Jaak Jõerüüdi „Muutliku” impressioone
Raamat „Muutlik” (2010) jäi silma tagasihoidlikkusega — askeetlikult hallis tonaalsuses väljapeetud kaanepildis miski otsekui viitas iselaadselt ruumilisele tihedusele selle sisus.
(Hall omandab enda kõrval oleva värvuse tonaalsuse. Halliga segunedes omandavad paljud värvid eriliselt võluvaid tuhme, murtud või sametisi värvivarjundeid.)
Olin seda raamatut poes korduvalt käes hoidnud, veidi lehitsenud, ostagi plaaninud. Läks aga nii, et sain raamatu autorilt kingiks — koos tõeliste aastavahetussoovidega. Lõin „Muutliku” alustuseks keskelt lahti ja jäingi lugema, endal linnariided veel seljas. Korraga tundus, et vahet pole, kõik on võimalik — isegi see, et vahel võtavadki sõnad elu kuju. Mitte vastupidi.
(Kristlikus sümboolikas peetakse halli…
27. oktoobril tähistati Kirjanike Liidu saalis Minni Nurme 100. sünniaastapäeva õhtuga „Kui on õnne, siis elame”. Kõnelesid ja lugesid Eeva Park, Doris Kareva, Enn Lillemets, Minna Hint, Adam Cullen, Rein Põder, Elise Jalonen, Tiia Kriisa. Kõlas Minni Nurme luule ja tema tõlked eesti keelde. 28. oktoobril sängitati Karl Ristikivi põrm Eestisse Paadrema kalmistule. Järgnenud mälestusõhtul kõnelesid Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, Karl Ristikivi Seltsi esimees Janika Kronberg ja kirjanik Enn Nõu. 1. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Istõ inemine suurtii veeren” esitasid Kirjanike Liidu saalis oma loomingut võru keeles kirjutavad naised Kauksi Ülle, Häniläne, Riina Trumm, Ene Säinast, Milvi Panga, Anna-Liisa Vaher ja…
aastal avaldas läti luuletaja ja tõlkija Uldis Bērziņš (snd 1944) poeemi „Mälestusmärk Don Alfredole” (1973—1975), mille pühendas Alfreds Ķempele (1890—1967), eesti kirjanduse läti keelde tõlkijale.[1] Ķempe oli ka ajalehe „Läti Eestlane” (ilmus 1928) vastutav toimetaja ja väljaandja, 1920. aastatel Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi (REHAS) näitetrupi juht ning REHAS-e juhatuse ja revisjonikomisjoni liige. Balti Assamblee kirjanduspreemia võitnud Uldis Bērziņš meenutas Alfreds Ķempe veendumust, „et eesti ja läti rahvas on üks”, ja tema tõotust kogu eesti kirjandus läti keelde tõlkida.[2]
Alfreds Ķempe sündis Valgevenes, tema abikaasa oli eestlanna. Ķempe elas Riias alates aastast 1902, 1912—1915 oli ajateenistuses, kus kaotas silma. Hiljem…
Lauri Kaldoja: „Vessel”.
Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.
Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ühist Kristjan Haljaku luulega. „Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ühest tähendusest teise.”[1] Nagu Haljakul, koosneb ka Kaldoja luule fragmentidest, seal on meeldejäävaid poeetilisi lõike, nagu „nahk kerib nahka kui kruvi” või „luustik ongi rööbastee su suguvõsa sisse” või „sündides jäid lukku sinu sõrmed minu sisse” — sellised read kirgastavad…
Kõigepealt tahan kinnitada, et olen su raamatut lugenud. Sealjuures mitte üks kord lehitsenud, vaid mitu korda lugenud, tõepoolest lugenud, olen oma kaasaelamise mootori ikka ja jälle täisvõimsusel tööle pannud, et „Olemise maa” siseteljeni jõuda. Olen üritanud kõikvõimalikke vahendeid kasutades selle metafoorivoolu sisse pääseda, aga probleem tundub olevat selles, et see vool voolab mis hirmus, ent ei vii mitte kusagile. See keerleb ümber omaenese naba, pakkumata maailmale ja lugejale midagi uut. Suurelt jaolt on see mõningate muinasjutuliste detailidega segatud algklasside loodusõpetus. Nagu näiteks nii eesti kui ka kõikvõimalike maade rahvaluulest pärit suur…
Eelmise aastasaja 70. aastate lõpus lasti seda laulu raadios sageli. „Viis: Rein Rannap, sõnad: Juhan Viiding. Esitab ansambel Rein Rannapi juhtimisel, solist Tajo Kadajas,” ütles teadustaja. Ansambli nimi oli „Noor Eesti”, aga raadios seda öelda ei tohtinud.
