„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja…
Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab see emotsionaalselt (lõpuks ka füüsiliselt) vägivaldse lähisuhte läbimõtlemist, kuid ühtlasi vaadatakse tagasi peategelase segasevõitu lapsepõlvele ja antakse mõista, et üleüldse tunneb ta end üpris pidetuna.
Niisugune üldsõnaline kirjeldus on ilukirjandusliku teksti iseloomust ettekujutuse saamisel alati võrdlemisi tühise väärtusega. Pargi puhul kehtib see aga võib-olla enamgi kui keskeltläbi. Tema tuntumaid teoseid, romaan „Lõks lõpmatuses” (2003), on menukas küllap just seetõttu, et kombineerib haarava põnevikusüžee keeleliselt hea ja täpse väljenduse ning tundliku nüansitajuga.…
Mudlum: „Linnu silmad”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.
Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb küllap tema ainsaks raamatuks. Nagu Emily Brontële „Vihurimäe” või Käsu Hansule tema kaebelaul. Ent Mudlumist ei saanud eesti kirjanduse ühe-hiti-imet, ja praegu tundub imelik, et nii mõeldigi. Juba aasta hiljem ilmus romaan „Ilus Elviira” ja 2016. aasta oktoobris taas uus proosapõimik — „Linnu silmad”.
Loomulikult pole õige Mudlumi kohta öelda, et „ilmus välja ei kusagilt”. Mudlum…
detsembril 2016 suri Bostoni lähedal Readingi hooldekodus üks Ameerika eestlaskonna värvikamaid esindajaid 1960.—1980. aastail, kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets.
Paul Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas, noorpõlve veetis ta kolmes kodus Nõmmel, õppis 1932—1936 Nõmme algkoolis ja 1936—1943 sealses gümnaasiumis. Aastail 1943—1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, kes Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel Nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust pidasid. Järgnes taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi poole, 1945. aasta jaanuarist märtsini võitles ta Eesti diviisi koosseisus Punaarmee vastu Oderi jõe ääres. Viimaks tuli läbi käia ka Tšehhi põrgust.
Aastail 1946—1950 õppis Reets Bonni…
Rein Raud: „Unelindude rasked saapad”.
„Näo Kirik”, 2016. 88 lk.
„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte nii kirjandusse kui ka omaenese varasemasse värsiloomingusse. Raual on olnud aega poeesia vormivõimaluste ja omaenese luulemina üle rahulikult järele mõelda, sest kõik tema senised kogud on ilmunud 1980. aastatel, viimane neist enam kui veerand sajandit tagasi. Tsiteeritud avaldus ning uuele kogule eelnenud pikk vaikimine tekitavad huvi ja ootusi, mida „Unelindude rasked saapad” suurel määral ka…
2. jaanuaril asutas Tallinna linn Tallinna Kirjanduskeskuse, mille eesmärk on hallata A. H. Tammsaare ja E. Vilde majamuuseume ning kaardistada linna kirjanduspärandit laiemalt. 3. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Juhan Hellerma Tartu Kirjanduse Majas oma lühiproosakogu „Tühjusse, kaugusse!” („Tuum”). Esinesid autor ja Carolina Pihelgas. 5. jaanuaril oli Austria suursaadiku residentsis Austria 2016. aasta tõlkeauhinna laureaatide Piret Pääsukese ja Terje Looguse austamisõhtu. 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark Karl Muru 90”. Kõnede ja ettekannetega astusid üles Eva Kams, Arne Merilai, Toomas Liivamägi, Berk Vaher, Ly Lestberg, Jaan Kolberg, Epp Kubu, Rein Veidemann, Peeter Olesk, Aare Pilv, Ly Seppel, Heili Zink, Tiit Ustav, Janika…
Jaak JõerüütDiplomaadi kevad(Kaheksa memo) Nr 1. Kiirele Lava. Kibu. Viht. All nurgas toober.Ahi köeb. Kas tund või igavik?Haod on märjad. Kriiskad peal. Oktoober.Naks ja naks jääb kinni tagumik. Nr 2. Liblele Palk on väike. Elumured suured.Köster siunab. Mari terav keel.Viinaviga. Nohu. Läti juured.Töö ei tapa. Surm on siiski teel. Noorest peast ei olnud mingit vaevatorni tõusta iga ilmaga.Puudeladvamerelt õnnelaevaleida ainukese silmaga. Siis kõik muutus. Tekkis teine tõelus.Teine mõõde. Teine sentiment.„Kristjan,” ütles mulle vana õelus,kuigi lahke näoga Kruusement. „Kahjuks ma ei näe sind oma filmis.Liblel pole mingit magu ees!Ta on kõhn. Just nii näeb rahva silmisvälja tüüpiline kellamees.” Muidugi, eks kinomehed teavad.Kahjuks minu kahjuks langes liisk.Nüüd on nii,…
Paul-Eerik Rummo Väljavõtteid
Andrus Kivirähk Eaka haritlase juubelikõne
Igor Kotjuh Loomulikult eriline lugu
Urmas Vadi Kus sa oled, Juhan Liiv?
