Armas eesti rahvas, kallid külalised lähedalt ja kaugelt!

Aitäh teile, kes te olete sel päikselisel (sajusel, tormisel, udusel – nii nagu parajasti on) sügispäeval kümnete tuhandetena kogunenud meie iidsele lauluväljakule. Olge tänatud ka teie, kõik need sajad tuhanded, kes te püüate praegu iga siit kostvat sõna kas oma autoraadiost või koduteleviisorist. Meid kõiki on kokku toonud tungiv vajadus avaldada austust tänasele juubilarile. Mehele, kes on rohkem kui ükskõik kes läbi sajandite… Aga asja juurde!

Viimastel aastatel on Eesti avalikus ruumis kodunenud kaks oksüümoroni, kaks nähtust, mida ei saa põhimõtteliselt olemas olla – „kirjandusministeerium” ja „kirjandusminister”. Kirjandus kui vaba vaimu lehvimise püha territoorium – ja järsku laiutab seal ministeerium! Kõlab veel kohatumalt kui kultuuri- või kliimaministeerium. Kusjuures hoolimata sellest, keda rahvas enda etteotsa ka ei valiks ja mis valitsus meid parajasti ka ei valitseks – kirjandusminister on olnud pidevalt üks! Aegade algusest peale ikka ja vääramatult Mart Juur! Kuidas sai nii juhtuda ennast demokraatlikuks ja lausa vabaks nimetavas riigis? Kusjuures isegi meie ulmekirjanikud, endise nimega fantastid, kellel vähemalt nime poolest peaks fantaasiat olema rohkem kui teistel, ei ole suutnud kirjandusministriks pakkuda kedagi muud. Kuidas see kõik nii on läinud? Miks on eesti kirjandus praegu omadega seal, kus ta on?

Heidame kiirpilgu lähiajalukku. Alates 2012. aasta septembrist, seega täpselt tosin aastat tagasi, hakkas Eesti Televisiooni iga kuu viimane kultuurisaade „OP!” kandma nime „Kirjandusministeerium”. Tsentraliseerimine oli jõudnud lõpule ja kogu kirjandustemaatika, nii palju või vähe, kui ETV seda kajastas, oli nüüdsest surutud ühte saatesse.

Avasaadet alustas saatejuht, kirjandusminister Mart Juur nii: „Teekond raamatu juurde pole kerge, see võib olla koguni ohtlik. Mõne aasta eest sattus haiglasse Rolling Stonesi kitarrist Keith Richards. Ühel õhtul nimelt oli tekkinud rokkstaaril soov lugeda raamatut, mis asus kõige kõrgemal riiulil. Treppredelil turnides vaene söör Richards komistas, kukkus, murdis hulga luid ja sai peapõrutuse. Just selliste kurbade vahejuhtumite ärahoidmiseks sai loodud kirjandusministeerium. Me toome raamatu teieni kergesti ja valutult.”

Niisiis alustas minister lahke lubadusega, nagu kogenud poliitik peabki. Ja nagu kogenud poliitik kunagi, ei laotanud ta kohe laiali kogu oma teadmiste pagasit. Alles seitsmendas saates 2013. aasta märtsis võttis minister Rahva Raamatu kaupluse edetabeliriiulilt vahepeal sinna jõudnud Keith Richardsi eestikeelse elulooraamatu „Elu” ning teatas, et raamat, mida otsides kuulus kitarrist oli end vigastanud, oli Leonardo da Vinci anatoomiaõpik. Rohkem kui see iseenesest tähtsusetu fakt huvitab meid siiski, millal sai Mart Juurest kogenud poliitik? Või veel olulisem küsimus: millal üldse tärkas temas ministriambitsioon?

Et mõiste „kirjandusminister” oli Juurele tuttav juba ammu enne sellele kohale asumist, seda nägid kõik, kes sattusid lugema tema luulekogust „Pane Eesti peale tagasi” (2008) luuletust „Aruanne kirjandusministrile”:

Sinijärv esines alla oma võimete,
Künnap katkestas,
Rooste astus üle,
Kaplinski diskvalifitseeriti,
Runnel jäi viimaseks ja
Kareval on kuuldavasti jälle
šopinguprobleemid.

Ka mõiste „kirjandusministeerium” oli teoorias läbi käinud enne, kui vastav asutus tegelikult loodi. Seda, et Juure „Koondamine kirjandusministeeriumis” ei ole tavaline lühinäidend, taipasid helgemad pead kohe, kui see ilmus (Postimees 15. XI 2008). Taipasid ja olid šokeeritud, sest see, mida kolm tegelast – Minister, Kantsler ja Nõunik – lühikese ajaga korda saatsid, ei ennustanud tulevikuks midagi head. Nagu ütles Minister: „Kirjandus peab olema jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline.” Ning selle eesmärgi nimel koondati „Tõest ja õigusest” järjest Andres, Pearu, Krõõt ja Juss, „Kevadest” aga kõigepealt Lible kui joodik, siis aga erinevatel ettekäänetel ka õpetaja Laur, Imelik, Kuslap, Tõnisson ja Arno Tali. Kui eesriie langes, olid mõlemast teosest alles õhukesed brošüürid.