Laul oli kodulinnast, tuttavatest paikadest, seega justkui minust endast. Otepääd mainiti raadios võrdlemisi harva. Põhiliselt Moskvast ja Leningradist, Tallinnast ja Tartust, Ulan-Batorist ja Tel Avivist käis jutt.
Siiski ei leidunud palju Eesti väikelinnasid, millest oleks laule lauldud. Valgre ja Naissoo lood rääkisid suurematest keskustest, Tartust ja Narvast ja Pärnust, puha valsid, fokstrotid või marsid. Aga Rein Rannap oli rokimees ja see luges palju. Ehkki „Ühes…
Ärge tundke minust puudust, mu sõbrad!
Henn-Kaarel Hellat
Kõik teavad, et Henn-Kaarel Hellat on andnud meile sõna „ulme” ja eesti esimese ulmeromaani „Naiste maailm”. Vähem on kõneldud Hellati osast Tartu kirjanikele Vanemuise tänava maja KGB-lt tagasivõitmisel. Ta pani sellesse palju vaimujõudu ja energiat, pidades seda oma saavutuste hulgas sama oluliseks kui panust ajakirja „Akadeemia” taastamisel. Oluline roll oli Hellatil Tartus ka Karl Ristikivi muuseumi asutamise juures, selle käekäiku jälgis ta edaspidi talle omase terava pilguga. Ükskõik kuhu elu Hellati viis, tegi ta seal maailma enda järgi pisut ümber — endale ja teistele paremaks. Hellati kultuurisalongis algul Supilinnas Marja, siis kõrgemal Jakobi…
fs * see ei ole elu ja surma kysimusaga kysimus see onkas on võimalik armastada tallinnakui sa ei ole siin yles kasvanud linna kus ilu on täpselt nii paljukui saab maha myyanukumajad täis merevaikunäotuid suveniirenukumajad täis keskeas tydrukuidkes raha eest näitavad rindutallinn turistide rõõmja vana tooma lapiku kujugalamplimplomp linna kus myyakse võõraid kulinaidja võõrast ajaluguparema puudumiselmyyakse võõraidja omimyyakse kõiki ja kõikekutsutakse kokku ymarlaudukandiliste prillidega mehirääkima ymarat juttu linna kus sa näedmida eesti mees ja eesti nainelõpuks teevadkui neil on raha ja võimuniipalju kui raha ja võimend siinmail kätte annavadoo mu vennadma vaatan seda kui alex-poisssilmad klambritega lahtitallinn säästlikult toodetud rõõmja vana tooma lapiku kujugalamplimplomp linna kus…
Hando Runnel
Mõni raamat / Kirjatöö jt luuletusi
Olev Remsu Mälestusi hommikusest kuust
Lauri Sommer *Selle aia õhtu on puhas / *Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis jt luuletusi
Mats Traat Kärbse rinnakorv
Mathura Lahusolek / Mathuras
Holger Kaints Ajaloo õpetaja / Kirjad kõrgemale
Marianne Lind ja Jaan Oks Rahumäe vanake
Joanna Ellmann *see maja on tühi kelder / *kaugel täituvad järved kaladega jt luuletusi
Mait Vaik Kutse
Maarja Pärtna pööning / mälutagune jt luuletusi
Kaks katkendit „Tuhande ja ühe öö” Breslau tsenseerimata väljaandest
Üllar Peterson „Tuhande ja ühe öö” lugu
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Eeva Park Minni Nurme. Kodumetsade kutse
Vaapo Vaher Punalipuga põrguteel
Ülo Mattheus Post-truth, post-moral ehk…
Selle aia õhtu on puhas.
Kerge tuul läbi mineviku.
Mälestuste koor on vaikind,
korjand kokku oma porised kleidisabad
ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad
ei torka enam,
vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda.
Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl
on täitnud suurima nõu.
Olen yksi nagu Aadam enne naise loomist.
Kujuta mõtted hõljuvad härmaniitide otstes.
Elupuust voolitud and magab rinnas.
Palju aastaid.