Jüri Kolk *meeletu, paks peavalu / *kingitud hobuste jt luuletusi
Jan Kaus Üle mere
Eve Leimann Sosistan sala
Juhan Voolaid Peatükke kogumikust „Tuhastunud külavanem”
Lauri Kaldoja Vessel II
Ingvar Luhaäär Julk-Jüri ait ja nägemus Kaarli kirikust
Livia Viitol Ristimisvaagen tammepuust põranda all
Eduard Vilde Mäeküla piimamees
Jürgen Rooste Mäekülareiv
Kairi Tilga Piimamehe disko kommentaariks
Paavo Matsin Mäeküla piimamehed ehk klassikute kammerteenrid
Veronika Kivisilla Mäeküla põimlause
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Jaak Jõerüüt Riiklus ja riigimehelikkus
Paavo Matsin / Maarja Vaino Vasaku käe valikud
Sirje Kiin Kas „Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud?
Vaapo Vaher Asta Willmann ja tema…
1. detsembril andis Eesti Lastekirjanduse Keskus üle Aasta Rosina auhinna kõige omanäolisemale lasteraamatule. Keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Triinu Laane koostatud ja Anne Pikkovi illustreeritud raamatu „Vana katkine kass” („Päike ja Pilv”).
1. detsembril kohtus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas lugejatega Veronika Kivisilla üritustesarja „Nõmme loeb” raames.
4. detsembril peeti Eesti Kirjanike Liidu saalis Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Lavastajate Liidu ja Eesti Teatri Agentuuri koostööseminari. Ettekannetega esinesid Madli Pesti („Näitekirjandus Eestis ja välismaal”), Peeter Helme („Ülevaade uuema aja eesti proosast”), Tiit Palu („Lavastaja ootused näidendile”), Jaanika Juhanson („Minu unistuste näitekirjanik”), Tiit Aleksejev („Koostööst lavastajaga”), Urmas Vadi („Mis tunne on omaenda teksti…
Karl Martin Sinijärv Igapäevane Jumal / Igapäevane inimene jt luuletusi
Olev Remsu Ristid kalmukividel. Kass Näuka täheldusi. Katkend romaanist
Häniläne Lumi puhtakõnõ
Kaie Ilves sina mu suvi
Jaak Jõerüüt Rahmaninov / Siis tundub, et keegi ei mõista
Siim Pauklin *Raske on elada ülekohtuses maailmas / *Ajalugu on inimeludest spagett jt luuletusi
Arvo Valton Ülesanne / Tallinna monumendid
Berit Petolai Hundid ja vanamehed / Kolletamispäev / Tütrele
Aado Lintrop Vabadus ja meri. Väljavõtteid logiraamatust
Tarmo Teder Lühidalt
Aarne Ruben Pildikesi vanast Tallinnast
Jaan Malin Sadadada
Doris Kareva *Tintentanze, sulgliilialehvik
Marko Veinbergs Standardne hälve
Sven Kivisildnik (:)iga päev enne sõda on kingitus
Asko Künnap Et luua üks dadapoees
Kristjan Haljak *raekoja platsis käib üks naine tagurpidi
Eda…
Jaan Eilart: „Õitse ja haljenda”. Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. (Sari „Eesti mõttelugu”.) „Ilmamaa”, 2016. 560 lk.Minu viimane kohtumine Jaan Eilartiga oli Eesti Raamatu Aasta pidulikul avamisel 2000. aastal, kui „Vanemuise” kontserdimaja tühjas fuajees vastamisi sattusime. Me polnud juba aastaid kohtunud ega rääkinud. Juttu tuli mitte üldiselt raamatuist, vaid just nimelt sellestsamast raamatust, millest siingi. Paraku oli Eilart niisuguse kogumiku kokkupaneku suhtes kuidagi kõhklev. Et pole enam seda energiat, et õige aeg on justkui mööda lastud. Mäletan, et olin igati julgustav. Niimoodi lahku läksimegi.Ja nüüd on see raamat lõpuks tema õpilaste ja tublide „Ilmamaa” tegijate koostööna ikkagi ilmunud, ning…