Enne kui vaadata, kuidas Mart Juur oma näitemängus visandatud arengukava ise ellu hakkas viima, küsigem, millal õieti algas tema tee ministritoolile? Ilmselt siis, kui jõudis kohale teadmine, et nii nagu igal pool mujal, nii eksisteerivad ka kirjandusmaailmas hierarhiad. On arvatud, et kõige varem võis see juhtuda 1971. aasta varakevadel.^[1] Just siis võis alles kuueaastane, kuid loomult terane esimese klassi õpilane Mart kuulda Vastse-Otepää täiskasvanute ärevaid jutte sellest, et lahkunud on Eesti kirjanduspaavst. Uudis oli seda jahmatavam, et kõigest kaks päeva varem oli teatatud kirjanike liidu esimehe surmast. Paavst, esimees… Ning tulevase ministri alateadvusse ladestus aimus, et kirjanike hulgas on neid, keda teavad kõik – Tuglas ja Smuul – ja kes asuvad kirjandustaevas seetõttu teistest kõrgemal. Kuidas aga ise nii kõrgele ja veel kõrgemale tõusta? Lapse loogika ütles, et selleks peab kõigepealt saama kirjanikuks. Ja Mart Juur asus teele.

Tema esimene trükiproov ilmus ajakirjas Pikker aprillis 1980. aastal. Avalöögiks said kuus mõtet üldpealkirjaga „Mõningaid mõtteid”. Neist on ajaproovile kõige paremini vastu pidanud mõte nr 2: „Liikus kõmu: homme on maailma lõpp. Inimesed jooksid poodidesse toiduaineid ja tikke ostma.” Juba augustikuu Pikris ilmus ka Juure esimene pikem lugu – „Kevadpidu”. Selle esimene lause kõlas nii: „Kui Arno kultuurimajja jõudis, oli disko juba alanud.” Edasi kuulas Arno ära rahvamalevlase Lauri manitsussõnad, Toots käis poes viina järel, diskor Imelik laskis tantsuks Boney M-i, miilits Lender, keda lüheldase kasvu pärast Julk-Jüriks kutsuti, lahutas kahe kvartali kuttide vahel tekkinud väikese madina, ja juhtus veel palju muud, osaliseks teiste seas ka ainus naistegelane Teele.

Teos andis mõista, et vähemalt ühte eesti kirjanduse tüviteksti noor autor tunneb. Ja nii see pidigi olema, sest Juur on mitmes intervjuus tunnistanud, et Lutsu „Kevadet” luges ta juba enne kooli.

Järgnes periood, kui peaaegu igas Pikris ilmus mõni Juure lugu või mõningane mõte. Nii ei olnud üllatus, et 1981. aasta kevadel sai koolinoorte huumorivõistluse vanemas rühmas I auhinna Otepää keskkooli abiturient Mart Juur. Kusjuures temast tahapoole jäi hulk nüüdseks samuti tuntud nimesid: Ilmar Tomusk, Juhan Kilumets, Juhani Püttsepp, Ivo Rull, Mart Linnart ja kümned teised. Nagu võttis võistluse kokku žürii liige Kalju Kass: „Terve rida autoreid on kahtlematute eeldustega tulevaseks humoristikutseks.”

Humoristikutseks küll, aga ministrikutseks? Esikoht, kui meeldiv see ka ei olnud, ei viinud ministritoolile sammukestki lähemale. Ning Mart Juur, selge siht endiselt silme ees, astus Tartu ülikooli ajakirjanikuks õppima. Juba esimesel loengul küsis Juhan Peegel värsketelt tudengitelt, kas nad teavad, mida peab ajakirjanik tegema, et ruttu kuulsaks saada. Ning vastas pärast pikka vaikust ise: „Tuleb kirjutada väga head publitsistikat!” Kui selle mälestuskillu autor Madis Jürgen küsis paarkümmend aastat hiljem oma kursusevennalt Mart Juurelt, kas too mäletab, mida Peegel esimesel loengul ütles, siis Juur ei mäletanud. Mis on ka loomulik, sest tema oli valinud kuulsusele sammumiseks hoopis teise tee. Ning mitte ajakirjandusministriks ei pidanud see tee viima…

