Vahur Afanasjev: „Serafima ja Bogdan”.„Vemsa”, 2017. 560 lk. Perekonnasaaga „Serafima ja Bogdan” räägib Peipsi-äärsete vanausuliste külast 1944. aasta lõpust kuni 1980-ndate keskpaigani, jõudes epiloogis 1990. aastatesse. Külapatriarh Arhipi tütrele Serafimale tuleb kosja eestlasest militsionäär, endine korpusemees Raimond Uusküla (kord ka Alaküla). Serafima kaotab pulmade eel süütuse hoopis Haritonile, kes aga heidab silma Serafima sõbrannale Apolloniale. Raimond korraldab NKVD abil Arhipi ja tema poegade tapmise. Ainsana jääb ellu Serafima kaksikvend Bogdan, kes põgeneb naiseks riietatuna vanglast ja varjab end Emajõe-äärses soos, kus omandab teise nime all aegamööda teadmamehe kuulsuse. (Igas „Tasujas” peab ju olema oma Prohveti-Pärt.) Hariton küüditatakse ja ta sureb Siberis.…
Üsna sünkroonis muu maailmaga tabas ahistamisskandaal ka kuningas Gustav III 1786. aastal asutatud Rootsi Akadeemiat, kus „kaheksateist surematut”, kelle lipukirjaks on „vaimusuurus ja maitse”, võiksid ju kõigest sellest kõrgemal seista. Aga ei. Novembris 2017 paiskus meediasse 18 naisterahva süüdistus kellegi mõjuvõimsa, esialgu anonüümse „kultuuriprofiili” vastu, kellel on „tihedad sidemed” Rootsi Akadeemiaga. Kuna tegemist oli niivõrd kõrgele kogule „lähedalseisva isikuga”, ei nimetatud algul avalikult kurjategija nime. Akadeemia alaline sekretär Sara Danius esines 24. novembril ajakirjanduses avaldusega, et Akadeemia katkestab kõnealuse isikuga kõik kontaktid ja lõpetab tema igasuguse finantseerimise. Alates 2010. aastast oli Akadeemia igal aastal maksnud mehele 126 000 Rootsi krooni tema…
I Dylan Thomas elab mu pääs. Nagu must oonüks! Kerib end ketina-keena ümber mu aju. Ja surm ei valitse siis, tal pole väge. Kui armastus on surnud, ei ole surmal väge! Ma tean, see ei ole väga terve must, see pole okei, see ei aita kedagi. Dylan Thomas elab mu pääs ja…Thomase kõrge ja kaunis värsikultuur on mulle võõras, see on pateetiline ja mürisev ja raputav ja sääl on sõnu ja sõnadel omavahel tuld, tulehakatist… Aga see pole minu luule, see pole minu laul. Miks ajada luule nii suureks, kui ta peab vahepääl olema väike ja valus? Kui ta esmalt peab…
Pille Õnnepalu: „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”.„Henrik”, 2017. 175 lk. Pille Õnnepalu raamatust „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” kuulsin esimest korda juunis aastal 2016, kui Pire Sova ja Hedi Jaanisoo näitusel „Aeglane aimdus. Roosa satiin” selle käsikirja ette loeti. Õnnepalu luuletusi ja ka jutte olin ma kunagi lugenud „Vikerkaarest” ja need olid piisavalt huvitavad, et kirjandusõhtule minna. ARS-i maja projektiruumis, mis meenutab kõrget angaari, avaneb meeldesööbiv pilt. Käsikirja ettelugemine on veidi nagu performance: Sova ja Jaanisoo installatsioonide vahel istub poolkaares ümber kirjaniku umbes tosin inimest. Kirjanik loeb A4-lehtedelt teksti, räägib sinna juurde eluseiku, tekstimina ja kirjanik segunevad. Selgub, et…
25. jaanuaril 2018 suri oma Stockholmi kodus kirjanik ja ajakirjanik, Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakonna esimees Karin Saarsen (aastast 1959 kodanikunimega Karlstedt). Karin Saarsen sündis Tartus hilisema Sõjavägede Staabi koloneli Villem Saarseni tütrena, tema ema Halina (snd Korab-Laskowska) oli poolatar. Et isa, kes oli muuseas Johan Laidoneri onupoeg, teenis aastail 1934—1938 Eesti sõjaväelise esindajana Lätis ja Leedus, siis õppis Karin Saarsen pärast Elva algkooli eraviisiliselt Riias, seejärel Tallinnas prantsuse lütseumis. 1940. aasta suvel põgenes perekond Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, kus Saarsen astus Berliini tütarlastekooli. Sõja ajal töötas isa taas Eesti pinnal Saksa sõjaväeluures, mistõttu lõpetas Saarsen oma õpingud Jakob Westholmi…
Friedrich Reinhold Kreutzmatsin: „Must päike”.
