„Grafomaania”.
Eesti Kirjanike Liidu noored, 2022. 96 lk.
„Grafomaania II. Haljas”.
Eesti Kirjanike Liidu noored, 2023. 96 lk.
„Grafomaania III. Korje”.
Eesti Kirjanike Liidu noored, 2024. 96 lk.

Esimese „Grafomaania” avab Reijo Roos tekstiga „Noorkirjanduse elluäratus 16 pildis”. Tegelikult kirjeldab Reijo Roos spetsiifiliselt Eesti Kirjanike Liidu noorte tegevuse algust ja „noorkirjanduse elluäratus” on ainult poeetiline sõnavalik. Või kas on? Kuidagi nukker oleks mõelda, et enne Eesti Kirjanike Liidu noorte organiseerumist oli noorkirjandus surnud, kuid see sõnastus tundub tahtlikult või tahtmatult sellele viitavat. Samas tekstis mainitakse ühtlasi, et „Grafomaaniast” saab lugeda tulevasi klassikuid. Need kaks eelhäälestust tekitavad kuhjaga huvi.

Esmalt peab ära märkima Mette-Mari Kaljase meisterliku kujunduse, mis on jäänud suures osas muutumatuks kõigis kolmes almanahhis. Suur formaat ja mõneti vihikut meenutav esteetika paistab poeriiulil selgelt silma ning lakooniline pealkiri koos värvilise taustaga loob tugeva visuaalse identiteedi.

Kõik kolm almanahhi koosnevad luuletustest, miniatuuridest/lühijuttudest ja autorite enesetutvustustest ning algavad toimetajaskonna eessõnaga, kus kuulutatakse almanahhi eesmärke. Lisaks noorkirjanduse elluäratamisele tahetakse pakkuda noortele ruumi teraapiliseks eneseväljenduseks. Vähemalt kahe esimese kogumiku puhul tundub, et tegelik põhieesmärk on olnud kirjanike liidu noorte tegevuse jäädvustamine, mis on sidusa tekstikorpuse loomise tagaplaanile surunud. Esimeses ja kolmandas kogumikus saadavad tekste illustratsioonid ning kõigis kolmes on tekstide vahele poetatud pilte kirjanike liidu noorte üritustest ja igapäevastest toimetustest.

Esimene „Grafomaania” sisaldab 30 noore autori tekste. Luule on tugevas ülekaalus, kuid ei puudu ka mõni üksik miniatuur. „Grafomaania” autorid kirjutavad valdavalt vabavärsis, aga katsetatakse ka lõppriimiga, põhiliselt abab riimiskeemi kasutades. Üldiselt kipuvad riimluuletused olema vabavärsist kohmakamad, riim juhib tuntavalt tekstiloomet, tekitades sedasi kulunud sõnapaare: „Üks väeti süda tuksleb sääl, / sel tolmukiht on pinna pääl” (lk 33) ja õhukest sisu: „joon oma musta kohvi / taimse piimaga / maise piinaga” (lk 16). Tihtipeale leidub ka juhuslikku riimi, mis paistab justkui iseenesest teksti sisse lipsavat.

Tavapärane on suurte algustähtede ja/või kirjavahemärgistuse hülgamine. Seda nii vabavärsis kui ka riimluules. Mõne autori tekstides on „y” asendanud „ü”. Huvitaval kombel on proosalikumad tekstid või miniatuurid pea eranditult korrektses kirjakeeles. See paneb mõtisklema, et kas tegemist on autorite vähese julgusega või on äkki toimetaja käsi mängus? Võimalik, et olen lihtsalt liialt Gregor Kulla „Peenra” keelevabastuse võimusesse sattunud ja sellest tuleb suur vabama (noorte)keele ootus. Üldse on tekstides üllatavalt vähe slängi ja keelt, mida olen täheldanud noori päriselt kasutamas. Kõik vähesed ingliskeelsed väljendid on esitatud kaldkirjas, mis loob kummalise pidulikkuse. Kui tõenäoline on, et autor näiteks öösel telefonimärkmetesse kirja pandud mõtiskluses ingliskeelse sõna kaldkirja vormistab? Esimeses „Grafomaanias” on märkimisväärselt vähe mängu teksti paigutusega, mida suured tühjad vihikulehed justkui soodustada võiks.

