Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esimese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima kogu raamatu lugemise ajaks.
Hando Runnel on Eesti Põllumajanduse Akadeemias mitu aastat agronoomiat õppinud. Seda tuleb siin silmas pidada, sest me kõik oleme pärit mitte ainult oma lapsepõlvest, vaid ka noorukieast, millal õpitu kõige intensiivsemalt meeli kujundab. Nõnda võib väita, et Hando Runneli kui maaparandusinseneri võimed hakkavad tööle ka kesk tema hilisemat loojaelu, lüües välja temas…
Tõnu Õnnepalu Õhtud pargis
Mehis Heinsaar Roland septembris
Triin Soomets *enam ei seleta end / *vaatan suuremat pilti jt luuletusi
Rein Veidemann Piimaring
Andrus Kasemaa *Tuul puhub mu põue tuulutab maja mu pesu ja särke ja trussikuid / *Loen XI sajandi jaapani luuletusi jt luuletusi
Toomas Raudam Eurydike / Leiutaja
Kelly Turk naine kelle loomad surid müstilistel põhjustel
Jaanus Kangur Vihmamees / Delfiinnaine
Silvia Urgas oablu / null and void jt luuletusi
Heike Alden Neptuun
Leon Miniatuurid
Rolf Jacobsen Maastik ekskavaatoritega / Kiiguvad soodes kõrred / Mõtted ühe raadioteleskoobi kuulamise juures
Mihkel Kunnus Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine
Hasso Krull Üks loom, üks meel, üks pilv
Lauri Sommer „Nooruse” tolmunud kuld (I)
Sirje…
1
Tõuse üles, Andreas, ärka! Andreas kuuleb ema tuhmhella häält läbi une. Seal näeb ta Jeesust seismas Laatsaruse hauakoopa ees, kuhu Jeesus on tulnud koos tunnistajatega. Jumaluse väge kasutades äratab Jeesus üles juba neli päeva surnud Laatsaruse. Andreas oli lugenud seda Johannese evangeeliumist. Kuigi Andrease peres pole keegi usklik või „päris usklik” — nõnda oli ta kuulnud ema vastavat kellegi ametniku küsimusele —, hoiti ühte vanaaegset piiblit riidekapi põhjas. Sealtsamast piiblist oli Andreas saanud teada, et ka Jeesus ise äratatakse üles, kuigi Andreasele jäi selgusetuks, kes on Jeesuse ärataja. Seda oli ta küll kohe mõistnud, et Laatsarus pärast äratamist või sügavaimast…
Et kõik ausalt ära rääkida, tunnistan siinkohal, et 16.—22. septembrini viibisime „Loomingu” ülemtalitaja Janika Kronbergiga Hiinas, aga miks, sellest ei ole veel täpselt aru saanud.
Tundub, et hiinalased on positiivse hõlmamise poliitika põhjalikult ette võtnud. Kultuuriministeeriumid ja saatkonnad korraldasid Shanghaist 220 kilomeetri kaugusel asuvasse Ningbo linna kuhjakese kirjanikke Albaaniast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Bulgaariast, Horvaatiast, Tšehhimaalt, Eestist, Ungarist, Lätist, Leedust, Makedooniast, Poolast, Rumeeniast, Serbiast, Sloveeniast, Slovakkiast ja muidugi Hiinast. Ju siis on see Euroopa kant neile miskitpidi hõlmatavam. Iirlaste, itaallaste ja portugallastega nad veel tegemist ei tee. Küll varsti teevad. Igatahes tulid tindiinimesed kokku ja mühistasid krõbedate pardipeade ning lahja õlle kõrvale…
*
Päike vajub
Montsouris’ pargi
puude taha,
vana rohi tiigi ääres
hakkaks nagu lõhnama.
Pikkade hallide juustega
lillelises pluusis naine
läheb ja naerab:
tema koerake…!
*
Noored muru peal kitarriga
laulavad vana laulu.
