Vikerkaar

     Tormi, jah, jooksude rõõmu sa nooruses vaprana laulnud,
     tormata nüüd sõjas võiks, kangelaseks ei meel:
     condottierena ei vabatahtlikuna tahet minna
     väärisamaalise au, suurvenemaalise eest!
5   Keisrite krooni kus all kahepäisena kriiskaval kotkal
     küüsis valitsuse kepp, sääl inimese on raisk!
     Lapselises unenäos mind laia ju tiivalisena
     lind kohutand must see, hirmutis vaenuline,
     küünistand tige nooruses, puurinud räpasel nokal
10 siis minu seesmist, mait, kurnanud vaimu ja verd.

     Sest lähem kui Ida-Preisi, Galiitsia nüüd, Dardanellid
     siin südame oma löök, turmades väikene aed;
     hoopis kosutavam kui lahetagune hüüdsõna semstvost
     kraavis konnade krooks, lindude peibutus peen.
15 Miks palavikuga siis sõnumeid igapäised haarad,
     taplustest väriseb vastu ja poolt süda sees?
     Hohenzollernite las’ meeletus lööb iseennast:
     Preisi ju langemas kaart võitluses turcodega.
     Milline meeletu aeg! Valus olla häbi inimene!
20 Maapakku ära sest, troostlikumasse, kes võib!
     Veel kuni pää pääl katus ja tuld-tina ei saja kaela,
     kündijad, külvake maad, aednikud, jatkake tööd!
     Oo, elu kallis, odav inime, sõja suitsevad kõrbed,
     kündmas kus suurtükk, pomm, prahvatus, hukatus külv!
25 Kus inimhirmutised pisuhändlisi värbivad orji,
     jõukübet viimastki mõistuse pingutavad,
     lüüa et seest rabakangelase omasarnase tossu,
     pakku ühiskonnast taandugem sest jõledast!

     Kakskord tervitatud kevade hääaimused varjud,
30 helded taevased veed voodavad lahkavas hoos,
     vihma pagiseva lainetused vajuvad idakaares,
     häilid pilvede praost, päikse valinguis aed.
     Selgumas, kõrgumas hellsinine edelas ju taevas,
     hingata töötada vaid ürgliku loomise seas.
35 Kiduram kõigist, jänese näritud koorega puuke,
     tüvikut, mille me käed aegsast’, kui sulas kirs,
     leotatud lubjaga hoidnud ja juurtele külvanud tuhka,
     sundmuse seesmise väest, päikese kutsete väest
     mõne ta õitseva lükinud, laotanud punga.
40 Loodud viljagi märk lehises vaevases ju.
     Ustavus vaikne!
               Püsind läbi tuisu, juhustegi mängu.
     Tundelisem on pilk silmates sõbralikult
     õnduvat puud, kosuvat, ühes meiega maitsevat hilju.
     Ara on lõõtsunud tuul, värskust voolanud vihm,
45 edela puhk nii pehmena tilkuvat huljutab haljust,
     imbub ja käärib maa niiskuses auravana.
     Laugenud pilvede teel mahe soojana hingab ja kaldub
     suvele kevade päev muutuses esimene.
     Valjunud kaasikus sest hõbehäälised lindude koorid,
50 kraavis konnade krooks tume on uuenenud;
     värava ees ninasõõrmetega ajab haistmisi õhku
     rõõmsana ammudes lehm, kõrgele tõstetud pää
     sarviline.
               Mis jaoks osavõtmatuse üle kurta
     looduse liikumise hõilates hõlmava jõu!
55 Tead, elu sarvilisem, osavõtmatum, mõttetum haarab,
     õel olevust arupäist teoks teritab arutuks,
     sulgita, sarvitagi kahejalgsete keerutab karju
     üksteist hukata käsk rüüstates, vallates maid.
     Käpakil meel arupäiste hariduse eest põgeneda
60 sinna, kus lihtsuses hääs loomad ja taimed ja laps.
     Lapsuke lällutab künnisel, end juba püsti ta hoiab,
     paterdab, sadab vast laulude, helkide teel.
     Müü-muu! läll-läll! noor esimene tuleb suvi talle
     kii! kiriküüt! tirilüüt! tii! tibiviit! bibigiit!
65 hõisket täis arutut üle teadvuse häälivat rõõmu,
     tuut! elu mõte on tuut! äh! ja ih! liblika püüd.
     Üllatavalt, ennäe, hele pilve äraneva tilkmeis
     poolitab taevast veel vikerkaar üle maa,
     kui värav loogeline õhus seitsme ep värvilisena
70 painutatud kohale veerude haljuse see.
     Lapsuke lendleva, liugleva liblika püüdmise heidab,
     seisatab hingeldes: kirju ju uus ime ees,
     suurem kõigist, mis näinud ta siia on maani,
     vehkleb ja viibutab kuis, kilkab ja kiljatab nüüd!
75 Kannata ei surelikkude laps igikiirgavat päikest
     ennast vaadata, silm väeti ju katsunud küll.
     Lapsuke lällutav!
               Ah, nagu pääl su kas vaadates hingab
     armulik meile ka pilk kuskil päikese all?^[1]

