Michel Faber elab Šotimaal, ta on sündinud Hollandis, elanud Austraalias ning õppinud inglise keele ära alles siis, kui ta seitsmeaastasena koos vanematega Austraaliasse elama asus. Ta kirjutab inglise keeles, kuid teda peavad oma kirjanikuks nii Šotimaa ja Austraalia kui ka Holland, mille kodakondsus tal on seniajani. Seetõttu ei ole ka tema raamatutel olnud kirjastajate suureks pahameeleks võimalik kandideerida Bookeri preemiale, kuigi kõik tema romaanid ja ka novellikogud on pälvinud suurt tähelepanu. Juba Faberi esimene avaldatud romaan „Naha all” (Under the Skin, 2000) kandideeris Whitbreadi auhinnale ning andis hea ettekujutuse tema stiilist ja maailmanäge­misest. Ta on ise öelnud, et kõik ta raamatud räägivad inimestest, kes elavad eri reaalsustes, kuid arvavad, et nad asuvad samas ruumis. Nii on lugu ka „Naha all” tulnuka Isserleyga ja hääletajatega, keda ta korjab üles Šoti mägismaal — pealispinnal asetleidvad sündmused ja see, mis toimub „naha all” on täiesti eri asjad. Faber ei tunnista ka kirjanduse lahterdamist žanripõhiselt ning segab mõnuga elemente ulmest, õuduskirjandusest ja kõigest muust, mida heaks arvab. Nii leiab lugeja enamasti kõigis ta romaanides ja lühijuttudes, et esmamulje on petlik ning süžee varjus võivad oodata kõhedusttekitavad allhoovused.

Ainult kaks aastat hiljem ilmus Faberi neljas romaan „Küll punane, küll valge õieleht” (The Crimson Petal and the White, 2002), mis tõi talle ka üldise tuntuse. Ta oli seda raamatut kirjutanud kakskümmend aastat ja uurinud peensusteni viktoriaanlikku Londonit ja kõike, mis seostus tol ajal seksuaalsusega. Jälle kohtuvad kaks inimest, kes elavad eri reaalsustes — kõigeks valmis prostituut Sugar ja parfüümitööstur William Rackham. Ja jälle keerab Faber pea peale viktoriaanliku romaani süžeed ning arvustustes kasutati jälle sõna „häiriv”, millest pole mööda pääsetud ei Faberi romaanide ega lühijuttude puhul. Raamat sai erakordselt populaarseks, seda tõlgiti ohtralt ning selle põhjal tehti ka telesari.

Kuigi romaan oli väga edukas, pettus Faber üha enam kirjanikustaatuses ja -rollis ning selles, millist mõju saab kirjandus maailmas avaldada. Ta jõudis järeldusele, et tema raamatud ei suuda hoida ära midagi halba ega aita kaasa ka millelegi heale, ning tõmbus tagasi igasugusest kirjanduselust. Ta kirjutas lühijutte ning 2008. aastal ilmus Canongate’i müüdisarjas temagi versioon Prometheuse müüdist.

Ja nüüd, 2014. aasta sügisel oodatakse Michel Faberi uue romaani ilmumist. Pärast Afganistani ja Iraagi sõda oli kirjanik inimsoos sedavõrd pettunud, et otsustas kirjutada edaspidi ainult teiste planeetide elanikest. Päriselt tal oma mõtet ellu viia siiski ei õnnestunud ning tema romaanis „Uute kummaliste asjade raamat” (A Book of Strange New Things) on teise planeedi elanike kõrval ka maalased. Kui ta oli kirjutamist alustanud, selgus, et ta naine, kellega ta on olnud abielus 22 aastat, põeb vähki, ning see muutis ka raamatu kulgu. Edasi kirjutas Faber mehest ja naisest, kes asuvad teineteise kõrval elades tegelikult eri planeetidel. Tema raamatus on nad seda sõna otseses mõttes, sest raamatu alguses lahkub Peter Leigh nii oma armastatud naisest Beast kui ka koduplaneedilt ja siirdub misjonäriks planeedile Oaas, kus tegutseb suur rahvusvaheline kompanii. Tema sinnatulekut ja jumalasõna pole palunud mitte planeedil elavad maalased, vaid sealsed põliselanikud. Oaasile jõudnud Peter saab teada, et enne teda on seal olnud juba kaks misjonäri, kes mõlemad on saladuslikel asjaoludel kadunuks jäänud. Maalaste kohalikus koloonias ei osata talle peaaegu midagi öelda, sealne seltskond koosneb kirju ja sageli kahtlase minevikuga inimestest. Maaga sidepidamine on lünklik, kuid Peteril on siiski võimalik kuigivõrd oma naisega suhelda. Vähehaaval, meenutustes moodustub pilt nende varasemast kooselust, Peteri ja Bea minevikust ning sellest, mis neid seob. Nad on olnud väga lähedased, kuid paratamatult kipuvad kaugus ja eri kogemused neid lahutama, sest muutused toimuvad mõlema elus. Maal hakkab kõik üha kiiremini allamäge minema, aina rohkem on looduskatastroofe ning nende mõjul algab ka inimühiskonna lagunemine. Peter ja Bea püüavad meeleheitlikult kinni hoida sellest, mis neid veel seob — armastusest ja mälestustest. Faber kasutab oma uues romaanis ulmeelemente ja kirjutab nii, nagu varitseks igal järgmisel leheküljel midagi hirmsat, kuid tegemist pole kaugeltki millegi ulmelisega. Ta on ise öelnud, et selles romaanis pole kübetki kurjust, ning teemad, mida ta käsitleb, on pigem inimesi eraldav kaugus, mis on olemas isegi siis, kui inimesed on teineteisele füüsiliselt lähedal, ja millest inimesed endale aru ei anna. Samuti armastus ja selle piirid — kui püüda väljendada lühidalt seda, millest „Uute kummaliste asjade raamat” räägib, siis tulebki esimesena pähe armastus selle mitmetes avaldumisvormides. Ja lisaks veel usk. Raamatu alguses läheb Peter Heathrow’ lennujaamas palvetuppa ja loeb seal raamatut, millesse on kirjutanud tuba külastanud inimesed. Faber ise külastab samuti selliseid palvetubasid, ning kuigi ta ise ei ole usklik, huvitab teda väga religioon ja inimeste suhe sellega. Nii on raamatu üheks teemaks ka see, millele saab inimene toetuda, kui ta on tõepoolest äärmuslikus olukorras ja temalt on võetud kõik. Kas see on usk, ning kui jah, siis usk millesse. Ja mis saab siis, kui ta avastab, et tal pole üldse midagi.

Romaani pealkirjas mainitud „Uute ja kummaliste asjade raamat” on Piibel, mida õpivad lugema ja mõistma Oaasi põliselanikud. Aga Faberi maailmas on uute ja kummaliste asjade raamat terve maailm ja eelkõige inimene, kelle kõrval sa elad.