Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole.
Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades.
Auhinnad 2023. aastal avaldatud tööde eest: Maarja Kangro luuletused (nr 12) Meiu Münt novellid „Moosipallid” ja „Crying game” (nr 2 ja 10) Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes artikkel „Kirjaniku teekond 1905–1917”…
Kui mu käest küsitakse, millega ma (ametialaselt) tegelen, siis harilikult vastan, et loen ja kirjutan. See on tõsi. Muidugi ma teen ka vahet tekstide žanritel ja funktsioonidel, aga kuskil sügavamal suhtun ma romaanidesse, luulesse, filosoofiasse, ajalukku, muudessegi teadustesse ikkagi ühtmoodi. Need on kooslused lausetest paberil, mis räägivad minuga. See teadmine hoiab mind koos ja ühtlasi lahustab. Ma tunnen, kuidas ma läbi oma lugemiskogemuse ulatun üle oma füüsiliste ja maailmaliste piiride, ma tajun, kuidas hakkab elama mu sees see olnu, mis mind minuks teeb, ja kuidas see ühtlasi ulatub läbi minu edasi sinna, kus (võib-olla) keegi teine seda kunagi tulevikus kogeb,…
Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga.
Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust ühe…
2. märtsil tähistati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Friedebert Tuglase 138. sünniaastapäeva. Anti üle Tuglase novelliauhind, mille pälvisid Aliis Aalmann novelliga „Mina ei käinud siis veel koolis” (Looming, nr 6) ja Kai Kask novelliga „Vaba langemine” (kogumik „Üle tänava”). Žüriisse kuulusid Kätlin Kaldmaa, Mart Velsker, Kaarel Vanamölder, Piret Bristol ja Maarja Jaanits.
2. märtsil esinesid Haapsalu kohvikus Pagu Katja Novak, Igor Kotjuh ja Indrek Koff.
5. märtsi kirjanduslikul teisipäeval „Keel, vaim, tunnetus ja tõlgendus” tutvustasid Bruno Mölder ja Jaan Kangilaski kogumikku „Keel, vaim, tunnetus. Analüütilise filosoofia seminar 30+”. Ettekandega esinesid Toomas Lott ja Uku Tooming. Ühtlasi esitles Bruno Mölder oma teost…
Muidugi tundub üllatav, et Vanapa saab saja-aastaseks, samas pole 100 vanapaganate jaoks mingi number! Mulle üldse meeldivad kirjanikud, kes on täis üllatusi nagu topeltpõhjaga kohvrid. Vastupidiselt neile tõsistele kirjanikele, kel on viisaastaku-, või lausa elutööplaan ja kes asuvad igal hommikul tööle, oma plaani täitma ja kirjutama nii kaua, kuni käsi liigub (näiteid ei too, võib-olla ma muutun ka ise selliseks, ei tea, eks see selgub!), on Vanapa suurepärane näide neist, kes on kirjutanud justkui elu kõrvalt. Ta debüteeris luulekoguga „Pihlakaviin” alles viiekümneaastaselt, nagu oleks ta oodanud, millega end üllatada oma esimesel juubelil! Enn Vetemaa küsis ühel kohtumisõhtul Vanapa käest, et…
Kõik meie peres on alati lugenud. Ema, vanaema, vanaisa, vend. Üks mõnusamaid asju oli enne magamajäämist kuulata, kuidas ema mulle ja vennale ette loeb – selleta võis unest vaid unistada. Menüüs oli klassika: Annie M. G. Schmidti „Jip ja Janneke” ja „Viplala”, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Röövlitütar Ronja”, Aino Perviku „Kunksmoor” jne. Paar aastat tagasi leidsin vanaema juurest sellesama valge „Jipi ja Jannekese” tellise. Olid vaesekesel kaaned õmblustest lahti, mõni leht kortsus, mõni veidi rebenenud – see raamat on sõna otseses mõttes ribadeks armastatud.
Hakkasime vennaga mõlemad vara lugema. Ema on rääkinud, kuidas lugesin kuueaastaselt lasteaias teistele H. C. Anderseni „Väikest merineitsit”…
Näitekirjanduse duaalne loomus, samaaegne kuulumine nii teatri- kui ka kirjandusväljale, on sajanditeülene keerdsõlm, mis jääb usutavasti püsima igavesti, ehkki on võimalik võrrelda nende väljade lähenemist, põkkumist või iseseisvumist eri epohhidel. Ilmne on, et teatri(etendus)kunstide vallas jääb alles ka see suund, mis tarvitab oma esmase impulsina varem valmis kirjutatud teksti. Ilmne on, et endiselt arvatakse mõned neist sobivaks ka ära trükkida või siis hakkavad nad ringlema muude andmekandjate (käsikirjad, digifailid jne) abil, mis nihutab need tekstid automaatselt kirjanduse valdkonda. Ent niisama ilmne on, et mitte iga esituskunsti valda kuuluva teose tekstiline baas ei pretendeeri olema kirjandusfakt.
1. veebruaril esitleti Mati Undi muuseumis Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud Mati Undi jutustuste „Via regia” ja „Elu võimalikkusest kosmoses” taastrükki. Kõnelesid Marju Lauristin ja Maimu Berg. Avati näitus „Asjade argipäev”.
1. veebruaril toimus Eesti Noorsooteatris Indrek Koffi raamatu „Issi!” esitlus ja avalik lugemine. Teost esitasid Indrek Koff, Maria Ehrenberg, Joonas Koff, Taavi Tõnisson ja Lee Trei.
