4. oktoobril esitles Mudlum Tartu Kirjanduse Majas oma raamatut „Linnu silmad”. Autoriga vestles Maia Tammjärv.
5. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Heinakuhi” esitles Ivar Sild Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Heinakõrred” ning mõtestas Walt Whitmani „Rohulehtede” ja „Heinakõrte” seoseid. Kaasa tegid Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa.
5. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” üritus „Luguring: jutuvestmise elik avaliku pläramise õhtu 4”. Õhtut juhtis Kaisa Maria Ling, külla oli kutsutud Aapo Ilves.
6. oktoobril tehti Kärtna mõisas teatavaks Hendrik Adamsoni XII murdeluulevõistluse tulemused. 2016. aasta laureaadiks osutus Irma Järvesalu, kelle Muhu murdekeeles kirjutatud luuletsüklist „Sõeru tänava suu” tõstis žürii esile luuletused „Sui ele uni” ja…
Mart Juur: „Meie küla superstaar”.
„Petrone Print”, 2015. 119 lk.
Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta?
Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule paistab praegu silma vaid proosa nõrkuse taustal. Nii olemegi jõudnud küsimuseni: kas üks proosa madalseisu kaassüüdlasi Mart Juur on tulnud luulesse, et nüüd vähemalt selle taset tõsta?
„Meie küla superstaar” on Juure kolmas tulemine. Võrreldes kahe eelmisega — „Pane Eesti peale tagasi” (2008) ja „Jooks ümber Pühajärve” (2013) — on areng ilmne. Tegemist on Juure esimese…
Topograafiline eeltakt
„Mis maa see on?
Siin pole ühtki mäge…”
Siiri Sisaski tungiv toon pani presidendi püsti tõusma, terve laulupeorahva tema järel. Ühendkoor kaare all seisis püsti juba niikuinii.
President pilgutas prillide taga nõutult silmi. Ta oli kimbatuses. Kust pidi ta selle mäe oma rahvale nii äkki võtma, kui Looja seda seni ei olnud andnud?
Lauljanna traagiline hääl aga jätkas:
„Kuid siinne rahvas täis on imeväge…”
President hingas kergendatult. Naerataski natuke. Ja söandas heita silmanurgast pilke ümberringi. Rahvas mühises ees ja taga ja kõrval kahel pool, suur, hingav põld. Elus põld. Ärev kuidagi, sest selle laulu küllaltki mõistatuslikud, Peeter Volkonski kirjutatud sõnad on tänast päeva arvesse võttes…
maailm pöörab järsult uue külje
kukutakse tükkideks ja tolmuks.
kõik on üha tuhmim, üha kitsam.
tundub nii, et kõik — eks tulevagi
võime juba kuulutada olnuks.
parandan: vist ikka olematuks.
tunnistan: ma pole olnud tragi
kord on süüdi klaas
siis jälle lagi.
sõltub sest, kumb vabandus on lihtsam.
aga mul on olnud küllalt tarmu
parandan: on olnud jultumust
võtta vastu antud au ja armu.
see on olnud suurem vääritust.
jah, ma olen olnud õnnelik,
sest mu rõõmud valinud on mind
sest ma olen oma valud valind.
on üks tuliimeline trükis.
loen ta küljed jälle ribadeks
ja naeran end
kuid püsin ühes tükis.
inventuur
käes on mis?
üks armastus, üks tali.
jalge all üks terve kirbe maa.
terve kibe terve külm ja libe.