Juure eksirännakud ajakirjandusõppes lõppesid 1986. aastal diplomitööga „Ajakiri „Pikker” aastatel 1976–1984”. Ühes intervjuus paarkümmend aastat hiljem on ta öelnud: „Ma mäletan, et ma kirjutasin diplomitöö valmis maipühade ajal – kolme päevaga.” 1992. aastal tsiteeris seda diplomitööd üht Juure teost arvustades eespool nimetatud Ivo Rull. Eeldusel, et tsitaat oli valitud põhjusel, et tegemist on parima kohaga kogu diplomitöös, tsiteerime seda meiegi. Niisiis kirjutas Mart Juur: „Itaalia filosoof Benedetto Croce on tabavalt märkinud, et kõik katsed koomilist defineerida on omamoodi koomilised ning kasulikud vaid seetõttu, et kutsuvad esile nähtuse, mida nad analüüsida püüavad. Adolf Zeising nimetas kirjandust koomiliseks „eksituste komöödiaks”, Nicolai Hartmann kinnitas omakorda, et koomiline on esteetika raskemaid probleeme. Seepärast ongi paljude koomilist käsitlevate uurimuste tihtipeale ainsaks väärtuseks ja õigustuseks kasutatud kirjanduse loetelu lõpus.”

Tsitaat näitab, et õnneks õpetati tulevastele ajakirjanikele ka kirjandusteooriat ja kirjanduslugu, nii maailma kui eesti oma. See andis tulevasele ministrile põhjalikud teadmised kõigest tema haldusalas varem tehtust, ühtlasi õpetas suhtuma täie lugupidamisega klassikutesse ja klassikasse, sealhulgas nn huumoriklassikasse. Ja isegi kui Juur mõnda loengusse mõnel põhjusel ei jõudnud, siis ei sündinud talle sellest ka korvamatut kahju, sest peagi pärast seda, kui Juurel ülikool läbi sai, ilmus professor Harald Peebu faktitihe uurimus „Hajamõtteid huumorist” (1992), mis õppeprotsessis omandatud hoiakud lõplikult kinnistas.

Milles avaldub lugupidav suhtumine klassikasse ja klassikutesse? Kindlasti mitte aukartlikus püüus klassikuga sarnaneda ja olla vähemalt sama hea kui klassik. Vaid loovas lähenemises. Isegi kui teema klassiku varasema käsitlusega kattub, peab iga järgnevate aegade meister suutma leida just uude, tema aega sobiva novaatorliku lahenduse. Ja seda on Mart Juur suutnud.

Üks näide. Nagu teada, mõistis August Kitzbergi loodud isehakanud poetess ja luule parodeerija Tiibuse Mari aastal 1924 oma luuletuses „Rükkimaarjapäeval” naiste ahistamise resoluutselt hukka:

Küll sepa-Jaaniga sai sada janti:
Kui korbakskätega tull minnu putma,
Es nakka ma tooperast mitte nutma,
Vaid vuhvsin tema läbi kümnetkanti.

Mart Juure vaade klassiku tõstatatud teemale on märksa avaram. Tema loodud elueit, megapläkutaja ja naisajakirjanduse parodeerija Anne Memedova ei vaevu oma tundeid värsivormi valamagi, vaid ütleb aastal 2008 kolumnis „Piknik mere ääres” otse: „Milline naine ei tahaks nautida vastassugupoole komplimente, olla patsutatud ja saada muljutud (mõistlikes piirides muidugi).” Ja sääraseid loomingulisi lugupidamisavaldusi klassikutele on Mart Juurel kümneid, kui mitte sadu ja tuhandeid!

Kusjuures see ei ole sugugi ühepoolne tendents. Mingil seletamatul moel on ka klassikutelt ilmunud kui mitte lugupidamis-, siis vähemalt tähelepanuavaldusi Mart Juurele juba siis, kui Juur ei olnud veel sündinudki!

August Gailiti följetonikogumikus „Aja grimassid” (1926) ilmus följeton „Meie lapsed”. Selles hämmastavalt prohvetlikus tekstis kirjeldab Gailit seakarjas olevaid poisikesi, kes mängivad poliitikuid. „Kümneaastane jõnglane Mart mängib kommunisti,” kujutab Gori illustratsioon vihast väikemeest, kes seisab kaaslaste ees lõuad laiali, rusikas püsti. Aga vähe sellest! Mängu edenedes saab Mardist… minister! Ja Gailit kirjutab: „Nähtavasti on ministriks valimine suur auülendus, sest Mardi nägu muutub kohe tähtsaks ning tõsiseks. Kommunistlikud kalduvused on temas kohe kadunud, ta lükkab särgi pükste vahele ning korraldab sasis juukseid.”

Muidugi ei ole Mart Juur mingi tõeline kommunist. Küll on tal üks tekst, mis Gailiti tulevikuvisiooni võis ähmastada ja kallutada. See on Juure üleskutse „Astuge parteisse!” (1988), mis algas nii:

„Noored linnas ja maal, vees ja õhus! Teie, kes te soovite sõna ja teoga kaasa aidata ühiskonna otsustavale uuendamisele! Teie, kes te armastate reisida, suhelda huvitavate inimestega ning kultuurselt veeta vaba ja tööaega! Teie, kel keskkool juba seljataga, elukool alles ees!

