2017. aastal ilmus Marko Kompuse kümnes raamat, „Rotikuningaõppus”. Kakskümmend aastat tagasi luulekoguga debüteerinud autorit on aga produktiivsusest hoolimata hämmastavalt vähe käsitletud ja kajastatud — seda ilmselt suuresti tema loomingu tavatuse pärast. Oma osa on kindlasti luuletaja tagasihoidlikul isikul, millele viitas ka 2005. aastal valminud Jaan-Jürgen Klausi filmi pealkiri „Erakpoeet Marko Kompus”. Tõsi, Marko Kompuse luule ei pruugi kohe kõnetada, esimese asjana see pigem ehmatab või tekitab hämmingut. Kompus ise nimetab seda millegi täiesti uue loomiseks.
PIRET PÕLDVER: Millega sa üldse tegeled? Kes sa oled?
MARKO KOMPUS: Kas sa ise tead, kes sa oled?
P. P.: Ma tean, mida ma teen. Kes ma…
Rein Raud
*See on see harv hetk, kui sõnad tõusevad / *Ei oska kujutada ette jt luuletusi
Arvo Valton Killukesi teaduse ajaloost
Lauri Sommer Unes lähen ikka selle toa poole / Eemaloleku aastad heidavad pikki varje jt luuletusi
Mihkel Mutt Kirjanik Rutt
Berit Petolai Ussimaarjapäeva lahkumised / Vana mesinik / Linnuränd
Jüri Kaldmaa Valgusetegu
Eeva Park *Haanja mäekuplil selili maas sa tunned kuidas maa liigub / keeluaeg jt luuletusi
Toomas Raudam Sammumõõtja
Rein Veidemann Sisyphosele
Kätlin Kaldmaa Kuidas kirjutada pilvi
Kai-Mai Olbri Suga ja paberinuga / Paber, pliiats ja kustutuskumm jt luuletusi
Märt Väljataga Aeg lendab
Ott Raun Kilde „Loomingu” tegemise ajast
Tõnu Tannberg „Õieti oli ju „Elu tsitadellis” see viiekopikaline…
Mitte kaotada aega, mitte jääda
vahele või maha, ah, mitte sarnaneda
end kordavate loomadega, ainetega nagu vesi
või kivi, mille käitumist saab ennustada!
H. Auden, „Lubjakivi kiituseks”
Mida vanemaks saame, seda kiiremini lendab aeg. Sellel on puhtloogiline seletus: kümneaastase lapse elust moodustab üks aasta tervelt kümnendiku, viiekümnese inimese elust kõigest viiekümnendiku. Kümneaastase lapse kaks ja pool kuud peaksid siis venima sama aeglaselt kui viiekümnese mehe aasta. Aja kiirenemisel inimese vananedes on ka omad psühhofüsioloogilised põhjused, mida on mitmes populaarses raamatus ja artiklis ka lahti seletatud. Noored puutuvad sagedamini kokku uute asjadega, mida nende aju töötlema peab. Mida rohkem esmakordseid kogemusi ja uut infot ajaühikus,…
Pekka Lilja: „Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest”. Koostajad Pekka Lilja ja Mart Velsker. Tõlkijad Ene Kaaber, Andres Langemets, Heldur Niit, Ele Süvalep, Linda Uustalu, Eva Velsker jt.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 374 lk.
Kõik algas punasest raamatust. Jyväskylä ülikoolis kogu akadeemilise karjääri läbinud ja soome kirjanduse professorina (nüüdseks emeriteerunud) tegutsenud estofiilist Pekka Lilja doktoriväitekirjal (1980) „Positiivisen sankarin tulo neuvostoliittolaiseen romaanin. Tausta ja toteutus” olid roosakaspunased kaaned. Lilja teos, mida siinse eestikeelse tekstikogumiku saatesõnas nimetab Cornelius Hasselblatt — tõenäoliselt pikaks ajaks pretsedentituks jääva ühemehekirjandusloo „Eesti kirjanduse ajaloo” (e.k 2016) autor — „kõhklemata eesti kirjandusuurimise tippteoseks”, mõjus ilmumisajal Nõukogude Eesti…
Unes lähen ikka selle toa poole,
kus syndisin —
läbi kymnete olukordade
poolpiduse udu
tõmbun nagu rauapuru magneti poole,
kui ka vahel tulevad ette naine, rist või toomingaoksad.
