Söandaksin end mingil, aga siiski väga olulisel määral pidada Peeter ja Sirje Oleski kasvandikuks. Peeter oli 1980. aastate eesti filoloogide hulgas hinnatud lektor, kelle Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduste nime all toimunud loengutel saime aimu võrdlevast kirjandusteadusest ja kelle kirjanduskriitika ajaloo loengutel kuulsime sellest, mis kõik meil uurimata on, kes mida on teinud ja mida ilmtingimata peaks tegema. Esikohal oli tema loengutes ikka Eesti Kirjandusmuuseum. Peetriga sõitsin ka ühele oma esimestest esinemistest Valka 1990. aasta septembris, kui seal tähistati suurelt Bernard Kangro 80. sünnipäeva. Ja sama aasta novembri lõpus või detsembri algul olime koos Rootsis ja mullegi avanesid tollal veel elavate pagulaskirjanike uksed. Oleme Peetriga olnud ka eri aegadel samal ametikohal Eesti Kirjandusmuuseumis. Sirje aga oli 1989. aastal mu diplomitöö retsensent, hiljem töötasime koos kirjandus­muuseumi naabertubades, olime kolleegid ja käisime ka korra koos Soomes Suomalaisen Kirjallisuuden Seura konverentsil ja Ameerikas Washington DC-s AABS-i konverentsil. Tolle reisi eel Ameerika saatkonnas peetud vestlusest on meelde jäänud üks huvitav seik: meiega rääkinud ametnik pani imeks, et pärast mõneaastast õpetaja ameti pidamist Tallinnas oli Sirje ainus töökoht 26 aasta jooksul olnud Eesti Kirjandusmuuseumis, ehkki kraad või ametikoha nimetus võisid selle aja sees muutuda. Ameeriklased esitasid selle kohta täpsustavaid küsimusi – nagu „karjääri” poleks olnudki! Tegelikkuses tähendab see minu meelest hoopis truudust oma kutsumusele ja ustavust asutusele. Siiski – vahepeal oli Sirje ka Soomes soomlastele eesti keelt, kirjandust ja kultuurilugu õpetamas. Mingil määral on seda seostatud tema ingerisoome juurtega – kui palju on selles tõepõhja? Aga alustame algusest.

JANIKA KRONBERG: „Eesti kirjanike leksikoni” (2000) artiklis, mille on kirjutanud Jaan Undusk, seisab, et oled sündinud 24. augustil 1954 Kohtla-Järvel, professor Karl Muru kirjutatud kandidaadiväitekirja tutvustuses (Keel ja Kirjandus 1989, nr 9) aga saame lugeda, et Jõhvis. Lõuna-Eesti päritolu, aga end 1982. aastast tartlaseks pidavana küsin – millest see erinevus, kumb on õige ja kas sel on mingit tähtsust?

SIRJE OLESK: Ikka on tähtis, kohalikele vähemalt. Jõhvi sai linnaõigused 1938. aastal, Kohtla-Järve linn moodustati 1946. aastal mitmest eraldi seisvast asulast ja Jõhvi linnast sai Kohtla-Järve linnaosa. Ma elasin ja käisin koolis Jõhvis, aga seda kohta nimetati siis Kohtla-Järveks ja meie kooli Kohtla-Järve 5. Keskkooliks, hiljem anti sellele koolile veel Adolf Kesleri nimi, niisuguse kooli ma lõpetasin. Tegelikult oli see ikka sama Jõhvi gümnaasium, mis on olemas ka praegu ja mille oli 1942. aastal lõpetanud mu isa. Kesler oli olnud keegi sealne punavõitleja. See nimede asi pole muud kui nõukogude võimu ajal tekitatud segadus.

J. K.: Oleme oma päritolust ja lapsepõlvekodust kirjutanud Epp Annuse ja Brita Meltsi koostatud koguteoses „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s” (2019) ning selle põhjal võtan julguse üles tunnistada, et olime mõlemad nõukogude noored. Küll kümmekonna-aastase vahega, sina Jõhvis ja mina Võrus. Hiljem on mu vanemad öelnud, et mulle ei räägitud ajaloost „nii, nagu asjad olid” selle pärast, et koolis ja mujal pahandusi ei tekiks. Sellegipoolest neid tekkis, sest „vene värk” oli vastik vaistlikult, mingit selget teadmist selle taga ei olnud. Nojah, mõlemad mu vanemad olid ka parteis – isa isegi vastava kõrgema haridusega Vilniusest, aga astus hiljem Isamaasse, ema pigem isa tõttu ja kuidagi juhuslikult. Kuidas ja millal, kelle kaudu jõudis teadmine Eesti ajast sinuni?