ASTUGE PARTEISSE!

Parteil on kuulsusrikas minevik, pikaajalised traditsioonid, rikkalikud kogemused, samuti transpordibaas, puhkekodu looduslikult kaunis kohas, ka pansionaat, haigla, siseujula, oma kauplus, söökla ja kondiitritsehh ning väljakujunenud sümboolika.”

Kuna oli juba laulva revolutsiooni suvi, siis julgem ja edumeelsem Glavlit oli lubanud Pikril selle parteid mõnitava teksti isegi avaldada, arglikum ja tagurlikum EKP Keskkomitee aga käsutas kohe, kui Pikri signaaleksemplar Valgesse Majja oli jõudnud, trükimasina seisma. See taaskäivitati alles siis, kui Juure lugu oli parandatud ja kandis uut ning mittemidagiütlevat pealkirja „Astuge aktsiaseltsi!”. Noorel autoril jäi vaid loota, et ridade vahelt lugema harjunud publik taipab ka seekord, millest on tegelikult jutt.

„Astuge parteisse!” trükiti originaalkujul alles 1991. aastal Mart Juure ja Ilmar Trulli ühiste kaante vahel ilmunud kogumikus „Kuumad käkid külmas öös”. Samal aastal ilmus ka Juure esimene sooloraamat „Jamasuutra (29 kentsakat poosi)”, kus leidus 28 lühikest ja veel lühemat teksti. Kas nende järgi oskas keegi aimata, et tegemist on tulevase kirjandusministriga? Taiplikum lugeja kindlasti.

Mõlemas kogumikus annab autor korduvalt mõista, et ta on ühtviisi kodus nii eesti kui ka maailmakirjanduses. N. linnakese jaama perroonil ootab rahvas kuulsat prantsuse näitlejat Godot’d („Minu sõber Godot”); koolipoiss Ats pahandab pinginaaber Jüriga, et see kinkis talle Jules Verne’i „Saladusliku saare”, aga mitte midagi sügavamat, näiteks William Faulkneri „Hälinat ja raevu” („Sünnipäev”); tänapäevastatud on tuntud kirjandusteoste pealkirju nagu Turgenevi „Küti faxid” ja Smuuli „Faxid Sõgedate külast” („Tahaks kõike teada”); Enn Vetemaa „Eesti näkiliste välimääraja” tuules on esitatud uurimus näkkide rännetest („Veel mõnda näkkidest”); Eduard Vilde romaanide ainetel on Juurel valminud lausa lühiversioonid („Külmale maale”, „Prohvet Maltsvet”, „Kuidas Anija mees Tallinnas käis”), samuti Oscar Wilde’i ja Aleksei Tolstoi romaanide ainetel (vastavalt „Dorian Gray portree” ja „Kannatuste rada”); mõttes mõlkunud, kuid kirjutamata jäänud teoste hulgas on uuriva vaimuga Juurel näiteks essee „Karlsson & Pipi. Hormonaalsete väärarengutega noorukite sotsialiseerumisprobleeme A. Lindgreni teostes” („Laenas mulle kannelt Vanemuine”).

Kirjandushuviliste ootused kõrgele kruvinud, laskis Juur oma järgmist raamatut kaua oodata. Aga kui siis „Lollipop” 1999. aastal lõpuks ilmus, oli pettumus suur. Juure fookus oli vahepeal nihkunud kirjanduselt igale poole mujale, sealhulgas ajakirjandusele. Iseloomulikud olid pealkirjad nagu „Eesti ajakirjanduse sünd”, „Möll meediamaastikul”, „Ajaleht läheb pankrotti”… Veel sai lugeda Aivo Kääpiö ja teiste eesti spordiajakirjanike tööst Nagano taliolümpiamängudel ja fotograaf Tsirgu tööst naisteajakirja toimetuses. Ainus kirjandusest tõukunud tekst, seegi Allan Hmelnitskiga kahasse, oli „Sherlock Holmesi memuaarid”. Neis mälestustes oli küll hästi tabatud ehtkonandoililik jutustamismaneer, mida täiendas ehtmartjuurelik kalambuuriküllus: „Tuli välja, et tegu on antifriisi tõugu lehmaga. Neil tuleb kaks korda päevas antifriis välja lasta ja värske asemele kallata, muidu jookseb kondimootor kinni.” Aga pühendunud kirjandussõbrast lugejale jäi sellest väheks.