Gustav Suitsu luuletajakarjääri kulminatsioonis, kogus „Kõik on kokku unenägu” (1922) leidub neli klassikalistes paarisvärssides eleegiat. Üks neist, „Hauakiri” (1919) raamatu viimases kolmandikus „Rängast ringist” (1917–1922) on epitaaf Irboska veretöö ohvrile Villem Maasikule. Ülejäänud kolm on moodsama ilmega idüllilis-pastoraalsed mõtisklused armastusest, õnnest ja inimeseks olemisest, era- ja ühiselu vahekorrast. Luulekogu sõjaeelne kolmandik „Rohtaed” (1913–1914) sisaldab eleegia „Eneseteostus”, mis vaagides maailma parandamise ja oma aia harimise vahekordi, esitab sarnaselt Goethe „Taimede metamorfoosiga” võrdlusi loodus- ja ühiskonnaseaduste, taimede ja inimloomuse, viljapuude aretamise ja inimese harimise vahel. „Eneseteostuse” läheduses paiknev „Õnnelikud” on erootiline eleegia, milles kujutatakse kire puhkemist – samuti kevadiste aiatööde taustal (sarnane motiiv figureerib hiljem näiteks Ain Kaalepi „Keila eleegias”). Mõlemad luuletused on kirjutatud arvatavasti 1913. aastal.

Kolmas eleegia, „Vikerkaar” kuulub juba sõjaaegsesse tsüklisse „Maailma vari” (1914–1917). Tekstisisesed märgid lubavad oletada loomisajaks 1915. aasta kevade või dateerida sinna aega vähemalt luuletuse algimpulsi. On küll teada, et Suitsul oli mõnikord kombeks luuletused pikemaks ajaks küpsema jätta, nõnda et ka päevasündmustele reageeriv teos sai lõpliku kuju algimpulsist mõned kuud hiljem. Aino Suits on märkinud, et „Suits enamasti ei olnud kohe rahul oma luuletustega, vaid oli kriitiline ja otsis lõplikku vormi. [—] Temal jäid mitmed ained kauaks seisma [—].”^[2] Pole siiski usutav, et „Vikerkaar” oleks oma ilmumisaegse kuju saanud hiljem kui 1916. aastal.

1911. aastal abiellunud Suits üüris aastatel 1911–1915 Sweet Home’iks kutsutud viietoalist villat Helsingist paarikümne kilomeetri kaugusel Kilos. Sealne miljöö on mitme „Kõik on kokku unenäo” luuletuse sündmuspaik. Abikaasa sõnul sai Suits just seal pühenduda luuletamisele: „„Sweet Home’is” on Gustav Suits saanud olla see, mis ta süda oli soovinud – luuletaja. [—] Ei ole olnud mitte kuskil teist ümbrust, kus Suitsul oleks kõik nii kergesti värsiks põimunud kui noil aastail 1911–1915 tolles vanas luulelises majas suure aiaga.”^[3] Suitsude tütar Maret sündis 1914. aasta jaanuaris; „Vikerkaar” lõpeb aastavanuse lapse esimeste suvemuljetega. Ka luuletuse alguses mainitud sõja- ja poliitikasündmused on dateeritavad 1915. aasta kevadesse.

Nagu Suitsu puhul tavaline, töötas ta luuletuse uute väljaannete jaoks ümber: kärpis selle 55-realiseks, tõstis värsse ümber, ähmastas Söödi-allusiooni luuletuse avangus, korrastas rütmi ja asendas käesoleva essee pealkirjaks tõstetud loosungis tuut’i müü’ga – mis kontekstist välja tõstetult jääks segavalt kahemõtteliseks. (Küllap oli Suitsu kaalutlus vahetada peamiselt tehishääli jäljendav sõna millegi veiselikuma vastu.) Tõenäoliselt kogemata tõmbas Suits hilisema versiooni üle-eelviimasest distihhonist maha ühe pentameetri (pärast uusversiooni 51. värssi; algversiooni 74. värss), mis teeb prosoodiliselt muidu siledama lõppredaktsiooni sellevõrra lonkavamaks. Edaspidi on vaatluse all üksnes algversioon.