„Lepp ja Nagel”, 2017. 174 lk.
Nii sündis lugu Imemaast.
Ükshaaval ritta nii
Ta veidrad lood said tapitud.[1]
Õnnetu ja kuri arusaamatuse pärast, mille tekitas mus Friedrich Reinhold Kreutzmatsini „Must päike”, tahtsin kirjutada negatiivset arvustust. Ei saanud, sest ei osanud sõnastada seda, mis mind romaanis häirib ja ometi kuude kaupa kummitab.
Tegu peaks olema Paavo Matsini 13. ilukirjandusliku teosega, sh neljanda romaaniga „Doktor Schwarzi”, „Sinise kaardiväe” ja „Gogoli disko” järel. Autor on astunud üles kummalistes kooslustes ja mitmesuguste pseudonüümide all, aga mõnes mõttes ajanud alati üht ja sama rida: seda iseloomustavad silmapaistev keelemõnu, mängulust ja liigse aukartuse puudumine klassikute ees.…
jaanuaril toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” lugemisklubi 47. õhtu, kus räägiti Vahur Afanasjevi romaanist „Serafima ja Bogdan”.
jaanuari kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” kõneles David Ilmar Lepasaar Beecher teemal „Rutiin ja ootamatused: Kuidas ma kasutan kirjandust poliitmajanduse ja ajaloo õpetamisel Berkeley ülikoolis Kalifornias”.
jaanuaril anti Tartu raekojas Mika Keränenile pidulikult üle Tartu linnakirjaniku stipendium.
jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „JA-JAA, IN!” esitasid Jan Kaus, Jaan Malin ja Indrek Koff kava „Seosed”, mis koosnes lisaks nende endi loomingule Valmar Adamsi, Ivan Bunini, Khalil Gibrani, Federico García Lorca, Gabriela Mistrali, Pablo Neruda ja Arthur Rimbaud’ tekstidest. Kontrabassil improviseeris Mingo Rajandi.
jaanuaril esitles kirjastus „NyNorden” raamatupoes…
Comala-nimelisi külasid on Mehhikos vähemalt kolm: Colima, Oaxaca ja Hidalgo osariigis. Ükski neist ei ole aga nii tuntud kui Juan Rulfo (kirjanikunimi alates 1944) romaani „Pedro Páramo” (1955) tegevuspaik. Kirjandusliku Comala hüljatud tänavate kajasid ja summutatud hääli võib kuulda juba kümnetes keeltes, alustades esmatõlkest Saksamaal (1958, praeguseks on seal välja antud ka uus tõlge) ja lõpetades nahua keelega (2017). Ajajoonel mahub nende vahele Tatjana Hallapi tõlge (1979), mille ilmumisest möödub peagi neli kümnendit. Lugejale, kes piirdub tõlkija saatesõnaga, jääb „Pedro Páramo” autorist ja retseptsioonist aga veel vanem, poole sajandi tagune pilt, sest eessõna põhineb omakorda kümme aastat varasematel allikatel, mis…
Rein Raud: „Kell ja haamer”.
Mustvalge Kirjastus, 2017. 425 lk.
„Lugu algab keldrist, rottide pelgupaigast, ja lõpeb pööningul, kust paistab meri.” (Lk 9.) Ei, see pole Rein Raua mõtteliselt lummava romaani rütmiline esimene lause, vaid jõuab lugejani alles teise lõigu alguses. Raamatu ruumilises keskpunktis on umbes Sagadi kandis asuv Undivere mõisahoone, kuhu rajatakse muuseumi. Sinna siirdub suvepraktikale kunstiajaloo üliõpilane Jasper Rääk, kes on oma motivatsioonikirjas maininud, et teda huvitavad Otto von Dodeckeri päevikud. Raamatu kaaneümbrise vasakul lakal antakse käepäraselt Otto von Dodeckeri eluloo lühikokkuvõte: sündinud Undivere mõisas 1798, õppinud Tartu ja Peterburi ülikoolis, kahe suure reisi vahel koju tagasi tulnud ja…
Sind huvitanud on kultuuri kulg.
Mind vabadus on huvitanud väga.