Siiski leidis peagi aset üks eriti tähelepanuväärne sündmus eesti aja- ja ilukirjandusmaastikul, et mitte öelda skeenel. Eesti Ekspressi kõige vähem tõsisele leheküljele Kranaat ilmus Arkaadi A., uus kolumnist. Läbinähtav viide antiiksele loomeparadiisile Arkaadiale viis lugejad mõttele, et Arkaadi A. on varjunimi. Aga kelle? Pildilt vastu vaatav kolumnisti naerunägu oli varjamatult mustanahaline. Kuid sama varjamatu oli tema asjatundlikkus kõiges, mis puudutas Eesti kultuurielu. Täit tõde ei avanud ka Arkaadi A. pihtimus ühes kolumnis, et tema ongi „see kuulus Ekspressi neeger, kelle Kranaadi omad Belgia Kongost dünamiidiga püüdsid”. Mõistatus lahenes, kui aastal 2001 ilmus Mart Juure tekstikogu „Arkaadi A.”, mis sisaldas 39 Arkaadi A. kolumni, lisaks ka teiste Juure kreatuuride – Villy Fritsi ja Dr Hipi loomingut (viimane koos Allan Hmelnitskiga).

Küsimusele, miks ei avaldanud Mart Juur neid kolumne kohe oma nime all, saab olla ainult üks vastus. Tal oli hirm. Ebamäärane kartus, et nende tekstide kohatine limiteeritud tõelevastavus, nn huumor, võib kahjustada tema tõsiseltvõetavust tulevikus. Näiteks siis, kui rahvas lõpuks otsustab, kellest peab saama Eesti Vabariigi kirjandusminister. Sest tookord, aastatuhandevahetusel, oli usk demokraatlike protseduuride vältimatusse veel üldine. Seda, et juba kümne aasta pärast on võimalik lihtsalt hakata ministriks, ilma mingit tõelisele rahvavõimule omast filtrit või sõela läbimata, ei aimanud isegi Harju keskmisest elavama kujutlusvõimega Lõuna-Eesti mees Mart Juur.

Millised Arkaadi A. kirjandusloolised väited siis Mart Juure kõhklema panid? Ilmselgeid eksimusi on Arkaadi A. tekstides liiga palju, et need kõik siin ühes kõnes ette lugeda. Piisab, kui nimetada markantsemaid. „Kust sa tuled, kulla Värdi, kuhu jätsid püksid-särgi?” ei ole Viiu Härmi noorpõlveluuletus; Märt Väljataga ei ole kunagi ehitanud paekivist karbonaadi tegemise aparaati; tõlked vene keelest, nagu näiteks „Idioot” ja „Kurjad vaimud”, ei ole kõige paremad eesti keeles kirjutatud raamatud; Jõgeva kartulisort „Ando” ei ole pühendatud Hando Runneli värssidele; Jaani sai ei ole saanud oma nime Jaan Kaplinski järgi; Uno Laht ei ole kunagi likvideerinud kultuuriministeeriumi pornokomisjoni; Kivisildnik ei ole kunagi laenanud Kauksi Üllelt kitlit selleks, et Karl Martin Sinijärv saaks teda Betti Alverile Doris Karevana esitleda, nii nagu ei ole end sealsamas Oskar Kruusina esitlenud Sinijärv kunagi Betti Alveri külmkappi tühjaks söönud; Kreeka päritolu inglise laulja George Michael (sünninimega Georgios Panayiotou) ei ole olnud poisipõlves Karl Ristikivi sõber. Seda piinlikku loetelu võiks mõnes teises kohas ja mõnel muul ajal jätkata veel kaua.

Tekib küsimus: kui Arkaadi A. teadmiste pagas osutus lähivaatlusel häbiväärselt auklikuks, miks siis Mart Juur oma autorsust edasi ei varjanud, vaid avaldas tema kolumnid peagi oma nime all? Ilmselt lähtus ta teadmisest, et „meil siin Eestis” ei jää miski igavesti saladuseks ja tuleviku poliitkarjääri silmas pidades on targem juba kohe luukerekapist välja tulla ning panna tugev alus müüdile endast kui „ausast” poliitikust.

Peagi selgus, et tulevik ongi juba käes, ja see tähendas, et oli aeg oma ministriambitsioon laiemalt teatavaks teha. Aga kuidas? Esteetiliselt nõudlikule Juurele tundus, et ilus oleks anda oma kavatsusest avalikkusele teada mitte otse, vaid vihjamisi, laiendades oma dokumentaalsusega piirnevas ilukirjanduslikus loomingus aegamööda ministritemaatikat ning kirjeldades üha rohkem ja kasvava asjatundlikkusega valitsuse argipäevi. Nii pidi lugejatel pikkamisi tekkima mulje, et ka Juure endaga seoses võib olla „midagi õhus”.

