Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin väga vastuvõtlik. Harvaks on jäänud need korrad, kui neelan mõne raamatu ühe ööga, nii palavikulise hooga, justkui mu elu sõltuks sellest, justkui avaneks mulle kogu maailma sügavus. Viimati oli midagi sarnast Paul Celani tekstidega, umbes neli aastat tagasi, kuigi palavikulise hoo asemel lugesin ühte luuletust vaat et mitu päeva – palavikuline aeglus? Silmaterade aegluubis laienemine, nende mustenemine. Enne ja pärast seda on üsna suured ajalüngad, seevastu keskkoolis ja ülikooli algusaastatel juhtus midagi sellist peaaegu iga kuu. Polnud ma ju veel õieti midagi lugenudki.

Ja ehk polnud isegi oluline, mis raamatud need olid, suuremas osas muutis vastuvõtlikkus ise nad oluliseks, märgiliseks. Tänu kirjandusõpetajale lugesin eksistentsialiste, lemmikute seas Sartre’i „Iiveldus”, Camus’ „Võõras” ja „­Sisyphose müüt”, neist kirjutasin ka lõputöö, mille õnnestumine innustas mind ülikooli kirjandust õppima minema. Palju oli juttu piirsituatsioonist ning säärase n-ö laiendatud eksistentsialismi alla sai koondatud ka Hemingway, Hesse, isegi Wilde. Väga mehine seltskond, nagu suurem osa õppekavas ette nähtud kohustuslikust kirjandusestki. Vahel mõtlen, et nende nimede asemel oleksid samahästi võinud olla ka Virginia Woolf, Ene Mihkelson ja Toni Morrison, kelle „Armas” mulle aastaid hiljem väga tugevalt mõjus. Kindlasti de Beauvoir, kui juba Sartre on. Mis oleks teisiti, kui mu toonane vastuvõtlikkus oleks olnud suunatud hoopis nende autorite poole? Kahtlemata oleksin ma ka neid neelanud, isu oli suur.

Tükk aega ma ei teadnud, mis on see päris minu oma asi. Raamatuid lugesin küll, aga pigem laste- ja noortekirjandust ning hüpe mingisse „tõsisemasse” (kahtlen nüüd selles määratluses) kirjandusse oli mul justkui üle kuristiku. Millalgi põhikooli lõpus ja keskkooli alguses võtsin riiulist Kafka, üsna suvaliselt ja jumal teab mis ajel, võib-olla tõmbas raamatuseljal olev foto huvitava näoga autorist. See 1987. aastal ilmunud raamat kolme romaaniga. Riiulist, mis oli vist pea igas eesti kodus olemas, sektsioonkapp nõukaaegse kirjandusega, punased autorid teiste vahel. Samm Pál-tänavalt lõpututesse kabinettidega palistatud koridoridesse oli peadpööritav. Ega ma „Protsessist” siis suurt aru ei saanud, aga see maailm ja raamatu lugemise tunne oli piisav, et mind konksu külge haakida. Ja mis võib-olla isegi olulisem: kui mainisin oma kirjandusõpetajale, kelle arvamus mulle väga korda läks, et olin suvevaheajal täiesti omal käel Kafkat lugenud, oli ta silmanähtavalt uhke ja soovitas kohe mitut teist raamatut. Oli tunne, nagu oleks mind võetud vastu mingisse uude seltskonda, klubisse. Et on olemas midagi muud kui lahedad ja mittelahedad inimesed, suurema osa senisest kooli­elust olin määratud viimaste hulka. Pole ime, et nii truult ning kogu ihu ja karvadega selle kirjanduse-asja külge klammerdusin. Ei kahetse.

Olin nüüd kellegagi mestis. See iseenesest juba tekitab eksklusiivse tunde. Kirjandusõpetaja suutis teha keerulised ideed eluliseks ja tavaelu sügavaks, ta oskas panna mind esitama küsimusi ja me arutasime omavahel tekstide üle veel pärast koolipäeva lõppugi. Mõnikord laskis ta mul lugeda klassikaaslastest erinevaid raamatuid, nii mõneski kontrolltöös olid mul küsimused välja vahetatud nende vastu, mis käisid selle raamatu kohta, mida ma oma klassis ainsana lugesin. Ma ei tea, mis ta minust sai, kirjandusõpetajal on niigi palju tööd, kulutada nüüd veel tundidejärgne aeg ühele õpilasele… Ilmselt ei olnud see väga tavaline, et keegi Väike-Maarja gümnaasiumis järsku nii palju kirjandusest huvitub, ja tal oli tõeliselt hea meel. Olen lõputult tänulik.