Üritatagu luuletus kokku võtta proosaparafraasina: Oma nooruspäevil inimesi lahingusse kutsunud luuletaja ei tunne enam kutsumust minna sõtta Vene isevalitsuse eest, mille jaoks inimelu pole kunagi midagi maksnud. Kaugetest sõja- ja poliitikasündmustest on talle tähtsam intiimsete kogemuste ring, loodus ja aed. Sellegipoolest ei jäta sõjasündmused teda ükskõikseks, vaid panevad ta inimese pärast häbi tundma. Arutu aja eest, mida kihutab sõjahüsteeria, tasub kõigil, kellel võimalik, taanduda maapakku – harima oma aeda, kus kevadel kidurgi õunapuu on elule truuna inimese hoole all õide puhkemas ning tormine ilm asendumas mahedamaga. Loodus tärkab, häälitsema hakkavad linnud, konnad ja naabri lehm – asjatu oleks kurta looduse osavõtmatuse üle ajal, kui sõjas on inimene osutunud oma ligimese vastu osavõtmatumaks kui sarvekandjate kari. Ajal, kui Euroopa kultuur („arupäiste haridus”) on rakendanud end sõjaretoorika teenistusse, olekski õigem liituda loomade, taimede ja lapse keele-eelse lihtsusega. Veel keelevõimetule lapsele pakub kevadloodus teadvuseülest, mõistusetagust rõõmu – eriti kui taevasse ilmub vikerkaar, suurima imena lapse senises elus. Surelik, kelle silm päiksesse enesesse vaatamist ei kannata, ammutab seda suuremat rõõmu päiksealuse taevanähtuse imetlemisest. Luuletus lõpeb mureliku küsimusega, mis on tõlgendatav nii: kas samasuguse armastuse ja armulikkusega, millega meie vaatame vikerkaart imetlevat last, vaatab kunagi kusagil keegi ka meie eneste peale?

„Vikerkaar” kordab motiive ja mõttekäike, mida proosavormis väljendab hiljem, oktoobris 1922 valminud saatesõna luulekogule ning „Vikerkaarega” samaaegne enese- ja ajakriitiline mõtisklus „1905–1915”, mis ilmus „Noor-Eesti” V albumis (1915). See noorusillusioonides, Euroopa kultuuris ja Teises Internatsionaalis pettunud essee heidab 1915. aasta kõledast kevadest pilgu kümne aasta taha, Noor-Eesti sünnikevadesse. „Ei lehvita „Noor-Eesti” lippu nüüd ühiskondliku muhenemise rõõmus läänetuul, seda lippu, millele kümne aasta eest nii lootusrikkalt kirjutasime: enam euroopalist kultuuri! Tulesse, veresse ja suitsusse näib hukkunud euroopalise kultuuri aade. [—] Ma ei usu praegu palju muud, kui et sõda üksikute ja hulkade enesemääramise protsessi kiirustab ja et kõledatest õhtutest hoolimata kevade tuleb, iga-aastane kevade omas otstarbetus toreduses. [—] On nii palju veriste sündmuste virus keerutatud pettekujutusi ja sellepärast nii palju valeprohvetid. Kuid väikesed kevadeprohvetid, lõokesed, kuldnokad ja linavästrikud, ei ole valeprohvetid. Kui ka kõik muud ootused ja lootused valetavad, tormidega vahelduvad päikesepaisted ja sinililled ei valeta.”^[4]