S. O.: Minu ema oli ingerlane, kes oli sõja ajal Leningradi lähedalt soome külast Soome viidud, sealt enam-vähem tapiga Nõukogude Liitu tagasi toodud ja kellel siis oli õnnestunud poolsalaja Eestisse tulla ja jääda. Mu isa oli olnud Saksa sõjaväes ja siis Vasalemma laagris ja Karjala töölaagris. Kokku said nad Tihemetsas, kus ema töötas tehnikumi sööklas ja isa õppis metsnikuks. Nad mõlemad oli nõukogude võimu tõttu palju läbi elanud ega tahtnud sellest pikalt rääkida. Elu Kohtla-Järvel/Jõhvis tähendas muuseas ka seda, et ma ei olnud enne Tartusse tulekut vist näinud ühtegi enne sõda välja antud raamatut. See kant oli juba siis täis venelasi ja nõukogulik elukorraldus oli valdav. Mina olin olnud pioneer ja komnoor ja suure kooli komsomolisekretär; sõjaeelsest ajast ja oma vanemate noorpõlvest oli mul üsna vähe teadmisi. Näiteks fotosid nende noorusest ei olnud säilinud. Ema tuli mujalt, aga isa vanemad lahutasid enne sõda ja poeg oli jäänud kuidagi ula peale.
Ma lõpetasin selle Kesleri-nimelise keskkooli (mis muuseas oli hea kool, pean tagantjärele tunnistama, omamoodi eestluse kants seal kandis) 1972. aastal ja tulin kohe Tartusse õppima eesti keelt ja kirjandust, mõeldes, et küllap saan pärast õpetajaks. See oli siiski kauge tulevik, esialgu tahtsin ma lihtsalt Tartusse ja ülikooli, see tundus nii põnev. Hakkasin üsna kohe ringi liikuma kursusekaaslase Peetri seltsis, kes oli teadagi Eesti-aegsest perest. Ma ei teadnud siis veel, kes olid olnud Lui Olesk ja Minni Kurs-Olesk. Seda ja palju muudki sain ma üsna ruttu teada.

J. K.: Ma ka ei teadnud Eesti ajast suuremat midagi. Vaid niipalju, et mu isa oli pärast Võru Tööstustehnikumi lõpetamist 1950. aastatel suunatud tööle Baškiiriasse Ufasse, ja oluline Eestiga seotud teadmine oli see, et seal kandis oli olnud president Päts. Aga mis määras sinu õpingute ja elukutse valiku?

S. O.: Raamatute lugemine. Raamatud, mida nooruses lugesin, olid välja antud Eesti NSV-s, aga nende seas oli ju sari „Suuri sõnameistreid” ja vene klassikud. Lugesin juba kooliajal läbi vist kogu eestikeelse Tšehhovi ja suure osa Tolstoist. Gorkit ka.

J. K.: Kes olid sel ajal sulle olulisemad inimesed, õppejõud ülikoolis? Milline oli noore Jaak Põldmäe roll – kas ta oli õpetaja või pigem sõber või kolleeg?

S. O: Ülikooliaeg oli huvitav ja lõbus, nagu enamasti. Samas oli minul siis juba natuke niisugune tunne, et „paremad ajad Vargamäel” olid möödas. Üliõpilaspäevi enam ei olnud. Kuup ja Kera, üks selline pila, pulli ja palli ühendus, nagu seda kutsuti, oli vist tegevuse juba lõpetanud. Küünlavalgusel luulelugemise õhtuid ülikooli kohvikus enam ei peetud, aga luuleteater „Amores” veel oli. Ülikooli klubis algasid diskod. Aastad 1972–1977 olid silmakirjalikkuse kasvu aastad ühiskonnas. Idealismi enam ei olnud, hirmu ka mitte. Lennukaaslane Linnar Priimägi kirjutas koos Ants Juskega pärast ülikoolist lahkumist manifesti „Tartu sügis” ja selle meeleolu oli minu meelest täpne. Olin noor õpetaja Tallinnas ja rääkisin manifestist oma abituuriumile, nemad paistsid seda päris hästi mõistvat. Mina käisin palju ringi koos Peetriga, olime ka toonase Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kirjandusringi aktiivsed liikmed. Ringi juhendas Jaak Põldmäe, kes suhtus üliõpilastesse kui noorematesse kolleegidesse. Peeter oli selline varavana tarkpea, kes suhtles õppejõududega otse, käis neil külas ja võttis Jaagu juurde ka minu kaasa. Jaagust kujunes vanem perekonnasõber ja eeskuju, tema surm oli meile mõlemale suur löök. Kui ma hiljem hakkasin tegelema väitekirja ja muu teaduslikuma lähenemisega, oli mulle eeskujuks just Jaak Põldmäe suhtumine. Praegu ma mõtlen, et tema lahkumine tegi meid Peetriga täiskasvanuks, viskas nagu äkki maailma, mis Jaagu surma järel tundus kõle ja vastik. Eks need Nõukogude Eesti lõpuaastad olidki ju niisugused…
Kui me Peetriga 1977. aastal abiellusime ja 1980. aastal Tartusse elama asusime, võtsid Jaagu vanemad Aino Undla-Põldmäe ja Rudolf Põldmäe, kes mõlemad olid kirjandusmuuseumiga seotud, meid väga koduselt vastu. Nagu ka teised Tartu kirjandusinimesed, Ain Kaalep ehk kõigepealt ja Hando Runnel ja nii edasi…