2. veebruaril anti Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis üle Henrik Visnapuu nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Tiina Kirss. Kõlas luule- ja laulukava Visnapuu tekstidele Kalev Vapperi ja Jürgen Rooste esituses, sõna said Epp Annus, Eneken Laanes, Tiit Aleksejev, Toomas Liivamägi ja laureaat. Auhinda annavad välja Eesti…
2. märts – Triin Soomets 55
5. märts – Toomas Vint 80
17. märts – Sulev Oll 60
20. märts – Elo Viiding 50
22. märts – Margus Konnula (Contra) 50
29. märts – Linnar Priimägi 70
Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.
Mul kodus peaaegu ei ole kohta, kus poleks raamatuvirnu… Köök on! S.t köögis pole lademeis-hunnikuis raamatuid miskipärast igal pool. Ülejäänud kodu on nagu mingi labürint või kanjon, millele saaks läheneda geokronoloogiliselt. Kunagi Mati Hindil külas olles ma adusin järsku, et mu mõtlemisviis on „õige”, ka tema töötoas olid raamatud n-ö õiges kohas, lademeis ja hunnikuis. Muidugi olid Matil asjad paremini paigas kui mul, aga fakt on see, et keegi teine ei saaks neid virnu ümber organiseerida või ilusti kuskile ära laduda, kaotamata täielikult mu „süsteemi”, sest just see teatav geokronoloogia tingib võimaluse mõttelõnga või protsessi taastamiseks, mis võib mingil hetkel…
2. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval toimus Mati Undi õhtu. Sõna võtsid Sven Karja, Paavo Matsin, Mihkel Mutt ja Indrek Ojam. Tekstikatkeid luges Siim Lill.
4. jaanuaril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja aasta omanäolisim lasteraamat ehk Aasta Rosin. Aunimetuse pälvis Andry Ervaldi ja Kristel Maamägi raamat „Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood”.
9. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Juhan Voolaid oma raamatut „Eesti tänapäevased muinasjutud”.
10. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval toimus Mika Waltari õhtu „Mika Waltari sajandid”, millega tähistati ühtlasi Piret Saluri 80. sünnipäeva. Esitleti romaani „Mikael Hakim”. Sõna võtsid Tiit Aleksejev ja Mart Laar, katkendeid teosest „Riigi saladus” esitas Jan Kaus. Musitseeris keelpillikvartett FourEst, muusikalist…
Alati on võimalik juhus, ütles Mati Unt.
2022. aasta juunikuus õnnestus Mati Undi muuseumil hea juhuse tahtel saada enda hoole alla Mati Undi Kadrioru korteri pööningul asunud arhiiv. Raamatute, fotode, kassikujude kollektsiooni, mõningate riiete ja dokumentidega koos saabusid ka kaks sahtliboksi, tulvil mitmesuguseid väljatrükke, koopiaid artiklitest, raamatutest jne. Minu pilk haaras esimesena sahtlit, millele oli veekindla markeriga peale kirjutatud märksõna „Hüsteeria”. Kas võiks ette kujutada midagi matiundilikumat?
Üks juhus oli veel. Samal ajal, kui tegelesin artikli kirjutamiseks „hüsteeria”-sahtli uurimisega, ilmus Kivisildnikul päevakommentaar „Lapsed sünnivad armastusest”. Seal oli ühtäkki lõik: „Hüsteeritsemine ei muuda olukorda paremaks, pealegi on eesti kõigi aegade meister kunstilises hüsteeritsemises…
„Tõe ja õiguse” teine osa on arutluste raamat. Siin arutatakse rahvuse, kultuuri, religiooni, filosoofia, teaduse ja poliitika teemadel; esile tõuseb rida küsimusi, mis olid XIX sajandi vahetusel eriti särisevad ja erutavad. Põrkuvad konservatiivsed ja liberaalsed, sotsialistlikud, natsionalistlikud ja internatsionalistlikud, suurrahvuslikud, etnotsentrilised, evolutsionistlikud, saientistlikud, teistlikud, panteistlikud, agnostilised ja ateistlikud seisukohad, mis tihti arendatakse hüperboolsete äärmusteni, nõnda et romaani võib lugeda kui filosoofilist komöödiat. Niisugune maailmavaadete virvarr on eesti kirjanduses ainulaadne ja mõjub suurejooneliselt ka selliste teoste kõrval nagu Thomas Manni „Võlumägi” või Franz Kafka „Protsess”, mis on tuntud äärmusteni viidud arutluste poolest.
Tammsaare romaani peamine arhitekst on kahtlemata arenguromaan. Selle peale on…
Lugemine on viimasel ajal muutunud raskeks. Pärast kõiki neid lugematuid õudusi, mida olen viimastel nädalatel (kirjutan seda novembris 2023) sotsiaalmeedias näinud, pole olnud just väga palju hetki, mil oleksin suutnud keskenduda ja süveneda raamatutesse ja lugemisse. Sest mis ma neist loen, kui nägin just, kuidas surnuks pommitatud naise üsast üritatakse välja lõigata veel elusat last ja teda päästa; kuidas isa, kelle lapsed on tükkideks pommitatud, hoiab neid nüüd kahes käes kilekottidesse kokku topituna, samal ajal šokist naerdes; kuidas vaevu kõndima ja rääkima õppinud lapsed kontrollimatult värisevad ja hullumeelselt rappuvad pärast järjekordset pommitamist. Lugemine tundub olevat praegu viimane asi, sest raamatud…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Foto: Maria Kilk
Foto: Siim Lõvi/ERR
Foto: Kris Moor
Foto: Kalju Suur
Autor/allikas: Sven-Sander Paas
Foto: Kris Moor
Foto: Kris Moor
Foto: Kairit Leibold/ERR
Foto: Wikimedia Commons
Foto: Ain Protsin
Foto: ERR
Foto: Siim Lõvi/ERR