Jõuda lävele selles või mõnes tulevas unes, ykskõik,
mingu uks keerleva koridori lõpust, varjutrepilt,
läbi seina või maa alt — vastu mulda pandud suur viltune plekktahvel.
Pisim molekulgi pole yksi oma kujutluses.
Kõrvalkorterites tuikavad teiste syndide kompassid.
Sedagi juhtub, et kaks unerada
kohtuvad uduse laterna all. Kõige sygavam puudutus
ei tõusegi teadvuse pinnale.
Mõned toad selles majas on vanemad kui ehk tohiks,
omapäi moondunud, kerge käega visatud saladusse,
mõned on peatunud Eesti ajas,
mõne seinad on yksainus pulseeriv Facebooki ekraan,
kus neoonpunaste rastapatsidega tydruk bittide koses
kaheksajalana kõigi haarmetega oma sydame…
On leitud — „Looming” oli juba sündides vana.Ja tunnustatud Tuglast tegutsemise eest tulevikutundes. Kas pole need asjad omavahel vastuolus?Mitte rauk, aga vana sedavõrd, et teada, kuidas olla, mida öelda ja millal pidada mõjukas paus, kuni need, kes tahaksid selle pausi täis rääkida, hakkavad ennast tundma kerglaselt, kohmetuvad. Kas tuleb näha tähendamissõna selles, mida sisaldas esimene number? Seal oli avaluuletus Villem Ridalalt — „Metshaned” eleegilises distihhonis ning sama autori tõlge Petrarca sonetist „Kevade tagasitulek”, Aleksander Tassa piibliaineline näidend „Kadaara sead”, ka Peet Vallaku novell, Marie Underi värsid, Johannes Semperi ja Gustav Suitsu artiklid, samuti Ado Vabbe ja Tuglase enda ülevaated-esseed. Kuid…
Kui ma selle kohavaiba mustritega lähemalt tuttavaks sain, valdas mind painajalik nägemus möödanikust. Unenägu see ei olnud, aga Doris Kareva verbaalsesse muusikasse salvestunud armuaja salateadvuse puudutus võis küll olla!
Taaselustus 1980. aastate teine pool. Venestuspressi survel ei olnud enam võimu ja ehkki öölaulupidudeni läks veel veidi aega, täitus õhk eestimeelsest loomingukirest. Kaljo Põllu alustas metsotintomaastike sarja „Taevas ja maa”, Veljo Tormis pani helidesse oma „Vanavanemate veimevaka”, Hillar Kareval valmis „Kolm votiivi muusadele”. Votiiv on pühend-and või tõotuspalve jumalaile. Seesuguse pühenduse pälvis heliloojalt ka lüürika muusa Euterpe. Eepilisi lugulaule armastava kaunihäälse Kalliopeni…
Olin viimasel ajal sageli mõtisklenud naiskirjanike üle. Seda eeskätt seoses kunstnikega laiemalt. Mulle tundub nimelt, et naiskirjanik mingis mõttes rohkem seda ideaali väljendada võib, mida ma üldse vaimuinimese hoiakuna näeksin uusimal ajal. Just naisinimene oma teatavate füüsiliste ja hingelismõistuslike omadustega võiks puhtaimalt kehastada neid kvaliteete, mida loen ideaalina vajalikuks loovisikule tänapäeval. Üht sellist kuju olen ma endale kujutlusesse maalinud ja tahaksin teda tutvustada.