terveid aastaid terveid haigeid…
Rein Veidemann Georg Mülleri passioon
Mihkel Mutt Eesti ümberlõikaja. Katkend peatselt ilmuvast romaanist
Lauri Sommer Karulakaelas / *Imik karjub jt luuletusi
Eeva Park Kuum, väga kuum / Jumalate trips-traps-trull / Banaan nimega Chiquita
Ilmar Lehtpere Armastus ja Alzheimer II
Kai-Mai Olbri Nõelasilm / Vari
Tiiu-Liisa Rummo Pime naine / Muusik
Erni Kask Õndsus / Kesköötund
Maarja Pärtna *enne turvalisse paika jõudmist / külvaja jt luuletusi
Alex Milits Peeter Radek. Katkend eluromaanist
Airis Erme Emale / Isale / *Vaatasin väheseid värve
Albert Engström Reval
Nikola Madzirov Siis kui aeg lakkab / Igatsuse ajastud jt luuletusi
Archibald Aristotelyev Kas kontinendi kordusetendus? Lääne-Rooma languse ning tänapäeva Euroopa võrdlevaid piirjooni
Rein Veidemann /…
Kui lugesin 2016. aasta juunikuu „Loomingus” ilmunud Toomas Haugi sügavamõttelist ja haaravat esseed Lars von Trieri, A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde asjus, jäi loo alguses silma üks Vildet puudutav koht. Jah, olen minagi lugenud Linda Vildele Griesist 20. juunil 1931 saadetud kirja, milles kirjanik teatab oma kohtumisest Tallinna reaalkooli noormehega, kes on vaadanud sama aasta alguses Tallinna kinos „Gloria Palace” Saksa filmistuudio Ufa filmi ja väidab selle olevat vändatud Vilde romaani „Külmale maale” järgi. Vilde elulooraamatut kirjutades mõtlesin „salamisi” selle seiga üle. Raamatusse jäi see panemata aga põhjusel, et Vilde ise polnud filmi näinud. Ometi pidi selle ümberjutustatud filmi…
Karjapoisid tõid vankriga kive
ja poetasid nad ykshaaval suudmesse.
Kee ymber saleda järvekaela,
kust Karulasse või Jämejalga minekul
yle lõigata.
Suurvee aegu on nad peidus
aga leitsakulisil suvehommikuil
on siin vulisev, madal ja soe.
Heinasyletäis iidse vahtra all.
Kogremaimud tulevad riimvette peesitama
ja siuglevad kiires voolus.
Pardipere ujub einelauast läbi.
Vahel tõmbab vesi mõne kalakese kivide vahele
või lykkab kaldaveerde.
Siis nad puristavad ja siplevad
tasakesi naerdes
sõeluvad edasi päikeseviirgude vahel.
Tilgad aegluubis.
Lehtede varjud veel.
Karjapoisid, kes sajandi eest tee peal kurni lõid
ja kaelas kalanalja tegid, on ikka veel siin
ja Karula pargis ootab seedri najal
pruunikaskollane yhe silmaga Mõmmik.
*
Imik karjub
Vikerkaare tänavas
vanakuu all.
Suve jäänud
veel mõni nädal.
*
Hilise tunni vaikuses
all orus
kobras langetas ojale suure kase.
Tyvi kägises…
Jüri Kolk: „Igapidi üks õnn ja rõõm”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 98 lk.
Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et uues kogus „Igapidi üks õnn ja rõõm” näitab ta end üha vilunuma ja fokuseerituma kirjutajana. Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin loetlema Kolgi poeetikavõtteid, kuid mu meelest rajaneb tema tekstiloome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (näiteks auhinnatud „Arno apooria”, lk 84—85), mingi…
Lõppenud on Olaf-Knut Uti pikk elutee, millesse mahtus tegutsemine kirjandus- ja teatrikriitiku ning publitsistina. Hoopis mõjukamalt sai ta aga sõjajärgse Eesti kultuuri- ja eriti kirjandusväljal toimunusse sekkuda kommunistliku partei kõrge funktsionäärina.
Sündinud Valgas teenistuja pojana, lõpetanud sealsamas keskkooli, sai Utist juba kooliajal ajalehe „Valgamaalane” kirjanduslik kaastööline. Järgnesid juuraõpingud Tartu Riiklikus Ülikoolis (1947—1952), ülikooli ajalehe toimetamine, töö „Rahva Hääle” Tartu korrespondendina ja seejärel ajalehe „Edasi” toimetamine. Sellelt kohalt edutati Olaf-Knut Utt 1961. aastal kultuurilehe „Sirp ja Vasar” toimetajaks. 1964. aastal määrati Utt EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Järgmised kakskümmend aastat, mille järel ta naasis 1983. aastal taas toimetajaseisusse (venekeelne ajakiri „Tallinn” 1983—1990 ja…
4. septembril oli Tartus Athena keskuses eksperimentaalne õhtu „Cabaret Derrida”, kus esinesid Roomet Jakapi, Kiwa, Chungin Han Minjujui, Leonora Palu, Indrek Palu, Luulur jt.
5. septembril esitleti Tartu Aparaaditehases Erinevate Tubade Klubis festivali Draama raames Jim Ashilevi raamatut „Armastuskirju teatrile” („Petrone Print”). Osalesid autor, Ott Kartau, Ragne Veensalu, Kristo Viiding ja Nele Sooväli.
