni koostatud ja 1974. aastal Rootsis ilmunud kaheköitelisele teosele. Seal on elu ja kirjandus küll selgelt eri kaante vahele löödud: esimeses köites on valik pilte, kirju ja dokumente ning Adsoni kokkuvõte Underi elukäigust; teine raamat koondab põhiliselt varem avaldatud esseid, artikleid ja kõnesid Underi loomingu teemal. „Seesinane Marie Underi elu raamat on ühtlasi luule raamat,” ütleb Adson saatesõnas, „sest need kaks on avatava teose keskkujule lahutamatult seotud. Nii katab üks nimi teise – ja sisu kajastab Marie Underi elu- ja luuleteekonda.”^[3]

Katab või ei kata – kuidas on seekord? Kas ka Ene Mihkelsoni elu raamat on ühtlasi tema luule raamat, kas elu ja luule (kirjandus) on ka talle lahutamatult seotud või tuleks kuhugi tõmmata selge piir, et mitte eksida kirjaniku vaimulaadi vastu? On ju Mihkelson korduvalt vastustanud loomingu seletamist autori biograafiaga ning protestinud omaeluloolisuse mõiste vastu. Arvatavasti ongi see põhipõhjus, miks Lauristin peab eluraamatut Mihkelsoni silmis patuks. Küsimus elu ja kirjanduse omavahelistest seostest ja nende olulisusest läbib pea kõiki seniseid Mihkelsoni loomingu käsitlusi (sh temaga tehtud intervjuusid) ning ka „Tetraeedri” kirjutisi. Viivi Luik sõnastab põhiküsimuse nii: „[K]as ta [Ene Mihkelson] oli inimene ka, või oli ta raamat. Inimesest tehtud raamat. Mis tähendab, et kogu tema inimese-elu, kõik see inimese-elu häda ja viletsus, lust ja rõõm, uhkus ja alandus oli raamatuks saamise teenistuses.” (Lk 23.) Ehk: kas ka Ene Mihkelson võinuks kirjutada alla lausele „Ma olen raamat”?

Mulle näib võimatu, et keegi sellele küsimusele kunagi ammendavalt vastaks. Liiga kompleksne on selleks elu ja kirjanduse vahekord tõejanulise luuletaja elus; liiga paljutine on selleks Ene Mihkelson ise, kes on juba oma teostes pihustunud erinevateks kujudeks – minaks, Mihkelsoniks, autoriks, võib-olla teistekski tegelasteks… Kuidas saakski siis ta kohta midagi lõplikku väita, rangelt piiritleda, mis on tema loomingust rääkides kohane ja mis mitte? Võin öelda vaid lugeja positsioonilt, et Mihkelson on kindlasti kirjanik, kelle puhul tekib tahtmine saada paremini aru ajaümbrusest, milles teos sündis, kombata kujutelma ja tõsielu vahekorda teksti taga, avastada seoseid teiste teostega. Teatud vastuolu sellise lugejapoolse vajaduse ja Mihkelsoni tõrke vahel oma loodut seletada on küllap jääv ning seda ei ole ka eluraamatu autoritel võimalik ületada. Elu ei kata luulet ega luule elu, need on küll lahutamatult seotud, aga autor võib mõnes oma ilmumises püstitada nende vahele müüri, millest üle hüppamine jätab tõlgendajate hinge patutunde. See patt kandub üle ka lugejale, „Tetraeedri” läbimine pole sugugi sujuv ja lobe, vaid üksjagu vastuoluline ja ebamugav kogemus. Ainsana leevendab seda tundlikkus ja põhjalikkus, millega raamat on kokku pandud.

Ma ei hakka ükshaaval nimetama ja kommenteerima kõiki kogumiku neljateist teksti – esiteks jääks see siin paratamatult pinnaliseks, teiseks tunnevad tekstide autorid käsitletavat ainevalda ehk Mihkelsoni loomingut ja selle kontekste minust palju paremini, nii et vaevalt suudaks ma midagi märkimisväärset lisada. Keskendun selle asemel ühele tekstile, mida tajun tuumsena.