 

Mul on eredalt meeles, kui palavikuliselt ma „Stepihunti” lugesin. Ostsin ta oma rahaga, vana tellimuskinnitus mu e-postkasti põhjas ütleb, et tellisin Apollost 17. jaanuaril 2007, raamat maksis 156.70 krooni, saatekulu 39.00 krooni. Väike-Maarjas polnud raamatupoodi ja „Stepihundi” ostmise hetk tundus väga eriline. Kirjastus Tänapäeva punane raamat. See oli ühtlasi mu elu esimene pakk, mille interneti kaudu tellisin. Esimene paljude seas, enamik neist ongi olnud raamatud.

Esile oli tõusnud enesetapu-küsimus, seda leidus ka mu tollastes lugemistes päris palju. Mulle oli see kõik uus ja tundus järsku olevat kõige olulisem teema elus. Õpetaja rääkis vahel kirjandusest, mis on mürgine. Võib-olla seda ta silmas pidaski: kirjandus, mis äratab südamepõhjas mingid väga reaalsed tumedad alged, millel on omakorda väga reaalsed tagajärjed. Keegi kirjutas elu mõttetusest ja ma ei lugenud seda lihtsalt kõrvaltvaataja pilguga. See olin mina, Harry Haller oli mina. Sellest ohust hoolimata arvan, et kirjanduse mürk toimib ikkagi enamasti nagu vaktsiin. See annab võimaluse natuke leebemal kujul läbi elada kõik mustemad hingehaigused. Kuigi toona ei tundunud see nii leebe midagi. Lugesin hommikuni, siis vedelesin pool laupäeva voodis mingis uskumatus küdemises. Ahastuses, mis oli samas ääretult inspireeriv. Selline… magusvalus (tüüpiline teismelise lemmiksõna).

Võib-olla see lugemiselamuse intensiivsus pani mind ka uskuma, et kogu elu saab ühe idee liistule tõmmata. Et tõde on lõpuks hakanud millegi alt paistma ja ta on võimas üks. Eksistentsialism oli esimene teooria, mida mulle tutvustati ja millesse süvenesin, ning üritasin sellega seletada-tõlgendada absoluutselt kõike, muid tööriistu polnud. Seesama Sartre’i võõristus igal pool, seesama Camus’ elu absurdsus. Veel päris ülikooli alguseski tõlgendasin kogu kirjandust läbi selle läätse, kuni elu mulle näitas, kui killustunud ja mitmekesine ta on.

Piinlikke asju sai selle ühe liistu pealt tehtud. Üks verinoor rebane läheb Aare Pilve blogi kommentaariumis Aarega ühe Jüri Üdi luuletuse tõlgenduse üle vaidlema, arvates, et just tema käes on tõde. Ei ole kohatu võrrelda seda verinoort kellegagi, kes on äsja usku pöördunud ja käib nüüd fanaatiliselt üht kitsast teed pidi.

Lohutan ennast sellega, et ilmselt pole ma ainus, kes hilisteismelisena selline oli.

 

Esimesed katsetused ise midagi kirjasõnas luua jäävad sellessesamasse aega. Aga tõesti vaid üksikud katsetused. Tõsisemalt hakkasin kirjutama 23-aastaselt. Erinevalt mitmetest teistest autoritest ei tulnud mul lapsepõlves kordagi pähe mõte hakata kirjanikuks.

Mäletan üht kooli omaloomingukonkursile esitatud pala kellestki keskealisest Brunost, kes töötas munatsehhis ja kel oli väike spits. Ükspäev võeti tööle ilus mees, kes oli väga populaarne, ning solvunud Bruno sai peatselt infarkti ja suri. Ilmselt rääkisime tundides parasjagu Tšehhovi väikestest inimestest.

Kirjandid muutusid võimaluseks end loominguliselt väljendada. Kokku langesid mitu asja: usaldus kirjandusõpetaja vastu (teadsin, et ta ei kukuta mind läbi), kirjanduse mõjul kogetud elu mõttetuse tunne ning loetud raamatutest sugenenud loominguline vabadus. Ja nii esitasin ma mõnikord kirjandi, mis lagunes poole pealt üksikuteks sõnadeks ja oli laotatud paberile nagu katkendlik luuletus. Teinekord koosnes lõik ainult küsimustest. Järgmises lõigus kõrvale­kalle mõnda väljamõeldud loosse. Väide, näide, järeldus – nendest polnud haisugi. Õpetaja ütles, et saan lõpukirjandiga kas 0 või 100 punkti, vahepealset ei ole. Tuleb välja, et oli: 99. Ei olnud ma nii julge ega punk, et esitada eksamil luuletus vms.

 

Aastaid hiljem, kui ilmus „Kink psühholoogile”, ütles Maarja Kangro – ei mäleta, kas eraviisiliselt, soovituskirjas kultuurkapitalile või hoopiski mujal –, et hea on lugeda taas üht korralikku eksistentsialismi. See kommentaar ehmatas mind väga, arvasin, et olin sellest juba välja kasvanud, aga ju siis on midagi nendest noorusaastatest endiselt minuga.

