Peeter Helme kirjutab: „Kogu see kivikuhil, mida on kiusatus visata I. V. kapsaaeda, tuleb lihtsalt rahulikult nihutada Mudlumi omasse. Kõik need arvutud kokku-lahkukirjutamisvead, suurtähevead, stiilivead, lihtsalt näpuvead ja elementaarsed toimetamatajätmised (lausestruktuur ja kordused näiteks), mida nähes paistab autori taotlus samavõrra silma kui toimetaja suutmatus, viitsimatus või mõistmatus tõtata appi ja teha see teoks, võinuks olemata olla.” Siinkohal natuke taustast, mida kriitik loomulikult teada ei võinud.Kui I. V. „Aedniku päevik” mulle toimetada anti, ütlesin kohe, et keele peab keegi veel üle vaatama, saan ainult sisu kohendada. Erandliku autoriga kujunes ka tööprotsess ettearvamatult erandlikuks. Pärast esimest suuremat toimetamisringi tahtsin käsikirja autorile näha…
Ivar Sild: „Mutant kuurinurgas”.
„Ji”, 2017. 111 lk.
Ivar Silla luule on püsinud teenimatult varjus justkui värduja (lk 86) või mutant kuurinurgas (lk 29), millest viimases kogus kõneldakse. Kuna 2008—2016 vältas tema luules avaldamispaus, oli teda tormiliselt uueneval luulemaastikul ehk juba unustama hakatud. Silda on meie kultuuriruumis mõnevõrra märgatud ja käsitletud kitsalt ühe teema autorina, homoluuletajana. Selline hinnang on teenimatu. Mõistagi on selle kuvandi tekkimisel omad põhjused, ennekõike kogu „Spermaga ja puha” (2006), kus seksuaalne eksplitsiitsus on keskseim. Kriitika on tähele pannud, et mainitud kogu avameelsus on kujundivaene, kõik tiirleb türa ümber.[1] Kindlasti on homo-identifikatsioonil Silla luules oma kindel koht, mille…
Köster: „KrattPunktKomm”.Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 219 lk. „KrattPunktKomm” on tänuväärne teos erapooletu lähenemise praktiseerimiseks, sest isegi kui kõik teised teavad, kes on Köster, siis mina ei tea. On ju olemas ka naisköstrid, aga vaist ütleb, et on vist ikka meeskirjanik. Võib-olla peaks kõik eesti autorid sundkorras pseudonüüme kasutama ja veel nii, et iga raamatu juures uut ja ennenägematut. Krimitalendiga arvustajad teeksid muidugi kõva uurimistööd, laisemad saaksid aga ettevaatuse kammitsaist vabaks.Pealkirigi ei tee palju targemaks ja ma ei saanud ka pärast raamatu läbilugemist aru, mis too tähendab. Igatahes võtab hästi kokku selle, et teos on igapidi imelik. Lühikokkuvõte loetust oleks selline: pisut…
Luuletaja Ilona Laaman kuulus meile palju haritlasi, kirjanikke, kunstiinimesi ja poliitikuid andnud Laamanite, Poskade, Grünthalite ja Arderite suguseltsi. Tema isa oli ühiskonnategelane ja publitsist Eduard Laaman, kes arreteeriti ja hukati 1941. aastal, ema oli Tartu rahulepingu sõlminud Jaan Poska tütar Tatjana. Päritolu ja intellektuaalne keskkond, koos emaga kümneaastasena põgenemine kodumaalt ning ergas tähelepanu ümbritseva maailma ja eriti sipelgatena askeldavate inimeste vastu kujundasid Ilona Laamanist ainulaadse ja andeka sõnaseadja, ühe noorema paguluses eesti keelele truuks jäänud luuletaja. Ilona Laaman käis Rootsi algkoolides ja sai keskhariduse Stockholmis prantsuse koolis, õppis Uppsala ülikoolis riigiteadust ning tegi 1983.…