Merle Karusoo koostatud dokumentaarium „Mina ja minu Mihkelsonid”, kus kõnelevad Mihkelsoni kaasteelised Anu Laido, Maimu Berg, Marju Lauristin, Marin Laak, Reet Valgmaa ja Sirje Olesk, on raamatu mahukaim ja vahest ootamatuim tekst – isiklik, kohati lausa raputavalt avameelne, inimlikest vastuoludest tulvil. Ülesehituselt sarnaneb see Karusoo dokumentaalnäidenditega, liigutakse kronoloogiliselt läbi Mihkelsoni elu, mälestuskillud on grupeeritud teemaplokkide kaupa. Arvatavasti on Karusoo intervjueerinud kõiki kõnelejaid ükshaaval ning hiljem nende monoloogikatked vaheldumisi asetanud, nii et moodustub implitsiitne dialoog, kus üksteisele noogutatakse kaasa või vaieldakse vastu.

1984. aastal tegi Karusoo Mihkelsoniga eluloointervjuu, mis ilmus pärast Mihkelsoni surma kogumikus „Vaba inimese tunne”^[4] – seda on nüüdse dokumentaariumiga põnev paralleelselt lugeda ja jälgida, mismoodi mõtestab oma elulugu, isiksust ja kutsumust inimene ise ja kuidas tajuvad teda lähedal seisjad. Lähedal? Kas on üldse võimalik kellegi lähedal olla? Eriti kellegi, kes inimesi nii intensiivselt tõmbab ja tõukab, nagu seda Mihkelsoni kohta räägitakse?

„Mida sa teed?” küsib Karusoo. „Noh – kirjutan,” vastab Mihkelson. Karusoo: „Püüa kuidagi enesekohasemalt sellele vastata.” Ja Mihkelson: „Ma püüan kirjutada nendele inimestele hääle, kes ise rääkida ei saa ja keda ma arvan tundvat. Kaasa arvatud ka need inimesed, minuvanused inimesed, kes võiksid olla midagi samalaadset kogenud kui mina.”^[5]

Tundub, et Karusoo on öelnud Mihkelsoni sõpradele-tuttavatele samuti: „Püüa kuidagi enesekohasemalt vastata”. Olgu siis otsesõnu või lihtsalt oma olemisega. Ja nagu 1984. aastal Mihkelsoniga, nii juhtub ka nüüd: sellisele pöördumisele vastatakse erilise aususega, sõnastades midagi põhilist ja võib-olla iseendalegi üllatavalt täpset. Kuna mitu Karusoo dokumentaariumis esinevat inimest on ise „Tetraeedrisse” artikli kirjutanud, on huvitav märgata, kuidas samade inimeste suuline ja kirjalik väljendus erineb. Eriti aredalt ilmneb see siis, kui mitmes kohas kirjeldatakse samu sündmusi: näiteks kui Marju Lauristin räägib oma esmakohtumisest Mihkelsoniga (vrd lk 101 ja 156) või oma vanemate ja Mihkelsoni läbikäimisest (vrd lk 103–104 ja 175). Suulises kõnes lisanduvad järsemad epiteedid, veidi ebamugavad, aga sügavalt inimlikud detailid. Lakoonilist lugu ümbritseb segane, lõpuni seletamatu elu. Dokumentaariumi pealkiri „Mina ja minu Mihkelsonid” on tabav: esmalt räägitakse endast, alles siis Mihkelsonist, pretendeerimata kõikehõlmavale objektiivsusele, teadvustades iga isikliku vaatenurga paratamatut piiratust. Just sellise rõhutatud subjektiivsuse kaudu paotub midagi olemuslikku nii kõnelejate kui ka Mihkelsoni kohta.

Muu hulgas laseb Karusoo Mihkelsoni sõpradel-tuttavatel avada ka enda põlvnemist. On ühtaegu hämmastav ja iseloomulik, kui erineva päritoluga inimesed seda metsavendade tütart ümbritsesid: nende vanemate ja vanavanemate seas olid nii Saksa sõjaväes kui Eesti korpuses sõdinud mehed, põliskommunistid, ingerisoomlane, Narva venelane, baptist, julgeoleku kaastöötaja jne. Erinevad saatusemustrid on omavahel tihedalt põimunud, selle põimingu kaja kostab Mihkelsoni teostes. Mida kaugemaks mingi periood jääb, seda mustvalgemana seda kujutleme: tänapäeval võib kergesti tunduda, et eri leeride esindajad püsisid Nõukogude aja vältel seadsalt eraldi. „Mina ja minu Mihkelsonid” tuletab meelde, kui keeruliselt on inimeste saatused üksteisega seotud. Ning et kardinaalselt erinevate taustadega, justkui vastasleeridest pärit noorte vahel võib tekkida tundlik üksteisemõistmine ja eluaegne sõprus – midagi „Romeost ja Juliast” sootuks kauakestvamat, sügavamat.