Kõik ei kulgenud siiski nii „kergesti ja valutult”, nagu lubas Juur hiljem „Kirjandusministeeriumi” avasaates. Juurt hakkas häirima tema enda suur lugemus ja klassika põhjalik tundmine. Valitsustemaatikaga tegeledes pidi talle paratamatult meenuma August Gailiti följeton „Valitsuse kriisi ajal”, alapealkirjaga „Auto-nekroloog”. Selles kirjeldab Gailit kõigepealt, kuidas ta kardab, et tuleb valitsuskriis. Sest siis on oht, et tema, äsja lollist peast erakonda astunud kirjanik, värvatakse uude valitsusse ministriks. Aga just nii lähebki! Valitsus kukub, erakond käib Gailitile nii kaua peale, kuni kirjanik on valmis hakkama ükskõik mis ministriks. Ja kohe tabab „kadunud” kirjanikku kolleegide telegrammide laviin.

„Hääd teed Sulle minna!” telegrafeeris Friedebert Tuglas lakooniliselt. „Mis on Sulle, vaesele, tulnud küll meelde, nad on sind juhtinud halvale teele!” riimis Henrik Visnapuu Moskvast. Johannes Semper oli Berliinist saatnud raadio „Odamehe” kaudu: „Pange pärg Gee hauale minul saadavast honorarist!” Ja mis kõige hullem – kiri tuli ka emalt. „Armas Kusti,” luges Gailit pisaratega niisutatud paberilt, „mis oled Sa teinud? Kas Sul tõepoolest oli nii suur puudus, et pidid ministriks hakkama? Jumalaga, kadunud poeg!”

Mida pidi tundma seda kõike lugedes ministriks pürgiv Mart Juur? Kas tõesti tähendab ministri sünd kirjaniku surma? Aga tagasi pöörduda oli juba hilja. Seda enam, et vahepeal sai ületatud ka viimane, kõige kõrgem takistus teel ministritoolile – kirjandusminister pidi olema ometi vastava loomeliidu liige! Olles üks tema soovitajatest, kirjutas siinkõneleja 3. juunil 2008 Eesti Kirjanike Liidu juhatusele: „Mart Juur on praegu Eesti üks tugevamaid humoriste üldse, aga mõnel alal, näiteks meie ajakirjanduse nõrkade külgede parodeerimisel, lausa kõige tugevam. [—] Ei maksa karta, et Mart Juure ümberistutamisel tibide ja diskorite seltskonnast kirjanike liidu valdavalt hallipäisesse seltskonda tema noorusliku loomingu allikad ära kuivaksid. Vastupidi, muutunud staatus võib julgustada teda katsetama ka senisest töömahukamates žanrites nagu romaan, komöödia või tragöödia.”

Üleminekut töömahukamatele žanritele siiski ei toimunud. Küllap pelgas Juur, et romaanitriloogiaid vorpides ei jätkuks tal ilmselt südamelähedasema administreeriva tegevuse jaoks enam aega ega energiat. Oma järgmisel loominguetapil kirjeldab ta Eesti Vabariigi ministreid – algul kui talle täiesti võõraid inimesi, hiljem aga juba kui oma valitsuskaaslasi – endiselt lühižanrite, peamiselt nende salajase e-kirjavahetuse kaudu. Ministrite meile on Juure kätte sattunud alates 2007. aasta aprillist – ajast, mil lahkus Andrus Ansipi esimene valitsus. Esialgu tundub, et Juur on neid kirju publitseerides pieteeditunde kammitsais. Jääb mulje, et kõige kompromiteerivamad, ministrite tõsiseltvõetavust tõsiselt kahtluse alla seadvad meilid jäävad esimestel aastatel avaldamata ning alles siis, kui ka Juurest endast on saanud minister, võrdne võrdsete seas, lööb epistolaaržanr õitsele.

Võib arvata, et erilise huviga luges Juur enda tulevikku silmas pidades talle tööpõllult lähedasemate ja arusaadavamate ministrite – kultuuriministrite kirju. Just luges, kuigi on ka arvatud, et ta on need Laine Jänese, Rein Langi ja Urve Tiiduse kirjad ise kirjutanud.^[2] Olgu autorsusega kuidas on – just ministrite kirjavahetus andis tulevasele kirjandusministrile esimese ettekujutuse sellest, kuidas kõrgemal pool asjad käivad ning millise vaimse nivoo ja väärtussüsteemiga edaspidi peab arvestama.

Juurt kui alustavat poliithunti võis tõsiselt üllatada, kui lai on näiliselt kitsa ampluaaga kultuuriministrite tegevusväli tegelikult. Nii pöördus Laine Jänes – ehk „Päikesejänku Laints Kult. minnist”, nagu ta tihti oma postitusi allkirjastas – valitsuse poole seoses äsja kehtima hakanud jäätmeseadusega: „Mul on paar küsimust,” ning järgnes üle poolesaja küsimuse ootamatult aktuaalseks muutunud prügi sorteerimise teemal. „Kas teekotid tuleb ära lahutada paberiks ja prügiks? Kuhu panna paberist köögirätikud, mis on rasvased? Kas neid peab enne ärapanemist pesema? Kuhu läheb kargu ärakulunud kummiotsik?” Ja nii edasi, ikka samas vaimus.

