Kui lugeja on üle saanud pealkirja ootamatust sarnasusest staararvaja Mihkel Kunnuse teose pealkirjaga „Minu eugeenika saladus”, kulgeb lugemine mõne üksiku takistusega üsna ladusalt. Pealkiri on tegelikult ju aus, kui suhtuda (nagu me ikka suhtume) arvestatava ettevaatusega sõnasse „minu”. Sest autori nägu võivad jutustajad või ka peategelased neis tekstides siin-seal näida küll. Sellesama mõtte juurde, mis võib tekkida juba esimese jutu „Saladus” puhul, tuleb autor (nüüd juba tõesti autor) tagasi hiljemgi jutus „Soovilugu”, kus ta metafiktsionaalselt (ehkki seejuures armastusväärse lihtsusega) arutleb minavormi üle kirjanduses üldse: „Iga kord kui ma loen minavormis kirja…
Keiti Vilms: „@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik”.„Tänapäev”, 2017. 174 lk. Ma pole oma silmaga näinud, kes või mis see Twitter on, aga tundub, et pikka juttu seal ajada ei lasta. On sellised lühikese jutu mehed. Ja naised. Iseenesest on igasuguse mõtte etteantud vormi painutamine kirjutavale inimesele väga tervislik vaimuharjutus, siit ka rütmilise/riimilise/vormilise poeesia võlu ja edemus laiskmeelse vabavärsiga võrreldes. Vabavärss omakorda muutub kordades paremaks, kui autor virtuoosselt vormimänge valdab. See selleks, Twitteri formaat käsib lihtsalt kontsentreerida. Ja siis veel kord kontsentreerida. Vahest oleks destilleerimine isegi õigem sõna. Sest hea tahtmise ja oskuste korral on võimalik saavutada nii mõtte kui keele kontsentraat/destillaat. Maailma…
Kas mäletad? Aga kuidas sa mäletad? Mille varal või abil sa mäletad, kas piltide, kirjade, lõhnade, helide või unenägude tõukel või toetusel? Ja mida sa mäletad suurtest, elu muutvatest sündmustest, nagu põgenemine kodumaalt: kas tulekahju kuma silmapiiril, klaasikilde põrandal või lahtiselt hingedel kiiksuvat ust majas, mille sa maha jätsid? Sest üks asi on mäletada „aiaäärset tänavat”, lõhna vanaema laudas ja lambi ümber tiirlevaid kärbseid, teine asi aga mäletada purukspommitatud kodutänavat ja veepritsmeid põgenikepaadi vööri ümber.
Maryam Adjam, Iraani päritoluga teadlane, kes on kodumaal lapsena üle elanud oma vanemate mõrvamise, on Rootsi väikeses raamatukirjastuses „Symposion” (Höör, 2017) avaldanud oma Södertörni ülikoolis kaitstud…
Varemed ei põle need vajuvad mulda
mitu põlve tagasi
Meie seast on lahkunud üks eesti kirjanduse suurkujusid, luuletaja ja romaanikirjanik Ene Mihkelson, kompromissitu ja ennastsäästmatu süüvija eesti ajaloo ja inimhinge sügavustesse, aga ka irooniline stiilimeister, kelle tööriistadeks on keele rütm, toon ja tämber.
Ene Mihkelson tuli eesti kirjandusse 1970. aastate teisel poolel luuletaja ja kriitikuna. Tema varane viljakas luulelooming oli omas ajas erandlik. Tavakeelest tuletatud rütmi ja allegoorilisuse poolest ei sarnanenud see ei arbujate sümbolismi ega 1960. aastate põlvkonna vabavärsiga. Vaadates tagasi rohkem kui tosinast kogust koosnevale luulepärandile ja lastes seda valgustada hilisemal proosaloomingul, on Hasso Krull iseloomustanud seda leinaluulena ajaloo varemetel. Esindusliku…
Tavalised algussõnad: lahkus pärast pikka rasket haigust — need oleksid võimalikud ka Hans Luige puhul, just niimoodi see oli. Aga ometi tundub õigem, kui ütleme teisiti: pärast pikka, keerukat, sündmusrohket, püüdlustest ja saavutustest tulvil elu lahkus 13. augustil 2017 Hans Luik, proosakirjanik ja dramaturg, stsenarist ja kirjastaja, Luikede dünastia tala.