8. septembril korraldasid Euroopa Komisjoni Esindus ja Eesti PEN „Kloostri Aidas” KirjandusAida õhtu „Torupill, haldjad ja hiiglased”. Krista Kaeraga vestles Kai Aareleid, Audrey Magee romaanist „Avantüür” rääkis Annika Aas, kellega vestles P. I. Filimonov. Raamatuist luges katkendeid Maria Lee. Iiri muusikat tegi Jaak Johanson.
8.—9. septembrini peeti Helsingis Põhjamaade ja…
Loone Ots: „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 358 lk.
Kui lüüa lahti Vikipeedia, saame teada, et Loone Ots on folklorist, kes on väidelnud end pedagoogikadoktoriks eesti kirjandust käsitleva tööga. Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS pakubki välja mitu kaalukat publikatsiooni pedagoogika vallast. See kõik on edasise seisukohalt oluline, ent mulle meenuvad aastate tagant ennekõike Loone Otsa intrigeerivad kultuuriloolised esseed ja ettekanded Tammsaarest, Ristikivist, vist ka Jaan Tõnissonist ja Hella Wuolijoest. Ükshaaval silma jäänud raamatud võtab kokku e-kataloog ESTER ja tulemuseks on üllatavalt mahukas looming, millesse kuulub mitu luulekogu, näidendeid, kassi- ja kokaraamat, mälestusteraamat „Mustamäe valss”, soliidsed ülevaated Eesti riigipeadest ja…
JÜRI TALVET: Armas Rein, oled kohe jõudmas sama elutähiseni, mille ise jätsin seljataha napilt aasta eest. Sõbrunesime omavahel Tartus, ülikoolis, kas vist 1960. aastate lõpu poole, kuigi kogu meie noorem elu oli ammu kulgenud lähestikku ühes ja samas linnas — Pärnus. Sina sirgusid jõe ääres, ühes kirjatöös või romaanis oled otsinud selle jõe sümboolikat. Minule oli lähedasem meri, millest meie kodu lahutas vaid rannapark. Oma varaseima kirjandusliku virgutuse sain ilmselt koolist, kus eriti keskastme (praeguse põhikooli) eesti keele õpetaja Ilse Nõmm aina kiitis mu luuletusi, mida kirjandite vahele poetasin. Mäletan, et kui olin jõudnud keskkooli lõppu ja kirjanduslikud katsetused olid…
Ideaalid tegid meid ilusaks. Niisugune mõte tuli eile, kui nr 60 bussis Lasnamäelt alla, Tallinna ülikooli ette jõudsin ning seal sagivaid murelike ja kahvatute nägudega noori vaatasin. Jah, ideaalid tegid meid ilusaks, kuigi olime nüüdsetest noortest koledamalt riides. Nõukogude aeg, tsensuur, totalitaarne režiim, okupatsioon, teekond kommunismile — ükskõik kuidas seda aega ka nimetada, meil säilisid ideaalid. Ideaalid olid südames ja armastus hõõgus. Ka tänastel noortel on armastus. Armastus hõõgub ikka — igal ajal. Enne oli armastus keerulisem, nüüd lihtsam. Nii lihtne, et lihtne on seda üldse üle parda visata. Ja vaikselt, salamisi, omaette tema järele ihaleda. Kuidas on…
Mariliin Vassenin: „Eleegiad / Elegies” (fotod: Teri Varhol, tõlge inglise keelde: Miriam McIlfatrick-Ksenofontov).
„Artellect Press”, 2016. 19 lk + 12 kaarti.