Kas keegi tuleb,
pole veel Jumalalt kysinud järgi.
Vahest oleks targem oma kyljeluuga
õhtusel aasal kurni mängida,
lyyes sydame lendtähena yle vaikse taeva.
*
Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis
mu ees. Kaugus ja lähedus põimitud.
Naiseliku kaduviku lumm
kihutamas läbi kevadõhtu Tsooru.
Siis tuli mu peatus.
*
Õunapuud räägivad öös,
päeval lõigatud oksad laiali nende ymber,
pimedas piiskhaaval elustub mahl,
mullane pihk tõmbub kokku,
surudes tervituseks…
27. septembril lahkus meie hulgast 85-aastaseks saanud Jüri Ojamaa (snd 16. juunil 1932), pikaajaline kirjastustöötaja ja viljakas tõlkija. Jüri Ojamaa õppis Tallinnas 2. keskkoolis ja seejärel Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna toimetamis- ja kirjastamisosakonnas. Aastatel 1957—1973 töötas Ojamaa Eesti Riiklikus Kirjastuses, hilisemas „Eesti Raamatus”, kõigepealt toimetajana poliitilise kirjanduse toimetuses, siis tõlkekirjanduse toimetuse juhatajana ja peatoimetaja asetäitjana. Sellesse aega jääb üks eesti tõlkekirjanduse legendaarseid vägitegusid, koos Maiga Varikuga tõlgitud Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita”, mis ilmus 1968. aastal. (Aastaid hiljem tõlkis ta ka Bulgakovi näidendeid — LR 2001 „Üheksa unenägu” —, mitmesuguseid kommentaare Bulgakovi teosele, samuti M. ja J. Bulgakovi „Meistri ja…
Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”.Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 678 lk. Ma tean seda kihku — kirjutada kõik ära. Kõik! Sest miks on üks inimene/asi/juhtum halvem, miks peab tema/see loost välja jääma? Tarmo Teder pole vist midagi välja jätnud, ta on absoluutsele kõigest-kirjutamisele vaba voli andnud. Ja tulemus? Mammutromaan „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”, ligi 700 lehekülge tihedat teksti, ja see on alles esimene osa. Aga võib-olla polegi „Kuuskümmend…” klassikaline romaan? On hoopis natuke belletriseeritud autobiograafia? Natuke tähendab seda, et inimestele on pandud teine nimi ja neist on saanud tegelased. Memuaristikas-dokumentalistikas-publitsistikas on meil ju…
See oli kaugel ja muutlikul 1985. aastal, kui kirjastuses „Eesti Raamat” ilmus sarjas „Noored autorid” Merike Õimu, mitte just väga noore autori debüütluulekogu, millel oli omapärane pealkiri „Väljakuid ja võlvikäike”. Juba see pealkiri jäi kuidagi rohkem meelde kui tema kaaslaste omad samas sarjas. Olin juhuse tahtel raamatukese toimetaja. Mulle meenub esmalt uje autor ja samal ajal tema kaasamõtlev suhtumine, tema luulest mäletan nüüdseks vaid seda, et selles valitses linnateema ja optimistlik toon. Midagi intrigeerivat, mis tolles ajas end ilmutas, kogu ei sisaldanud.
