-
A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” on tekst, mis on mulle õrnas eas suurt mõju avaldanud. Kuid tükk aega ma ei julgenud teistele öelda, et see on mu meelest üldse üks parimaid raamatuid, sest kartsin, et mind hakatakse kas just kohtlaseks pidama, aga kuidagi imelikult vaatama igatahes. Või siis polnud Tammsaare lihtsalt cool, pidi lugema Hesset, Bulgakovit, Kafkat. Hiljem olen oma vaateid ja tundmusi lähimate kolleegide ja sõpradega jaganud ja tuleb välja, et neid ikka on, kellele on just see romaan Tammsaare teostest kõige olulisem. Nüüd aga on minus sugenenud kahtlus, et kas me pole Põrgupõhja Jürkasse suhtunud mitte liigse…
-
Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma. Ingrid veeretab end koos tooliga lauale lähemale ja haarab hiire kindlameelselt pihku. Hiireklahv tiksatab tema sõrme all ja pilt avaneb uuesti.
Ingrid istub liikumatult ja silmitseb ekraani. Kulub mitu sekundit, enne kui ta taipab, mis täpselt ei klapi. Ta kummardub lähemale, keerab pea viltu ja uuesti otse, vajub siis vastu seljatuge ja vaatab ainiti ekraanile.
Laseb mõttel…
-
-
me ümber seitse miljardit sokratest
kel triljon tarkust sügelevad suus
ei sõltu hirmud enam ilmavaatest
kuid viivu vaikust kingib kirjandus
me ümber seitse miljardit sokratest
ja küllap veelgi rohkem raamatuid
kui marsid välja totrast telesaatest
poolkogemata solvad saamatuid
me ümber seitse miljardit sokratest
nii janusena jätad jäätund jõe
kui lased lahti süngest silmavaatest
veel päästa võid poolhaige hingeõe
me ümber seitse miljardit sokratest
ja triljon tarkust tagauksel taob
poollagunenud maja merevaatest
pool uue uhke maja varju kaob
-
Läinud aasta oli lühiproosa jaoks viljakas. „Müürilehe” aastakokkuvõttes kõneldi „massive novellibuumist”, mis hinnati niihästi kvantitatiivseks kui ka kvalitatiivseks. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate kuuest proosanominendist neli on lühiproosakogud (Martin Algus, Meelis Friedenthal, Aino Pervik, Piret Raud; lähemalt vt allpool) — see on üsna ebaharilik vahekord.
Tõsi, novelliplahvatust on nimetatud ka näiliseks: osaliselt olevat tegu juhusega, osaliselt võivat põhjuseks olla see, et novellikogudele pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu kui mõne aja eest. Nõus, juhuse ega näivuse osakaalu ei maksa alahinnata üheski kirjanduslikus hierarhias. Samuti ei arva ma, et pealkirjas ära toodud kriis elus ja buum kirjanduses oleksid tingimata omavahel põhjuslikus seoses. Ometi annab…
-
Möödunud aasta oktoobri keskel tundus, et millest me räägime. Suuri, olulisi, üllatavaid, möödapääsmatuid eesti romaane selleks hetkeks eriti ilmunud ei olnud. Mitmed eredad teosed ilmusid aasta lõpus, paljud helged proosahetked jäid aga hoopis novelle, jutte, miniatuure jm lühivorme hõlmavate kaante vahele. Seda tõestab kultuurkapitali aastaauhindade proosanominentide nimekiri.
Nominentide sekka jõudis viis jutukogu ja üks romaan, mis on õigupoolest mälestusteraamat, aga nii kõrge kunstiväärtusega ja hästi komponeeritud teos, et teeb silmad ette fiktsioonide enamikule. Nominendid on Martin Alguse „Tagamaa”, Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu”, Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa”, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast” ja Piret Raua „Kaotatud…
-
Tere, K.!
Kas saad anda mulle minu ülakorteri omaniku kontaktid? Tal on uus üürnik ja mul oleks vaja natuke aru pidada. Tähendab, asi on selles, et kuulatakse natuke liiga kõvasti muusikat seal korteris, just öösiti.
M.
Hei, K.