Kõige üldisemalt iseloomustab Rutti tohutu seesmine sõltumatus, omaenda pea ja omaenda kehaga mõtlemine. Rutt on ja ei ole soo-olevus. Kumbki võimalus eraldi ahistaks ja piiraks teda. Ühelt poolt on ta loomulikuna see, kelleks loodus ta teinud, talle ei…
Triin Soometsa luuletuskogu pealkiri, avaluuletus ja veel mitu teksti viitavad kirjanikupalga süümekale: tema liigutab vaevalt lillegi, aga kuskil ootab seetõttu vaba reha, mille liigutajad meid, niisama suupruukijaid ülal peavad. Poeedi südamel on koorem kanda, muremõte mõlgub: „vahetan roosidel vett / see on mu ainus töö / see on mu selguse hetk // vahetan muudkui vett / midagi muud ei tee / selge et see on see” (lk 7).
Kujundi selguse huvides, realistlikult võttes: vett vahetatakse närtsivatel lõikelilledel, sest kasvajaid kastetakse, miska ei saa see olla püsitegevus, kui just lilli omakorda pidevalt ei vahetata ehk raisata.…
märtsil toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek, kus tehti kokkuvõtteid 2017. aastal ilmunust. Ettekandega esinesid Jaanika Palm („Vabadusest ja vastutusest: eesti lastekirjandus 2017”), Krista Kumberg („Varras roosa suhkruvati sees: tõlkekirjandus lastele 2017”) ja Viive Noor („Terad ja sõklad: eesti lasteraamatuillustratsioon 2017”). Aastakoosolekul tehti teatavaks Head Lasteraamatud ja Head Noorteraamatud 2017. Valiku (14 laste-, 7 noorteraamatut) koostasid Lastekaitse Liidu eestvedamisel asjatundjad Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust.
märtsil esitleti Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Gershom Scholemi raamatut „Pühakirjast alkeemiani. Valik artikleid”. Koostaja-tõlkija Anu Põldsami ja järelsõna autori Kalle Kasemaaga vestles Siim Lill.
märtsil avati Eesti Rahvusraamatukogus Eesti Vabariigi ja Eesti Rahvusraamatukogu…
Veebruarikuu „Loomingus” esimest korda eesti keeles tutvustatud Shinichi Hoshi, jaapanipäraselt 星新一 [Hoshi Shin’ichi] (6. IX 1926 — 30. XII 1997), oli Jaapani novelli- ja ulmekirjanik. Tema loomingust leiab küll romaanimahtu teoseid nii nooremale kui vanemale lugejaskonnale ja ka perekonna ajalugu käsitlevaid biograafiaid, kuid tuntud on ta eelkõige oma shōto-shōto’de poolest. Esimese neist, oma esikteose, avaldas ta 1957. aastal ja 1983 teatas ta, et on valminud tema 1001. lugu — austusavaldusena „Tuhandele ja ühele ööle”.