J. K.: Kuidas sattusid tööle asutusse, mis tollal kandis nime Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum?

S. O.: Üsna juhuslikult, ajal, kui Rein Veidemann oma tööka kolmeaastase perioodi seal lõpetas ja endale järglast otsis. Olin Tallinnas õpetaja, aga juba kriitikuna alustanud. Rohkem kui mind, tunti kirjandusringkondades Peeter Oleskit, ja nii me kahekesi 1980. aasta augustis Tartusse tulime. Kirjandus­muuseumi teaduslik sekretär oli natuke nagu PR-inimene, samas pidi ta toimetama väheseid muuseumi väljaandeid, korraldama üritusi ja hoidma korras inimeste tööalased dokumendid. Ja kui keegi välismaalt vajas koopiaid muuseumi arhiividest, oli teadusliku sekretäri kohus vormistada selleks vastavad load Teaduste Akadeemia 3. osakonnas. See kõlab nagu Vene tsaaririigi tsensuur, mida see ju oligi. Hiljem, kui olin juba väitekirja kaitsnud, sai minust muuseumi teadus­direktor, ja kui muuseum oli noores Eesti Vabariigis saanud teadusasutuseks, olin paar korda teadusteema juht. Niisugune oli mu „karjäär”, mis kestis kokku 34 aastat. Siis tundus küll, et vajaksin vaheldust ja võimalus minna tööle Helsingi ülikooli oli igati teretulnud.
Nõukogude aja viimasel kümnendil oli kirjandusmuuseum väike ja vaikne „teadust teenindav” asutus. Direktor Eduard Ertis oli ametisse asunud juba enne minu sündi, veebruaris 1954. Niisugune fakt kuidagi kujundas mu suhtumist nii direktorisse kui kogu asutusse. Ertis oli 1980. aastal 65 aastat vana ja muuseumi juhtimisega eriti ei tegelenud. Kui professor Harald Peep mu tööle­asumist kommenteeris, ütles ta vene keeles vanasõna troika ja voorimehe kohta – et kui muidu juhib voorimees troikat, siis muuseumis juhib troika voorimeest. Muuseumi juhtkonnas oli kolm tugevat naist ja nemad hoidsid asutust joonel. Ertis oli direktor kuni ühiskondliku murranguni, 1990. aastal hakkasid mõnes asutuses töötajad direktoreid valima ja muuseumi direktoriks valiti Peeter, kes 1993. aastal läks valitsusse ja tema kohusetäitjaks sai Rutt Hinrikus; 1995. aastal tuli direktoriks Krista Aru ja muuseum arenes selliseks teadusasutuseks, nagu see on praegu.
Minul oli Nõukogude aja lõpuaastatel tööd vähe, oli aega tutvuda nii arhiivraamatukogus oleva vanema kirjandusega kui ka käsikirjade osakonna arhivaalidega. Kunagi oli seal suur hulk kirjavahetusi masinal ümber kirjutatud, koopiad täitsid seinatäie kappe. Lugesin järjepanu neid koopiaid ja sain nõnda laiema pildi omaaegsest kultuurielust. Ühtlasi lugesin palju XX sajandi alguse klassikute teoseid ja metakirjandust nende kohta: Gustav Suits, Juhan Liiv, Friede­bert Tuglas, Aino Kallas. Need autorid olid minu silmis uue ajastu loojad ja kujundajad Eesti kultuuriloos ja see tundus romantiline.

