EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastajast saabki
kullerkupp oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
Mis nägijas janutab näha,
ei leia hingamist
rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust
vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.
See on teisel pool. See on teisel käel.
Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin väga vastuvõtlik. Harvaks on jäänud need korrad, kui neelan mõne raamatu ühe ööga, nii palavikulise hooga, justkui mu elu sõltuks sellest, justkui avaneks mulle kogu maailma sügavus. Viimati oli midagi sarnast Paul Celani tekstidega, umbes neli aastat tagasi, kuigi palavikulise hoo asemel lugesin ühte luuletust…
Rühmituste põlvkonnaga luulesse tulnuist saab esile tõsta kolme nime, kelle mõju on kirjanduse üsna suletud ringist välja ulatunud ning kes on toonud noori lugejaid luule juurde, mõnele ka ise kirjutamiseks tuld andnud. Need on fs, kelle 00-ndate raamatud avasid ukse „uussiirale” suunale (ja mitte ainult tollele, tema tekstides on ka kujundite tulevärki), Kristiina Ehin, kelle maailmavaatelised, elulaadi ja -viisi loovad tekstid tabasid ja võlusid uut põlvkonda, tõid palju noori lugema ja kirjutama, ja muidugi Contra – Contra, kes tuli nagu rokenrollbänd, kellest sai fenomen, luuletaja, keda teadsid-tundsid kuidagi ka nood, kes luuleraamatut muidu kättegi võtta ei tihanud…
Lisaks sellele, et Contra…
Veidi piinlik ehk, aga vaid ühte võõrasse linna olen läinud spetsiaalselt oma lemmikraamatu pärast. Mu ainuke kirjanduslik palverännak viis mind Rootsi Ystadi, kus elas Henning Mankelli melanhoolne detektiiv Kurt Wallander. Lonkisin seal mere ääres ja vahtisin kaugusse, nagu Wallanderil oli kombeks – Läänemeri on Ystadis, muide, musta värvi. Ei mäleta, kas Mankell Ystadi merd ka nii kirjeldas. Kirjeldus peab mulle raske panniga pähe lajatama, et see meelde jääks. Väga vähe on häid kirjeldusi. Eriti krimkades, mis on minu meelest funktsionaalne kirjandus, ajavad pikad kirjeldused närvi ja lehitsen neist üle. Krimka funktsioon pole ju midagi muud kui põnevat ajaviidet pakkuda –…
Kirjanikud loevad vist tõesti palju. Vähemalt need, keda tean. Ma ei tea, miks nad loevad. Võib-olla sellepärast, et neil on aega, muidugi ka huvi. Lugemine on nauding. See aitab. Igas mõttes. Olen mõelnud ka korduvalt, et kuidas mina lahendaksin selle Loomingu väljakutse kirjutada artikkel „Kirjanik loeb”, ja iga kord olen jõudnud erineva ideeni. Kas ehitada üles keerukas konstruktsioon või teha midagi lihtsat, nii nagu sel hetkel just asi hargnema hakkab. Olen lugenud aeg-ajalt Loomingust teiste „Kirjanik loeb”-asju, vaadanud, kuidas nemad teinud on. Mõtted ja ideed muutuvad ajas. Ükspäev kirjutaks nii ja teinekord hiljem lahendaksin asja jälle naa.
Mõtlesin kord, et kirjutan…
„Ja isegi kui oleksite vanglas, mille seinad ei lase ühelgi elu häälel Teie meelteni tungida – siis oleks Teil ikkagi Teie lapsepõlv, see oivaline, kuninglik rikkus, see mälestuste varakamber.” Nii kirjutas Rilke ühes oma kirjas noorele luuletajale.
Lugemisest mõeldes sinna varakambrisse tasubki vaadata, ja endale tagasi mõeldes väärib mainimist esiteks see, et mulle loeti lapsena palju ette, iselugeja sai minust võrdlemisi hilja. Üsna ootuspäraselt mäletan ettelugemise olukordi ja kõrvalisi seiku, näiteks valgust või taustahääli või omaenda kujutluspilte, palju selgemini kui seda, mida loeti.