Sündinud 26. märtsil 1927, kasvades Eesti Vabariigi edukas perekonnas, sai ta juba poisipõlves aimu sellest, et ainult tegu viib sihile. Ta astus ellu õhinaga, mille lõikas läbi Vene okupatsiooni toorus. Juuniküüditamine oleks võinud jalapealt kõigele lõpu teha, Luik on sellest mõjusalt kirjutanud, aga õnneks läks teisiti, ja Krasnojarski krais kasvas Hans…
* Milliseid suurepäraseid võimalusi kätkeb endas haavatud õhtuvaikus! * Täna koju tulles leidsin oma maja tohutult ilusa. Loojuva päikese kiirtes, punakasrohelises vaikuses oli ta nagu etteheide, nagu meeldetuletus elu võimalikkusest. Mitte kunagi varem polnud ma seda tähele pannud. Aga täna…Oli tuulevaikne, ei mingeid helisid, vaid kurvavõitu Päike lõpetas maalimise ja vaatas mind.See maailm on ilus, ütles ta. Lubasin Päikesele, et ma teda enam mitte iialgi ei solva. Ka Päike lubas mulle märku anda, kui kustub. Lahkume koos. * Amori nool ei suutnud enam läbistada tema südant.Teda kaitses maailma soomusrüü. See oli tehtud tugevaimast ainest, pettumustest ja valust, see oli terase ja kurbuse sulam, mida oli…
19.—26. augustini oli Kanadas Muskokas 50. korda Kotkajärve metsaülikool. Sirje Kiin pidas loengu „Siuru 100” ja juhatas raamatuklubi arutelusid Ilmar Taska romaani „Pobeda 1946” teemadel. Kirjandusteadlane Maarja Hollo juhatas luule huviklubi, kus analüüsiti Bernard Kangro luulet. Lõpupeoks lavastas Sirje Kiin metsaülikooli osalejatega kolm stseeni Ilmar Taska romaanist „Pobeda 1946” ja Maarja Hollo luulehuviliste rühm kandis ette luulepõimiku Bernard Kangro luulest. Keeleteadlane Indrek Park Indiana ülikoolist pidas loengu põlisrahvaste olukorrast Põhja-Ameerikas. Tema keeletundides arutleti eesti keele haruldaste, unikaalsete vormide üle.
septembril toimus Genialistide Klubis EKL-i Tartu osakonna, Prima Vista kirjandusfestivali ja plaadipoe „Psühhoteek” korraldatud „Psühhodisko konverents III: psühhedeelia helis ja pildis”. Avati…
Astrid Ivask: „Mere silmad”. Tõlkinud Livia Viitol.
„Libri Livoniae”, 2016. 112 lk.
augustil 2016 oli suure läti luuletaja Astrid Ivaski 90. sünniaastapäev. Lätipäraselt kõlab tema nimi Astrīde Helena Ivaska, neiupõlvenimega Hartmane. Ei puudunud palju, et tema, tõeline maailmakirjanduse daam, oleks ka ise saanud veel olla oma sõprade, lugejate, austajate ringis, sest luuletaja lahkus alles nii hiljuti — 24. märtsil 2015.
Sünniaastapäeva puhul ilmus eesti keeles Livia Viitoli koostatud ja tõlgitud kakskeelne luulevalimik „Mere silmad”. Ehkki see on juba kolmas Astrid Ivaski eesti keelde tõlgitud teos, on siiski tegemist kultuuriloolise luulesündmusega, sest see on sisuliselt esimene raamat, mis avab Eesti kirjandusringkondadele ju ammu tuttava…
Elo Viiding: „Lühikesed ja lihtsad lood”.
„Loomingu Raamatukogu”, 2016, nr 33. 68 lk.