J. K.: Alates 1981. aastast olid Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirantuuris, juhendajaks professor Harald Peep, kraadi kaitsesid 29. mail 1989. (Sama aasta juunis retsenseerisid mu ülikooli lõputööd, heites ette vigast venekeelset resümeed – kirjutasin selle koolis ja sõjaväes õpitud keele põhjal ise ja keegi ei kontrollinud.) Kandidaaditöö teemaks oli „Eesti luulekultuuri teooria ja praktika (1878–1917)”, oponendid Karl Muru ja Kalju Leht. Selle põhjal on ilmunud ka sinu esimene pikem artikkel „Luuleteoreetilise mõtte areng Eestis 1878–1917” (Keel ja Kirjandus 1985, nr 9–11). Oponent Karl Muru hindas töö ülevaatlikuks ja lugejasõbralikuks, samuti kiitis trükisõna kõrval käsikirjaliste allikate kasutamist. Kas polnud tahtmist sel teemal jätkata? Või on see enesestmõistav ja nähtav ka neis töödes, mis oled näiteks arbujatest ja hilisemast luulest kirjutanud?

S. O.: Professor Peep oli mõistlik juhendaja selles mõttes, et väga pinda ei käinud, aga luges, kui sain talle midagi lugeda anda, ja oli nõudlik, kuid kaasa mõtlev. Praegu peab vist juba seletama, et nn kodanliku ajaga (Eesti Vabariigi aeg kahe sõja vahel) seotud teemad olid siis väitekirjaks ülimalt ebasoovitavad ja Nõukogude ajast kirjutada ei tahtnud ma ise. „Töö peab olema tehtav, töö peab olema kaitstav,” kordas professor Peep ja pakkus teemaks sõjajärgset luulet. See ei sobinud mulle, kuigi olin oma diplomitöö kirjutanud Jaak Põldmäe juhendamisel värsiõpetusest ja tahtsin uurida luulet või õigemini selle konteksti. Ma tajusin just nendel esimestel aastatel kirjandusmuuseumi varade keskel, et rohkem kui mõni konkreetne tekst või värsiõpetusega kaasa tulev prosoodia ja statistika huvitab mind kontekst, kultuurilugu. Värsiõpetuse juurde oli mind toonud Jaak Põldmäe isiklik võlu ja mõju, ent kui teda enam ei olnud, ei osanud ma seal eriti midagi teha.
Ma olin palju lugenud luulet, igasugust eesti ja ka vene luulet, aga nagu öeldud: muuseumi arhiivid suunasid mind üha enam kultuuriloo poole. Sellepärast on väitekirja teema niimoodi sõnastatud: tegelikult kirjeldasin ma seal seda, kuidas luule kohta kirjutamine eesti keeles arenes ja muutus. Lugesin palju omaaegset ajakirjandust, luuletusi muidugi ka ja kõike, mis selle ümber oli.

J. K.: Paljude omaaegsete Tartu kirjanike (Ain Kaalep, Johnny B., Ene Mihkelson jt) jaoks olid vist peamised kontaktisikud kirjandusmuuseumis Rutt ja sina. Erinevate inimeste tähelepanekute põhjal kuulusite te kuidagi väga olulisel määral kokku.

S. O.: Jah, Rutt oli esimesel kümnel aastal kirjandusmuuseumis minu jaoks kõige lähem inimene, ikka hea sõber. Ma ei tundnud teda varem, ja kui ma 1. augustil 1980 muuseumis oma kabinetis töölaua taha istusin, oli Rutt Turus fennougristikakongressil. Aga kui ta sealt tagasi tuli, siis reetis ta mulle, mis­sugused arutelud olid muuseumis käinud, enne kui mind Rein Veidemanni kohale oli kutsutud. Peeter oli sealjuures ka tähtis, teda tunti kirjandusringkondades rohkem. Muuseumis andsid siis tooni vanemad väärikad daamid, nii et Rutil oli noorema tegusa inimese tuleku üle hea meel. Me sobisime omavahel. Meil oli ühesugune huumorimeel ja samad huvid. Hakkasime kirjutama retsensioone ja ülevaateid, tegime koos näitusi ja isegi muuseumi jõulupeo näitemänge – ja tõesti, me käisime palju koos ka väljas konverentsidel, nii Tallinnas kui Lätis ja Leedus ja hiljem ka Soomes ja Rootsis.