Temaatiliselt leiab esimesest „Grafomaaniast” armastusluulet, olmemõtisklusi, romantilist nostalgiat, bussisõiduluulet (luuletused, mille algimpulsiks on bussisõit või bussi ootamine ja sellest tõukub inimeste vaatlemine või sisemonoloog). Palju on loeteluluulet, kus autor nimetab asju, mida ta tahab, millest unistab, millest rõõmu tunneb, ja kasutab selleks korduvaid lausealgusi või -konstruktsioone. Üldiselt ei looda uusi maailmu, pigem on tegemist autorite sisemiste peegeldustega. Siit ei leia kuigi palju ka ühiskondlike või kultuuriliste probleemide käsitlust. Näiteks Anna-Maria Prokofjeva lühijutus „Ühiskond heeliumist” pigem unistatakse utoopiast kui kritiseeritakse ühiskonda. Ma pole kindel, miks ma kriitilisest hoiakust nii tugevalt puudust tundsin. Vahest saaks poeetiline, neutraalne ja mõneti pinnapealne maailm, mida noored lugejale pakuvad, olla lootustandvaks vahelduseks ängistavale igapäevaelule. Viidatakse küll klassikutele ning kirjutatakse näiteks Jorge Luis Borgese või Robert Kurvitza vaimus. Sageli esineb tekstides musta laega saal, kus kirjanike liidu noored teatavasti koos käivad ning mille kirjanduslik aura sissejuhatuses esitatud aadetega kenasti kokku kõlab.

Teises „Grafomaanias” alapealkirjaga „Haljas” jätkuvad suures osas esimese almanahhi sisu- ja vormitrendid. Autorite enesetutvustused on nihutatud tekstide vahelt almanahhi lõppu, mis võimaldab sidusamat lugemiskogemust. Samuti on tunda, et tekstide järjekord ning kogumiku struktuur on saanud suuremat tähelepanu. Vahel kanduvad teemad ühe autori tekstidest teise autori omadesse. Vormiliselt domineerib selleski kogumikus valdavalt vabavärsis luule, kohati leidub ka ristriimilist luulet. Ka miniatuurid ja lühiproosa on esindatud endiselt läbivalt korrektses õigekirjas. Ometi ei puudu teisest „Grafomaaniast” ka mõni üllatus. Näiteks on Richard Jerbach kirjutanud kohmakaid, kuid armsaid haikusid ning Kirke Pertel katsetanud sonetivormi.

Esimesest almanahhist tuttavatele teemadele lisandub veidi ühiskonna ja kultuuri peegeldusi. Arutletakse muu hulgas (toksilise) maskuliinsuse, misogüünia, (tuuma)sõja, lapsepõlvenostalgia ja Eesti ajaloo teemadel. Esimese „Grafomaania” neutraalset ja hooti lausa helget maailma ei ole täielikult lammutatud, aga murenemine on tuntav. Loomulikult leidub ka selles kogumikus klassikute, näiteks Artur Alliksaare vaimus kirjutatud tekste. Johannes Sarapuu on oma lühijutus „Epp” Victor Hugo romaani „Hüljatud” peategelase Tallinnasse paigutanud. Selline teadlik intertekstuaalne konstrueerimine mõjub almanahhi kontekstis värskendavalt.

