Lydia Koidula — esimene naiskirjanik, -ajakirjanik ja eesti näitekirjanduse rajaja — on märgilise tähendusega, müütiline kuju. Ta on enim läbiuuritud naislooja meie kirjandusloos, lisaks on ta andnud kirjanduslikku ainest paljudele teistele kirjanikele. Aino Kallase kirjutatud belletristliku elulooga „Tähelend” (1915, ee 1918) sai alguse Koidula isikutõlgenduse domineerimine tema loomingukäsitluse üle — nii ka Malle Salupere monograafias, mis on juba seitsmes raamatuna ilmuv Koidula-uurimus.[1] Tegu on senistest mahukama, detailirikkama ja väga faktitruu kultuuri- ja eluloolise käsitlusega Koidulast, tema perekondadest, isa Jannsenist ja rahvusliku ärkamisaja teistest võtmetegelastest. Paljude fotode, autograafide ja dokumentidega…
28. novembril esitlesid Liis Sein ja illustraator Anne Linnamägi Eesti Lastekirjanduse Keskuses oma lasteraamatut „Kuidas Saara suureks kasvas” („Päike ja Pilv”). 30. novembril andis Eesti Lastekirjanduse Keskus üle Aasta Rosina auhinna kõige omanäolisemale lasteraamatule. Keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Heli Lukneri ja Mare Müürsepa kirjutatud ning Angelika Schneideri kujundatud raamatu „Füübits” („Tammerraamat”). 1. detsembril kanti Kirjanike Liidu saalis ette Dylan Thomase „Piimmetsa vilus. Mäng häälele” Paul-Eerik Rummo tõlkes ja lavastuses. Esitasid Viiu Härm, Ester Kuntu, Garmen Tabor, Katariina Unt, Andres Ots, Margus Tabor, Risto Vaidla ja Paul-Eerik Rummo. 2. detsembril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Aleister Crowleyle pühendatud esoteeriline laupäev,…
Mats Traat: „Valge maja”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk.
Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi ja peaks ajateljel asetuma tema esimeseks luuleraamatuks, mitte pika-pika rea lõppu. Nimelt viib „Valge maja” algus meid umbkaudu viiskümmend aastat tagasi, aegadesse, kui maa-haiglatel oli palgal veel talli- või hobusemees, kes arsti kaugetesse paikadesse abivajajate juurde sõidutas. Hiljem võib kaudse rehkenduse abil järeldada, et romaani avastseenid langevad ajavahemikku 1968—1970. Ülikoolist suunamise saanud noor tohter saabub…
Mininäidend INDREK: Tere, isa.ANDRES: Kesse on? Ah sina, Indrek.INDREK: Mina jah, taat. Tulin vaatama, kuidas kodus elatakse. Ma olen otsustanud, et…ANDRES: Missa bensiinist kulutad. Ega see auto sul ju oma pole, niikuinii pead võlga maksma.INDREK: Auto on mul kohe päris oma. Välja ostetud. Aga, isa, ütle ometi, kas…ANDRES: Oh seda häda küll. Taevas on na pime, ei näegi õieti sind. Portugalis põlevad vist jälle metsad. Või on Islandis mägi tuld pursanud?INDREK: Eks ta lihtsalt õhtu ole. Ma varem ei jõudnud. Ei tahtnud kiirustada, praegusel aastaajal jooksevad loomad teele.ANDRES: Mis loomad? On sul ikka mured, poeg. Mina ei tea, mis Vargamäest saab,…
Päikese põuasuu on jõe õhukeseks joonud,
kaldad põhjani paljad justkui rauga igemed.
Laulujumal Vanemuine otsib jahutust,
kõnnib vette kõige oma paklase hamega,
istub Kivisilla rusul,
kaelani vees,
kiilas lagipea läigib nagu vesikupp,
roheline habe, mis veepinnal harali heljub,
petab end ujuvaks penikeeleks.
Kannel on remmelgas rippu tuule tinistada.
Jõudeelu.
Taat mõneti mõtleb, kas minna ära pensionile.
Ega tulla saa vägevamat kui oma rahva vabaks laulmine,
riigi koju kutsumine.