19. novembril lahkus meie hulgast viljakas kirjandus- ja teatriteadlane ning kriitik Ülo Tonts. Ülo Tonts sündis Valgamaal Laanemetsa talus põllutööliste pojana, õppis Hargla ja Laanemetsa algkoolis ning lõpetas Valga I keskkooli. Aastail 1949—1954 õppis ta Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas eesti filoloogina. Seejärel oli ta õpetaja Tartu II ja VIII keskkoolis. 1957. aastast peale avaldas ta ajakirjanduses kirjandus- ja teatriarvustusi ning 1960. aastast oli ta üha enam seotud teadustööga: esmalt Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina Tartus (1960—1962), seejärel vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumis (1963—1966) ning taas mitmesugustel ametikohtadel KKI-s kuni aastani 1994. 1998. aastal kuulus Ülo Tonts ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse…
1. novembril esitles Marko Kompus Tartu Kirjanduse Majas kirjanduslikul teisipäeval oma luulekogu „Laboratoorium. 44 luuletust” (kirjastus „Unenoppija”), autorit küsitles Hasso Krull.2. novembril esines Piret Kruuspere Eesti Keele Instituudi majas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril ettekandega „Rahvuslik teater kultuurimälu meediumina”.2. novembri kirjandusliku kolmapäevaga „Olgu maailma rohud haljad” tähistati Viivi Luige 70. sünnipäeva. Kõnelesid Tiit Aleksejev, Jaanus Vaiksoo, Mari Tarand, Arne Merilai ja Anna Verschik. Luulet lugesid Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu ja Mait Joorits. Muusikat tegi Andreas Lend.2. novembril toimus Tartu linnaraamatukogus koolinoorte luuleprõmmi Tartumaa eelvoor. Osalesid noored kolmes vanusegrupis: kuni 11-aastased, 12—15-aastased ja 16—19-aastased. Eelvooru võitjad Elise Belov, Helena…
Mudlum: „Ilus Elviira”.Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 232 lk.Olgu algatuseks kohe öeldud, et mul on Elviiraga suhe. Nagu „Ilusa Elviira” peategelane Elviira nendib, ei ole see kuigi levinud nimi. Ainuke Elviira, keda mina tean, on üks minu parimaid koolipõlvesõpru, ja nüüd siis see Elviira siin. Nii et minu kui lugeja peas põrkuvad pidevalt väike hakkaja tumedapäine tüdruk ja Mudlumi burleskse jutustuse perfektselt meigitud lopsakas blondiin, kes juhtub omaenda elus ühtejärge pealtvaataja rollis olema. Kui uskuda kirjaniku selgitust tagakaanel, sündis jutustuse mõte tarvidusest selgitada välja, miks eesti naine endale meest ei saa, kuni lõpuks kujunes sellest hale lugu ühe naisterahva ilmsüüta kannatustest.…
Mart Kangur (s 1971) on kirjanik, tõlkija ja filosoof. 2005. aastal ilmus Kanguril koos Ivar Ravi ja Jaak Rannaga proosaraamat „Jaak Rand ja teisi jutte” („Elund ja Partnerid”), mis sai Betti Alveri debüüdiauhinna. Kangur on avaldanud kaks luulekogu, „Kuldne põli” (2009, „Koma”) ja „Kõrgusekartus” (2015, „Kirimiri”), mõlemad pälvisid Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Luuletuse eest „tahaks eesti / liivini lahti võtta” sai Kangur 2016. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. Mart Kanguri kõige silmapaistvam tõlge on Jacques Derrida „Surma and” (2011, TLÜ kirjastus), aga ta on tõlkinud ka Hemingway ja Carl Sagani teoseid, samuti avaldanud ja toimetanud filosoofilisi tekste. Peatselt on ilmumas uus luulekogu…
I
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik sõalaiva ja sõalinnuki.