Karusoo on küll dokumentalist, aga ka dramaturg: ta seletab võimalikult vähe ning väljendab ajastu ja inimsuhete tuuma üksikute eredate piltide ja stseenide abil. Kui Anu Laido meenutab, kuidas „meie küla kõige suuremad punased, nad käisid ju meil [—], läksid aita ise ja võtsid sealt, kas hobuserangid või midagi, võeti endale. Ja nüüd, kui see uus taassünd tuli, need olid esimesed, kellel olid sinimustvalged autode peal” (lk 192), siis polegi rohkem vaja, et aduda ideaalide purunemise vastikust. Maimu Berg räägib, kuidas Mihkelsoni pikad jutud sugulastest tuletasid talle meelde vanatädi, kes, „kui ma olin väike, tuli meile ja heietas kogu aeg neid sugulaste jutte. Ja mind ei huvitanud need jutud üldse. Kui ma päris väike olin, siis ma värvisin vanatädil iga küüne ise värvi, aga tema kogu aeg pläp-pläp-pläp-pläp. Oleks ma ometi kuulanud! Kui Ene hakkas pläp-pläp-pläp, juhtus umbes sama, ma ei värvinud küll tal küüsi, aga ma ei kuulanud ka. Oleks ma ometi kuulanud.” (Lk 171.) Nii ei saanudki Berg Mihkelsoni eluajal jälile nende ühistele sugulastele. Kui palju on selles pisikeses pildis peidus: möödalibisevad hetked, võimetus jõuda õigel ajal üksteiseni, juhuslike lapsepõlveelamuste määrav roll hilisemates suhetes. Need Laido ja Bergi mälestuskillud on ju ka väga mihkelsonilikud, võiksid vabalt kuuluda mõnda ta teosesse. Mõjusalt on kulmineeritud dokumentaariumi lõpp, kus Marju Lauristin kirjeldab ühiseid reise Mihkelsoniga: „Pariisis sattusime ühe kloostri keldris keskaegse kunsti muuseumisse, kus olid ükssarvikuga gobeläänid. Valges kleidis naise kohtumised ükssarvikuga. Ja keskaegne muusika, müstiline. Me olime ainukesed külalised.” (Lk 212.) Kes on too valges kleidis naine kohtumas ükssarvikuga? Kas sõbrad-tuttavad kohtumas Mihkelsoniga? Või Mihkelson kohtumas millegi mõistatuslikuga minevikust? Seletust pole, salapära säilib ja kujund jääb kummitama, nii nagu paljud Mihkelsoni enda kujundid, nii nagu ka küsimus „Miks meeldib mulle tetraeeder just karjamaal”.^[6]

Karusoo peab rangelt kinni dokumentalisti-eetikast, ta autorihoiak avaldub üksnes kompositsiooni kaudu, ta ei kirjuta midagi juurde ega moonuta räägitud sõnu. Enamasti toob selline autentsus võluvalt esile kõneleja isikupära, joonib alla ütlematajätmised ja spontaanselt loodud kujundid, aga mõnikord jäävad jutud ka liiga krüptiliseks, nii et tahaks täpsustada, mida õieti mõeldud on. Näiteks Marin Laagi meenutuskillus ühistest suvedest Peedomäe talus: „Ene oli oma toas, tahtis kirjutada, aga laste elu on laste elu paratamatult, eks ole, ja siis ta…” (Lk 189.) Mis siis juhtus? Või kas midagi juhtuski? Vahel on lahtised otsad ka toredad. „Ma viisin ta autoga Tartusse, tema kunda-munda oli ka peal,” meenutab sõber Reet Valgmaa Mihkelsoni viimast suvelõppu (lk 206). Mis on kunda-munda ja miks seda just nii kutsutakse, on tõeline fantaasiat käivitav küsimus.