„Vikerkaar” on eleegia. Sarnaselt oodiga on eleegia lüürikaliik (vorm, žanr), mida määratletakse kas üleni formaalselt, eleegilise distihhoni kasutamise järgi, või hoopis vormist sõltumata, üleni teema ja paatosetüübi järgi. Viimasel puhul on määravaks leinaline ja mõtlik meeleolu ning kaduvuse, ammuse armastuse ja surma motiiv. Kuid juba Vana-Roomas kujunes välja ka eleegia erootiline haru, mis on eleegia küll vormi poolest, kuid mitte tingimata leinav-mõtlik. Eleegia soetas endale sajandite kestel hulga alamliike: armueleegia (Tibullus, Propertius, Ovidius), kalmistueleegia (Thomas Gray), pastoraaleleegia (Miltoni „Lycidas”), kohaeleegia (Goethe „Rooma”, Rilke „Duino”, Brechti „Buckow’ eleegiad”) jne. Mõnes luulekultuuris ongi eleegia saanud äratuntavaks ainuüksi seeläbi, et haakub – olgu või poleemilis-paroodiliselt – juba juurdunud eleegiatraditsiooniga. Nii pole Brechti „Hollywoodi eleegiad” ei distihhonides ega meeleolult-ainelt kuigi eleegilised, kuid nad astuvad poolparoodilisse kauddialoogi varasemate saksa kohaeleegiatega.^[5] Teisalt, eleegilist distihhoni kasutatakse ka mõttesalmides ja satiirilistes epigrammides, mille teema ja paatosetüüp pole eelkirjeldatud tähenduses sugugi „eleegiline”.

Vanade kreeklaste välja töötatud ja roomlaste poolt üle võetud eleegiline distihhon, vahelduvates heksa- ja pentameetrites luuletus, polnud niisiis antiigiski jäigalt aheldatud kindlate ainete ja meeleolude külge. Sellegipoolest püsis aastasadu autoriteetsena Horatiuse „Ars poetica” (75–76) kirjeldus neile iseloomuliku sisu kohta:

Versibus impariter junctis querimonia primum,
post etiam inclusa est voti sententia compos.

(Umbes: Ebavõrdselt ühendatud värsid sisaldasid algselt kaebusi, aga seejärel ka täidetud palveid – s.t algselt kasutati seda vormi kaotusvalu, hiljem aga ka armurõõmude väljendamiseks.)

Uusajalgi viljeldud klassikalistes keeltes juhuluulest jõudis see vorm rahvakeelsesse luulesse esmajoones Goethe ja Schilleri saavutuste mõjul XVIII sajandi lõpus. Kuigi seda mõõtu oli üritatud varemgi moodsatesse keeltesse juurutada, ei kandnud itaalia, prantsuse ja inglise katsed vilja. Aga tänu Weimari klassikutele õnnestus see mõõt istutada sügava luule materjalina esmalt saksa keelde, kustkaudu see levis itta ja põhja, leides järgijaid nii Venemaal kui ka Skandinaavias, peamiselt küll antiigi tõlgetes, aga ka originaalluules.^[6] Schiller iseloomustab vormiga kaasnevat kõlaelamust meeldejäävas epigrammis „Distihhon” (tlk Ain Kaalep):

Purskkaev on oma joa heksameetriga tõstnud kui samba,
     et pentameetriga see kaunil meloodial vaoks.

Seesuguseid värsipaare viljeldi ka eesti luules XIX sajandi algusest XX sajandi lõpuni, Peter Heinrich von Freyst ja Faehlmannist kuni Ain Kaalepi ja Mats Traadini. Kui keelepiirid lõdvaks lasta, võiks eesti eleegia lugu alustada juba Brockmanni kreekakeelsest mälestusluuletusest „Meie suguvõsa hävingu puhul” (1627).^[7] Tähtsatesse antoloogiatesse nagu „Eesti luule” (1967) ja „Sõnarine” on pääsenud Faehlmanni, Koidula, Suitsu, Ridala, Merilaasi, Ranniti, Lepiku ja Vaarandi eleegilised distihhonid. Nende kõrvale võiks tuua esinduslikke näiteid ka Juhan Sütistelt ja Betti Alverilt. Suitsu-eelses luules kasutati seda vormi peamiselt lühikestes mõttesalmides, epigrammides ning juhuluules (leina- ja õnnitlusluuletused), aga ka didaktilises, allegoorilises ja usulises luules (Faehlmanni „Piibujutt”, Koidula „Seltsimees”, Carl Eduard Malmi „Ema armastus”, Georg Eduard Luiga „Ülestõusmine”).