Shōto-shōto on väga jaapanipäraselt tuletatud ingliskeelsest short short story’st ja tähendab seega lühikest lühilugu. Hoshi ei olnud selle vormi leiutaja ega Jaapanisse importija, kuid vaieldamatu suurmeister ja…
Kui Éric Vuillard jutustuse „Päevakord” („L’ordre du jour”) eest möödunud sügisel Goncourt’i auhinna sai, tuli see paljudele väga suure üllatusena.Miskipärast on auhind enamasti läinud autoritele, kelle raamat ilmub sügisel, kurikuulsa rentrée littéraire’i ehk kirjandusliku kõrghooaja jooksul. „Päevakord” oli aga kevadine saak. Peale selle pole tegemist romaani, vaid jutustusega (ainult 160 lehekülge!), ja needki jäävad žüriile lõpliku valiku tegemisel üpris harva silma. Lisaks on teose välja andnud kirjastus „Actes Sud”, mille juhiks oli veel pisut aega tagasi praegune kultuuriminister Françoise Nyssen — võimalik huvide konflikt näis Goncourt’i juba eos välistavat.Kuid juhtus see, mida ei oodatud, ja Vuillard kuulutati igati teenitult laureaadiks.Võib…
Indrek Hirv *Kivid siin unustatud surnuaial / *Su ilu teeb mu vere raskeks jt luuletusi Tarmo Teder
Umbsuses
Andres Langemets Tuleb aeg ja salvab sind kannast / Kuule, tüdruk
Piret Bristol Silm
Heljo Mänd Valude varjupaik
Sirel Heinloo Tankad
Kai-Mai Olbri Huumorimeel / Rahetera ja Tuulepoeg / Monoloogid
Karl Martin Sinijärv *Kui sul on vaikeseadetes / *Tuhmide tundide tuimus jt luuletusi
Aado Lintrop Hinge aeg
Milla S. Teik Ülestõusmine
Jaanus Ermann Kümme haikut
Airis Erme Mémoire / *Päeval, kui saabusin sinna jt luuletusi
Priit Uring Sela
Anni Kuusik *Ihu / *Pakane hingab nüüd kõigele ja kõikjale. Külmetab ka raba kollakasrohedad jt luuletusi
Kristina Viin voogasin üle rapsipõllu / Selle maailma helged…
Mart Kivastik: „Armastuse vormid”. „Väike Öömuusika”, 2017. Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt korda. Raske on määrata suhet, ent paljalt kõhutundega julgeksin oletada, et mimeetilisi teoseid on tänapäeval tublisti üle 95 protsendi. Varem, müütide ja legendide ajal, oli suhe ehk vastupidi. Mimeetilised on rahvalikud, mittemimeetiliste olemasolust paljud lugejad-vaatajad-kuulajad ei teagi, või kui on kokku puutunud, siis peavad neid suureks eksituseks. Üksikud mittemimeetilised taiesed on moodsalgi ajal kaunis kuulsad,…
Aasta 2017 ei erinenud PEN-i jaoks varasematest: taas olid laual rasked teemad, nagu rahvus- ja keelerühmade survestamine, vähemuste tagakiusamine, vangistused, isegi tapmised. Loomulikult loetakse PEN-i keskuste kohtumistel ka luulet, filosofeeritakse isekeskis, kuid esmatähtsad on sõnavabaduse ja kirjanike õiguste kaitse. Mil määral neid abstraktseid väärtusi kaalutakse kriminaalkoodeksi paragrahvidega, tuli eriti teravalt välja PEN Internationali missioonil Türki mullu jaanuaris. See oli Türgis pinev aeg: pool aastat varem oli toimunud gülenistide riigipöördekatse, ööl vastu 1. jaanuari plahvatas lõhkekeha Istanbuli ööklubis ja tulemas oli referendum Erdoğani võimupiiride laiendamiseks. Seda ärevat olukorda — mille nad suure tõenäosusega ise olid kavandanud — kasutasid Türgi võimud vähemuste…
Jüri Kolk: „Naistepäev”.„Kingitud Hobune”, 2017. 160 lk. Jüri Kolgi iga aastaga suurenev viljakus ja loomeind hakkavad juba muret tekitama. Kaua võib? Kuhu veel? Mida sa tahad, Jüri Kolk? 2017. aastal ilmusid temalt romaan „Roheline suits”, luulekogu „Kuu ja kirves” ning jutukogu „Naistepäev”. Romaan polnud küll väga suur romaan ega ka Suur Eesti Romaan, kuid ikkagi romaan ja hea lugemisvara, isegi kui seda pigem romaaniprooviks nimetada. Luulekogu polnud samuti väga mahukas, ent seda tihedam ja konkreetsem. Ka „Naistepäeva” füüsiline mahukus on petlik ning tingitud rohkem kujundusest ja raamatu kõvadest kaantest.„Roheline suits”, „Kuu ja kirves” ning „Naistepäev” moodustavad omamoodi terviku, üks täiendab teist…
veebruaril anti Kultuurikatlas üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Elutööpreemia pälvis kirjanik Mats Traat. Kirjanduse valdkonna aastapreemia sai Malle Salupere raamatu „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” eest.