Vanad pingi peal
laulavad kaasa —
see on nende nooruse laul!
Järgmine kord,
kolmekümne aasta pärast,
laulavad noored kaasa.
On see võimalik?
Et see kordub veel üks kord,
seesama park,
seesama laul, õhtu?
(Ära minema hakates
keeran ringi ja näen:
polnudki nii noored
need seal kitarriga.
Ise mõtlesin
nad noorteks.)
*
Harjutada
ennast
mitte teadma,
selleks kulub kogu
ülejäänud elu.
*
Imelik,
et saab siit tahta
kusagile veel.
Kas siis kusagil
on õhtud
rohkem õhtud?
Kas siis kusagil
on veinil
teine maitse?
Kas siis kusagil
antakse elatud elu
sulle uuena tagasi?
*
Puud teevad öö
meile üles,
jaheda,
nagu ema
tegi voodi.
Puud ongi nüüd
meie ema.
*
Seedri all
loeb poiss tüdrukule
romaani ette.
Keerab lehte,
hooga, nagu teatris.
*
Põuaõhtu kuldne valgus
puude lühtrites
ja pargiteede igaveses tolmus —
laste hääled,
ikka…
Berk Vaher: „Silmanurga taga”.
„Elusamus”, 2018. 56 lk.
Erk, kerge, efektiivne. Spontaansena mõjuv ja paljude nn ajaluule tunnustega, aga kaua hoitud ja viimistletud. Tervenisti lendlevast kerguse vaimust kantud, aga kinnitub juurtega vähemalt poole sajandi tagusesse luuletraditsiooni või vähemalt laseb sellel traditsioonil läbi kumada. Need on esimesed spontaansed omadussõnad ja assotsiatsioonid, mis Berk Vaheri uut luuleraamatut lugedes pähe tulevad. Õigemini oli esimene äratundmine veelgi konkreetsem ja võttis järgmise kuju: Paul-Eerik Rummo liin eesti luules on uuesti sündinud. Kaplinski oma on ju levinud aastakümneid, hargnenud mitmesse suunda ja mõnel puhul nii juurdunud, et seda ei ole õieti võimalik ära tunda. Isegi Ene Mihkelsoni hämarad…
Indrek Hirv: „Kuldöölane”.
„Post Factum”, 2018. 83 lk.
Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Postimehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja Artur Kuus on lugejaga elegantselt mänginud: iga luuletus on paigutatud uuele leheküljele, ent pikemad tekstid jätkuvad trepina järgmise lehekülje keskelt, mitte algusest. Imestasin, et selliseid luuletusi on „Kuldöölases” õigupoolest ainult kaks (lk 10—11 ja lk 12—13), ometi tekitasid need imeliku kontrolliseisundi, mis sundis raamatut pidevalt tagasi lehitsema — on see nüüd sama või juba uus luuletus?…
In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017
Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera? Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde.
Valdur Mikita, „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof”
Ma ei mäleta täpselt, mitmendal Radisson Blu Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema, mamma…
4. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Berk Vaher Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Silmanurga taga” („Elusamus”), muusika ja küsimustega lõid kaasa Siim Lill ja Rauno Alliksaar raamatupoest „Utoopia”.
4.—8. septembrini Itaalias Mantovas toimunud Festivaletteratura kirjandusfestivalil tutvustas Piret Raud väikestele lugejatele oma raamatuid „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” ja „Printsess Luluu ja härra Kere”. Mõlemad raamatud on itaalia keelde tõlkinud Daniele Monticelli.
15. septembril korraldas Kirjanike Liit oma iga-aastase sügisväljasõidu Käsmu. Kontserdi andsid Robert Staak, Anto Õnnis ja Tõnu Jõesaar.
6. septembril oli Tartu linnaraamatukogus II Tartu rahvusvahelise V. A. Žukovski nimelise luulefestivali raames tuntud vene kirjaniku, Bolšaja Kniga laureaadi Leonid Juzefovitši…
Henrik Visnapuu: „Millal sünnib inimene”.