7.—8. juulil toimus Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekool „Kirjanduse piirid”. Ettekandega esinesid Rein Veidemann, Janika Kronberg, Katre Talviste, Jaak Tomberg, Indrek Ojam, Igor Kotjuh, Aija Sakova, Sirel Heinloo, Pauliina Kolde, Tõnis Parksep ja Toomas Kiho, paneele juhatasid Marin Laak, Mari Niitra, Maarja Hollo, Krista Ojasaar ja Aija Sakova. Vestlusringis „Kirjanduse piirid” osalesid Maarja Kangro, Igor Kotjuh ja Aare Pilv. Marin Laak juhatas sisse Helga Meritsa filmi „The Story of the Baltic University”. 20. juulil kohtusid Tallinnas Eesti ja Läti Kirjanike Liidu eestseisused. Arutati koostöö tõhustamist, sh uute tõlkijate koolitamist, kahe maa kirjandust tutvustavate ürituste korraldamist Tallinnas, Tartus ja Riias ning…
Pilk XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosale
Alustaksin kahe näitega lähiminevikust. Kui Clara Usóni romaan „Idakaare tütar” („La hija del Este”) — kolmeaastase dokumenteerimistöö vili — võitis 2013. aastal hispaaniakeelse proosa auhinna, tõusis päevakorrale avastus, et autor on esimene selle tunnustuse pälvinud naine pärast poole sajandi pikkust vaikust, aga ka tõsiasi, et enne teda oli auhinnatud ainult kahte naist ja mõlemat Franco diktatuuri ajal. „Naistel lubatakse kirjutada kommertsromaane, aga kirjandus on endiselt meeste pärusmaa,” kommenteerib Usón. Seitse aastat varem sai galeegi kirjanduse kriitikaauhinna Santiago de Compostela ülikooli õppejõud Teresa Moure, keda iseloomustati kui kolmekordselt perifeerset autorit: naine, kes kirjutab…
Martti Kalda: „Viimsepäeva laupäeva hommikul”.„Tuum”, 2017. 280 lk. Martti Kalda on eelkõige tuntud orientalistina ja Orienti, selle reaalset või läänlaste kujutluses küpsevat müstikat kohtab lugeja ka Kalda novellides. Kuigi iga selle raamatu lugu on omaette ning autori teemade- ja tegelastering lai, moodustab teos siiski mingi omalaadse terviku. Selleks tervikuks on Martti Kalda maailm, mis üsna eripalgelisi lugusid omavahel aimamisi seob, ning hargnegu novelli tegevus Eestis, Pariisis või Paapua Uus-Guineas, on alati tegu äratuntavalt ühe ja sama hullusest pulbitseva ilmaga. See maailm on groteskne ja absurdne, täis seksi, vägivalda ja ootamatusi ning füüsikareegleid pigem üldjooneliste suuniste kui kindlate seadustena võtvaid nähtusi.Võib öelda,…
Õhtune uitaja leiab uitraja,
inimtühja, linna südames.
Angooravillane hämarus lepitab päeva.
Vabaduse sild on plinkimas saja silmaga.
Kaarsillale telliti tellingud.
Võidu sild võppub rataste riivest.
Paremkaldal turuhoone esitsel
loodab pronksemis seakatku vaibumist,
et saaks nautida oma tosinat nisa.
Vasakkaldal ootab sooneutraalne eebenmust lapsuke
teiste mustanahaliste saabumist —
meid saaks jälle siin sada tuhat.
Kahe kalda tuled teevad selfisid tinedasse vette.
Mis neil muust maailmast!
*
See mure, et muret ei ole.
Murdsin mure nagu raagremmelga rao
ja heitsin voogude viia.
Vesi võttiski vastu,
hellitas, hällitas, keerutas kõigiti,
tüviots ees, tüüritas annetust Peipsi poole.
Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained,
enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.
Kuni kord laia veevälja laisast rüpest
tõstab neid taevasse uneudune hommik,
tihendab tasapisi rasedaks rüngaks.