veebruaril kogunes Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” lugemisklubi, kõneldi Antonio Tabucchi raamatust „India nokturn”.
veebruari lastehommikul Tartu Kirjanduse Majas esines Tartu linnakirjanik Mika Keränen.
veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas Bingeni Hildegardi koguteost „Valik kirju”. Vestlesid valimiku tõlkija Riina Ruut, Rauno Alliksaar ja Siim Lill. Gooti harfil musitseeris Lilian Langsepp.
veebruari kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu saalis laulis Triin Soometsa sõnadele loodud laule Tiit Born, kaasa tegi Teet Raik kitarril ja flüügelhornil. Triin Soomets luges oma luulet.
Jüri Kolk: „Kuu ja kirves”.
„Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.
[—] armastusest on kirjutatud
on juba kirjutatud
liiga palju
kõigi sajandite jooksul
paar üksikut õnnestumist
nii enam-vähem
[—] armastus on kirjeldatud
vähemalt luule võimalused on
ammendatud
kirjutada kahekümne esimesel sajandil
armastusest
on erakordselt vapper
või südantlõhestavalt loll
(Lk 39.)
Selle arvustuse pealkirigi on laenatud Kolgilt. Kogus „Kuu ja kirves” on üks kaunis pildike, mille sisuks on armastajate kaugus ja ööbikulaul, mida nad vististi mõlemad kuulevad. Ühel akna taga üks ööbik, teisel teine. Ja kuidas nende mõlema ööbikud laulavad samas rütmis, teevad oma laulud laulmise hetkel, hoiavad oma pausid, aga laulavad. Ja armunud kuulavad. Paarisaja kilomeetri kaugusel teineteisest. Selles raamatus on üldse…
HELENA LÄKS: Kas sa motivatsiooniõpikut ei tahaks kirjutada? Sa oled „Värske Rõhu” peatoimetaja, luuletaja, tõlkija, kirjastaja, toimetaja ja ema. Selle kõige kõrvalt oled leidnud aega ka loomemajades viibida ja näiteks kogukonnaaia juures kaasa lüüa. Ja sa oled väga palju reisinud! Oled sa pigem plaanija või kulgeja? Ja kuidas kõik need erinevad identiteedid ühe inimesega klapivad — kas võiks öelda, et sa oled eelkõige luuletaja või midagi muud? Kui mõttekaks sa üldse pead selliseid määratlusi? CAROLINA PIHELGAS: Eelkõige olen ikka inimene. Ja see käib ilmselt minu inimliku loomuse juurde, et olen püsimatu ja tahan teha igasugu erinevaid asju. Kuidagi on niimoodi kujunenud, et tegelen…
* Kivid siin unustatud surnuaialon pehme samblaga kaetudmõni nimi on loetavvaid sõrmedega niisked kividkülmad näodtaeva poole * Su ilu teeb mu vere raskeks —jään istuma kui peaksin tõusmajään vahtima kui peaksin naeratamajään vakka kui peaksinmidagi ütlema ilu on kohutavilu on kohutav mu veri muutub kaugeksnagu voolaks ta sinu soontes — su jahe naeratus avab endminu kahvatus näos ning sinine taevas —su ilu vanem õde —tunneb endminus ära ja kaalub mind(õieti ju sinu ilu minus)äkki igaviku kaaluga * Igav suvine jugapuuheki lõhnhalastamatu küpseminemõtete kuiv puudutus tõmban väga ettevaatlikultsõna ta tähendusest väljarapiirterava sõna sa vaatad mind ja naeratad —meie elu annab sõnadele uue tähenduse * Kui mu rasked ripsmedvõtavad viimaks vaevaksuniste silmade kohalt tõusta voolab mu hinge hommikuvalgus…
See on vana mäng otsida peidetud asja peitja sõnade abil, mis annavad märku, kui lähedal otsija asjale on: külm… leige… soe… leige… kuum. Ja see sõna kuum, millest on tehtud suurima läheduse märk lihtsas lapselikus mängus. Samas on kuumus midagi kõrvetavat, põletavat ja lõpuks ka tapvat. Näppude kõrvetamine. Kuum pliit. Saunalavakuumus. Kõrbekuumus. Armastus.