Paraku järgnes vaikus, ei meenu, et ka perioodikas oleks selle esikkogu…
Tõejärgne on mõiste, mis mulle eriti ei meeldi. Niisugust aega, kui tõde on olnud defineeritav, pole ju kunagi olnud. Seega ei ole ka selle järgset aega. Pigem kirjeldab see mõiste ühiskonna seisundit, kus informatsiooni ülekülluses pole enam võimalik tõeseid väiteid ebatõestest eristada. Tõeste väidete kõrval või asemel võimenduvad ebatõed või valed. Ennekõike on see poliitika ja võimutasandi küsimus. Võim üritab ju ikka luua mingisugust muljet midagi võimendades või midagi salates, kasutades selleks sobivaid argumente. Võimu öeldu tõeväärtus on olnud alati kaheldav. Nüüdne informatsiooni vohamine on kaheldavust vaid suurendanud ja tekitanud olukorra, kus miski pole enam usutav. Või teistpidi öeldes —…
3. oktoobril avati Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnas raamatunäitus „Siuru 100”. 4. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu musta laega saalis tähistati Ave Alavainu sünnipäeva ja esitleti tema uhiuut raamatut. Kõnelesid-lugesid-laulsid Jüri Aarma, Kata-Riina Luide, Iiris Saluri, Hedvig Hanson, Jaak Johanson, Krista Citra Joonas, Tõun, Tiit Aleksejev, Veronika Kivisilla ja Ave Alavainu. 5. oktoobril esitles kirjastus „Elusamus” Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” Lajos Kassáki avangardpoeemi „Hobune sureb ja linnud lendavad välja” (tõlkinud Lauri Eesmaa). Näidati Ildikó Enyedi filmi „Minu XX sajand”; poeemi kandis ette ansambel Iso Pullo. 5. oktoobril Tartu linnaraamatukogus toimunud vestlusõhtul esitles kirjastus „Petrone Print” uut, tõestisündinud loomalugude sarja.…
Mehis Tulk: „Foogt”.„Varrak”, 2017. 464 lk. Eesti lugeja huvi ajaloo ja ajalookirjanduse vastu paistab olevat piiritu, vähemasti raamatupoodides avaneva pildi põhjal. Pisut nukram on, et see huvi piirdub suuresti vaid Teise maailmasõja ja selle ümber toimunuga. Ajalooline ilukirjandus lisab siia veel keskaja ja muistse vabadusvõitluse. Pean silmas eelkõige Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugusid ja Tamur Kusnetsi üsna naturalistlikke romaane, kui rääkida algupärasest ilukirjandusest. Sel sügisel lisandus neile Mehis Tulk ja tema romaan „Foogt”. Nagu raamatukaanelt võib lugeda, on tegemist triloogia „Maa ja taeva mõrsja” esimese osaga. Romaan juhatab lugeja kohe õigetele radadele, sest autor annab saatesõna kolmel leheküljel ülevaate romaani taustsüsteemist.…
Aija Sakova: „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004—2017”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 255 lk. Arvustuse kirjutamist tuleks alustada algusest (nagu kõike), aga ma ei tea, kus (või milline) see täpselt on. Nii et tahes-tahtmata pean ma mõtlema paksule romaanile, mis on mul praegu öökapil ja mille esimene lõik kõlab nii: „Tegelikult on sel lool erinevaid algusi. Mul on raske ühte välja valida. Sest need kõik kokku moodustavad alguse.” See pärineb saksa keeles kirjutava gruusia päritolu Nino Haratischwili romaanist „Das achte Leben (für Brilka)” („Kaheksas elu. Brilkale”), mis ilmus 2014. aastal ja on oma ligi 1300 leheküljega võlunud nii kriitikuid…
Pärast pikaajalist haigust suri 28. oktoobril Eesti Kirjanike Liidu liige Viljo Anslan.Viljo Anslani kutsus meri: aastakümneid sõitis ta merd pootsmanina kala- ja kaubalaevadel. Meri ja meresõidud on ka Viljo Anslani romaanide, reisikirjade ja muude kirjutiste sisuks. Tema tekste hakati avaldama 1960. aastate alguses ja sellest ajast kirjutas ta pidevalt, läbi aastakümnete. Ilmunud on ligi paarkümmend romaani, millest tuntumad on ehk „Konterbant” (1990) ja „Aadlimäng” (2006). Mereteemale jäi ta truuks ka oma lühemas proosas: jutukogudes ja kolmes pikemas novellis, mis on ilmunud ajakirjas „Looming”. Viljo Anslan ei kõhelnud oma teoseid eluga täitmast, „kuni täpsus ise teritub poeesiaks”, nagu on öelnud üks…
Ly Seppel
*Eladagi elu ära / *Jumala vaim on kohal selles hommikus t luuletusi
Tiit Aleksejev Sentimentaalne valss
Ave Alavainu *24/7x365x75