J. K.: Sind iseloomustab minu meelest mitte ainult truudus asutusele, kus oled töötanud, vaid ka „objektitruudus”. Keskendumine silmapaistvatele loojatele ja nende elulugudele. Üks sinu olulisemaid uurimisvaldkondi on olnud eesti kultuuri­loo suured naised – eelkõige Lydia Koidula, Aino Kallas ja Marie Under. Kuivõrd teadlikult oled tundnud huvi just naiste rolli vastu kultuuriloos ja kuidas see seostub feminismiga?

S. O.: Ma sain üsna varakult tuttavaks Soome naistega – kõige tähtsamad neist olid Eva Lille, Auli Hakulinen ja Henni Ilomäki, kes tõid raamatuid ja rääkisid minuga kirjandusest, kultuurist ja poliitikast. Eesti kontekstis mõjusid nende ideed ehk feministlikuna, aga tegelikult oli see lihtsalt vabama ja arenenuma ühiskonna vaade asjadele ja inimestele. Naisuurimusliku vaateviisi võtsin ma natuke rohkem omaks, mulle ka näis, et naiste kirjutatu on Eestis pisut nagu varju jäänud. Ja ma olin muuseumis ju näinud seda fotot Kirjanikkude Liidust, kus hulga meeste seas istub vaid Marie Under. Rääkisin omal ajal palju Aino Undla-Põldmäega, kes oli terve oma teadliku elu uurinud Koidulat ja Lilli Suburgi. Soome kontaktide kaudu tõttu leidsin ma Aino Kallase, kõik minuealised naised Soomes tahtsid siis rääkida Aino Kallasest. Nõukogude aja viimasel kümnendil olime koos Rutiga teinud suured tähtpäevalised fotonäitused Underist, Suitsust, Tuglasest. Kui Eesti aja taastuleku järel muutus kirjastamine võimalikuks, oli 1993. aastal tulemas Koidula 150. sünniaastapäev ja näituse asemel otsustasime teha albumi: Rutt oli siis just süvenemas elulugudesse; albumi tegime koos Eva Aaveri ja Heli Laanekasega, kes mõlemad tundsid XIX sajandit minust paremini. Ja siis tegime juba koos Ruti ja sinuga Underi albumi.

J. K.: 1980. aastate lõpus avanesid erifondid ja tekkis uus tööpõld – väliseesti või pagulaskirjandus. Üks meie mõlema esimesi olulisi tutvusi väliseesti kirjanike seas oli Kalju Lepik. Mina jõudsin Lepikute juurde tänu Peetrile, sina aga olid seal juba enne Peetrit. Kuidas see juhtus?