August Miks, kes on käsitlenud eesti heksameetrit ja distihhoni värsitehnilisest küljest, jagab Suitsu „Vikerkaarele” ja „Hauakirjale” ohtralt kiidusõnu. Gustav Suitsu „uurimisretk on viinud keele võimaluste piirideni ja osalt neist ülegi,” ütleb Miks. Ja ta lisab: „Esimene mulje nendest värssidest jääb, et nad on pentsikud; kordamiste puhul (katsutagu!) kaob tõrkustunne, ja siis leiame, et nad on virtuooslikud. Loomulikuks ei muutu nad igatahes mitte, sest selleks erinevad nad liiga radikaalselt meie kõnekeele ja kunstluulekeele rõhuoludest.”^[8]

Tõepoolest, luuletus torkab silma, õigemini kõrva oma rütmiga, milles sõnarõhud ja värsirõhud (või -tõusud) sageli ei kattu. See loob hoopis liikuvama rütmi kui senistes eesti heksameetrites ja eleegiates (Faehlmannil, Eisenil või Suitsu kaasajast Ridalal – vrd ka „Vikerkaare” 71. värsiga, ainsaga, kus kattuvus täielik). Suits püüdis kohaldada eesti heksameetrile-pentameetrile „Kalevala” värsiga sarnaseid sünkoopilisi võtteid. Seda lähenemist on nimetatud kvantiteerivaks, sest see peaks justkui silmas silpide pikkusi. Samas pole eesti keele järgsilpide pikkuse osas fonoloogide seas konsensusele jõutud (terminit „välde” järg- ega üldse silbipikkuse kohta enam ei pooldatagi). Värsiõpetuslikus kontekstis on (järg)silbipikkusi peamiselt oma intuitsiooni põhjal kõige üksikasjalikumalt määratleda püüdnud kvantitatiivse antiikvärsi eesti keelde istutamise eestkõneleja Ervin Roos.^[9] Tundub, et „Vikerkaare” algvariandis silbipikkuste arvestamisest tegelikult rääkida ei saagi – oluline on pigem sõnarõhkude ja värsitõusude kattumatus välistamaks värsijalgade üksluist algamist sõna algusest.

Valjul lugemisel tuleks küllap rõhutada-venitada silpe seal, kus need tavakeeles rõhutatud-venitatud ei ole. Toodagu näiteks mõned heksameetrid, tõstes suurtähtedega esile värsitõususilbid ning paksus kirjas iseäranis kunstlikud, kuid sellegipoolest selgelt taotluslikud värsitõususilbid, mille rõhutamise peale ettevalmistuseta lugeja ei tuleks.

MILline MEEletu AEG! Valus OLla häBI iniMEne                  (19)
KAKSkord TERvitaTUD kevaDE hääAImused VARjud         (29)
VIHma paGIseva LAInetuSED vajuVAD idaKAAres             (31)
UStavus VAIKne! püSIND läbi TUIsu juHUStegi MÄNgu      (41)
KÄpakil MEEL aruPÄISte haRIduse EEST põgeNEda          (59)
MÜÜ-muu! LÄLL-läll! NOOR esiMEne tuLEB suvi TALle      (63)

„Vikerkaare” värsi iseärasusteks on:

1. Lühike pearõhusilp värsitõusus. See on vastuolus oletatava vältereegliga, kuid tavaline eesti mittekvantiteerivas (rõhulises, silbilisrõhulises) heksameetris. Suits on kõik niisugused kohad luuletuse hilisemas versioonis ära muutnud, mis viitab, et ta hakkas neid tajuma vigastena:
   lahetagune (13), jänese näritud (35, võib-olla siiski mõeldud rõhuga 2. silbil: jänese näritud), tüvikut (36), mõne (39), lehises (40), Ara (44), edela (45), suvele kevade (48) jm.

2. Korra esineb pikk pearõhusilp värsilangus, mis on samuti „Kalevala” värsi vältereegliga vastuolus ja hilisemas versioonis muudetud:
   Maapakku (20).

3. Lühike kaasrõhusilp värsitõusus:
   inimese (6), südame (12), väriseb (16), teritab (56), põgeneda (59), paterdab (62) jm.

4. Lühike rõhuta silp värsitõusus, kusjuures saab eristada kahte varianti:
   a) kaugemates silpides, kus rõhulibistus oleks veel mööndustega loomulik:
   vabatahtlikuna (3), Lapselises (7), tiivalisena (7), vaenuline (8), Hohenzollernite (17), inimhirmutised (25) jm.
   b) Värsitõusu rõhk 2. silbil, mis tavakõnes peaaegu võimatu: häbi (19), Maapakku (20), odav (23), hariduse (59), äraneva (67).

5. Pikk rõhuta silp värsitõusus:
   valitsuse, kosutavam (13), ühiskonnast (28), püsind (41), juhustegi (41), tundelisem (42).

6. pikk kaasrõhusilp värsilangus:
   Dardanellid (11), ühiskonnast (28).