Mehetegu tehtud, mis ümberütlemist ei küsi.
Elutöö on otsa saanud.
Kuid seal —
laululavalt kostavad kätte heledad poisihääled
„…siis Vanemuine murumaal…”
Oh sa poiss, kus kõnetatu kargab veest,
krahmab kandle kaenlasse ja mühiseb minekut,
habe üle õlgade kahte lehte lehvimas.
Eesti eest surmani!
*
EÜS-i poisid pesevad veinivahuga Karl Ernst von Baeri silmnägu
väga hoolikalt,
et kõrgeauline akadeemik…
Elin Toona Gottschalk: „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
„Varrak”, 2017. 456 lk.
Olin siiralt üllatunud, kui kuulsin ühel ettevõtluskonverentsil lektorit oma ettekannet alustamas soovitusega lugeda Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse”. Olles raamatu läbi lugenud, see soovitus mind enam nii väga ei üllata. Sest eestlasest pagulase keeruka teekonna ning saatuse kõrval jutustab see raamat lummavaid ja heas mõttes raputavaid lugusid inimeseks kasvamisest ja olemisest. Üldistatult räägivad need lood kõige kiuste ellujäämise kõrval just julguse, ettevõtlikkuse ja õiglustunde kasvatamisest iseendas ning alanduse ja kurjusega toimetuleku võimalikkusest.
Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” on algselt…
Olev Remsu: „Väikelinna baabad”.
„Tänapäev”, 2017. 144 lk.
Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis kordaläinuks lugeda.
Remsu pigem lühiromaani mõõtu loo minajutustaja ongi kass, kelle kirjule minevikule ja triibulisele sabale pühendatakse teose alguses päris mitu lehekülge. Kass, esimese nimega Vaska, mille panid talle ühiselt Venemaa viimane keisrinna ja keiser, on igavene elu ja inimeste vaatleja, kellele on naljaasi 1918. aastast tänapäevani elada ja sigida. Miks üks kass igavesti elab, seda…
Jaak Jõerüüdi „Muutliku” impressioone
Raamat „Muutlik” (2010) jäi silma tagasihoidlikkusega — askeetlikult hallis tonaalsuses väljapeetud kaanepildis miski otsekui viitas iselaadselt ruumilisele tihedusele selle sisus.
(Hall omandab enda kõrval oleva värvuse tonaalsuse. Halliga segunedes omandavad paljud värvid eriliselt võluvaid tuhme, murtud või sametisi värvivarjundeid.)
Olin seda raamatut poes korduvalt käes hoidnud, veidi lehitsenud, ostagi plaaninud. Läks aga nii, et sain raamatu autorilt kingiks — koos tõeliste aastavahetussoovidega. Lõin „Muutliku” alustuseks keskelt lahti ja jäingi lugema, endal linnariided veel seljas. Korraga tundus, et vahet pole, kõik on võimalik — isegi see, et vahel võtavadki sõnad elu kuju. Mitte vastupidi.
(Kristlikus sümboolikas peetakse halli…
27. oktoobril tähistati Kirjanike Liidu saalis Minni Nurme 100. sünniaastapäeva õhtuga „Kui on õnne, siis elame”. Kõnelesid ja lugesid Eeva Park, Doris Kareva, Enn Lillemets, Minna Hint, Adam Cullen, Rein Põder, Elise Jalonen, Tiia Kriisa. Kõlas Minni Nurme luule ja tema tõlked eesti keelde. 28. oktoobril sängitati Karl Ristikivi põrm Eestisse Paadrema kalmistule. Järgnenud mälestusõhtul kõnelesid Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, Karl Ristikivi Seltsi esimees Janika Kronberg ja kirjanik Enn Nõu. 1. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Istõ inemine suurtii veeren” esitasid Kirjanike Liidu saalis oma loomingut võru keeles kirjutavad naised Kauksi Ülle, Häniläne, Riina Trumm, Ene Säinast, Milvi Panga, Anna-Liisa Vaher ja…
aastal avaldas läti luuletaja ja tõlkija Uldis Bērziņš (snd 1944) poeemi „Mälestusmärk Don Alfredole” (1973—1975), mille pühendas Alfreds Ķempele (1890—1967), eesti kirjanduse läti keelde tõlkijale.[1] Ķempe oli ka ajalehe „Läti Eestlane” (ilmus 1928) vastutav toimetaja ja väljaandja, 1920. aastatel Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi (REHAS) näitetrupi juht ning REHAS-e juhatuse ja revisjonikomisjoni liige. Balti Assamblee kirjanduspreemia võitnud Uldis Bērziņš meenutas Alfreds Ķempe veendumust, „et eesti ja läti rahvas on üks”, ja tema tõotust kogu eesti kirjandus läti keelde tõlkida.[2]
Alfreds Ķempe sündis Valgevenes, tema abikaasa oli eestlanna. Ķempe elas Riias alates aastast 1902, 1912—1915 oli ajateenistuses, kus kaotas silma. Hiljem…
Lauri Kaldoja: „Vessel”.
Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.
Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ühist Kristjan Haljaku luulega. „Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ühest tähendusest teise.”[1] Nagu Haljakul, koosneb ka Kaldoja luule fragmentidest, seal on meeldejäävaid poeetilisi lõike, nagu „nahk kerib nahka kui kruvi” või „luustik ongi rööbastee su suguvõsa sisse” või „sündides jäid lukku sinu sõrmed minu sisse” — sellised read kirgastavad…
Kõigepealt tahan kinnitada, et olen su raamatut lugenud. Sealjuures mitte üks kord lehitsenud, vaid mitu korda lugenud, tõepoolest lugenud, olen oma kaasaelamise mootori ikka ja jälle täisvõimsusel tööle pannud, et „Olemise maa” siseteljeni jõuda. Olen üritanud kõikvõimalikke vahendeid kasutades selle metafoorivoolu sisse pääseda, aga probleem tundub olevat selles, et see vool voolab mis hirmus, ent ei vii mitte kusagile. See keerleb ümber omaenese naba, pakkumata maailmale ja lugejale midagi uut. Suurelt jaolt on see mõningate muinasjutuliste detailidega segatud algklasside loodusõpetus. Nagu näiteks nii eesti kui ka kõikvõimalike maade rahvaluulest pärit suur…
Eelmise aastasaja 70. aastate lõpus lasti seda laulu raadios sageli. „Viis: Rein Rannap, sõnad: Juhan Viiding. Esitab ansambel Rein Rannapi juhtimisel, solist Tajo Kadajas,” ütles teadustaja. Ansambli nimi oli „Noor Eesti”, aga raadios seda öelda ei tohtinud.
Laul oli kodulinnast, tuttavatest paikadest, seega justkui minust endast. Otepääd mainiti raadios võrdlemisi harva. Põhiliselt Moskvast ja Leningradist, Tallinnast ja Tartust, Ulan-Batorist ja Tel Avivist käis jutt.
Siiski ei leidunud palju Eesti väikelinnasid, millest oleks laule lauldud. Valgre ja Naissoo lood rääkisid suurematest keskustest, Tartust ja Narvast ja Pärnust, puha valsid, fokstrotid või marsid. Aga Rein Rannap oli rokimees ja see luges palju. Ehkki „Ühes…
Ärge tundke minust puudust, mu sõbrad!
Henn-Kaarel Hellat
Kõik teavad, et Henn-Kaarel Hellat on andnud meile sõna „ulme” ja eesti esimese ulmeromaani „Naiste maailm”. Vähem on kõneldud Hellati osast Tartu kirjanikele Vanemuise tänava maja KGB-lt tagasivõitmisel. Ta pani sellesse palju vaimujõudu ja energiat, pidades seda oma saavutuste hulgas sama oluliseks kui panust ajakirja „Akadeemia” taastamisel. Oluline roll oli Hellatil Tartus ka Karl Ristikivi muuseumi asutamise juures, selle käekäiku jälgis ta edaspidi talle omase terava pilguga. Ükskõik kuhu elu Hellati viis, tegi ta seal maailma enda järgi pisut ümber — endale ja teistele paremaks. Hellati kultuurisalongis algul Supilinnas Marja, siis kõrgemal Jakobi…
fs * see ei ole elu ja surma kysimusaga kysimus see onkas on võimalik armastada tallinnakui sa ei ole siin yles kasvanud linna kus ilu on täpselt nii paljukui saab maha myyanukumajad täis merevaikunäotuid suveniirenukumajad täis keskeas tydrukuidkes raha eest näitavad rindutallinn turistide rõõmja vana tooma lapiku kujugalamplimplomp linna kus myyakse võõraid kulinaidja võõrast ajaluguparema puudumiselmyyakse võõraidja omimyyakse kõiki ja kõikekutsutakse kokku ymarlaudukandiliste prillidega mehirääkima ymarat juttu linna kus sa näedmida eesti mees ja eesti nainelõpuks teevadkui neil on raha ja võimuniipalju kui raha ja võimend siinmail kätte annavadoo mu vennadma vaatan seda kui alex-poisssilmad klambritega lahtitallinn säästlikult toodetud rõõmja vana tooma lapiku kujugalamplimplomp linna kus…
Selle aia õhtu on puhas.