S. O.: Ma pääsesin 1987. aasta kevadel Stockholmi Balti Instituudi konverentsile ettekandega esinema. Õhtul oli konverentsi vastuvõtt, kuhu tuli Kalju Lepik. Kirjandusinimesi ei olnud seal palju, aga just nendega tutvuma oli Lepik tulnud. Meie kaks saime jutule, ma oskasin tema luuletusi peast lugeda ja nii see läks. Mind kutsuti juba sellel korral Rågsvedi Lepikute juurde koju, nii ma tutvusin ka Astaga, tütar Aino oli siis kuskil mujal. Nii et kui Peeter kaks kevadet hiljem pääses Soome Välis- ja Kodu-Eesti kirjanike ajaloolisele kohtumisele, oli tal juba mingi eeltutvus olemas. Ja nad sobisid omavahel kohe.
Laulva revolutsiooni ajal ja järel sai muuseumis oluliseks pagulaskirjandus. Pagulaskirjanikud tulid Eestisse, tulid ka Tartusse ja muuseumisse. Kõige rohkem on mul meeles Astrid ja Ivar Ivaski käik, sest sellele järgnes seltskonnatamine Õpetaja tänava Kirjanike Majas ja hiljem meie kodus. Sealt on pärit mu tutvus Astrid Ivaskiga. Rootsist ja siis ka Kanadast hakkasid inimesed saatma oma koduraamatukogusid Eesti Kirjanike Kooperatiivi ja Orto väljaannetega Eesti maaraamatukogudesse. Meid kutsuti omakorda pagulaskirjanikest rääkima. Nii me Rutiga käisime paar aastat üsna tihedalt mööda Lõuna-Eesti raamatukogusid. Siis hakkasid tulema pagulaste arhiivid. Mäletan, kuidas korraldasin Ants Orase arhiivi jõudmist kirjandusmuuseumisse ja leidsin sealt hiljem Ivar Ivaski kirjad. Nendest sai 1997. aastal raamat „Akadeemia kirjades”. Astrid Ivask tuli 1998. aastal Iirimaalt Riiga elama ja ma käisin ta juures päris palju, tegin väikese raamatu Ivar Ivaski päevikutest ja sain hiljem loa Ivari Eesti materjalid kirjandusmuuseumi tuua.
Kui elu Eesti Vabariigis juba natuke stabiliseerus ja kirjastamine muutus võimalikuks ja soovitavaks, hakkasime muuseumi kogude põhjal tegema oma välja­andeid. Uskusin siis ja usun veelgi, et see on üks ülesanne, mida rahvuslik kultuuriarhiiv peaks täitma – tooma olulised allikad suurema hulga lugejateni. Muuseumil oli juba 1983. aastast oma väike allikapublikatsioonide sari „Litteraria” ja traditsioon teha suuri „akadeemilisi” väljaandeid klassikute kirjadest. Tuntuim oli Mart Lepiku algatatud Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus kuues köites. Krista Aru direktorina leidis Saksamaalt sponsori, kes aitas välja anda O. W. Masingu kirjad J. H. Rosenplänterile, mida tegid peamiselt Eva Aaver ja Heli Laanekask, ja nemad olid väga seda meelt, et niimoodi tuleks välja anda ka Koidula kirjad. Koos Eva ja Heliga tegime Koidula albumi ja arutasime muudkui seda Koidula kirjade väljaannet, kuid see oli siis juba liiga suur ja kallis projekt.
Kahjuks tehti taastatud Eesti Vabariigis teadusasutuste rahastamise süsteem ringi peamiselt loodusteadusi silmas pidades. Kirjandusmuusemist sai küll teadus­asutus, kuid konkurentsis püsimiseks ja projektiraha saamisel lugesid peamiselt rahvusvahelised kontaktid ja välismaal avaldatud artiklid. Kultuuriloolised väljaanded eesti lugejale – mida meie muuseumis pidasime enda missiooniks – teadus­konkurentsis punkte ei andnud. See oli oluline takistus ajal, kui välja­annete tegemine oli nii tehniliselt kui ka rahaliselt juba varasemast palju hõlpsam.

J. K.: Millal ja kuidas sai alguse sinu huvi soome kultuuri ja kirjanduse vastu? Soome keelt õppinud eesti filolooge läks ka giidiks. Sul ei olnud sellist huvi?

S. O.: Oli ikka, ma töötasin giidina ülikooli ajal suviti kas Tallinnas või tegin otsi Riias, kui sinna tuli ristluslaev ja oli vaja tõlke Riia linna tutvustava venekeelse giidi kõrvale. Giidina töötamine andis mulle kõnekeele ja ma hakkasin küllaltki vara ka soome keeles lugema neid raamatuid, mida sel aja kätte sai. Eva Lille tuli 1984. aastal kirjandusmuuseumisse otsima fotosid eesti kirjanduse ajaloo jaoks, mille ta tõlkis, Henni Ilomäki käis 1985. aastal Kreutzwaldi päevade konverentsil esinemas.
Veel Nõukogude aja viimastel aastatel oli eesti ja soome folkloristidel ühine suur läänemeresoome vanasõnade väljaande projekt, seda juhtisid Matti Kuusi ja Arvo Krikmann. Kui Soome poole inimesed tulid Tartusse, ei lubatud neil ju siin ööbida. Mina teadusliku sekretärina sõitsin siis nendega ööbima Viljandisse. Nemad tõid ka raamatuid.
1986. aastal pääsesin Tuglas-seura korraldatud Tuglase juubeli tähistamisele Helsingis, kuhu Eestist läks suur rühm. Mul oli seal lausa ettekanne. Käisin läbi aastate Tuglase Seltsis loenguid pidamas, nad ju korraldasid siis, kui Eesti vastu oli Soomes suur huvi, järjest loengukursusi või seminare. 2022. aastal valis selts mind esimese (ja seni ainukese eestlasena) oma auliikmeks. See liigutas mind väga. Soome Kirjanduse Seltsi välisliikmeks kutsuti mind koos Peetri ja Rutiga juba 1990. aastatel.
Nii et kui 2008. aastal tuli ruttu leida eesti kirjanduse ja kultuuri lektor Helsingi ülikooli, kellel oleks ka vastav teaduskraad, leitigi mind. Olin kaks aastat asendaja ja kui 2014. aastal oli uus kandideerimisvoor, kandideerisin juba ise ja mind valiti veel viieks aastaks. Erinesin teistest ülikoolis töötanud eestlastest selle poolest, et mul oli varasemast hea kindel Soome inimeste tugivõrgustik, olin teinud projekte koos professorite Riho Grünthali ja Seppo Zetterbergi ning tõlkija, toimetaja ja kirjaniku Juhani Salokandlega. Ma tunnen ka Tartus elavat pensioneerunud arhiivijuhatajat ja ajalookirjanikku Kari Tarkiaist, tema suunas mind vanast peast soome keelest ajalookirjandust tõlkima; just tema soovitusel ja nõuandeid järgides tõlkisin 2013. aastal Henrik Meinanderi „Soome ajaloo”. Seppo Zetterbergi raamatud tulid selle järel.

