*

rohelised munkpapagoid
palmide otsas raudteejaama ees
on esimesed loomad, kes meid siin tervitavad.
lõunamaa, mõtleme. eksootika, mõtleme.
papagoid, kes ei ela puuris! ja palju!
kas tõesti on Hispaania papagoide maa?
ei.
see on vallutatud maade tasu.
nad on konkistadoorid,
pärit Argentinast ja Uruguayst,
toodud siia orjadena, et nad
kõneleksid naljakalt ja teeksid toas silmale ilu,
ja nüüd vabadusse murdnuna
ajavad nad nahkhiiri pagendusse,
nii et noile on hakatud
parkidesse pesakaste üles panema,
nad peavad taeva all lahinguid
kaelustuvidega, kes ise on sajanditagused
Euroopa vallutajad Türgist;
nad rüüstavad maisipõlde
ja viljapuid, nad maiustavad tühjaks õitsvad
hibiskid, nii et kogu puualune on täis
näritud õiepõhjadega õisi.
ühesõnaga, nad on nuhtlus.
nad on misjon, nad on uus tsivilisatsioon,
nad on uued cortésid ja pizarrod,
rõõmsad, jõulised, julmad ja armsad.
 
—
 
säilitada üllatumisvõime nagu lapsel
ja olla samas maailma suhtes
illusioonitult läbinägelik nagu vanainimene
tunda papagoidest rõõmu
ja samas teada, et nad on röövlid
anda neile mõlemal juhul inimese nägu
lapse ja rauga nägu korraga

 

Rohkem Aare Pilve luulet Loomingus nr 9