Iiskav idatuul tuleb ja lükkab…
Õige totter tundub, kui inimesi liigitatakse üksikute omaduste järgi. Totter, ent mitte tingimata vale. Näiteks eeldavad kallid kaaskodanikud, et loomeinimene pole iialgi autorooli puutunud. Ütlen ausalt, minagi kasvasin selle teadmisega üles. Kust ma selle võtsin? Vaevalt et keegi otsesõnu õpetas. Ameerikas ei oska keegi vist kahtlustadagi, et täiskasvanul see oskus puudub. Woody Alleni mitmes filmis esineb rooliga hädas olev newyorklane, aga päris autovaba tegelast ei meenu. Ja kui Eesti Kirjanike Liidust rääkida, siis tean, et vähemalt Aapo Ilvesel ja Olavi Ruitlasel on juhiloal kõik tähestiku esimesed tähed, mootorrattast väiksema veoauto ja bussi kategooriani. Küllap mitmel teiselgi.Mäletan, kuidas koolis, vist psühholoogia…
Eeva Park Metsalise loits / *Igal täiskuuööl jt luuletusiArvo Valton
Caroline / Vabastaja / Tulevikust
Indrek Hirv *Surm tuleb vahel / *Taevas heliseb jt luuletusi
Andra Teede *lund sajab ja ma püüan natuke tööd teha / *kuulan u2-te ja suitsetan oma kopli köögis / *kui oluline on ikkagi see
Toomas Raudam Armastus autobussi vastu / Armastus heinakuhja vastu
Merike Õim Akaatsia oks / *Neid ärateid su tumeduste kaardil jt luuletusi
Rannar Susi Sõduri märkmik
Oliver Berg Silmanurgad / Kui peaks jääma ainult tramm jõe ääres / Nüüdsest samm tagasi ja liikuda selle kohal
Elin Toona Mihkel Muuseas. Katkend romaanist
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Maarja…
Üheksas Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 24.—28. maini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, kohvikus „Wabadus”, Vene Teatris, kohvikutes ja tänavail. Festival algas Kirjanike Majas 24. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Järjest kustub lampe” (juhendaja Tõnis Rätsep). Seejärel lugesid oma uut loomingut Eva Koff, Vahur Afanasjev ja Mehis Heinsaar. Esimese õhtu Kirjanike Majas lõpetas Andrei Ivanovi ja Grigori Utgofi vestlus. Samuti juba traditsiooniliselt pakuti sel õhtul luulekohvikute programmi, mille puhul esinesid Tallinna kohvikutes Paul-Eerik Rummo ja Raul Sööt, Kai-Mai Olbri ja Maimu Jõgeda, Hanneleele Kaldmaa ja Velle Tamme, Adam Cullen ja Imar Kutšukali, Kätlin Kaldmaa ja Liisu Siimer, õhtu jõudis haripunkti…
Selle aasta juunis tegin luulereisi Itaaliasse Rooma lähistele, kus ligemale nädalapäevad vältas Mihai Eminescule ja Giacomo Leopardile pühendatud maailmaluule festival 36 poeedi osavõtul. Korraldajad olid Rumeenia luuletaja-õppejõud Ion Deaconescu Craiovast ja itaalia kunstnik-luuletaja Vincenzo Bianchi. Neid abistasid kaks Bukaresti tudengineidu, Tatjana ja Maria, suurepärased tõlgid kolme või nelja keele vahel.
Luuletajate seltskond ei jõudnud kordagi pühasse linna endasse, küll aga väisas kokku seitset asulat või väikelinna Rooma maakonnas, kuhu Vincenzo Bianchi, erakordselt loomejõuline (praegu 77-aastane) mees, on rajanud oma mitmetahuliste ja -mõõtmeliste skulptuuride ja taiestega sisustatud muuseume. Need loovuskeskused paiknevad küll kirikutes, küll munitsipaalhoonetes, pühendusena mineviku ja uuemagi aja suurvaimudele, nagu…
Need siin on ühe sõduri, ilmsesti nooremohvitseri üleskirjutused tema märkmikust, mis leiti laiba juurest. Nime ei õnnestunud tuvastada. Üks terve kadunud maailm.
——
Jälle see roheline sõdurisärk üle pea venitada. Peaaegu kaks kuud ühtede ja samade riietega. Vormid mõnest kohast katki, mullased, verekriimulised. Kui pärast väljavahetamist üles rivistatakse, siis näen neid, kes jäänud. Meeldib, meeldib see rohekollane laiguline vorm. Sõdur on see, kes seisab vastu maailma korralagedusele. Sõdur seisab vastu tigedusele, mis tuleb sealt, teiselt poolt rinnet.
Võitlejahing on sees. Ei oska teisiti. Kui tõmbad kiivri lõua alt kinni, liigutad vesti õlakehitusega paika, siis on minek. Jälle hüppame välja, jälle liigume rünnakule. Palju…
Agu Tammeveski: „Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 189 lk.
Mõnes mõttes olen ma ideaalne Agu Tammeveski arvustaja. Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei tea temast kui inimesest mitte natukestki. Mälu nagu ütleks, et olen teda varem pisut-pisut lugenud, aga mida ja kuidas meeldis, see ei tule ka pingutamisi meelde. Ka nüüd lugedes-arvustades ei otsinud ma infot Tammeveski isiku kohta. Igasugune autori arvesse võtmine on mulle alati tundunud intrigeerimismaiguline.