Mariliin Vassenini ja Teri Varholi „Eleegiad” on elegantne ja kompaktne kakskeelne kogu luuletustest ja fotodest, mis uurivad melanhoolia, leina ja surma teemat. Mustade kaante vahelt leiab lugeja eestikeelsete luuletustega vihu ja fotokaardid, millel on luuletuste tõlked inglise keelde. Pehmekaanelise ja eripärases formaadis luulekogu välimus tekitab kohe nihestatuse ning sellega seoses küsimuse, mida on tarvis teha luule või fotodega, et teosest saaks „raamat”. Seesugune kujundus on nii meeldivalt piiripealne, et jätabki vaatleja päris pikaks ajaks kahevahele. Seda juurdlust tasakaalustab kaanel lugejasõbralik autori-…
Ungari kirjanduselus on viimasel aastal tooni andnud pigem kurvad sündmused ja teatav vaikiv tüdimus. Suurem osa Ungari kirjanikkonnast, nagu ühiskonnast üldse, on juba pikemat aega jagunenud poliitiliste, esteetiliste, majanduslike, seltskondlike jm eelistuste ja sõltuvuste järgi kahte teravalt vastanduvasse leeri ning valitsus on viimasel viiel-kuuel aastal teinud palju, et neid võimusuhteid ja meelsusi enda huvides „korrigeerida”. Kui veel eelmisel kümnendil oli kultuurimaastik valitsusest peaaegu sõltumatu ja reguleeris end ise ning ka rahastuse, auhindade jms üle otsustasid enamasti erialaühenduste esindajad — tõsi, domineeris vasakpoolseks või liberaalseks nimetatud tiib ja konservatiivsemalt tiivalt kostis aeg-ajalt ikka nurinaid —, siis 2010. aasta võimuvahetuse järel hakkas…
Ajaloost otsitakse harva paralleele, kui elu on stabiilne ja turvaline. Üksnes kriisiolukordades võib minevikus toimunu saada tähendusrikkaks, ehkki ka siis enamasti lihtsustatud kujul. Ulatuslikud ja pikaajalised protsessid taandatakse mõnele reljeefsele nähtusele, mis omandab teatava sümbolväärtuse. Säärast võimalikku rööpsust võib täheldada hiljuti alanud massimigratsioonil Euroopa Liitu ja antiikaja lõppu märkival Lääne-Rooma allakäigul. Viimast on niihästi populaarses teadvuses kui ka — eriti varasematel aegadel — ajalookirjanduses seostatud nn barbarite invasiooniga. Praegust migrantide tulva peetakse vahel selle „kordusetenduseks”. Siin oleks pinnast kõikvõimalikeks apokalüptilisteks ennustusteks. Paar sissejuhatavat märkust. Migratsioon on toimunud mitmesugustes vormides kogu inimajaloo vältel. Selle põhjuste seas eristatakse positiivseid ja negatiivseid. Negatiivsete…
Jan Kaus *ära ütle veel head aega
Maimu Berg Armastuse poeem / Maarjalille maja
Mehis Heinsaar *Õrnus tuleb kaugelt / Salaelu jt luuletusi
MercA Allääres
Piret Bristol Rapla jaam / Meil pole aimugi jt luuletusi
Kaarel Lehtsalu enesepõletus / kõikide asjade allikas
Paul Raud Kass / Raamatupood
Lauri Pilter 11 haikut ja 1 tänka
Heljo Mänd Salasõna / Kiri jt luuletusi
Aapo Ilves Meelis ja Lea
Livia Viitol Ebavere mäel / Sääre tirp / Pärast näeme
Martin Vabat *Kõnnid mõtetel eest / *Kükakil kalda peal jt luuletusi
Merlin Piirve Sulge uks vaikselt
Leon Miniatuurid
August Vine *nõude peatus / karjalaskepäev jt luuletusi
Triin Tasuja / Carolina Pihelgas Elu = looming
Lauri…
Martin Vabat: „Maahingamispäev”.
„Elusamus”, 2016. 39 lk.
„Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust eluga pääsenud Vabat küünitab värskes kogus vaikuse ja valguse järele, otsib rahu minevikuga ning annab järk-järgult järele. Just nimelt järele, mitte alla! Ütleb vanasõnagi, et järele anda on targem, ning vastused olemuslikele küsimustele leiab Vabat just vanadest (pühadest) sõnadest. Kuigi kümne aastaga on saanud vanemaks ka luuletaja isik, ei seleta see sugugi kõike — sisemine…
1
Maailma tunnetame ning vastavalt ka mõistame eelkõige ja ikka läbi omaenese konsistentsi, s.o läbi oma tõve ja tervise, läbi lõuapärade ja kõhukoopa, läbi oma tõu ja temperamendi tõkete, läbi eluaastaist ja sugumärgist tuleneva luuvalu või lusti, läbi oma- ja ainupära.
2
Kui ühel meist pole ülejäänud üheksa arvates õiget mõttelaadi, õiget arusaamist maailma asjust ning nende suhetest (tõest), on ta kui terve organismi üks haigust põdev jäse. Lihtsaim viis jäsemest jagusaamiseks oleks haiguse likvideerimine koos haiguskolde likvideerimisega (eksekutsioon). Aeganõudvam on haiguse loomulikku väljapõdemist oodata. Ja tervekssaamine on (siis) tõde. Paranemine on tee tõele. Ja siis on tõde tunnetanud üheksa ja veel üks,…
„Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile.
Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii „oskuse / kirjutada” (lk 12) kui ka elust rõõmu tunda.