7. Trohheus-spondeus (s.t kahesilbiline jalg) pentameetri teises pooles või heksameetri eelviimases jalas – kaanon, mille rikkumisest Suits ei tarvitsenud teadlik olla (2, 15, 18, 32, 33, 36, 51, 68 jm).

8. Puuduv jalg heksameetris, tõenäoliselt lihtsalt viga (39, 73).

Nagu küpsele Suitsule üldiselt iseloomulik, on lausejärg siingi luuletuses ülimalt inversioonirohke.

Aine- ja meeleolu järgi pole eesti eleegiažanri ja -traditsiooni kuigi aredalt piiritleda võimalik. Surmast ja kaduvusest on siin luuletatud algusaegadest peale, vähemalt Käsu Hansust ja von Tiesenhausenist alates. Suitsule eelnenud luulet ongi iseloomustatud põhitoonilt eleegilisena – seoses „Elu tulega” märkis Aino Kallas: „Selle hookas ja pateetiline toon tegi lõpu aastakümneid kestnud eleegialuulele.”^[10] Samas, nagu öeldud, ei tarvitse eleegia viidata üksnes leinamõtisklustele. Vana-Rooma erootilise eleegia kõrval rajasid Schiller oma „Jalutuskäiguga” ja Goethe oma „Euphrosynega” omaette alamžanri, mille kirjandusteadlane Theodore Ziolkowski on ristinud „saksa klassikaliseks eleegiaks”. Tegu on vestlevas toonis vabalt uitleva, meelemuljeid, loodusvaatlusi ja abstraktseid mõtisklusi vaheldava žanriga, millele Suitsu-eelses eesti luules ei paista vasteid leiduvat. Ziolkowski kirjeldab seda kitsamat žanri, saksa klassikalist eleegiat, nii: „eleegilistes distihhonides luuletus, mis on seatud esimeseisikulisse raami, mis hõlmab keskset tuuma ja kulgeb temaatilisest pingest lahenduse poole”.^[11] Selle analoog inglise luules, kus klassikaline distihhon praktiliselt puudub, on saanud M. H. Abramsilt nimeks greater Romantic lyric: pikem meditatsioone ja kirjeldusi vaheldav luuletus. Neid aga kutsuti kaasajal pigem oodideks.

Gustav Suitsu eeskujud antiikvormi kohandamisel oma aja valuteemade käsitlemiseks võivad tõenäoliselt peituda toonase sajandivahetuse soome ja rootsi luules. Suitsu „Tuulemaas” (1913) leidub kaks sonetti pealkirjaga „Rooside elegia”, nagu ka distihhonides „Saaremaa rannal I”. Aga Ziolkowski kirjeldatud žanriraamile vastab täpselt just „Kõik on kokku unenäo” kolmik „Eneseteostus”, „Õnnelikud” ja „Vikerkaar”.

„Vikerkaar” kulgeb kahel tasandil: kaugete poliitika- ja sõjasündmuste taustale (1–11, 13, 15–20, 23–28, 55–59) vastandatakse lähedane kevadloodus ja pastoraalne maapagu (12, 14, 22, 29–54). Ja kuna sõjajõledustega on hakanud seostuma luuletaja silmis end kompromiteerinud „europaalise kultuuri aade”, „arupäiste haridus” (59) – logotsentrism, kui kasutada hilisemat lööksõna –, siis pakub lahendust pöördumine loomade ja lapse keele-eelse „lällutamise” juurde. Teispoolse õnnistuse märgina sellele pöördumisžestile ilmub taevasse vikerkaar. Klassikalis-platoonilise mütoloogia järgi on vikerkaare ehk sõnumitooja Irise isaks Thaumas, ime või imestus. Päikest, vikerkaare algpõhjust, võrdles aga Platon headuse enesega, millesse meie kui maise koopa vangid otse vaadata ei suuda, nii et peame leppima ainult selle tagajärje, vikerkaare imetlemisega. Suitsu luuletus kujutab vikerkaare ja lapse imestuskogemuse kokkusaamise tingimusena keele-eelsust ja teadvuse-ülesust – sarnaselt Paul-Eerik Rummo hilisema kevadkogemusega: „Keelelt kõik sõnad sülitan / ja jälle õpin kõnelema / Tütrega koos ma uuesti / õpin ütlema sõna ema” („Ladvastik kevadladvastik”).