Juhan Viiding
Tagasi mõeldes tundub see, mismoodi riik tuli ja tahtmine sündis, ikka puhas ime. Seda poleks saanud juhtuda, kui nii paljudes meeltes samal ajal poleks elanud kujutlus teistmoodi maailma võimalikkusest. Kui seesama riik poleks juba olnud olemas inimeste sees. Kui poleks küllalt jätkunud neid, kes vaatamata kõigele olid tuha all tuld hõõgumas hoidnud — või neid, kes varmalt olid valmis omaenda hingeõhuga seda lõkkele puhuma.
Aga kõige selle üle on juba küllalt mõeldud ja räägitud, tundub küllap nii mõnelegi. Ja kõik, mis on käes, ümber, liig lähedal, tundub kuidagi ahistav — tüütuseni tuttav…
TOOMAS HAUG: Mul oli võimalus jõudumööda kaasa teha iseseisvuse taastamise liikumist, kust paljud humanitaarid siirdusid elukutseliselt poliitikasse ja sinust sai 1992. aastal Euroopa noorim peaminister. Isiklikest asjust kõnelemiseks polnud tollal õieti aega. Seepärast küsin nüüd: räägi natuke oma kasvukeskkonnast, kuidas kujunes sinu kiindumus Eesti ajaloo vastu?MART LAAR: Esiteks pean tunnistama, kui kõrvust tõstetuna end tunnen, andes Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul usutlust 1923. aastal asutatud ajakirjale „Looming”, mis on ka mulle omal ajal uusi väravaid avanud ning väljakutseid pakkunud. Küsid, kust on pärit minu huvi Eesti ajaloo vastu. Kui seda isegi teaksin. Nii kaua kui end mäletan, on see olemas…
põhjamaa me võime olla lapsed,kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab aja hammas. ja ma ei tea, kas ikka lillesidepüsivam on haavasidemest. aeg on mööduv, aga kindel pide. ma usaldan ja haaran pidemest. lumekargelt küll ei jää me põueõnn või valu, ilu ega õud. me jookseme ta eest ja kätte õue,kuni meis veel tuikab elujõud. ja kui kord tuleb minetada seegi,siis me ei sõida tasa üle silla,vaid sõuame nii tormaakalt kui saab — kindel see, et ära me ei pleegi:me võime pigem põhja kõrbeda. mu isamaa on armuline võib juhtuda, et heidan kord su rüppeunele. kuid seni…
Toomas Liiv
Surmajõe ületamine / Naermas näen pajupuud jt luuletusi
Jaanus Järs Kohtumine lapsepõlvega / Tolmuimeja „Lux”
Lehte Hainsalu Emajõe sinine veri 2
Toomas Haug Tõde ja õigus. 5
Ülar Ploom Korrad / Maskid jt luuletusi
Jan Kaus Kohavahetus
Berk Vaher *pole luulet mis poleks kui / *schrödingeri vanaema jt luuletusi
Aino Pervik Miniatuure sellest, mis meelde jäänud
Andrej Tomažin Kes on kõik need inimesed / *Liigne nahk Patrick Cowley kehal / Nõukogude Liidu üksused ja tehnoloogiline potentsiaal XXIII sajandil
Kaija Kängsepp *Pihlapuu punast ja takside naerust / *Vihm mõtles meid välja / *Eile nägin ma ajalehti
Evelin Tobre Õhtusse
Ester Mägi Ülevaatamine
Kaarel B. Väljamäe Laps to go…
Elo…
Jaak Jõerüüt: „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 239 lk.
Jaak Jõerüüdi värskeim teos toob novellide ja lühiromaani kaudu lugejani nii tänapäeva ühiskonna probleemid ja suundumused kui ka emotsionaalsed kaevud inimeste sees. Mitmepalgeline raamat kõnetab enim vahest neid lugejaid, keda huvitab see, mis jääb meie ütlemiste, käitumise ja pilkude taha — lühidalt see, mis toimub iga indiviidi ja niisiis ka laiemalt inimese tunde- ja vaimumaailmas.