Las näist saava müräskidse mäe,
kost poiskõsõsakõrmanni suuskõga alla kihutasõ.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik sõariistavabriku ja sõamassinide hoiukotussõ,
nii et niä suurtõ sügäväle unnõ vaossi
nink hinnäst sääl unõn tandsusaalõss arvasi.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik tangi ja kuulipritsi ja püssü ja pistoli,
nii et niä su hõlman vanassravvass rossitasi
nink näist peräkõrd vabrikun traktori tettäsi.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni rumalide riigimeeste nõvvupedämisspaiga.
Las nuu riigimehe joova lumitsõn vangimajan tsäid,
seeni ku targõmba inemise maailma kõrda säädvä.
II
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,
sata lepistigun norutavide katskiste katõldõ ja panne pääle,
et niä su valgusõn häbüst armõtusõ…
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest: need pole ei nilbed ega punnitatud, vaid vajadusel romantilised, vajadusel tegelaste üksindust ja meeleheidet alla kriipsutavad, vajadusel aga just õigel määral olustikulised. Intiimelu kirjeldused on teadupärast üks kirjutaja tuleproove: ei ole ju kerge edasi anda kõike seda, mis tegelikult polegi mõeldud sõnastamiseks. Feldmanis tuleb sellega imehästi toime.Paraku on see ka kõik, millega ta imehästi toime…
Eda Ahi lugemine / inventuur jt luuletusi
Mats Traat Hoffmanni tilgad
Indrek Hirv *Sa värised kevadtuules / *Sa oled lainetav meri jt luuletusi
Lehte Hainsalu Õhtute õhtu
Ingeborg Bachmann Mine, mõte / Päikesele jt luuletusi
Wido Moritz Rohujuure tasandil
Vahur Laiapea *Vihmased varjud näe lakuvad jalakäijate jalataldu / *Hoonetes need varjulised kohad / *Kui silmad on lõpuni vaadatud
Elin Sütiste Bussijaama ja turu taga / Con amore
Sirel Heinloo Viis tankat
Jüri Saar Meie — „uued eurooplased”
Kärt Hellerma / Doris Kareva Nähtavast ja nähtamatust maailmast
Hando Runnel Kinnistäht kirjandustaevas
Mats Traat Ühest ballaadist
Asta Põldmäe Traum nink trang Palanumäel
Aija Sakova Varjudest, kartmatusest ja elujõust. Ingeborg Bachmanni ja Viivi…
„Loomingu” juuninumbris avaldatud kirjutises „Lars von Treier ja Tammsaare” tutvustas Toomas Haug 1931. aastast pärinevat Eduard Vilde kirja, kus välismaal tervist parandav kirjanik vahendab seal kohatud Tallinna reaalkooli õpilase teadet, et kevadtalvel on kinos „Gloria Palace” jooksnud Vilde romaani „Külmale maale” põhjal tehtud Saksa film. Haug oletas, et nooruk oli kinos näinud midagi, mis meenutas talle Vilde teost, kuid „Gloria Palace’i” mängukavadest ta sobivat linalugu ei leidnud.