Vikerkaar ei ole siiski Thaumase ainuke laps; Platon pidas imestust ka filosoofia ainsaks algallikaks („Theaitetos”, 155b). Moodsamatel aegadel on romantikud ja avangardistid, nagu Novalis ja Šklovski, pidanud just nimelt imestus- ja kummastustunnet kunsti määratluseks, algupäraks ja eesmärgiks. Nemad toimetasid juba rutiinses, banaliseerunud, lummusest ilma jäänud maailmas, kus lapselikku imestust oli tarvis kunstlikult stimuleerida, kunstiliste võtete abil taas tabada ja võimendada. Maailmasõjaeelses ja -aegses avangardis, futurismis ja dadaismis, sai üheks keskseks võtteks keele kummastamine glossolaalia ja onomatopöaga, tähenduseta musikaalsete kõlade ja helijäljendustega. Juba dada-nime enda algupära on tagasi viidav lapse lällutamisele. Futuristlikud kõlamaalingud võivad võtta sõjalis-tehnilise ilme nagu Marinetti kuulus „Zang Tumb Tumb” (1912–1914), rahvalik-mõistusetaguse kuju nagu Krutšonõhhi sama kuulus „Дыр бул щыл” (1912) või aimata järele suurlinnahääli nagu Visnapuu „Sum udulumm tum-tumm” („Oktoobri õhtu suurlinnas”, 1914).

Mõistagi, ammu enne avangardiste aimasid loodushääli järele rahvaluule, lastesalmid ja kunstluulegi. Aga selleks, et Jaan Bergmanni „Karjase laulu” konventsionaalsest onomatopöast „Piiri, pääri, pääsukene, / Liiri, lõõri, lõokene” jõuda Julius Oro rõkkavate koorilaulusõnadeni „Liiri, lõõri, sirts, sirts, sirr! Piiri, pääri, piuks, tiuks, virr” („Lindude laul”, 1927), läks juba tarvis vahepealset futurismikogemust. Ja vähemasti Ida-Euroopas olid suured tuleviklased, Hlebnikov, Krutšonõhh ja Malevitš, niikuinii ühtaegu ka mineviklased, etnograafia-, maa- ja looduseusku.

Võrreldes teiste toonaste avangardistlike onomatopoeetidega, nagu Visnapuu, Semper ja Hiir, õnnestub Gustav Suitsul need kõlavõtted „Vikerkaares” klassikalise veenvusega ära motiveerida. Linnu- ja loomahääled pühitsevad maapakku taandumist vastusena artikuleeritud inimretoorikale, mis on osutunud sõjaõudustes kaassüüdlaseks. Pastoraalsest, teadvusülesest, meelelisest, eelkeelelisest loodusmiljööst saab viimne maapagu, kus koos infans’iga jagada imestust vikerkaare lepitussõnumi üle ning loota taevaliku või inimliku armu peale. Klassikaline eleegia päädib dadalik-zenilikus äratundmises: „elu mõte on tuut!”.