„Ilmamaa”, 2018. 464 lk
.
Henrik Visnapuu kavatses 1930. aastate lõpus avaldada oma 50. sünnipäevaks ühiste kaante vahel põhiosa oma peamistest artiklitest, ülevaadetest ja arvustustest. Ta valis välja sadakond kirjutist ja koostas kuue lehekülje pikkuse nimekirja, mida ta ise nimetas „prospektiks”. Juubeli eel pani ta kokku ka mahuka luulevalimiku pealkirjaga „Kaks algust”, mis nägigi trükivalgust ümmarguse sünnipäeva aastal 1940. Artiklite raamat jäi aga ilmumata. Nüüd, peaaegu kaheksakümmend aastat hiljem, täitis Hando Runnel luulemeistri soovi ja koostas soliidse väljaande tema tähtsamatest artiklitest, lisades teisigi kirjutisi. Visnapuu „prospektist” on üle võetud paarkümmend kirjatööd.
Raamat „Millal sünnib inimene” ilmus kirjastuse „Ilmamaa” „Eesti…
Joanna Ellmann: „Kõrbest”.
„Omailm”, 2018. 85 lk.
Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” intervjuus sõnastab ta oma luulenägemuse niimoodi: „Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, müstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne küll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ühelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse.”
Seda müstilist maailmavaadet võib…
„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.”
See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind ja sünnilugu. Ilu ei välista inetust ja korratust, vastupidi, ta võtab need elemendid oma teenistusse. Sõnnikul kasvav roos on otsekui irooniline ninanips igasugusele nautlevale estetismile ja kärsitule soovmõtlemisele, mis püüab elust välja sõeluda ainult mingi parasjagu meeldiva spektriosa. Sõnnikul kasvava roosi ilu ei ole kaunishingedele. Kõik kaunis ja ülev vajab sünniks tööd ja pühendumist, miski ei…
Kauksi Ülle Imäpuu / Vahtsõ ao palvõh jt luuletusi
Lehte Hainsalu Tõnn ja Tõnnike
Mats Traat Lojaalsuskontroll / Tasalülitunud jt luuletusi
Airis Erme Mälestus Lõpust
Veronika Kivisilla Tütrele, minu noorkuule / Udujutuke
Kai Aareleid Riia aknad
Inga Ābele Käsmu
Läti luulet Aleksandrs Čaks / Vizma Beļševica / Aspazija / Uldis Bērziņš / Madara Gruntmane / Valters Nollendorfs
Aija Sakova Astrid ja Ivar Ivaski kirjanduslikud võrgustikud. Riia
reisikiri
Berit Kaschan Kutset tantsule on kuuldud
Kristi Salve Sõit-sõit-sõit Riiga, taas Tartu linna
Janika kronberg Mõned märkmed Riiast ja Riia vanglaist
Jüri Adams Ei saa me läbi Lätita
Maarja Undusk Ellen Hiobist Ellen Niiduks. Tartu-aastad
1949—1955 (III)
Contra Eesti ja Läti — must ja valge?
Sirel Heinloo Pimeduse klotsidest…
Lojaalsuskontroll
Tähelepanuväärsed tähelepanekud ei tähenda veel tähelendu.
Olemine, olesklus, olemise oletamine; pidev lojaalsuskontroll.
Õhk pungil lõhvele kulunud mõttemalle, ärimudeleid, mulle.
Kui puudub koosolemise, allesjäämise tahe, moonutab eluvoolu
lineaarne lollus, olnuka ja tulnuka lepitamatus.
Tunane tarkus ei kiirga tänasesse päeva. Tõrjumise, tõrkumise
põhjuseks hingeline ebakindlus, elukondlikud küsimused,
samm-sammult loovutatud usaldus, ootamatud ohuolukorrad,
austatute abitus, globaalse jõhkruse ja raevu raske vari.
Kes söandab vaadata peegli taha, kus märja töö spetsialist
passib parajat silmapilku, käepärast puss, automaatpüstol?