J. K.: Soomlaste plahvatuslik huvi Eesti vastu on taandunud, vahest lihtsalt normaalsetesse mõõtmetesse. Me ei ole enam postsovetlikud eksoodid. Aga kultuurivahetus toimub ja vastastikku ilmub tõlkeid ehk rohkem kui kunagi varem. Kas nooremas põlvkonnas või juhendatute hulgas paistab silma lootustandvaid tõlkijaid, kultuurivahendajaid, uurijaid?

S. O.: Õpetasin Helsingi ülikoolis peamiselt kirjanduse ja kultuuri alg­kursusi ja sain õpetada ka valikkursusi, nagu Soome-Eesti suhteid või Nõukogude Eesti kultuuri ja isegi Eesti lähiajalugu. Eesti keelt õpetatakse soome-ugri keelte kateedris (nüüd on see osakond) ja vastavalt käib keel enne kultuuri. Lõputöid tehti rohkem keelest, aga ma sain juhendada paari perspektiivikat noort, kes olid eesti keele korralikult ära õppinud ja uurisid Eestiga seotud autoreid. Kohtusin veel Tartus Silja Vuorikuruga, kes leidis Kultuuriloolise Arhiivi materjalide hulgast Aino Kallase näidendi „Bathseba” käsikirja, mille Kai Laitinen oli omal ajal kadunuks arvanud. Mina oponeerisin 2013. aastal Silja väitekirja ja olen hiljemgi temaga Aino Kallase Seltsis koostööd teinud. Oma väitekirja Valev Uibopuu kirjavahetustest on lõpetamas Anna Hukka, kes omal ajal alustas minu juures. Tema tunneb hästi just eesti pagulaste kultuurilugu.

J. K.: Sinu elu ja töö on kulgenud allikate läheduses. See paistab silma ka sinu kahest olulisest raamatust, artiklikogumikust „Tõdede vankuval müüril” (2002) ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaga pärjatud monograafiast „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” (2022). Kas ja mida üllatavat pakkus sulle endale Nõukogude-aegse kirjanike liidu ajaloo uurimine?

S. O.: Osa kirjanike liidu protokollidest ja muudest dokumentidest oli ju kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Oli loomulik, et kui ajalugu hakati ausalt käsitlema, pidin neid vaatama. Ja need olid nii üllatavad kui ka tülgastavad. Lugesin Stalini-aegseid ajalehti ja kompartei VIII pleenumi eel ja järel toimunud liidu juhatuse koosolekute protokolle ja püüdsin mõista, mismoodi tollal toimunu siiski võimalik oli. Ega ma päriselt sellest aru ei saanudki, tolles ajas elamata on ilmselt võimatu seda lõpuni tajuda. Seda hirmu, jälitamisvimma… Ja kui mul oli ülevaade Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu kurbadest algusaegadest, oli huvitav uurida, mismoodi hakati sellest välja tulema, kuidas inimesed, keda mina juba näinud olin, vähemalt televiisorist, seda organisatsiooni juhtisid ja kirjandust suunasid. See oli jälle niisugune lootustandev lugu, kus võis järjest rohkem täheldada terve mõistuse ja kodanikujulguse peale­jäämist. Tundsin ka vanemaid inimesi, kes olid mulle sellest ajast rääkinud: Nigol Andresen, Heldur Niit, Ain Kaalep, Aksel Tamm. Ma ei ole ju ajaloolane ja ma ei püüdnudki kirjutada teaduslikku ülevaadet. Minu eesmärk oli kirjutada juturaamat neile, keda Eesti lähiajalugu huvitab ja kes selleaegset eesti kirjandust tunnevad. Loen praegu Toomas Kalli raamatut „Okipäev” ja tunnen selles omamoodi ajalooraamatus ära samalaadse püüdluse. Mind võluvad sellised tagasivaated möödunule.