Kõige sügavama jälje on siiski jätnud mälestus kõrvalt nähtud ettelugemisest. Veetsin lapsena palju aega unises Kesk-Eesti väikelinnas vanavanemate juures…
Meie eluaegset sõprust Ene Mihkelsoniga kandis ühine veendumus kunsti, eriti kirjanduse erilisest rollist inimese elu, ajaloo ja maailma tunnetamisel. Kui mina püüdsin Enele sotsiaalteadlasena seletada ühiskonnas toimuvat ja inimeste käitumist, olid igasugused trendid ja mudelid tema jaoks vaid pealispind, mille alt ilmutasid end ajalooliste kogemuste, inimeste suhete ja saatuste varjatud süvakihid. Kirjanikuks olemist tajus Mihkelson kui tungi neid mustreid kuitahes hirmutava põhjani uurida ja täpsesse sõnalisse vormi kodeerida. Temaga suheldes tundsid ka lähedased sõbrad end sageli osalisena mingis tunnetuslikus eksperimendis, milles nende sõnad ja käitumine projitseerusid vaid Mihkelsoni jaoks nähtavale ekraanile, ilmutades oma varjatud või endelist tähendust. Toetudes oma absoluutsele…
Armas eesti rahvas, kallid külalised lähedalt ja kaugelt!
Aitäh teile, kes te olete sel päikselisel (sajusel, tormisel, udusel – nii nagu parajasti on) sügispäeval kümnete tuhandetena kogunenud meie iidsele lauluväljakule. Olge tänatud ka teie, kõik need sajad tuhanded, kes te püüate praegu iga siit kostvat sõna kas oma autoraadiost või koduteleviisorist. Meid kõiki on kokku toonud tungiv vajadus avaldada austust tänasele juubilarile. Mehele, kes on rohkem kui ükskõik kes läbi sajandite… Aga asja juurde!
Mõnikord tundub mulle, et ma olen raamatunarkomaan. Kui ma veel füüsiliselt raamatupoodides käisin, oli asi märksa hullem. Siis läksin Rahva Raamatusse, Apollosse või mujale, näiteks mõnesse välismaal asuvasse raamatupoodi, ilma konkreetse eesmärgita, lihtsalt nii-öelda vaatama, mida pakutakse. Ma seadsin endale eesmärgid, või pigem piirid – puhtalt rahalised, näiteks et lahkun, kui pihku haaratud raamatute hind ületab 50, siis 75, siis 90 krooni, seejärel sama palju eurosid – või umbes nii. Mitte mingit kontseptsiooni raamatute haaramisel ei olnud. Need võisid olla moodsad romaanid, mida „lugesid kõik”. Need võisid olla ka minul lugemata jäänud klassikute teosed või siis jälle selliste kirjanike raamatud,…
„Vastuvoolu ujumine” võib kõlada kulunud kujundina – ega nii ütlekski, kui poleks selles ka otsesõnalist kogemust või lausa harjumust. Kui hiliskevadel ilmad ilusaks lähevad, hakkan iga päev Emajões ujuma ja ikka rohkem vastuvoolu, et sihiks võetud hulk tõmbeid kokku saada. Vastuvoolu kulub neid sama vahemaa läbimiseks mitu korda rohkem kui pärijõge. Ent mõistagi ei pääse seal voogudes räheldes ka olukorra metafoorsuse tajumisest. Keha ja vee võitluses peegelduvad teised, mõttelised pingeväljad, mis on Tartule sama olemuslikud kui Emajõgi.
Nii kestval Euroopa kultuuripealinna aastal kui ka juba tiitli taotlemisel ja programmi ettevalmistustes askeldades on sageli olnud vastuvoolu ujumise tunne, kui kohtan tõrkeid, iroonilist…
Tahaks öelda, et loen palju, kuid eks see ole suhteline. Oleneb, kellega võrrelda. Tavaliselt loen mitut raamatut korraga või ei loe mitte midagi. Praegu on lugemisel novellikogumik „A Darker Shade” (koostaja Joyce Carol Oates) ja romaan „Boy Parts” (autor Eliza Clark), viimases olen pisut pettunud, aga olen alles 100. lehekülje juures. Riiulilt vaatab mulle vastu ka pooleli olev Patti Smithi „Just Kids”, mida olen etappide kaupa lugenud (ja siis jälle unustanud), kusagil teiste raamatute all virnas on Donna Tartti „The Secret History” (mis on küll mõnusalt kirjutatud, aga tekst on liiga tihe, mistõttu vajab keskendumiseks energiat ja sundi), millalgi üle-eelmisel aastal…
Söandaksin end mingil, aga siiski väga olulisel määral pidada Peeter ja Sirje Oleski kasvandikuks. Peeter oli 1980. aastate eesti filoloogide hulgas hinnatud lektor, kelle Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduste nime all toimunud loengutel saime aimu võrdlevast kirjandusteadusest ja kelle kirjanduskriitika ajaloo loengutel kuulsime sellest, mis kõik meil uurimata on, kes mida on teinud ja mida ilmtingimata peaks tegema. Esikohal oli tema loengutes ikka Eesti Kirjandusmuuseum. Peetriga sõitsin ka ühele oma esimestest esinemistest Valka 1990. aasta septembris, kui seal tähistati suurelt Bernard Kangro 80. sünnipäeva. Ja sama aasta novembri lõpus või detsembri algul olime koos Rootsis ja mullegi avanesid tollal veel elavate pagulaskirjanike uksed.…
Üks mees ütles televiisoris nii: „Eestlased uhkustavad sellega, et ei usu millessegi, ja see tekitab mus hirmu. See, kes millessegi ei usu, selle jaoks ei ole miski püha.” Mõttekäik pole uus, aga see pole tähtis, nagu pole tähtis ka konkreetne mees – kasutan teda anonüümse diskussioonipartnerina. Oluline on küsimus, millest jutt käib. Ka mina ei usu teadlikult millessegi: kas ma olen nüüd ohtlik?