Seejärel võttis teema üles Vilde uurija Livia Viitol, kes esitas oktoobrinumbris („Repliik Vilde asjus”) üsnagi intrigeeriva hüpoteesi: Vilde võis oma romaani ise tõlkida saksa keelde, pakkuda Saksa kirjastustele ja see avaldamata jäänud käsikiri võis…
Pühendatud Czesław Miłoszile (1911—2004)
Meie koos teiste baltlastega, keda poliitikud mõnikord liigitavad n-ö uue Euroopa rahvaste hulka vastandina vanale Euroopale, oleme tõepoolest üks omamoodi seltskond. Tuulemaade rahvas, kellest on korduvalt käinud üle võõrvallutuste tormid ja keda on tabanud kaos, mis pole siiski suutnud kaotada meie erilist identiteeti. Siin ollakse paigal, elatakse raskuste kiuste ja ära on siitmailt mindud üksnes surmaähvardusel või viidud väevõimuga. Laastatud maal on pärast lahingut ka võõrad haavatud koju viidud, terveks ravitud ja omadeks hoolitsetud.Välisvaatlejatel ei maksa lasta ennast viia segadusse meie sageli konarlikust inglise keelest. See võib jätta ebaõiglaselt viletsa mulje siinsete inimeste mõtlemisvõimest ja suutlikkusest näha…
Jan Kaus: „Läheduste raamat”.
„Verb”, 2016. 72 lk.
Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu. Muidugi ei kirjuta Kaus ainuüksi ruumist, vaid eelkõige ikka inimes(t)est ruumis.[1] Varasemate miniatuurikogudega võrreldes jälgib „Läheduste raamat” põhjalikumalt suhteid ja siseelu, ruumiline kujutlus on aga avardunud kosmiliste mõõtmeteni. Kui räägitakse ruumist, siis räägitakse inimlikust lähedusest, ja vastupidi: ruumikujutuse kaudu kaardistatakse lähisuhteid, kuid ühtlasi osutatakse suhetes üldisemalt hädavajaliku õige läheduse, õige distantsi leidmisele.
Kausi eelmine miniatuurikogu, 2014.…
Ivar Sild: „Heinakõrred”.„Lauapealne”, 2016. 90 lk.
„Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred võiks olla tema luulekogu võtmeteks? Kas pealkiri viitab enamale kui sellele, et Silla kogu tõepoolest sisaldab looduslüürikat? Etteruttavalt võib öelda, et suurt selgust pealkirja analüüs ei too. Kohtame heinakõrsi küll näiteks luuletuses „Paigake kus” (lk 17): „ema ma ei näe seda maitsvat hiirt ainult heinakõrred kõikjal”. Niisiis on heinakõrred segav paratamatus soovi rahuldamisel, miski, mida…
Pärast rasket haigust lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov, estofiil, kriitik, luuletaja, tõlkija, visionäär ja õpetaja. Ta sündis Marimaal Mäemari rajoonis Äväsiri (Novoja Sloboda) külas, mis asub Sura jõe kaldal. Õppis Nižni Novgorodi tehnikumis ja töötas Hatsinas (Gattšina) tehnikuna. 1980. aastate alguses tuli Eestisse ja asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas vene filoloogina 1993. aastal.
Valeri Alikov oli kindlasti üks suurimaid mäemari rahvuslasi selle rahva ajaloos. Mure oma rahva ja mäemari keele pärast, mida räägib umbes 20 000 inimest, saatis teda kogu elu. Eriti tähtsaks pidas Alikov mäemari keele kaasajastamist ja populariseerimist. Samuti leidis ta, et marid vajavad rohkem…
Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii kirjanike kui ka ajaloolaste teravdatud tähelepanu all. Väikerahva saatust traagiliselt muutnud aeg on tänini ka vähemalt keskealiste ja vanemate inimeste huviorbiidis. Holger Kaintsi ladusalt kirjutatud „Uinuv maa” käsitlebki mainitud perioodi, mistõttu võib raamatule ennustada laialdast menu.
Üldises plaanis tundub mulle, et kõnealuse perioodi kajastamise normiks eesti kirjanduses on traagiliste antagonismide kujutamine: häving, sõda, küüditamine, reetmised…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