Nii, minavorm. Jutustaja räägib koolitundidest, eriti raskest füüsikast, mis olevat meeste värk. Seda, et jättis kooli pooleli ja hakkas masinakirjutajaks. Aga see ei ole meeste…
Läksin metsa marjule
hüppasin üle roigaste
ronisin üle kändude
turnisin üle aukude
Kõtt kõtt hundirisu
Kõtt kõtt metsakoer
Kus on mu mustikad sinised
Kus on pohlad need punased
Kõtt kõtt hundirisu
Tõmba uttu metsakoer
Siin olid pohlad punased
Siin olid mustikad sinised
Kõtt kõtt hundirisu
Kõtt kõtt metsakoer
Ei ole enam kuusikut
Ei ole laiuvat laasikut
Kõtt kõtt hundirisu
Kõtt kõtt metsakoer
Kuhu sa lähed lagedal
Kuhu paged roomiku alt
Kõtt kõtt hundirisu
Kõtt kõtt metsakoer
Lähen mina pakku parkidesse
murran sisse kodadesse
jooksen öösel linnadesse
sulandun libahuntidesse
rebin teil soojad soolikad
kisun kopsud kähisevad
söön te suud ja söön te silmad
nii nagu pohli punaseid
nii nagu mustikaid siniseid
Kõtt kõtt hundirisu
Kõtt kõtt metsakoer
*
Igal täiskuuööl
tõusen tükkideks lagunevas liftis
ilusa nõia katusekambrisse
joon kibuvitsaõielisest tassist mürki
hammustan purpurpunast õuna
astun suhkruküpsis suus aknast välja
otse…
Siim Pauklin: „Viis ürgelementi ja koer”.
„Post Factum”, 2017. 152 lk.
Siim Pauklini teine luulekogu jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Formaalselt keskendus esimene — „Aheldatud Jõgeva” (2011) — küll ühele ahistavale, aga ka naljakale ja veidrale Kesk-Eesti väikelinnale, teine seevastu metafüüsilistele ning kosmilistele objektidele — viiendaks ürgelemendiks on siin vee, maa, õhu ja tule kõrval tühjus. Tegelikult ei toimi selline vastandus üldse. Nagu veenduda võime, leidub „Jõgevaski” päris palju tühjust ja ka ülejäänud nelja mainitud elementi arvestataval määral. „naaber lehvitab / esimest korda ma tean / ta kandideerib”. Tekst seostub kohe Jõgevaga, tegelikult aga pärineb uuest kogust (lk 139).
Nagu…
Järgnev võiks olla metoodiliseks juhendiks algajatele kirjameestele ja -naistele, kes kavatsevad laskuda poleemikasse. On elementaarne tõde, et vastast tuleb halvustada, sest muidu võib ta meist parem olla. Selle vältimiseks on mitmeid vahendeid. Muidugi võib vastasele sisuliselt turja karata, tema väidete kallal urgitseda, aga siis kummitab oht, et keegi ei viitsi lugeda. Argumendid tüütavad ju kiiresti ära! Igal juhul ei maksa üksnes argumentidele lootma jääda, vaid tuleks kasutada ka tehnilisi võtteid. Allpool nimetatud vahendid ei ole esitatud ranges süsteemis ega tugevuse järjekorras, samuti ei pretendeeri järgnev mingil juhul ammendavale loetelule. Pigem on tegemist ühe kirjapõllu künnimehe aastatepikkuse lõikuse salvepudemetega. Kui sellest…
Kristjan Haljak: „Conceptio Immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud”.
„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2017. 62 lk.
Tahtmata siinkohal liigselt keskenduda arvustaja isikule, tunnen, et seda kirjutist tuleb alustada siiski väikese õiendusega: see raamat vääriks süvenenud vaatlust inimeselt, kes on iseäranis kursis Lääne-Euroopa vanema kirjandus- ja religioonilooga ning evib Kristjan Haljaku tekstimaailmaga oluliselt rohkem ühisosi. Aga kuivõrd Haljaku tekstiloome meenutab mõnelgi juhul mosaiikvitraaži või iseendast täiesti kokkusobimatute reaalsuste sakraal-postmodernset kõrvutust, on ehk paratamatu ka mõne irdhelgi heitmine sellesse maailma, ja seda…
1. juunil korraldasid Euroopa Komisjon Eestis ja Eesti PEN Tallinnas kohvikus „Wabadus” kirjanduskohviku, kus külaliseks Mart Juur, teda küsitlesid Kai Aareleid ja P. I. Filimonov. 1.—4. juunini toimus Tallinna Vanalinna Päevade puhul Siuru raamaturuumis luuleürituste sari „Aja kudumistelg”, kus kohtusid Erik Sikk (EiK) ja Peep Ilmet-Gorinov (1. juunil), Maarja Pärtna ja Eeva Park (2. juunil), Ann Viisileht ja Ly Seppel-Ehin (3. juunil) ning Kristjan Haljak ja Leonhard Lapin (Albert Trapeež) (4. juunil). 2.—5. juunini osales Jüri Talvet Rooma lähistel Mihai Eminescu ja Giacomo Leopardi rahvusvahelisel luulefestivalil. 3. juunil esinesid Doris Kareva ja Robert Jürjendal kohvikus „Wabadus” luule- ja muusikakavaga „Päike on armastus”. 6. juunil…
Piret Bristol: „Muutmissõnad”.