 

*

On üks tundlik punkt, mis vajab mu südames lahendamist. Mu esimene armastus. Kiindumine temasse ja ülalmainitud raamatutesse langesid kohati kokku, tahtsin, et me loeksime samu asju, tahtsin jätkata neidsamu vestlusi, mida olin äsja õpetajaga pidanud. On ju loomulik tahta, et teile meeldiksid samad asjad, aga ei ole hullemat sellest, kui keegi pikisilmi ootab, et sa loeksid läbi need raama­tud, mida ta nii hirmsasti soovitab – mina ei suudaks neid seetõttu kättegi võtta.

Misantroopsuse astmelt olime mõnevõrra erinevad, mina ikka palju tumedam, aga paljud tollased teemad siiski ühendasid meid. Mis mind praegu kõige rohkem häirib: ma teadsin, mis oli tema lemmikraamat, aga seda ma ei lugenud. Ma ei mäleta, et ta seda oleks otseselt soovinud, Eia Uusi „Kuu külm kuma” tundus olevat talle pigem isiklik asi, mille puhul ta ei tundnud vajadust seda ilm­tingimata teistega jagada. Seevastu kõik need stepihundid ja iiveldajad, neid tahtsin ma kuulutada kogu maailmale. Aga kuramuse päralt, miks ma siis ei lugenud?! Moraal: see mehe elu peaks olema igikestev püüd iseenda persest välja ronida, näha maailma ka kellegi teise vaatenurgast.

 

kirjanik loeb:

Lugesin nüüd „Kuu külma kuma” läbi, aastaid hiljem. Kujutan ette, et Eia Uusile vaatasid pärast tema raamatu ilmumist ülalt alla nii mõnedki temavanused poisid, rääkimata siis vanematest meestest. Ja ka naistest: ma ei tea, kes peitub nime Veronique Soule taga, aga ta kirjutas Eesti Ekspressis kibestunult: „„Kuu külm kuma” on järje­kordse meedia poolt staariks köetud tüdruk-kirjutaja debüüt­romaan.” Päris halb ikka. Ma ei ole kindel, kuidas oleksin tollal sellesse raamatusse suhtunud, aga fakt on see, et sellal kui meie oma kirjandite kallal nokitsesime, kirjutas tema romaani (Uus on minust vaid kolm aastat vanem). Kahtlemata väga andekas inimene.

Oskan Uusi raamatut hinnata praegu ilmselt paremini kui tollal, eriti kuna olen olnud vahepeal Värskes Rõhus proosatoimetaja ja minu käe alt on käinud läbi mitmed verinoorte kirjutised, nende esimesed sammud loometeel. Kõik see on avardanud mu nägemust kirjandusest. Mäletan, et ülikooli tulles ja Värskest Rõhust esimest korda kuuldes oli mul päris suur eelarvamus ajakirja ja endavanuste autorite loomingu suhtes. Olin pimestatud „suurtest klassikutest”. Hilisteismelised võivad olla üsna elitaarsed ja suletud meelega, aga õnneks olen näinud enda ümber mitmeid neist lõpuks avanemas ja leebumas.

Paar mõtet raamatu kohta. „Kuu külma kuma” üks tugevusi on kindlasti perspektiivipööre, kus keskealise õpetaja kiindumus õpilasse muutub lihtsalt piinlikust rõvedaks ja ohtlikuks, aga mulle jäi sisse tunne, et raamat oleks võinud olla veelgi teadlikum sellest, kui vastuvõetamatu see suhe on. Jah, raamat, mitte peategelane ega jutustaja. Kohati jäi tunne, nagu vaataksin mingit vana mustvalget filmi, kus kaljukindel ja mehine mees tuleb ja võtab meeltesegaduses oleva naise randmetest tugevalt kinni ja asjad n-ö paika raputab – ja see olevat justkui märk suurest armastusest. See saab raamatu lõpus küll enamjaolt ümber lükatud, aga miski minus soovis veelgi tugevamat pööret.

Lisaks jäi mulje, et bipolaarsust on seletatud-kujutatud siin-seal veidi vikipeedialikult. Samas vaimse tervise probleeme on edasi antud suure sisseelamisega ja see on igati tänuväärt.

„Kuu külm kuma” on stepihuntidega palju sarnasem, kui esmapilgul tundub. Needsamad võõristuse ja ahastuse teemad. Seesama tunnetus. See oleks väga sujuvalt sobitunud kokku mu tollase lugemisvaraga.

Oleks ma olnud parem inimene.

 

*

Mitte et teatud raamatud poleks olnud õiged minu jaoks, vaid mina pole alati olnud õige nonde raamatute jaoks. Ma arvan, et see on kirjanikule üks väga oluline eristus – kui ta üldse raamatutest lugu peab.

 

Tõnis Vilu luulet Loomingust nr 8