Esimeses tsüklis ei peidetagi ebakindlust. Ei ümbritseva reaalsuse ega väljapääsu otsiva sõna suhtes. Milleks aknaid toppida, talve see ära hoida ei suuda, parem oodata pehmeid lõunatuuli. Mõte tegeleb võrdselt nii abipalve kui -väega. Südantsoojendava tunde leiab ebalev luulemina isegi tundmatu mehe irvitusest, kui see ainitist pilku…
Alates aastast 2010 korraldatud aasta kirjaniku valimise happening’id on kahel viimasel suvel kasvanud Alatskivil toimuvaks kahepäevaseks Liivi muuseumi kirjandusfestivaliks. Ajendiks on olnud soov keskenduda eesti nüüdiskirjandusele, kohtuda sundimatus õhkkonnas autoritega ja nende uudisteoste üle arutleda. Põhifookus on proosateostel, sest Liivi luuleauhind meil ju juba on. Muuseumi hoonetes, muruplatsidel, suitsusaunas ja lõkke ääres on lugejatel ja kirjanikel hea võimalus üksteisega jutu peale saada, ilma- ja kirjandusasju arutada. Enamasti on publikut 50—60 inimest, lisaks hulganisti lapsi, mistõttu oleme viimasel ajal pakkunud ka neile mitmesugust tegevust. Tänavu oli festivali teemaks omamüüdid — nii rahvuse kui üksikindiviidi tasandil. Esinesid Juhani Püttsepp, Paavo Matsin, Martin…
Tunnustatud ja mitmekülgse tõlkija, eesti kultuuriruumi avardaja Ülle Udami elutee on raske haiguse tagajärjel katkenud. 8. augustil sängitati tema põrm abikaasa Haljand Udami kõrvale Tõrma kalmistu põlispuude alla Rakveres.Ülle Udam, neiuna Nurk, alustas kooliteed Pärnus ja jätkas seda Tallinna 7. keskkoolis. 1961. aastal astus ta Tartu ülikooli, mille lõpetas 1967. aastal romaani-germaani filoloogi diplomiga. Aastail 1979—1986 õpetas ta Tallinna 1. keskkoolis prantsuse keelt.Prantsuse keelest on Ülle Udam tõlkinud Henri Perruchot’ elulooraamatud „Toulouse-Lautrec” (1980) ja „Seurat’ elu” (1995), Georges Bernanosi psühholoogilise krimiromaani „Mõrv” (1998) ning kaheksa Pierre Souvestre’i ja Marcel Allaini Fantoomi-raamatut (1992—1997). Suur töö oli ka Larousse’i leksikoni „Salaühingud. Druiidid,…
„No, maq naka sõs minemä,” ütlen burkat kotti toppides.
„Maq või suq jo ärq viiä,” peaaegu lunib Imre.
„Püsü kotoh, külh maq saa!” käratan.
„Sul kõk n’oo kombsu ja…”
„Jätä… Saq nakat jo jalh ull’usiq tegemä. Sul mineväst kõrrast väähä viil, vai’?”
Imre komberdab vaevaliselt taldadele toetudes minuni, ta silmad on väsinud ja kurvad.
„Anna muso kah.”
Suudleme. Ajan pin’o alt ratta välja. Pakin kompse esi- ja tagakorvi.
„Maq või suq hot’ Obinitsa arq visada,” teeb mees viimase katse.
„Jätä! Külh maq saa.”
Silitan tal käega üle põse.
„Käevõru õks võtsõt?” tunneb ta muret.
Tõstan parema randme.
„Kanõp om üteh?”
Noogutan.
„Han’sa?”
„Ullikõnõ, esi teipset plaskuq mäkaivariga mullõ kere külge.”
„Ai-jaah.”
„Peläku-ui, külh kõk saa kõrda!”
Lükkan ratta tanumale,…
Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”. „Tuum”, 2016. 541 lk.
Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas Koidu tänaval „vaeste kirjanike majas”. Minategelane Peeter ankurdub sinna pärast lahutust, millele ajapikku järgneb töötus. See seisund tundub klappivat Uue Maailma linnajao elustiiliga, kuhu minategelane probleemitult sobitub. Nii miljöö kui kirjutamislaadi poolest on Sauter jõudnud tagasi „Indigo”-aega, tema esikteose taastrükki käesoleval aastal võib nimetada sümboolseks aktiks.
„Ma olin jälle saabunud täiuslikku ellu. Mu elust oli jälle…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