Ma ei ole küsimust „millesse sa usud?” kunagi mõistnud. Mida teada tahetakse? Mulle on ikka tundunud, et seda küsimust ei esitada sõna-sõnalt, vaid uuritakse midagi muud, midagi peidetut, laiemat, ja et küsija asub küsitavast kõrgemal platvormil, kuna ta…
Huvitav, kas keegi on kirja pannud kõigi enda loetud raamatute pealkirjad – lapsepõlvest kuni pensionieani? Mina seda küll vist teha ei suudaks…
Oma esimest lugemiselamust mäletan väga selgesti, kuigi sain selle osaliseks aastakümnete eest, umbes nelja-aastasena. Olin tollal tundide kaupa üksi kodus – mu ema oli viidud külmale maale ja õpetajast isa võttis lisaks koolitööle enda peale ka rahvamaja juhatamise, et ots otsaga kokku tulla ja emale vangilaagrisse pakke saata. Ema oli enne äraviimist jõudnud mulle kõik tähed selgeks õpetada, aga tähtede tundmine ja lugemine olid minu jaoks erinevad asjad. Ema meelest oli kiiduväärt, et sain selgeks nii suured kui ka…
Ave Taavet on mitmekülgne looja, kelle sulest on ilmunud novelliraamatud „Valerahategija” (2020) ja „Kasukas” (2024) ning karikatuuri- ja vesteraamat „Karikaturisti eine” (2022). Ta on illustreerinud Mart Juure, Monika Undo, Keiu Virro jt teoseid ning loonud dokumentaal- ja animafilme.
ANU SALUÄÄR: Me räägime 25. juulil 2014 Maiga Varikuga, kes on sündinud 11. juulil 1934, töötanud 37 aastat „Eesti Raamatu” tõlkeilukirjanduse toimetuses, tõlkinud koos Jüri Ojamaaga „Meistri ja Margarita”, peale selle hulgaliselt muud head venekeelset kirjandust, ning olnud „Loomingu” keeletoimetaja alates 1999. aastast.
Kummaliste-kummituslike ja rabavate-tabavate ja uimas uitlejate ja rõkkavalt roojaste ja malbelt (ning mitte nii malbelt) masohhistlike ja igasuguste muude luuletajate hulk on meil sedavõrd suur, et sellest ei oma täit pilti mitte keegi (ka mitte ekslik ja surelik luuleülevaatleja): üks on kindel, põua-aastaid ei ole, tavalise tagavaratabureti asemel on vaat et tagavara-pingiread… Ei, muidugi, mitte et kõik nii oivaline ja vapustav oleks, maailma muutev, aga kümmekond või enamgi noorema(poolse)t tippluuletajat on meil kindlasti. Kui mõnel ei ilmu tänavu kogu, tuleb see järgmisel aastal või aasta-paari pärast. Ja maailm on jälle mingis mõttes parem paik.