Kas te ka kuulsite midagi nädalavahetusel? See uus majanaaber pidutses kahel ööl. Meile kumas ikka väga läbi. Muide, ma käisin reede öösel vastu laupäeva kell neli hommikul tal ukse taga — ta vabandas (kuigi mitte väga siiralt) ja pani vaikseks. Aga järgmisel ööl ärkasin ma jälle kell 5 muusika peale. Seekord ei kestnud see pikalt, ma ei hakanud üles minema (muidu arvab veel, et mingi hulluke…
-
Juba paarkümmend aastat Tallinnas Koplis elava ja Tallinna Ülikoolis ilu-kirjandusliku teksti analüüsi ning ingliskeelset kirjandust õpetava Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi nimi Eesti luulehuvilistele ilmselt tutvustust ei vaja. Tema luuletõlked eesti keelest inglise keelde on hinnatud, Doris Kareva luulekogu „Armuaeg” tõlkimise eest (inglise keeles „Days of Grace”, kirjastus „Bloodaxe Books”) pälvis ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali aas-taauhinna. Järgneva intervjuu lugejal tasuks selle raamatu pealkiri meelde jätta, sest sellest tuleb siin juttu, koguni ootamatus seoses. Miriam äärmiselt tagasihoidliku inimesena auhinda loomulikult ei maini.
Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi enda luule (Doris Kareva eestindatuna) pälvis 2015. aastal „Loomingu” aastapreemia.
Olgu veel öeldud, et siinne intervjueerija peab suurimaks tunnustuseks oma loomingule…
-
Täna hommikul teatas Moskva, et Nõukogude lennukid tegid ulatusliku pommirünnaku Saksa sõjaväerongide ja tehnika pihta Tallinna raudteejaamas ja sadamas.
„Manchester Guardian” 14. märts 1944
1944. aasta 9. märtsi õhtul alustas Nõukogude Venemaa Tallinna pommitamist. Vaatepiir tõmbus tumedaks. Plahvatustest punaselt hõõguvad tuhapilved matsid enda alla kirikud, linna keskaegsed tornid ja kivisillutisega tänavad. Tallinn oli kolmandat ja viimast aastat Saksa võimu all. Süütepommidest kerkinud leekide taevani kõrguv keeristorm võttis elu 600—700 elanikult (lõplik arv ei ole teada), 20 000 inimest jäi koduta ja haavatuid oli üle 600. Nõukogude lennuvägi oli Tallinna pommitanud nii 1942. kui ka 1943. aastal ja karta oli uusi rünnakuid, kuid…
-
Ebamäärane hääl kostis uuesti ja olin täpselt selles unestaadiumis, kus endamisi juureldakse, kas see on osa unenäost või on aeg päriselt ärgata. Keegi koputas uksele. Tõmbasin paar rõivatükki selga ja lonkisin vastumeelselt avama — tavaliselt need koputused midagi head ei tähendanud. Mõnel naabril oli midagi öelda või tuli omaniku poeg arvestit vaatama.
Uksesilmast paistis õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja kõrgete põsenukkidega tütarlaps, kes naeratas avalalt. Mis nüüd? Tegin ukse lahti ja teretasin küsivalt.
„Tere, ma tulin voolu välja lülitama!” teatas tütarlaps kuidagi kohatu optimismiga.
„Välja lülitama?” pärisin kahtlevalt.
„Jaa, ma vaatan, et teil on… hmm…” maailma kõige optimistlikum täitevametnik lappas märkmikku, „kaheksa kuud elekter maksmata.”
„Kurat…
-
Teisipäev, 6. september
Jõest on peale kuuma suve saanud looklev nire kõrgete rohtunud kallaste vahel, vaid kaugemate heinamaade taga valvavad jahedad allikad hauakohtade sügavust. Astripeenrad jõeäärsete individuaalide aedades on veel lillades ja roosades õites. Pruun jõupaber uute õpikute ümber lõhnab… jõuliselt. Sel on soolakasmagus hõng nagu roostes suitsuahjust võetud kuumal, tahmase kamaraga singil. Koolikella plekist kõri väljutab ikka vana võigast heli, kuid midagi on sel sügisel ka teisiti.
Me nägime teda täna suurel vahetunnil, mina ja Liidia!
Läksime Liidiaga kamašokolaadi ostma ja juhus tahtis, et me õnnelikul hetkel poe uksest välja astuksime. Liidia jäi minu ees trepil järsku seisma, ma komistasin talle otsa,…
-
Eesti sisserände ajalugu algas mõistagi juba varsti pärast seda, kui Eesti ala vabanes mandrijää alt. Kes olid esimesed üle kümne tuhande aasta eest siia jõudnud inimesed ja mis keelt nad omavahel rääkisid, me ei tea, kuid ei saa välistada, et nende hulgas oli praeguste eestlaste esivanemaid.
Nende ja järgnenud aastatuhandete sisserändajate lood ei jõua meieni muul kujul kui leidudena maa‑ või veepõuest, DNA-st ja keeltest, mille põhjal saavad eelkõige arheoloogid, antropoloogid, geneetikud ja lingvistid ka edaspidi püstitada ja loodetavasti tõestada üldisemaid hüpoteese Eestis tollal elanud rahvaste kohta. Ent juba praegu on teada, et neid rahvaid oli mitmeid, nad olid geneetiliselt erinevad…
-
6. jaanuaril avati Tartu Linnaraamatukogus näitus filmi „Kevade” saamisloost „Õhus on kevade hõngu”, mille koostas Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Oskar Lutsu teose põhjal valminud filmi esilinastuse viiekümnendaks aastapäevaks.