Esimene kümme, tulemine, meenutamine
„Tule ja astu mulle / peale. [—] vesi juhatab su tuppa, loogeldes nagu madu” (lk 9). Madu on olemas, sina ja mina oleme olemas. Jalgade vahelt paistab valgust ja seal sees on terve maailm. Murra tallates…
See oli läinud aastasaja viienda kuuendiku lõpul — ma palun väga vabandust, et söandan nii häbematult eesti kirjanduse klassiku sõnu väänata, aga tõsi ta on, eelmise sajandi viienda kuuendiku lõpp langes 1984. aasta aprillikuusse — ning sellesama aasta märtsis käisin Berliinis. Nüüd küsite, kus kohas, kummas Berliinis. Mõlemas muidugi, vastan, aga kõigepealt just nimelt Ida-Berliinis. Mis seal siis juhtus?Proovin uuesti — ja ütlen kohe välja, et eesti kirjanduse klassikute sõnade väänamine sellega ei lõpe, vaid vastupidi, alles hakkab tõeliselt pihta, sest minu teekond eesti kirjandusse on viinud selleni, et mõnikord mõttes viibingi ma eesti kirjanduse sees või vähemalt tema pealkirjades.…
Kõigepealt ilmus taevasse silm. See tekkis keset pilvitut taevast nagu kindla käega tõmmatud kahest kaarjast joonest sümbol. Suurem ring ja selle sees väiksem, otsekui täpp, lõid ettekujutuse silmaterast. Lihtne joonistus meenutas kunagi meie viiekümnekroonisel leidunud sümbolit.Taevas kujutise ümber kolmnurka ei olnud. Oli lihtsalt justkui punase markeriga veetud suur silm, mis sobis sinise taustaga imehästi. See justkui naeris kõige üle. Või pigem irvitas.Seejärel tekkisid silma alla üksteise järel neli värvilist kujundit, rõõmsad nagu teletupsud: punane Po, kollane Laa-Laa, roheline Dipsy ning tumesinine Tinky-Winky. Lõpetuseks sisenes pildile paremalt väike hõbedane lennuk, kõige eelneva juurde täiesti sobimatu. Lennuk oli reaalne ja liikus, kuid…
Eda Ahi põhjamaa lapsed / mu isamaa on armuline jt luuletusi Tõnu Õnnepalu
Õpilase märkmeid Vilsandisaare suvest
Häniläne Palvõ seoilmaaolidsele inemisele
Indrek Tenno Hingevalu
Mats Traat Olemine kehtestab / Ampluaa jt luuletusi
Jürgen Rooste Mustmiljon põhjust
Kärt Hellerma Sisemaa / Kas teie lapsepõlvemaastikus ka
Indrek Hinrikus *kui on õnne / *selge suvi / *igatsed
Tauno Vahter Surm uusaastal
Irma Järvesalu Tamm / Sära jt luuletusi
Livia Viitol Sõnum / Hobulausuja Neeruti Sadulamäel jt luuletusi
Shinichi Hoshi Võti
Rein Vahisalu Eesti süda 100
Mart Laar / Toomas Haug Julgus jääda metsa poole
Tiit Hennoste Tiigrimaa
Marju Lauristin Ikka Mihkelsonist mõeldes — tekstiväliselt
Janika Kronberg Viimast eestlast otsimas
Toomas Haug Katkuhaud ja paigallend
Doris Kareva Riik sinus eneses
Tiina…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Eda Ahi põhjamaa lapsed / mu isamaa on armuline jt luuletusi Tõnu Õnnepalu