Nagu romaanis „Muutlik” ja novellis „Teateid surmast”, on siinsetelegi novellidele ja lühiromaanile iseloomulik mäng fiktsionaalse tekstisisese aegruumiga. „(Elu-)tunnetus, mida „Muutlik” ja „Teateid surmast” edasi annavad, on paratamatult seotud ajakihtide segipaiskamisega,” viitab Jõerüüdi ühele võttele oma bakalaureusetöös…
Nasta Pino sündis Petserimaal Mikitamäe vallas. Ta õppis Mikitamäe 7-klassilises koolis (1942—1948), Tartu III keskkoolis (1949—1953) ning Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas (1953—1958), mille lõpetas eesti filoloogina. Ta töötas ajakirjanikuna ajalehtedes „Uus Tee”, „Noorte Hääl”, „Edasi”, „Vperjod”, „Tartu Postipoiss”, „Talu Maa” ja „Maaleht”. Nasta Pino oli Ajakirjanike Liidu liige aastast 1967 ja Kirjanike Liidu liige aastast 1995.Ajakirjanikuna kirjutas Nasta Pino peamiselt põllumajandusest ja maaelust, tema sulest on ilmunud hulk publitsistikaraamatuid. Esikromaan „Igal õhtul Solenzaras” (1985) märgiti ära romaanivõistlusel. Samas žanris järgnesid „Ja andke meile andeks meie võlad” (1994), „Vaikne on” (2000), mis pälvis Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, „Minu kallis halb inimene”…
Kuigi rahvustest ja rahvuslusest on üldisemalt kombeks rääkida alates XVIII sajandist, võib palju varasemast ajaloost leida kirglikku kiindumust oma maasse, keelde ja kommetesse, kohamälu kallikspidamist. Näiteks oli sellest kantud Briti saarte teiste rahvaste vastupanu inglaste invasioonile ja domineerimisele. See ei ole mineviku romantiline rekonstruktsioon, vaid selle kohta võib lugeda juba XIII sajandi kirjalikest allikatest. (Seda võiks pidada nativismiks, kui see mõiste ei kõlaks veelgi anakronistlikumalt kui rahvuslus.) On igati loogiline, et mingil kujul esines seda tunnet ka eesti hõimude vastuhakus ristisõdijatele. Kroonikad ja muud ürikud ei saagi sellest kõnelda, sest erinevalt keltidest, kes olid kirjaoskajad, kirjutati siinmail ajaraamatuid üksnes vallutajate…
Lydia Koidula — esimene naiskirjanik, -ajakirjanik ja eesti näitekirjanduse rajaja — on märgilise tähendusega, müütiline kuju. Ta on enim läbiuuritud naislooja meie kirjandusloos, lisaks on ta andnud kirjanduslikku ainest paljudele teistele kirjanikele. Aino Kallase kirjutatud belletristliku elulooga „Tähelend” (1915, ee 1918) sai alguse Koidula isikutõlgenduse domineerimine tema loomingukäsitluse üle — nii ka Malle Salupere monograafias, mis on juba seitsmes raamatuna ilmuv Koidula-uurimus.[1] Tegu on senistest mahukama, detailirikkama ja väga faktitruu kultuuri- ja eluloolise käsitlusega Koidulast, tema perekondadest, isa Jannsenist ja rahvusliku ärkamisaja teistest võtmetegelastest. Paljude fotode, autograafide ja dokumentidega…
28. novembril esitlesid Liis Sein ja illustraator Anne Linnamägi Eesti Lastekirjanduse Keskuses oma lasteraamatut „Kuidas Saara suureks kasvas” („Päike ja Pilv”). 30. novembril andis Eesti Lastekirjanduse Keskus üle Aasta Rosina auhinna kõige omanäolisemale lasteraamatule. Keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Heli Lukneri ja Mare Müürsepa kirjutatud ning Angelika Schneideri kujundatud raamatu „Füübits” („Tammerraamat”). 1. detsembril kanti Kirjanike Liidu saalis ette Dylan Thomase „Piimmetsa vilus. Mäng häälele” Paul-Eerik Rummo tõlkes ja lavastuses. Esitasid Viiu Härm, Ester Kuntu, Garmen Tabor, Katariina Unt, Andres Ots, Margus Tabor, Risto Vaidla ja Paul-Eerik Rummo. 2. detsembril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Aleister Crowleyle pühendatud esoteeriline laupäev,…
Mats Traat: „Valge maja”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk.
Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi ja peaks ajateljel asetuma tema esimeseks luuleraamatuks, mitte pika-pika rea lõppu. Nimelt viib „Valge maja” algus meid umbkaudu viiskümmend aastat tagasi, aegadesse, kui maa-haiglatel oli palgal veel talli- või hobusemees, kes arsti kaugetesse paikadesse abivajajate juurde sõidutas. Hiljem võib kaudse rehkenduse abil järeldada, et romaani avastseenid langevad ajavahemikku 1968—1970. Ülikoolist suunamise saanud noor tohter saabub…
Mininäidend INDREK: Tere, isa.ANDRES: Kesse on? Ah sina, Indrek.INDREK: Mina jah, taat. Tulin vaatama, kuidas kodus elatakse. Ma olen otsustanud, et…ANDRES: Missa bensiinist kulutad. Ega see auto sul ju oma pole, niikuinii pead võlga maksma.INDREK: Auto on mul kohe päris oma. Välja ostetud. Aga, isa, ütle ometi, kas…ANDRES: Oh seda häda küll. Taevas on na pime, ei näegi õieti sind. Portugalis põlevad vist jälle metsad. Või on Islandis mägi tuld pursanud?INDREK: Eks ta lihtsalt õhtu ole. Ma varem ei jõudnud. Ei tahtnud kiirustada, praegusel aastaajal jooksevad loomad teele.ANDRES: Mis loomad? On sul ikka mured, poeg. Mina ei tea, mis Vargamäest saab,…
Päikese põuasuu on jõe õhukeseks joonud,
kaldad põhjani paljad justkui rauga igemed.
Laulujumal Vanemuine otsib jahutust,
kõnnib vette kõige oma paklase hamega,
istub Kivisilla rusul,
kaelani vees,
kiilas lagipea läigib nagu vesikupp,
roheline habe, mis veepinnal harali heljub,
petab end ujuvaks penikeeleks.
Kannel on remmelgas rippu tuule tinistada.
Jõudeelu.
Taat mõneti mõtleb, kas minna ära pensionile.
Ega tulla saa vägevamat kui oma rahva vabaks laulmine,
riigi koju kutsumine.
Mehetegu tehtud, mis ümberütlemist ei küsi.
Elutöö on otsa saanud.
Kuid seal —
laululavalt kostavad kätte heledad poisihääled
„…siis Vanemuine murumaal…”
Oh sa poiss, kus kõnetatu kargab veest,
krahmab kandle kaenlasse ja mühiseb minekut,
habe üle õlgade kahte lehte lehvimas.
Eesti eest surmani!
*
EÜS-i poisid pesevad veinivahuga Karl Ernst von Baeri silmnägu
väga hoolikalt,
et kõrgeauline akadeemik…
Arvo Valton
*Vastu mu rändavaid meeli / *Maailma ilu tihti lööb pähe jt luuletusi
Tarmo Teder 7,62 mm vol. 2
fs *see ei ole elu ja surma kysimus
Ilmar Taska Siberi papagoi
Albert Trapeež Testament / Jõulukood
Piia Ausman Kaevude taga / Üksikud hommikud jt luuletusi
Toomas Vint Kahekesi kraavipervel
Jaak Jõerüüt Pimedus / epitaaf sugupõlvele, mis kunagi kaob, nagu kadusid eelmisedki jt luuletusi
Mart Juur Ühes väikses Eesti linnas
Iiris Viirpalu *Armastust ei saa mitte keegi / *mõnikord on kõik korraga jt luuletusi
Aarne Ruben Maastik hinnalise koera ja ministri tütrega
Leonora Palu *talvehommik teel / otse kuhu / *inimesed sulavad
Häniläne Kibõna ütest rändämisest
Tiina Veikat Ahelateta homne…
Elin Toona Gottschalk: „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
„Varrak”, 2017. 456 lk.
Olin siiralt üllatunud, kui kuulsin ühel ettevõtluskonverentsil lektorit oma ettekannet alustamas soovitusega lugeda Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse”. Olles raamatu läbi lugenud, see soovitus mind enam nii väga ei üllata. Sest eestlasest pagulase keeruka teekonna ning saatuse kõrval jutustab see raamat lummavaid ja heas mõttes raputavaid lugusid inimeseks kasvamisest ja olemisest. Üldistatult räägivad need lood kõige kiuste ellujäämise kõrval just julguse, ettevõtlikkuse ja õiglustunde kasvatamisest iseendas ning alanduse ja kurjusega toimetuleku võimalikkusest.
Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” on algselt…
Olev Remsu: „Väikelinna baabad”.
„Tänapäev”, 2017. 144 lk.
Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis kordaläinuks lugeda.
Remsu pigem lühiromaani mõõtu loo minajutustaja ongi kass, kelle kirjule minevikule ja triibulisele sabale pühendatakse teose alguses päris mitu lehekülge. Kass, esimese nimega Vaska, mille panid talle ühiselt Venemaa viimane keisrinna ja keiser, on igavene elu ja inimeste vaatleja, kellele on naljaasi 1918. aastast tänapäevani elada ja sigida. Miks üks kass igavesti elab, seda…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Toomas Liiv
Arvo Valton