„Ilmamaa”, 2017. 74 lk.
Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Väga tugeva Tartu kohamõjuga, seda on ka siinses, tema üheksandas luulekogus tunda. Äratuntav on Raekoja plats, Jaamamõisa, kino „Illusioon”, „Lõbusa Ränduri” trahter. Kohti, äratuntavat võiks tegelikult rohkemgi olla, oleks kergem matkata läbi selle Bristoli reaalsuse. Praegu on küll tunne, et tegelikkus, millest ta jutustab, jääb luuletaja enda omaks. Ehkki ta sellest räägib, on ta kiivas…
Mart Juur: Kas te oma raamatut „Pildi ilu rikkumise paratamatus” kokku pannes tekste muutsite või toimetasite?VIIVI LUIK: Kõiki ilmunud lugusid ma raamatusse sisse ei võtnud, siin-seal kustutasin mõne korduva lause, mõnikord asendasin ebatäpse sõna täpsemaga, kuid üldkokkuvõttes parandasin ja muutsin teksti väga vähe.M. J.: Kas leidub siiski mõni pilt, mille ilu jääb paratamatult rikkumata?V. L.: Jah. Leidub küll. On igavesi tõdesid, mida ei ole võimalik muuta. Valetamine ei muuda tõde olematuks. Pilt, mille ilu rikkumise paratamatusest ma oma raamatus räägin, on võltspilt, tõe pähe esitatud vale, tõe varjamine ilustamise taha. Valetamine ja varjamine lõpevad varem või hiljem krahhiga.Pilte, mille ilu…
Sisikond Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks ta võimeline on. Kui palju ruutmeetreid pimedust ta endas peidab. See, keda pean endaks, piilub arglikult trellide tagant, kuhu loom ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab? Kinni seal nagu maastik kunstimuuseumis, abi pole kuskilt loota. Kõik see, mis kunagi kasvas kokku, peab nüüd lahku kasvama: luud, unenäod, puudutused. Vajusid Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud. Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva…
Enn Lillemets
Mureroosa jänes lippas üle mäe
Livia Ulman Sünnipäevapidu
Leelo Tungal Kaasaeglane / Hüvastijätt jt luuletusi
Reet Kudu Mida ma nüüd tegema pean?
Piret Bristol Kasutamisjuhend / Tööpakkumine
Carolina Pihelgas Sisikond / Vajusid jt luuletusi
Anneli Tõevere *Isiklike psühhooside doktorantuuri läbinud / *Loobumise vaevunähtav ilu jt luuletusi
Raido Õis Mis juhtub skeptikuga pärast surma?
Hando Põldmäe Novembrihommik / Autoportree pahupidi jt luuletusi
Asta Põldmäe Segaja süda
Thavet Atlas Tüdruk, aga unes soovi mul edu! / Arp / Kui sõbrad astuvad ära
Jan Kaus Miniatuurid
Aapo Pukk Isa portree
Andres Herkel Mis on lõpu lõpus?
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Vaapo Vaher Ernst Enno hiiumaisus
Leelo Tungal / Ilona Martson…
Ma olin täiesti alasti ja üle kere märg. Mu pikad, peaaegu õlgadeni juuksed tilkusid veel veest. Ümberringi käis mingi paaniline sagimine. Keegi tõukas mind selga. Ringi pöörates ei suutnud ma nügijat sellest inimmassist tuvastada. See ei olnud ka oluline. Kõik said siin küünarnukihoope roietesse. Lihtsalt vajusin inimeste vooluga kaasa. Teisiti ei olnudki võimalik. Mu nägemine oli udune ja ma ei suutnud kõike hoomata.Keegi viskas mulle valge rätiku ja keegi ütles midagi ebameeldival haukuval toonil. Ma ei saanud sõnadest aru. See oli moonutatud kõne, aga kostis ebameeldivalt.Pika pruuni leti taga seisis lillelises kitlis punetava näoga lihav naine. Ta põrnitses mind, nagu…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