Kahjuks ei anna Karusoo poole sõnagagi aimu isiklikest kokkupuudetest Mihkelsoniga. Kui palju neid üldse oli? Ei tea, aga tolle 1984. aasta kahekõne avameelsus ei luba neid võhivõõrasteks uskuda. Kui tunnistuste koguja ka ise midagi enesekohast ütleks, laieneks terviku tähendusväli veelgi; kui tema, koostaja-komponeerija paratamatu subjektiivsus saaks selgemini tajutavaks, oleks kompositsioonist tekkiv üldistus ehk veel avaram. Siit edasi mõeldes: Mihkelsoni romaane ja Karusoo dokumentaalnäidendeid oleks põnev kõrvuti analüüsida – on ju just need kaks 1944. aastal sündinud autorit eestlaste XX sajandi traumasid kõige põhjalikumalt, karmimalt ja kargemalt eritlenud, pelgamata puudutada ka valusalt vastuolulisi hämaralasid. Mille poolest sarnanevad ja erinevad nende uurimisküsimused ja -vahendid? Kuidas avaldub häälte paljusus ja selletagune autoripositsioon romaanis ja draamatekstis? Mida on nende kirjapandu eestlaste enesetajuga teinud? Uurimata maad ei lõpe.

Mihkelsoni loomingu puhul on räägitud, kuidas läbi kõigi romaanide, aga ka luule ja lühiproosa, kordub üks ja seesama lugu ehk Ene Mihkelsoni arhelugu. Arne Merilai sõnul „võib pea iga tema tekst olla kõikide ülejäänute suhtes tüvitekst” (lk 308). Täiendaksin: vahel tundub, et pea iga Mihkelsoni lause võib olla juhtmotiiv – iga lause võiks tõsta motoks ja tõlgendada kogu ülejäänud loomingut sellest lähtuvalt. Sarnaselt mõjub ka „Tetraeedri” tervik: kirjutistes korduvad samad sündmused, aastaarvud, kohad ja nimed, kord elu-, kord loomeloolisest rakursist, kord avameelsemas ja detailsemas, kord krüptilisemas ja looritatumas sõnastuses. Ometi ei hakka igav, sest iga käsitlus lisab midagi olulist ja jätab ütlemata midagi, mis selgub mujal, nii et ka ütlematajätmised saavad tähenduslikuks. Arhelugu jutustatakse aina ümber, üht ainuõiget versiooni kehtestamata. Iga tekst võib olla tüvi, mida teised täiendavad. Mina näen „Tetraeedri” keskmena Karusoo dokumentaariumit, aga mõni teine lugeja võib selleks pidada mis tahes muud kirjutist. „Üht ja sama lugu ta [Mihkelson] võis rääkida täiesti erinevast vaatenurgast. Silmad hiilgavad peas ja vaatab kogu aeg minu reaktsiooni,” kirjeldab Reet Valgmaa (lk 160). Vaatenurkade ja tõlgenduste paljusus toob esile, kui mõistatuslik, lõpuni seletamatu on ühe inimese teekond. Võib-olla ta endagi jaoks.

Ma ei tea, kas seda raamatut tohtis teha või mitte, aga olen õnnelik, et see on olemas. Mihkelsoni lugejale on see kui dialoogipartner, vihjete kataloog, pidepunkt, teoste sisse- ja väljajuhatus. Eriti hästi toimib ta koos intervjuukogumikuga „Vaba inimese tunne”, need kaks raamatut moodustavad võimsa kahekordse eeskoja, mille kaudu Mihkelsoni kirjanduslikku ruumi siseneda. Ka väliselt sobivad nad hästi kokku: „Vaba inimese tunde” kaanel on Ene lapsena, käed otsustavalt puusas, end justkui kuhugi teele asutav; nüüdse eluraamatu kaanel on Malev Toome foto keskealisest kirjanikust Mihkelsonist. Nii lapse kui ka täiskasvanu pilk on väga klaar, tähelepanelik ja milleski olulises sügavalt veendunud. Lõpuni minev. Silmad hiilgavad.

^[1] Videosalvestis on leitav Eesti Kirjandusmuuseumi veebilehelt kirmus.ee.

^[2] MTÜ Ene Mihkelsoni Seltsi põhikiri. Vt: enemihkelsoniselts.ee.

^[3] Marie Underi eluraamat. Koostanud A. Adson. Stockholm, 1974, lk 7.

^[4] Jutupaunik ja metsavend. Rmt: Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga. Koostanud E. ja M. Velsker. Tallinn, 2019, lk 18–41.

^[5] Sealsamas, lk 37.

^[6] E. Mihkelson, Kaalud ei kõnele. Valitud luuletusi 1967–1997. Tallinn, 2000, lk 235.