---

^[1] Kommentaare. 1. Vihje „Elu tule” (1905) sõjakatele luuletustele, vrd: „Ma ei tea, kas tormijooksu rõõm minu esimestes kirjanduslikkudes katsetes kodanlik oli, või proletaarlik.” (G. Suits, 1905–1915. Noor-Eesti V. Jurjev, 1915, lk 14.) 3. condotierre – palgasõdurite pealik (it). 7–8. Allusioon Karl Eduard Söödi luuletusele „Must lind” (1892), vrd: „Tema keerles juba siis mu ümber, / Kui ma mängisin veel vainu pääl; / Juba lapselises unenäos / Kohutas ta salaline hääl.” 11. Vihjed 1915. aasta kevade sõjauudistele Ida-Preisimaalt ja Galiitsiast ning Dardanellide operatioonist. 12. väikene aed – kinnismotiiv terves „Rohtaia” tsüklis ja mujal kogus „Kõik on kokku unenägu”, lähtub Voltaire’i „Candide’i” lõpumoraalist: „„Hästi öeldud,” kostis Candide, „kuid me peame harima oma aeda.”” 13. semstvost – 1864. aasta reformiga loodud omavalitsusüksused Vene keisririigis, mida Läänemereprovintsides ei rakendatud, kuid 1915. aasta aprillis ilmus ajalehtedes teateid kavast seada semstvod sisse ka Eestis. 15. igapäised – osastav, s.o igapäiseid. 17–18. Arvatavasti aimatakse siin Preisi dünastia langust ja Osmanite lüüasaamist Dardannellidel. 19. Valus olla häbi inimene – vrd inim- ja veisekarja kõrvutust 52–59. 20. Maapagu – See ovidiuslik-dantelik motiiv läbib tervet „Kõik on kokku unenägu” saatesõnast lõpuluuletuseni, vt eriti kaht sellenimelist tertsiinides luuletust (lk 34, 42). 21–22. Vrd: „Nii kaua kui mitte otse tuld, terast ja tina kaela ei saja, jätkatakse kündi ja külvi, jätkatakse ka mitmesugust tühjatoimetamist.” (G. Suits, 1905–1915, lk 13.) 25. värbivad – värbavad. 27. rabakangelase – arvatavasti üldnimi ekspluataatorile (verbist rabama), vrd: „Kõik on kokku unenäo” saatesõna: „Täna veel arvab yks rabakangelane peremeest mängida võivat teise enesetaolise elu ja surma yle, aga juba homme segab ta oma põrmu maa põrmuga.” 30. voodavad – voolavad. 32. häilid – helgid. 35–43. Vrd sonetiga „Kaastundmus”: „Kuis kõik, mis vintsutatud, taga aetud / ja kurja ilma kiusatud ja maetud, / kaastundmust erksalt oma poole veab, // kui pingutuste tuultes väändund vaatust / ja takistuste üle elu jaatust / see nägijale silme ette seab!” 36. kirs – kirmetis. 39. lükinud – lükkinud. 40. lehises – noores oksas. 43. õnduvat – virelevat. 44. Ara – argsi (võib-olla ka trükiviga pro Ära) 45. huljutab – õõtsutab. 54. hõilates – hõisates. 56. arupäist – mõistuslikku, vrd „Kõik on kokku unenäo” saatesõna: „Kymned miljonid arupäiseid kahejalgseid riiklikult organiseeritud tulesytituses, kuritegevuses ja mõrtsukatöös – kas nad on jampsinud või oma eluliste huvide eest valvel olnud?” 61. lällutab – laliseb. 63. sadab – kukub. 63–66. Vrd onomatopöaga kaasaegsetel: „Ää – öö – oo Müü – mää / Lii–laa laa–lii Lüü–lüü” (H. Visnapuu, „Kevade külas”, dateeritud 19. XI 1913); „torogeogeo bii bii / tiu tiu tirigüüt / bibigöök bibigöök” (J. Semper, „Ma olen ürgmets”, 1918). 65. häälivat – meelitavat, häälitsevat. 67. äraneva – lahkuva, eralduva.

^[2] N. Andresen, Aino Suitsu kaks kirja. Rmt: Kirjanduse sirvilauad. Tallinn, 1974, lk 16. Aino kiri Andresenile 18. I 1963.

^[3] A. Suits, Meie esimesed kodud Helsingis. Tulimuld 1975, nr 1, lk 44–46.

^[4] G. Suits, 1905–1915, lk 6, 14–15.

^[5] Kohaeleegia on eesti luuleski kinnistunud eneseteadlik žanr: Ain Kaalepi „Keila eleegia”, Ivar Ivaski „The Baltic Elegies”, Jüri Talveti „Eesti eleegia”, Tõnu Õnnepalu „Tartu eleegia” jpt.

^[6] Vt: Th. Ziolkowski, The Classical German Elegy, 1795–1950. Princeton, 1980; A. Wachtel, The Development of Russian Verse: Meter and Meanings. Cambridge, 1999 (4. ptk „Russian Arcadia: the elegiac distich and classical stylization”). Vt ka M-K. Lotman, Võõras kui oma: eesti ilukirjanduslik kvantiteeriv värss. Keel ja Kirjandus 2000, nr 10, lk 689–702.

^[7] Vt Wimbergi kaunist tõlget: R. Brockmann, Seal tähevälvi all. LR 2024, nr 18, lk 9.

^[8] A. Miks, Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti teoorias ja värsis. Eesti Kirjandus 1937, nr 3, lk 161. (Artikkel algab ajakirja eelmises numbris.)

^[9] Vt. E. Roos, Eestikeelse kvantiteeriva heksameetri süsteem. Tartu, 1938.

^[10] A. Kallas, Gustav Suits lüürikuna. Noor-Eesti V, lk 173.

^[11] T. Ziolkowski, German elegies. From Baroque beginnings and classical culminations to twentieth-centuty Hollywood. Rmt: Thea S. Thorsen (toim.), The Cambridge Companion to Latin Love Elegy, 2013, lk 358.