On üks kahest-kolmest säravamast-külluslikumast perioodist eesti luuleloos.…
Tõnu Õnnepalu mahukaks kujunenud proosaloomingus on Emil Tode nime all ilmunud „Piiririigile” (1993) jäänud ikooniline ja teedrajav staatus, mis saadab romaani selle ilmumisest saati. Seejuures on „Piiririigi” edu olnud autorile ka kiviks kaelas. Usutlustes on ta tunnistanud joovastusele järgnenud pohmelust, kus romaani edu jäi edasiminekut rõhuma, sundides autorit „Piiririigiga” distantsi otsima, seda vahest isegi eitama või unustama, et edasine looming ei asetuks tingimata „Piiririigi” mõjusfääri. Kui vahetult järgnevate romaanide „Hind” (1995) ja „Printsess” (1997) keskne stiilivõte on jätkuvalt faabula elementidega poeetilises vormis proosajutustus, siis 2002. aastal ilmunud „Harjutused” on juba uuenenud, minajutustajalik, pihtiv hääl astub siin üles intellektuaalsemal ja vahetumal…
Kirjanik muidugi loeb, kus ta pääseb, teist võimalust ei ole. Kes ei loe, sellest ei saa kirjanikku sama kindlasti, nagu ei saa leiutajat või teadlast või arsti või õpetajat inimesest, kes ennast eelkäijate tööga kurssi ei vii ja kaasaegsete seisukohtadega laias laastus kursis ei hoia. Muidugi, kõigis valdkondades on terve hulk osavaid petiseid – antud juhul pean silmas inimesi, kes ei tea oma alast suurt midagi, põhjustavad selle praktiseerimisega palju kannatusi, aga suudavad ometi masse hullutada –, aga eks mu väide pea vähemalt mõnevõrra paika ka nende puhul, sest tegutsegu nad mis tahes valdkonnas, ennustagu või mudigu suunda või ravitsegu,…
Kasvasin maal. Lapsena olin palju üksinda, kopsisin kaikaga puid, solistasin jalgupidi ojas, korjasin lilli, vaatasin metsa, rääkisin kassi ja koeraga, kes õue peal ringi jooksid, läksin tagasi tuppa ja lugesin. Talvel ainult lugesin. Või uisutasin mööda külmunud oja, mõnikord istusin kuskil lumehunnikus, helbed langesid, kõik oli vaikne, maa oli unes ja magas, käpikud olid tõmbunud niiskeks, lumes istumine polnud tegelikult hea, kõik oli pime, talvel oli maal õues peaaegu alati pime, kuigi pimedus ise justkui oli hea. Siis läksin tuppa tagasi. Ja lugesin. Muidugi oli ka telekas, aga seal oli ainult kolm kanalit ja kaua sa seda „Teleturgu” ikka vaatad.…
Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole.
Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades.
Kui mu käest küsitakse, millega ma (ametialaselt) tegelen, siis harilikult vastan, et loen ja kirjutan. See on tõsi. Muidugi ma teen ka vahet tekstide žanritel ja funktsioonidel, aga kuskil sügavamal suhtun ma romaanidesse, luulesse, filosoofiasse, ajalukku, muudessegi teadustesse ikkagi ühtmoodi. Need on kooslused lausetest paberil, mis räägivad minuga. See teadmine hoiab mind koos ja ühtlasi lahustab. Ma tunnen, kuidas ma läbi oma lugemiskogemuse ulatun üle oma füüsiliste ja maailmaliste piiride, ma tajun, kuidas hakkab elama mu sees see olnu, mis mind minuks teeb, ja kuidas see ühtlasi ulatub läbi minu edasi sinna, kus (võib-olla) keegi teine seda kunagi tulevikus kogeb,…
Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga.
Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust ühe…
Muidugi tundub üllatav, et Vanapa saab saja-aastaseks, samas pole 100 vanapaganate jaoks mingi number! Mulle üldse meeldivad kirjanikud, kes on täis üllatusi nagu topeltpõhjaga kohvrid. Vastupidiselt neile tõsistele kirjanikele, kel on viisaastaku-, või lausa elutööplaan ja kes asuvad igal hommikul tööle, oma plaani täitma ja kirjutama nii kaua, kuni käsi liigub (näiteid ei too, võib-olla ma muutun ka ise selliseks, ei tea, eks see selgub!), on Vanapa suurepärane näide neist, kes on kirjutanud justkui elu kõrvalt. Ta debüteeris luulekoguga „Pihlakaviin” alles viiekümneaastaselt, nagu oleks ta oodanud, millega end üllatada oma esimesel juubelil! Enn Vetemaa küsis ühel kohtumisõhtul Vanapa käest, et…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Foto: Annika Markson
Foto: ERR/Gea Kumpel
Foto: Kairit Leibold / ERR
Foto: ERR
Foto: Eiko Lainjärv
Foto: Hendrik Osula
Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR
Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Foto: Kris Moor
Foto: ERR
Foto: Eiko Lainjärv
Foto: Piia Ruber
Foto: Eiko Lainjärve
Foto: Kris Moor
Foto: erakogust
Foto: Siim Lõvi/ERR
Foto: Kris Moor
Foto: Kalju Suur