Ilmaulg
Roostene puulakk kuivab, paistab üle maja, köögiaknast. Millal seda pole, kui ärkad ja näed võrakontuuri, paljastust taeva taustal.
*
Käest kätte anname sõnu, pohlamarju, hoolt ja armu.
*
Kuidas taevas oskab värvida puulakkasid, katuseid, põskpalgeid. Kuidas taevas oskab.
*
Kas jõuan veel olemise ligi. Tema salasosinate, vaevu kuuldava hingamise. Maailmatuksete juurde.
*
Ilmaulg. Ikka novembris, selles tühjuse paisuvas mahutis.
*
Hommikupäike, valgus, sina. Puhun olemisele elu sisse, laiendan, avardan, tekitan ruumi. Ja seinad tõmbuvad jälle aina koomale. Elu on võitlus ruumi eest.
*
Päikesekübar, maailmavints. Sinisesse, sinisesse sukelduda, pea ees, tallad taeva poole. Päikesekübar, maailmavints.
*
Kui head on nüüd hommikud, kui head. Astuda, süda vapralt rinnas, hommikuõue, vaadata tema lahtirullumist, tema valgusepesa, mille linnukesed lendavad maailma laiali, saavad päevatiibadeks, mis kannavad valgust laiali üle meie peade. Valgusepesa, päevatiivad.
*
Päike, valgus, seisatada puude all. Heita pilke, pilke sinna, valguse kobarasse, valguse aedadesse, tulvil, tulvil, tulvil. Mägede lõõm.
*
Kui ei kirjuta, siis ei näe: maailm ja sõna liituvad, lükkavad üksteist liikvele. Maailm painutab sõnu, sõnad maailma.
*
Kasinad, kasinad on asjalood valgusega. Hommikuhämarik, päevahämarik, hämarikuhämarik. Maailm konutab sügislehtede kuhja all, tuul võimutseb raagunud okstes.
*
Keele põhjast, hinge sügavikust, maapõuest, taevatagalast. Nihkub esile eluvett.
*
Kui kaunilt kulgeb pilveviirg üle metsistunud taeva.
*
Päikesetriip hommikulaual. Vastasmaja sein kümbleb keskpäeva madalas valguses. Suur sinine üle katuse. Detsember.
*
Kuskilt kinni hoida ei saa niikuinii. Aeg liigub tasapisi edasi. Tasapisi. Maailm vajub iseenese sisse.
*
Pühin taevatolmu jalgelt ja sukeldun maailma. Maailmatusse maailma.
*
Päikselisel külmal päeval puuvõra hargnevad peenikesed oksad nagu taevasoonestik.
*
Maad ja metsad elavad me põues, kaiguvad igatsuse laaned.
*
Vanaisa tegi päevas mitu kannu kohvi, käis kallas jälle juurde ja istus tagasi oma kirjutuslaua taha. Ükskord lapsena esikupeeglisse vaadates tärkas küsimus ja aimus, kuigi veel sõnatu, et minagi ei ole lõputu. Või oli see midagi muud. Mingi muu küsimus. Lapsena kannab meid hele valgus, headuse ruudustik. Minna tagasi neile maastikele, nende lõhnade juurde. Mannakreem jahtumas tuulekojas. Kas vaja veel kloppida? Vanaema pliita juures. Veepanged õues. Lähen korjan maasikaid, vaata, kuidas peenar taas punetab Mängisime palli, nende kahe puu vahel oli värav. Maa alla oli kaevatud mänguasju. Mälurisoom aina laieneb, ajab harusid ühes ja teises suunas, tuues esile lõhnu, värve, meeleolusid. See maailm seisis nende mändide all, mis hingasid salamisi. Kaks suurt maja taga, nagu valvemehed. Kask, mida enam ei ole, tema õrnalt helisev lehesäbru. Mälumaastikel rändajad. Mida me sealt õigupoolest otsime?
*
Õrn sinine külm. Pikaleveninud hommik. Ei jaksa tulla üles, ei jaksa.
Kuidas saakski, pärast kõike, pärast seda kõike. Rahutus südames tahab võtta ära ruumi, tahab suruda kokku. Helesinine taevas meenutab, et siiski veel on võimalik midagi muud. Kuidas saan siis taevale järgnemata jätta. Sellele ilmatu suurele vabaõhukatedraalile.
*
Maailm pühib unerähma silmadelt. Üle õue, üle tänava, taeva, kuldne valgus, külmasäraline.
*
Näpuotsaga puistatud lund vastasmaja katusele. Hall taevas, linnud raagus võras. Kas maailm sünnib täna, kas sünnib? Hallid vooled on mässinud end ümber mu südame, ma igatsen rohukõrt, ma igatsen maailmatukset.
*
Jõgi jääs, laiguline. Laugastelgi kaaned rabasügavikes.
*
Jää korraks mu ligi. Las väljadele koguneb lumi. Las maa saab vaikseks. Las tuul libiseb mööda lumevaale. Oksad olgu nagu traadid. Taas, taas kord pead otsima iseennast iseendast.