8. jaanuaril esitleti Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” sarjas „Õhtud Eesti ulmega” Meelis Krafti jutukogu „Saared”, autorit küsitles Mairi Laurik.
9. jaanuaril tähistati Sangaste lossis August Gailiti 130. sünniaastapäeva, ettekandega esines Janika Kronberg, August Gailiti loomingut luges Karl Laumets.
13. jaanuari virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Eesti Kirjanike Liidu saalis luulekogumikku „Sinisild/Sinisilta”. Esitlus kanti üle EKL-i Facebooki-lehel ja Youtube’i kanalil. Esinesid Reijo Roos, Eeva Park, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste ja Veronika Kivisilla.…
-
Alati, kui ma seda märkan, tuleb mulle miskipärast meelde Lilian. Nii. Näib, et ma alustan kohe valega. Aga ma ei oska seda väidet ka teistmoodi vormistada, igatpidi tundub väär olevat, ei ole ju mingi uudis, et nagu unenägudeski, ei kehti ka mälu puhul eituse ja jaatuse dihhotoomia, et kolmandat ei tule mitte välistada, vaid otsida. Seega pean alustama valest. Sest ma tean küll, mispärast, ainult tollal veel ei teadnud, et seal üldse on see miski. Nägin küll, aga ei teadnud. Ei aimanud ka. Nüüd mõtlen, et pidin toona küll veel mingis (mitte füüsilises) mõttes ilmsüütu olema, sest asjades oli juba…
-
Sidesõnad mõjuvad sageli nagu täitematerjal, mört. See mört hoiab küll keelerajatisi koos, ent on liiga enesestmõistetav, et me selle mõju tähele paneksime. Tõsi, pole raske kujutada ette konstruktsiooni ilma toestava, materjali osiseid omavahel siduva materjalita, ent keelekoetisega pole see nii lihtne. Keel ilma sidesõnadeta seisaks ehk koos, aga liikuvusega, plastilisusega oleksid asjalood sel juhul üsna kehvad; see oleks keha ilma (töötavate) liigesteta.
Jüri Lipping kirjutab oma hiljuti ilmunud suurepärases raamatus „Etüüdid punases” Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari pärandit analüüsides sidesõnast „ja”: „JA on paljususe operaator, lõpmatu seostamise võimalikkus ja ühtlasi ka lõplike identiteetide häving. Ta ei viita mingile spetsiifilisele suhtele, vaid…
-
Tulime tühjusest
Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.
Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin une-eelseid aegu,
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.
Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.
Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.
Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee —
ainult päike teab oma suunda.
Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida…
-
Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”. EKSA, 2020. 436 lk
.
Tarmo Tedre triloogia „Kuuskümmend aastat hiljem” kolmas raamat viib meid mööda ajajoont seitsmekümnendate lõppu ja kaheksakümnendate esimesse poolde. Langevad roosad kardinad osaliselt isegi lootusrikkaks tunnistatud kuuekümnendatelt, algab stagnatsiooni viimane korisev ja brutaalne hingetõmbus. Läheb lahti. Mõtuse Jaan on nüüd elu lävepakul, siiberdab sihitult Tallinna ja Tartu vahet, mõnikord satub ka kodusaarele ja romaani läbivaks jooneks on eneseleidmise õrn hetk, meheea algus, kus inimesel tuleks teha kaugemale ulatuvaid otsuseid. Või sunnib selleks elu ise, nagu näiteks abielu, eelkõige aga tütre sünd. Jaani kulgemist palistavad aga edasi…
-
*
Kui ma eales ei ärka
olgu vähemalt mu unenäod
lõplikud
*
Kirjuta selgelt ytled
et aru saaks harimatu
et pilgu saaks pime
et punga saaks raag
et võimatu võiks
kirjutan selgelt
ei tea ainult kokku või lahku
toob nimetamine
siuhkab pakkusid saag
ei tea ainult mida
siis saamatu saab
mida võimatu võib
ja millest saab aru
õis kuivanud raol
juuri januneb rohkem kui nime
*
kas nimi kannab mind kas olen kerge
või kannan nime
nimetuga võrdne
kumb kumma koer on
joostes juunivihmas
kas kannab nimi mind kui kaelarihma
või mina nime nagu kleite nagu maske
kas nimi kannab mind
kas olen raske
*
Otsides igavikku,
aeg näole lähendab tikku.
Mõistab laupa ja ilmet haistab.
Silmapõhjas see paistab.