Kerge tuul läbi mineviku.
Mälestuste koor on vaikind,
korjand kokku oma porised kleidisabad
ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad
ei torka enam,
vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda.
Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl
on täitnud suurima nõu.
Olen yksi nagu Aadam enne naise loomist.
Kujuta mõtted hõljuvad härmaniitide otstes.
Elupuust voolitud and magab rinnas.
Palju aastaid.
Kas keegi tuleb,
pole veel Jumalalt kysinud järgi.
Vahest oleks targem oma kyljeluuga
õhtusel aasal kurni mängida,
lyyes sydame lendtähena yle vaikse taeva.
*
Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis
mu ees. Kaugus ja lähedus põimitud.
Naiseliku kaduviku lumm
kihutamas läbi kevadõhtu Tsooru.
Siis tuli mu peatus.
*
Õunapuud räägivad öös,
päeval lõigatud oksad laiali nende ymber,
pimedas piiskhaaval elustub mahl,
mullane pihk tõmbub kokku,
surudes tervituseks…
Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”.Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 678 lk. Ma tean seda kihku — kirjutada kõik ära. Kõik! Sest miks on üks inimene/asi/juhtum halvem, miks peab tema/see loost välja jääma? Tarmo Teder pole vist midagi välja jätnud, ta on absoluutsele kõigest-kirjutamisele vaba voli andnud. Ja tulemus? Mammutromaan „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”, ligi 700 lehekülge tihedat teksti, ja see on alles esimene osa. Aga võib-olla polegi „Kuuskümmend…” klassikaline romaan? On hoopis natuke belletriseeritud autobiograafia? Natuke tähendab seda, et inimestele on pandud teine nimi ja neist on saanud tegelased. Memuaristikas-dokumentalistikas-publitsistikas on meil ju…
See oli kaugel ja muutlikul 1985. aastal, kui kirjastuses „Eesti Raamat” ilmus sarjas „Noored autorid” Merike Õimu, mitte just väga noore autori debüütluulekogu, millel oli omapärane pealkiri „Väljakuid ja võlvikäike”. Juba see pealkiri jäi kuidagi rohkem meelde kui tema kaaslaste omad samas sarjas. Olin juhuse tahtel raamatukese toimetaja. Mulle meenub esmalt uje autor ja samal ajal tema kaasamõtlev suhtumine, tema luulest mäletan nüüdseks vaid seda, et selles valitses linnateema ja optimistlik toon. Midagi intrigeerivat, mis tolles ajas end ilmutas, kogu ei sisaldanud.