Kolmas „Grafomaania” eristub eelmistest juba esimesel leheküljel. Noorte sektsiooni esinaise ja toimetajate eessõnades rõhutatakse lisaks senistele eesmärkidele ka suuremat tähelepanu tekstide kvaliteedile. Varasema kolmekümne autori asemel on seekord ainult kaksteist. Ka almanahhi alapealkiri „Korje” paistab viitavat ambitsioonile korjata noorte kirjandusaastast välja parimad tekstid. Seekordne kogumik pakub rohkelt üllatusi. Esimese autori, Maara Parhomenko luule on visuaalselt kaootiline, kuid kogu see näiliselt juhuslik leheküljele paisatus on tekstide sisu teenistuses. Mängu teksti paigutusega leidub kogumiku teistestki tekstides. Muidugi domineerib ka selles kogumikus endiselt luule, ikka vabavärss, kuid riimluule puhul on märgata riimiskeemide varieerimist ning Anete-Marleen Siimon on loonud lausa moodsa regivärsi. Miniatuurid ja lühijutud on saanud rohkem ruumi, mis on sümpaatne, sest just pikemad tekstid on osutunud nii selles kui ka varasemates almanahhides kõige kõnekamateks. Ideede pikem läbikirjutamine vähendab ohtu jääda kinni klišeedesse ja stampidesse. Üleüldse võimaldab väiksem autorite arv iga noore kirjutaja tekstidesse rohkem sisse elada. Ka keeleliselt on „Korje” eelkäijatest mitmekesisem. Lõpuks ometi leidub mitmeid tekste, kus segunevad inglise keel, släng ja kirjakeel põnevaks harmooniaks, ilma vajaduseta piduliku kaldkirja järele. Ka lühijuttude või lõikudena vormistatud tekstide autorid on hooti üle astunud kirjavahemärgistuse ja/või suurtähtede kammitsatest. „Korje” on vormilt vabam, haaravam ja mõnusam lugemine.

Jätkuvalt populaarne bussisõiduluule saab „Korjes” metafoorsema tähenduse, kui Katrin Kõuts viib bussisõidu algimpulsi inimvaatluse juurest metafüüsilisele tasandile. Ühiskonnakriitikat on rohkem ja seda kasutatakse leidlikult. Näiteks kõrvutab Robin Liiber oma lühijutus „Projekt J.A.A.N” nõukaaegseid joodikuid tänapäevase start-up-ärimeestega. Kirjutatakse traagilist sõjaluulet, kujutatakse kirge ja naiselikku ängi ning mängitakse intertekstuaalsusega. Muidugi leidub ka viiteid klassikutele, seekord näiteks Debora Vaarandi loomingule. Teemadering varieerub varasemast rohkem ning seetõttu jäävad rohkemad tekstid meelde, autorite loomingulisest käekirjast saab paremini aimu. Suurim üllatus oli Ainar Vau pealkirjata lühijutt, mis suutis olla korraga laastavalt kurb ning lõpuks muigama panevalt irooniline.

„Grafomaania” almanahhide autorid proovivad ühest küljest kehtestada kirjanike liidu noorte identiteeti, positsioneerida ennast kirjandusmaastikul ning haakuda varasemate rühmituste ja klassikutega. Teisalt peavad autorid oluliseks turvalist võimalust sisekaemuseks, katsetamiseks ja avaldamiseks. Need kaks eesmärki satuvad omavahel konflikti ning hägustuvad. Esimene eesmärk toob kaasa paatost ja pidulikkust ning teine ebakindlust ja pinnapealsust. Kuskilt selle kõige vahelt leidsin üles ka need tulevased klassikud ja ellu ärganud noorkirjanduse. Jään põnevusega ootama, mida loodetav neljas „Grafomaania” almanahh toob. Ja lõppeks arvan, et tuleb ikka kirjutada ja avaldada, isegi kui, nagu ütleb väga tabavalt Jan-Aron Dorbek oma „Korje” enesetutvustuses: „Kõik mis ma eelmine aasta kirjutasin on cringe. Kõik mis ma see aasta kirjutasin on järgmisel aastal cringe.” (Lk 49.)