*
Kust leida jõud, et unistada uusi unistusi. Kuidas mitte heituda, hirmuda, kohkuda, tõmbuda tagasi. Kuidas leida uued sihid, uued suunad, uued unistused. Kust hakkab lõhenema riba halli meelemusta kitlisse. Puude vahelt paiskub puhanguid, paistab värve, kostab samme. Maailmameloodia sosistab kõrvus: veel tasub unistada, veel tuleb unistada, uusi unistusi.
*
Püsida hetkesügavuses. Kuulata, mis seal veel on. Mis kasvab hetkest. Kas ta on õis, mis järk-järgult avaneb, pungub, rullib lahti kroonlehti. Lõhna peale lendavad kohale mesilased, sirinad, põrinad. Las õitseb hetk.
*
Las siis valutab, las kaebleb hing, see on hingetöö, see on hinge saatus – olla pehme ja haavatav, olla maailmas.
*
Väsimus vajutab hingepõhja aina sügavamaid pitsereid, aina suuremad ebakindluse killud kriibivad südant. Meel on metsikus metsas, jookseb, ragistab võserikus, otsib pidet, väljavaadet, laiemat rahuala, kus saaks olla, peatuda – vaadata üles. Aga tempo on liiga kiire, enam ei saa pidama, enam ei tunne pinda jalge all, enam ei. Kui ainult oleks aega olla paar päevakestki nii, et midagi ei pea. Mitte midagi.
*
Need tüütud minevikurüüd, ronivad iseenesest selga, pitsitavad kurku, kraabivad kanda. Viskaks kõik nurka, viskaks hea meelega. Marsiks õue, marsiks maailma, pilved sõudmas üle pea, pilved kandmas edasi, toomas, viimas. Raagus puu oksad. Jäätulek, jääminek. Sõnad kui kirkad, millega löön vastu tuhmtumedat ainet, lootes näha kuju, kontuuri. Sõnad põrkuvad tagasi, olemine vajub taas amorfsesse unne.
*
Suvi edeneb vaikselt. Mõned haavad pikast kevadest on paranenud, vähemalt koorukese kasvatanud, tuikavad sealt alt nüüd, ei põleta enam nii tugevalt. Pehmenemine. Kajakad lärmavad katustel. Tuulutan hingetuba sama usinalt nagu korterit. Eriti öösel on lootust kergenduseks. Jätsin mitmendat ööd pea kohal oleva akna pärani lahti, jahe õhk tuleb tuppa, paitab palavusest räsitud pead. Lubasin luua uusi narratiive, uusi vaatekohti. Vanad on kulunud läbi, põletavad rinnatagust, kurnavad hinge, väsitavad ihu. Kuitahes sügavale hinge poleks surutud meeleheiteodad, ikka on lootust, alati on võimalus, mis sest, et see hajub meeltemüha all kaduvväikeseks, ilmatu pisikeseks täpiks. Ei muud kui vaadata kaugusse, üle katuste taevasügavikku. Puud on nüüd rammusas ehtes, mahladest pungil. Kes mäletaks enam neid raagus maastikke, seda läbipaistvuse ornamentikat.
*
Keel paindub kõikjale, kui vaid meel laseb oodata, laseb laskuda hingesügavikku. Seal all vulisevad seni nägemata allikad, seal all tuleb keel otse maasügavusest, kivide vahelt, põhjasoontest, maa-alustest maardlatest. Hing on keele maardla.
*
Kuskil sees sai midagi liikuma, maiguerinevus. Maailmade nihkumine. Sõitsin saarele, maailma lõppu. Liiva peale, lainte embusse. Päikese ja tuulte sekka, muuli otsa pikutama. Orjaku linnurajal tervitasin kadakapõõsast ja pihlapuud, valu ja väina.
*
Aeg elab südames. Paisub ja kahaneb koos meiega, laieneb avaraks jõeks ja aheneb kitsukeseks ojaks, koos meiega. Maadpidi edasi, madalike taha, seljandike peale, kõrgele mäe otsa.
*
Suured pilved hilishommiku taevas. Õied, roheline, lindude hõiked. Maa matsutab. Kui hea on olla maailmas nagu esimest korda. Vaadata õite avanemist, taevasse kogunevaid pilvi. Pidev dialoog iseendaga. Nagu koer ajamas taga oma saba. Ookeani lained toovad unustust, meelerahu. Kujutlen meid minemas läbi ööde ja päevade, läbi metsade, üle aasade. Aina sügavamale maailma südamesse.
*
Sööstame nagu põlevad nooled läbi suve südame, mis tuksub ka nüüd, augustis. Voogame, tunnetame kauguste kohalolu, taevalaotuse kirgast tuhmust. Matjalt katab see meid, vee ääres seisjaid. Me seisame nagu nooled selle avaruse kaldal. Pühime oksarägu tiivult ja tõuseme laotuste kohale, ahmime õhku, valgust sillutavat õhku.
Lisa kommentaar