Paraku järgnes vaikus, ei meenu, et ka perioodikas oleks selle esikkogu…
Tõejärgne on mõiste, mis mulle eriti ei meeldi. Niisugust aega, kui tõde on olnud defineeritav, pole ju kunagi olnud. Seega ei ole ka selle järgset aega. Pigem kirjeldab see mõiste ühiskonna seisundit, kus informatsiooni ülekülluses pole enam võimalik tõeseid väiteid ebatõestest eristada. Tõeste väidete kõrval või asemel võimenduvad ebatõed või valed. Ennekõike on see poliitika ja võimutasandi küsimus. Võim üritab ju ikka luua mingisugust muljet midagi võimendades või midagi salates, kasutades selleks sobivaid argumente. Võimu öeldu tõeväärtus on olnud alati kaheldav. Nüüdne informatsiooni vohamine on kaheldavust vaid suurendanud ja tekitanud olukorra, kus miski pole enam usutav. Või teistpidi öeldes —…
3. oktoobril avati Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnas raamatunäitus „Siuru 100”. 4. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu musta laega saalis tähistati Ave Alavainu sünnipäeva ja esitleti tema uhiuut raamatut. Kõnelesid-lugesid-laulsid Jüri Aarma, Kata-Riina Luide, Iiris Saluri, Hedvig Hanson, Jaak Johanson, Krista Citra Joonas, Tõun, Tiit Aleksejev, Veronika Kivisilla ja Ave Alavainu. 5. oktoobril esitles kirjastus „Elusamus” Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” Lajos Kassáki avangardpoeemi „Hobune sureb ja linnud lendavad välja” (tõlkinud Lauri Eesmaa). Näidati Ildikó Enyedi filmi „Minu XX sajand”; poeemi kandis ette ansambel Iso Pullo. 5. oktoobril Tartu linnaraamatukogus toimunud vestlusõhtul esitles kirjastus „Petrone Print” uut, tõestisündinud loomalugude sarja.…
Mehis Tulk: „Foogt”.„Varrak”, 2017. 464 lk. Eesti lugeja huvi ajaloo ja ajalookirjanduse vastu paistab olevat piiritu, vähemasti raamatupoodides avaneva pildi põhjal. Pisut nukram on, et see huvi piirdub suuresti vaid Teise maailmasõja ja selle ümber toimunuga. Ajalooline ilukirjandus lisab siia veel keskaja ja muistse vabadusvõitluse. Pean silmas eelkõige Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugusid ja Tamur Kusnetsi üsna naturalistlikke romaane, kui rääkida algupärasest ilukirjandusest. Sel sügisel lisandus neile Mehis Tulk ja tema romaan „Foogt”. Nagu raamatukaanelt võib lugeda, on tegemist triloogia „Maa ja taeva mõrsja” esimese osaga. Romaan juhatab lugeja kohe õigetele radadele, sest autor annab saatesõna kolmel leheküljel ülevaate romaani taustsüsteemist.…
Aija Sakova: „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004—2017”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 255 lk. Arvustuse kirjutamist tuleks alustada algusest (nagu kõike), aga ma ei tea, kus (või milline) see täpselt on. Nii et tahes-tahtmata pean ma mõtlema paksule romaanile, mis on mul praegu öökapil ja mille esimene lõik kõlab nii: „Tegelikult on sel lool erinevaid algusi. Mul on raske ühte välja valida. Sest need kõik kokku moodustavad alguse.” See pärineb saksa keeles kirjutava gruusia päritolu Nino Haratischwili romaanist „Das achte Leben (für Brilka)” („Kaheksas elu. Brilkale”), mis ilmus 2014. aastal ja on oma ligi 1300 leheküljega võlunud nii kriitikuid…
Pärast pikaajalist haigust suri 28. oktoobril Eesti Kirjanike Liidu liige Viljo Anslan.Viljo Anslani kutsus meri: aastakümneid sõitis ta merd pootsmanina kala- ja kaubalaevadel. Meri ja meresõidud on ka Viljo Anslani romaanide, reisikirjade ja muude kirjutiste sisuks. Tema tekste hakati avaldama 1960. aastate alguses ja sellest ajast kirjutas ta pidevalt, läbi aastakümnete. Ilmunud on ligi paarkümmend romaani, millest tuntumad on ehk „Konterbant” (1990) ja „Aadlimäng” (2006). Mereteemale jäi ta truuks ka oma lühemas proosas: jutukogudes ja kolmes pikemas novellis, mis on ilmunud ajakirjas „Looming”. Viljo Anslan ei kõhelnud oma teoseid eluga täitmast, „kuni täpsus ise teritub poeesiaks”, nagu on öelnud üks…
„Loomingu” septembrinumbris ilmunud artikli „Anne Valmast mälestades” autor on Janika Kronberg. Palume Peeter Oleskilt ja lugejatelt eksituse pärast vabandust. „Loomingu” toimetus
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