*
ootasin ei tea mida
tuligi ei tea mis
teesklesin ei tea keda
olingi ei tea kes
otsisin kes teab…
-
„Teisel olen,” hõikas naine ja jäi ootama, kas tulija kuulis või peab valjemini kordama.
Fonolukule vajutanud mehe sammud kajasid tülpinult, trepiastmeid võttis ta aeglase hingamise rütmis. Korrus kõrgemal uksepiidale nõjatuv naine avas oma alati käepärast mobiiltelefonis digitaalse märkmiku ja toksis kiirust ületavate pöidlaliigutustega, aeg-ajalt tulijat kuulatades:
Mees. Fonos oli mehehääl. Astub loiult, kõhukas mees? Või vana. Või haige? Loodetavasti mitte nakkavalt haige, mul endal haigeks jääda pole aega. Astumise sahin pehme, mitte selline tümakas nagu muidu, meil siin, meie püüdlikult restaureeritud maja trepikojas. Pealinna ühes tähelepanuväärseimas hoones! Nahktallaga kingad? Või tuleb sahin peenema seltskonna harjumusest? Või on ettevaatlik? Igatahes ainult üks inimene.
„Üks…
-
1.–22. detsembrini toimus Tartu Raekoja platsi Jõululinna rajatud „Kirjaniku kodus” programm „Isu sisu järele”, millega tähistati viie aasta täitumist Tartu saamisest UNESCO kirjanduslinnaks. Korraldajateks olid kõik senised Tartu linnakirjanikud, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond. Autorite esinemised kanti üle ka veebis. Programmis osalesid Carolina Pihelgas ja Katariina Tirmaste, Marge Pärnits, Sveta Grigorjeva, Siim Lill ja Paavo Matsin, Peeter Sauter, Heidi Iivari, Anti Saar, Maimu Berg, Meelis Friedenthal, Jüri Kolk, Leelo Tungal, Mika Keränen, Hasso Krull, Vahur Afanasjev, Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov, Rein Raud, Triin Soomets, Margit Lõhmus, Kristiina Ehin ja Silver Sepp, Doris Kareva…
-
Kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus (snd 1985) on omandanud EKA-s maalikunsti magistrikraadi ja korraldanud mitu isikunäitust. Alates 2013. aastast on ta avaldanud ilukirjandust ajakirjades ja 2019. aastal ilmus raamat „Sterne”, mis kandideeris nii Betti Alveri kirjandus- kui ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnale. Teos pälvis kriitikutelt suurt tähelepanu ja mitmekülgset, kohati ka vastuolulist tagasisidet, seda on tõmmatud nii transgressiivsuse kui ka feminismi liistule. Ühel läinud aasta novembri al-guse päeval uurisin, mida arvab kirjutamisest ja kunstitegemisest autor ise.
PIRET PÕLDVER: Kuidas praegusel ajal kirjutamine edeneb?
MARGIT LÕHMUS: Pole nagu eriti isu olnud kirjutada. Olen alati pi-gem harva kirjutanud, päevikut küll tihti, aga praegu enam mitte.…
-
Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”.
„Tuum”, 2020. 140 lk.
Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks kõik loomeisikud soovivad toimida ja toimetada peavoolus, keskväljal. Mis sellest, et just subkultuursus loob eriti soodsa võimaluse kõrvalpilguks ning julgustab olema erinev ja häiriv. Nagu ka Viiding ise märgib: „Heas kirjanduses, ja eriti heas luules, on alati sees teatav nihe või veidrus, see ei vasta kunagi normile ja standardile.” (Lk 140.) Sellise kirjelduse saab üle kanda…
-
Kuidas minust ei saanud GrigorjevatAule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate lauale on jõudnud
näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud?
Peeter Sauter
Mu rahvus: (mõlemalt poolt) eestlane
ja sugu: mees.
Ma mäletan, mismoodi oli
Eesti NSV-s.
Mu gf on brünett.
Mu nimes pole ühtki g-d.
Ma võtan suhu
ainult toitu,
jooki,
ravimeid
ja keelt.
Mind pole pandud Eestis alatasa
ühte patta.
Ei vihka kedagi. Ei ime midagi.
Ja väljendan end pigem tantsimata.
Ja enda getominevikust
ei kirjuta ma teile ridagi.
-
Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”.
„Häämaa”, 2020. 96 lk.
Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule erilisust märkasid mõned kiirema taipamisega kriitikud juba eelmisel perioodil ning hakkasid sellest väga häid tõlgendusi kirjutama. Tema retseptsioon on praeguseni silma paistnud sellega, et kirjutatakse sisukaid arvustusi — Tõnis Vilu looming köidab, ja kes teab, äkki soodustab mõtlemist. Ma ei hakka siia viiteid lisama, sest retsensioone, mida ma praegu silmas pean, on tõesti mitu. Huvitava retseptsiooni…