Sellest, et ilukirjandus ja prügimajandus ei ole teineteisest kuigi kauged elualad, andis märku järgmise kultuuriministri Rein Langi resoluutne kiri kolleegidele: „Cartlandi ja teiste sopakirjanike teoste levikule tuleb panna piir. Mina kui kultuuriminister riigi raha eest massikultuuri ei levita. Andsin raamatukogudele vastavad korraldused. Kes Mihkelsoni lugeda ei soovi, närigu pori.”

Kohe oma ministriaja algul puutus kirjandusega valusalt kokku ka Urve Tiidus. Oma esimestest muljetest uues ametis kirjutas ta peaminister Ansipile: „Eraldi pidas kantsler vajalikuks hoiatada Karl Martin Sinijärve eest. Ta ütles, et sellel hirmsal inimesel olevat kombeks koos Jürgen Roostega ennelõunasel ajal sisse sadada ja kirjanikupalka nõuda.” Hoolitsev kantsler oli mõistagi Paavo Nõgene, toosama, keda eelmine minister Rein Lang oli igal hommikul tervitanud sõnadega „Nõgene, vaba laps!”.

Tuntud laulusõnade ja nende parafraaside kasutamine valitsusesiseses meilinduses oli peale Langi iseloomulik ka teistele ministritele. Näiteks haridusminister Jaak Aaviksoo teatas, et Tartu peal lauldakse: „Rosimannus ringi kuningana käib, ootab Arnold Rüütlit ta.” Rahandusminister Jürgen Ligi seevastu informeeris valitsust, et oli ajaviiteks teinud laulule „Ei ole üksi ükski maa” uued sõnad: „Jääb ikka nii, et Kreekamaa / näeb õhtupäikse õitsemist. / Ta kõrval tunneb Itaalia / riigivõla kasvamist.” Ja nii edasi.

Millele viitab see ministrite lauluarmastus? Kas eesti rahva kui laulurahva valitsejate musikaalsusele? Ei, pigem ikka ja jälle sellele, et muusikalemb ja -erudiit Mart Juur on kõik need ministrite kirjad siiski ise kirjutanud. Võimalik, et toetudes sealjuures oma 2010. aastal ilmunud raamatule „101 Eesti popmuusika albumit”. Ja kuigi selles info- ja koomikaküllases teoses on põhirõhk muusikal, siis paratamatult – kuna lauludel on sõnad – kumab ka sellest läbi peatselt ametisse astuva kirjandusministri vaatenurk. Näiteks ugri-doom ansambli Taak albumitest kirjutab Juur nii: „Kalgilt lakooniline „Koerapööriöö” pakatas kirjanduslikest allusioonidest, veel võimsamalt lehvib Ernst Enno, Juhan Liivi, Jüri Üdi, miks mitte ka Mati Undi vaim Taaga teisel albumil „Läbi halli kivi” (2008).”

Niisiis ei sobi vaadeldav kirjavahetus Eesti ministrite ja nende töö tõetruuks iseloomustamiseks. Kuidas aga iseloomustada kirjandusminister Juurt ennast? Esmapilgul võib see tunduda lihtne – on ju säilinud ETV „Kirjandusministeeriumi” saadete salvestused, s.t kõik ministri jutuajamised tema vastuvõtul käinud kirjanikega. Näeme, et Juur on kõigi vastu ühtviisi sõbralik, kuulab tähelepanelikult, naeratab ja noogutab, kui vestluskaaslane selleks vähegi põhjust annab. Lausa legendaarseks suutis minister Juur lühikese ajaga muuta oma sallivuse ja kriitikataluvuse. Näiteks ütles Mihkel Kunnus 2012. aasta kohta: „Algupärast kirjandust ilmus see aasta suurusjärgus sada kakskümmend, neist sihukese kirjandusliku väärtusega on kümme protsenti umbes.” Ja see ütlemine jäi saatesse sisse! Milline teine minister laseks alluval endale öelda, et tema haldusalas valitseb ainult kümneprotsendiline tööviljakus? Milline põllumajandusminister oleks valmis tunnistama, et üheksakümmend protsenti aasta saagist ikaldus. Aga kirjandusminister on selleks valmis! Ja seda hoolimata sellest, et tema põhiülesanne ministrina on populariseerida kirjandust, edendada lugemist ja soovitada selleks õigeid, s.t võimalikult kõiki eesti kirjanike raamatuid. Aga ausus kõigepealt!

Üldmuljet ministrist kui sümpaatsest inimesest soodustas see viis, kuidas ta soovitas televaatajatele uut lektüüri, ükskõik siis, kas vastuvõtule tulnud kirjanike uudisteoseid või juba ostjate lemmikuks tõusnud raamatuid raamatukaupluse esikümneriiulilt. Ministri epiteedistik sealjuures eriti ei varieeru. Soovitatav teos on enamasti kas „suurepärane” või „väga põnev”, vahel ka lihtsalt „väga huvitav”.