Andrus Kivirähk Kolm paksu / Vanaisa ja metsavennad
Mehis Heinsaar Aedade mäss
Leon Miniatuurid
Kaie Ilves *raadio ragiseb / *kukerpuu tilgub kulda / kumalasemett
Indrek Tenno Pulque
Märt Sepper 21502022017 / 192030012017 jt luuletusi
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Mihkel Mutt Juubilar Toomas Kall (tema tähsusest)
Karl Ristikivi Arno Vihalemmale REE auhinna üleandmise puhul 13. märtsil Stockholmi Eesti Majas peetud ettekanne
Martin Luther Fragmente „Lauakõnedest”
Marju Lepajõe / Toomas Haug Inimese vertikaalist
Rein Undusk Eesti loomine. Lennart Mere „Hõbevalge”
Mehis Heinsaar Internet ja luuletaja
Sirje Kiin Luuletaja Astrid Ivask jõudis…
„Loomingu” septembrinumbris ilmunud artikli „Anne Valmast mälestades” autor on Janika Kronberg. Palume Peeter Oleskilt ja lugejatelt eksituse pärast vabandust. „Loomingu” toimetus
Kui lugeja on üle saanud pealkirja ootamatust sarnasusest staararvaja Mihkel Kunnuse teose pealkirjaga „Minu eugeenika saladus”, kulgeb lugemine mõne üksiku takistusega üsna ladusalt. Pealkiri on tegelikult ju aus, kui suhtuda (nagu me ikka suhtume) arvestatava ettevaatusega sõnasse „minu”. Sest autori nägu võivad jutustajad või ka peategelased neis tekstides siin-seal näida küll. Sellesama mõtte juurde, mis võib tekkida juba esimese jutu „Saladus” puhul, tuleb autor (nüüd juba tõesti autor) tagasi hiljemgi jutus „Soovilugu”, kus ta metafiktsionaalselt (ehkki seejuures armastusväärse lihtsusega) arutleb minavormi üle kirjanduses üldse: „Iga kord kui ma loen minavormis kirja…
Keiti Vilms: „@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik”.„Tänapäev”, 2017. 174 lk. Ma pole oma silmaga näinud, kes või mis see Twitter on, aga tundub, et pikka juttu seal ajada ei lasta. On sellised lühikese jutu mehed. Ja naised. Iseenesest on igasuguse mõtte etteantud vormi painutamine kirjutavale inimesele väga tervislik vaimuharjutus, siit ka rütmilise/riimilise/vormilise poeesia võlu ja edemus laiskmeelse vabavärsiga võrreldes. Vabavärss omakorda muutub kordades paremaks, kui autor virtuoosselt vormimänge valdab. See selleks, Twitteri formaat käsib lihtsalt kontsentreerida. Ja siis veel kord kontsentreerida. Vahest oleks destilleerimine isegi õigem sõna. Sest hea tahtmise ja oskuste korral on võimalik saavutada nii mõtte kui keele kontsentraat/destillaat. Maailma…
Kas mäletad? Aga kuidas sa mäletad? Mille varal või abil sa mäletad, kas piltide, kirjade, lõhnade, helide või unenägude tõukel või toetusel? Ja mida sa mäletad suurtest, elu muutvatest sündmustest, nagu põgenemine kodumaalt: kas tulekahju kuma silmapiiril, klaasikilde põrandal või lahtiselt hingedel kiiksuvat ust majas, mille sa maha jätsid? Sest üks asi on mäletada „aiaäärset tänavat”, lõhna vanaema laudas ja lambi ümber tiirlevaid kärbseid, teine asi aga mäletada purukspommitatud kodutänavat ja veepritsmeid põgenikepaadi vööri ümber.
Maryam Adjam, Iraani päritoluga teadlane, kes on kodumaal lapsena üle elanud oma vanemate mõrvamise, on Rootsi väikeses raamatukirjastuses „Symposion” (Höör, 2017) avaldanud oma Södertörni ülikoolis kaitstud…
Varemed ei põle need vajuvad mulda
mitu põlve tagasi
Meie seast on lahkunud üks eesti kirjanduse suurkujusid, luuletaja ja romaanikirjanik Ene Mihkelson, kompromissitu ja ennastsäästmatu süüvija eesti ajaloo ja inimhinge sügavustesse, aga ka irooniline stiilimeister, kelle tööriistadeks on keele rütm, toon ja tämber.
Ene Mihkelson tuli eesti kirjandusse 1970. aastate teisel poolel luuletaja ja kriitikuna. Tema varane viljakas luulelooming oli omas ajas erandlik. Tavakeelest tuletatud rütmi ja allegoorilisuse poolest ei sarnanenud see ei arbujate sümbolismi ega 1960. aastate põlvkonna vabavärsiga. Vaadates tagasi rohkem kui tosinast kogust koosnevale luulepärandile ja lastes seda valgustada hilisemal proosaloomingul, on Hasso Krull iseloomustanud seda leinaluulena ajaloo varemetel. Esindusliku…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Hando Runnel