J. K.: Aga samas tunned jätkuvalt huvi uuema kirjanduse vastu ja oled sellega hästi kursis. Oled lugenud tohutul hulgal raamatuid, arhiivimaterjale ja käsikirju. Mul on jäänud mulje, et loed väga kiiresti.

S. O.: Loen jah. Aga olulisi raamatuid olen mitu korda uuesti lugenud.

J. K.: Eriti käsikirjade lugemise oskus on kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalis väga vajalik omadus. Mis mulje on jäänud uuemast eesti kirjandusest taotluste ja käsikirjade põhjal?

S. O.: Päris huvitav on. Aga võõras ka. Kirjandus on päris palju muutunud. Eesti kirjandus on ju tegelikult väike ja tõeliselt head tuleb küll ette, aga harva. Luule koha pealt olen ma üsna ebakindel, see on muutunud kuidagi liiga lobisevaks, õnneks olen ma ka küllalt palju soome luulet lugenud, see on aastaid olnud samasugune. Minu ideaalid jäävad ikka sinna varasemasse aega, arbujate ja Viivi Luige, Jüri Üdi ja noore Doris Kareva kanti. On muidugi ka praegu häid tekste, Tõnis Vilult või Jürgen Roostelt ja teisteltki… Proosas on tipud paremini välja paistmas, aga palju on lobisevat keskpärasust. Seda ei näe niivõrd kultuurkapitali taotlustes, seda nägin ma siis, kui pidin auhinnažürii liikmena raamatuid lugema. Nüüd, kus ma enam eesti kirjandust ei õpeta, loen rohkem eestikeelset tõlkekirjandust, seal on palju head, meil on väga häid tõlkijaid ja ma usaldan nende valikuid.

J. K.: Kas ja kuidas kirjandus muutub säutsude ja uue suure romaani ootuste pingeväljas? Millisena näed kirjanduse tulevikku – Eestis ja laiemas mastaabis?

S. O.: Kirjandus on juba nišistunud, aga ma ei usu, et kirjandus kaob. Lugusid on ikka vaja, kas siis ekraanilt või trükis lugemiseks. Minu mure on rohkem see, et valik on väga suur ja suur osa sellest on sageli keskpärane või suisa halb. Lugemiseks on aega vähe ja mul on valus vaadata, kui loetakse halbu raamatuid. Mõtlen, et peaks olema rohkem tutvustusi-soovitusi suures meedias, teles ja raadios.

J. K.: Ka kirjandusteaduses on toimunud suured muutused – positivismist, kujundi analüüsist ja skolastilisest troopide sedeldamisest kõige erinevamatesse teoreetilistesse kool- ja valdkondadesse. Kuidas määratleksid selles kirevuses oma vaatepunkti ja orientatsiooni? Kas kirjandusel on tulevikus iseväärtust just nimelt kirjandusena või näiteks hoopis mentaliteediajaloo uurimisobjektina, ja kirjandus­teadusel selle ripatsina?

S. O.: Miks ripatsina? Ei mina tea, mis tulevikus saama hakkab. Nii nagu igasugune teadus, on ka kirjandusteadus hargnenud väga paljude võimaluste vahel ja mu meelest uurija peab valima, mida ta teeb. Mina olen valinud tegelikult kultuuri, just kirjandusliku kultuuri uurimise. Arvan, et kirjandus kujundab lugejate arusaamu inimelust ja ühiskonnast ja hoiab elus keelt. Mu meelest suurendab raamatute lugemine inimeste intelligentsust, ilukirjanduse lugemine just emotsionaalset intelligentsust. Seepärast kurvastab mind humanitaarkultuuri taandumine. Samas – meil on praegu kirjanikke, kirjutajaid rohkem kui kunagi varem. (Või oli XIX sajandi viimastel kümnenditel igasugu „luulelinde” sama palju, vähemalt proportsioone arvestades?) Maailm on palju muutunud; praegune olukord ja see, kuhu kõik näib liikuvat, ei ärata just optimismi.

J. K.: Tänan vestluse eest, aga lõpetuseks tahaks siiski optimistlikumalt soovida õnne ja jätkuvalt teravat silma ning vaistu hea kirjanduse äratundmiseks ja hindamiseks.