Seda, et ministri tööriistakastis leidub ka kurjem nägu, kogesid kirjanikud alles 2022. aasta sügisel, kui pärast mõneaastast vaheaega jätkusid vaibal käimised uues saates „Kirjandusministri juures”. Nüüd pidid välja kutsutud külalised lisaks muudele enesepaljastustele vastama ka näiliselt süütule ankeedile, sealhulgas küsimusele: „Millist tuntud raamatut sa ei ole kunagi lugenud?” Ja mis selgus? Loetelu teostest, mida vähemalt üks eesti kirjanik ei ole üldse lugenud, sai üllatavalt soliidne: koraan, piibel, „Kalevipoeg”, „Väike Illimar”, „Kolme katku vahel”, „Tuuline rand”, „Sõda ja rahu”, „Anna Karenina”, „Don Quijote”, „Moby Dick”, „Võlumägi”, „Pipi Pikksukk” ja paljud teised.

Mida minister selle ankeediga taotles? Kas ta tõesti tahtis paljastada oma alluvate ignorantsust ja näidata rahvale armastatud kirjanike piiratust? See oleks olnud vastuolus tema senise püüdlusega mängida head ja mõistvat kolleegi. Seepärast peame arvama, et ka ankeedi eesmärgid on olnud algusest peale positiivsed. Näiteks sisendada rahvale lootust, et eesti kirjanikelt võib olla tulemas mitu väga head, lausa maailmaklassika tasemel teost – tänu sellele, et nende vähe lugenud autorid ei teagi, et seesuguseid teoseid ei oleks enam tarvis kirjutada, sest need on juba olemas!

Kokkuvõttes võib öelda, et Juure puhul kehtib tema vanema kolleegi Ülev Suurmõlgi aforism „Amet ei riku ministrit!”. Õigeks on osutunud seegi Suurmõlgi ütlus, mis peaks kõiki tulevasi ministreid, ka kirjandusministreid kõige rohkem veenma seda rasket ametit vastu võtma: „Mida kõrgemal kohal inimene asub, seda avaram on tema maailmavaade.”

Kõige hea juures, mida minister Juur on meie kirjandusele seni andnud, ei tohi muidugi unustada, et rahvas nägi pooletunnist „Kirjandusministeeriumi” saadet vaid korra kuus, sama pikka „Kirjandusministri juures” aga korra nädalas. Pool tunnikest nädalas, seda enam kuus, suudab viisakas olla ja inimestele meeldida peaaegu iga minister. Mis toimub kirjandusministeeriumis aga ülejäänud ajal ja kuidas käitub minister Juur kirjanikega siis, kui kaamera teda parajasti ei jälita, seda me ei tea.

Äsja astus Eestis ametisse uus, Kristen Michali valitsus, lubades ühe esimese asjana kärpida valitsemiskulusid. Kui palju on Mart Juur selle valitsuse ministrina valmis kärpima oma ministeeriumis vohavat bürokraatiat, kõiki neid produtsente, konsultante, toimetajaid, operaatoreid, valgustajaid, jumestajaid, stiliste ja autojuhte, kes on lugematul arvul end ministri ümber mugavalt sisse seadnud – ka seda me ei tea.

Küll aga teame, et kirjandusminister Mart Juur saab täna, 29. septembril 60-aastaseks. Kui nii vanaks sai Eduard Vilde, siis ütles/kirjutas A. H. Tammsaare oma pidamata jäänud juubelikõnes (Vaba Maa 10. III 1925): „See, kes palju suutnud ja kes võitnud niipalju maiseid olulisi raskusi, see peab veel rohkem suutma. Ta peab ka kuuekümneselt nooremaile ikka ja jälle elava eeskujuna tõendama, et elu on üürike, kunst pikk. [—] Kel usku iseendasse jatkunud kuuekskümneks aastaks, sel peab teda jatkuma vähemalt veel kümnekski.”

Nagu teame, ei näinud oma 70. sünnipäeva ei Vilde ega ka Tammsaare ise. Kui meie kirjandusminister nüüd küsiks: „Kas ma peaksin ka selles asjas klassikutest eeskuju võtma?”, siis vastaks kogu meie kirjarahvas – rahvakirjanikest alates ja viimaste grafomaanidega lõpetades – nagu ühest suust: „Ei, härra minister!”

Ja selle kauni mõttega ma praegu lõpetaksingi. Tänan tähelepanu eest. Aitäh … Aitäh … Ma saan aru, et see aplaus ei ole mitte mulle, vaid meie tänasele juubilarile kõige selle eest, mis ta… Aitäh… Aitäh… Aitäh…

 

^[1] Vt: T. Kall, Ei, härra minister! Looming 2024, nr 9, lk 1239.

^[2] Vt: T. Kall, Ei, härra minister!, lk 1245.