Kas lõpuks ei jää rahvastel libatõdesid tõrjudes üle vaid
paluda barbareilt andestust — sooritamata kuritegude eest?
Ei saa igavesti toimida põhimõttel: targem annab järele.
Tasalülitunud
Hing kurguni täis, virutavad põikpead
pesuveega vannist välja ka lapse.
Kahjurõõm kruvitakse erapooletuks muigeks.
Väärtegu…
Kaur Riismaa: „Kogemata”.
„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2018. 65 lk.
Kaur Riismaa üheksas, romantilise tonaalsusega luulekogu „Kogemata” ei jäta esmasel sirvimisel külmaks. Selle visuaalne külg on eripärane: raamatul on tagasihoidlik tume kaas, aga värvilised nummerdamata lehed ja tekstikastikesed, silma torkavad ülejäänud tekstist suuremas kirjas provotseerivalt mõjuvad sõnad või pealkirjad, nagu 1E 0657-558, Waze, ONE LINER, ILUSAD TISSID, 1996102, Adao, Tap strap, K. C. jne. „Sirbile” antud intervjuus ütles Riismaa, et on kujunduses kasutanud Google’i värve.
Esialgu mõjub see luulekogu isegi natuke ehmatavalt ja võõristavalt, samamoodi nagu uus tehnoloogiavidin, mida käes hoides tean, et nüüd tuleb hakata jälle õppima, see on nii võõras, nii palju…
Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”.
EKSA, 2018. 238 lk.
„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba esimesel avaldamiskümnendil (1990—2000) tuli ilmsiks Tedre spetsiifiline käekiri, mida iseloomustab mitmekesine hulk tegelasi ja jutustamisvõtteid, ehkki varieeruvaid elemente pole siiski hoomamatult palju. Kuigi Tedre stiili eritlemine nõuaks arvustusest pikemat ja rangemat kirjutist, püüan esitada visandliku ülevaate, et kaitsta siinse kirjatöö põhiteesi: minu maitset mööda „Ahistuse juttudes” Tedre loomingu tippe ei ole. Kui ma peaksin mõttelise eksperimendi…
Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”.
„Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.
Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid ootamatult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane, ilmselt autorilähedane naisekuju. Teose maailm on niisiis keskealise Tartu naiskirjaniku maailm, milles on kesksel kohal tundlikult ja täpselt kirjeldatud argised eluseigad, sürreaalsed unenäoseiklused ja neid saatvad hingeseisundid. Argisündmusist ja sõpradega suhtlemisest käivituvad tunded ja meeleolud viivad peategelase sisekaemuseni, oma probleemidele lahenduse otsimiseni, kuid nagu ammu teada, ei allu elu enamasti skeemidele ja keerulistele küsimustele pole lihtsaid…
2. augustil esitleti Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Kristel Rebase ja Janar Sarapu luuleraamatut „3ÜHES” ja Kristel Rebase luulekogu „Suhkruvesi”.
4. augustil peeti Võtikvere raamatuküla pidu. Anti välja neljas luuletaja Elise Rosalie Auna nimeline kirjandusauhind, mille pälvis kirjanik Vahur Afanasjev romaani „Serafima ja Bogdan” eest. Raamatuküla ja digitaalse trükikeskkonna ettevõtte Dipri koostöös anti välja luulestipendium, mille sai Airis Erme teose „Tiibadega tigu” eest. Esile tõsteti värske PEN-klubi auliikme Heli Susi tööd sõnavabaduse ja inimõiguste nimel. Võtikvere raamatuküla eestvedaja on kirjanik ja filmitegija Imbi Paju. Raamatuküla patroon oli tänavu antropoloog, muinasjutuvestja ja muusik Polina Tšerkassova.
4. augustil esines Luulur Pärnu kohvik-baaris „Piparmünt” ning…
Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisiasjad”.
„Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.
Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri kodust” (2014) on Pihelgas püüelnud tühjuse poole, siis uue raamatu puhul vihjab pealkiri, et seekordse otsingu eesmärk võiks olla ka tasakaal — sest kuidas jätta pisiasjad tõesti pisiasjadeks? Pimedus ei ole ju ainult valguse puudumine, vaid tähistab ka inimeseks olemise pahupoolt ja teadvuse hämaralasid.
Esimese vastuse tekkinud küsimustele annab luulekogu kaanel Lilli-Krõõt Repnau foto tumedal taustal laiutavast…
Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles kirjeldab isiklike läbielamiste kõrval ka oma kirjanduslikke motiive, eelkõige nn uusfeministlikke ideid ja soovi avada naissoo kui konstruktsiooni ühiskondlik-ajaloolist tausta, mõtestada lahti naiseks olemise sisu tänapäeval ning visandada naissoo mõiste võimalikke tulevikusuundi.
Eestis on Virginie Despentes vähesel määral tuntud hoopis oma debüütromaani „Kepi mind” („Baise-moi”) kaudu, mis avaldati 1994. aastal, kui kirjanik oli vaid 25-aastane. Nimelt…
Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna. Aga oluline osa on kindlasti läti keelel.
Läti keele grammatika teeb mulle vahepeal ikka päris nalja. Seda tundma õppides on mitmel korral kerkinud silme ette kujutluspilt, kuidas kamp boheemlasi ümber laua, õlleklaasid ees, mõtlevad välja uut keelt ja aeg-ajalt saadab uue kavala keelenipi avastamist mürisev naer.
Ei, ma ei nori üldse lätlastega tüli. Ja poolt Valgat ei…
Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses suur silt „Saldējums”. (Tõlkes umbes „külmutis”.)
Selles sõnas on eestlasele ühest küljest midagi kirjeldamatult koomilist, teisest küljest aga uskumatult meeldejäävat. Korra kooliajal nähtud-kuuldud sõna püsib meeles terve elu. Sadadele tuhandetele meie kaasmaalastele ongi see ainuke lätikeelne sõna, mida nad teavad. Pole ime, kui sellest sõnast on saanud rahvasuus lätlase poeetiline sünonüüm: „anname ka saldejumpsidele üle küüru…”…
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma.
Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi ja oli esitanud tõsise küsimuse, ajas see mind naerma. Mäletan, et pöörasin ümber ja korraks meie pilgud kohtusid.
Hiljem vastuvõtul nägin teda uuesti, ta seisis teistest pisut eemal. Vaatasime jälle korraks tõtt, kuni ta kergitas kulmu ja tõstis vaevumärgatavalt klaasi. Endalegi üllatuseks rajasin järgmisel hetkel inimeste vahelt teed tema juurde.
„Sa oled Lätist,…
Enn Vetemaa *Kui pimedus sigitab Kuu
Jaan Kaplinski Võromaa suve
Karl Martin Sinijärv Reaalne vabariik
Kristjan Haljak Tegelik elu
Anneli Tõevere Koera laul / *Me oleme taimeväädid jt luuletusi
Rein Taagepera Äng / Tume Vägi / Enkyklòphoros
Rauno Alliksaar Om sõs mõtõt
Anna-Maria Penu Kursus / Meie ühine raamaturiiul
Lembit Jakobson *vastu valgust toetu / *Oh jumal Tanja
Jürgen Rooste Surm Tallinnas
Kai-Mai Olbri Möödumine / *Hästi, ma peidan jt luuletusi
Ülle Kütsen Korrastan raamaturiiulit / Hiiepuu sisse minek / Kodutuspaberid
Ülle Toming Kasvanud kivikamakate peal
Helle Järv Vanaesäle / Võromaa miis vahis Niguliste kerkon Notke „Surmatantsu”
Tiina Veikat ussid õunas / mis ma varastasin vanaemalt
Peeter Espak Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses
Arno Oja Väänkael…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Tõnu Õnnepalu Õhtud pargis