Elo Viidingu uuel novellikogul „Lühikesed ja lihtsad lood” on tabav juba pealkiri: eks ole lood tõepoolest, nagu raamatut avades näha, lühikesed, lühematele neist kulub kõigest kaks-kolm lehekülge. Aga kas need ka lihtsad on, seda enam täie kindlusega väita ei saa. Tõtt-öelda tahaks suisa vastu vaielda ja öelda, et lood on lühikesed, aga keerulised. Muidugi ei pea seda pealkirjas ütlema, kuigi on huvitav mõelda, kuidas tänapäeval nii tihti võrdubki lühike lihtsaga. Kui tihti otsivad inimesed lugemiseks midagi lühikest ja kerget, millega ei peaks palju pead ragistama ja oleks rohkem meelelahutust…
TOOMAS HAUG: Kui tohib, siis kõigepealt midagi isiklikumat. Te alustasite eesti filoloogina, liikusite edasi klassikalisse filoloogiasse ja siis ülikooli usuteaduskonda. Olete kirikuloo õppetoolis patristika ja klassikaliste keelte lektor. Mis teid juhtis — eesti filoloogia juurest teoloogia juurde?
MARJU LEPAJÕE: Võib öelda — ja piinlikkuseta —, et juhtinud on süda, mitte mõistus. Tagantjärele tundub see liikumine loomulik, isegi mõistlik: kõigepealt õppida tundma oma emakeelt (sh kirjanduse kaudu, s.o filoloogiliselt, mitte ainult lingvistiliselt), seejärel kõige põhilisemat keelt selles kultuuris, kuhu on sünnitud, mis kannab mõttelugu ja kirjandust — Eesti puhul ladina ja vanakreeka keelt (samuti tekstide kaudu), ja siis ongi paras aeg asuda…
Tartus. Nii Supilinna kui Karlova teede ääred on täitunud autodega. Igaühel on nüüd auto. Ja see pole iseenesest halb. Halb on see, et ei näe enam linna. Seda vana ja puust linna pole enam näha autode varjust. Veel mõnda aega tagasi sai nautida ka teist kaunist vaatepilti: noort ja ilusat naist, kes kõndis mõtlikult tänaval, vaatas kuhugi, ja kas ta siis ka tegelikult mõtles midagi või ei, sellel polnudki tähtsust. Tähtis oli see, et vaatepilt jalutavast naisest oli täis salapära, see vaatepilt oli müstiline, lummav, mõtlemapanev ja mõistatuslik… Aga nüüd on selle mõistatusliku madonna pihus nutitelefon ja kogu mõistatuslikkus on…
24/7x365x75 Hommik Lennul kohvi —jooksujaluvälja, välja, välja!tööle, kooli, lasteaedaükskõik kuhu — välja! jalge all ei ole tundamuud kui oma taldukiirustades tundub naguoleks maailm kaldunagu oleks tõesti tarviskinni püüda päeva ah, mis päeva — õhtugiei tohi jääda jalguunesegu silmad näevad —see on alles algus… Päev teed, mis tarvisvahel veidi — ainulthädapärastvahel rabad hullupööraiseenda pärastlanged lootusetusessekatkud juukseid, kirudsärad tähena kuid ikkatulemus on niruharvad õnnestumishetkedmis ei täida kõhtukõik mis teed see oleks nagukirjutatud õhku Õhtu poodled kojujalad agajuba tantsuvalmisviskad mõne minutigaõhtusöögi valmisvaatad teise silmagaet mida maailm kärabja siis tõttad õhtuellu —see on sinu päralt Öö kuu segab, päike läinud looja —ei tule und.kus oled nüüd, sa öise ilma looja —öös lahustundvist oled…
Ühel neljapäeva hilisel pealelõunal tuli adjutant, kolonel Leinonen Tamminiemis Kekkose kabinetti, kus too rahulikult diivanil puhkas ja pärast päevatööd ajalehti luges.
„Härra president, telefonil on maavanem Hillilä ja tahab teiega rääkida.”
„Pääjohtaja, Leinonen, pääjohtaja. Mis ta tahab?”
„Ta ei öelnud, aga tundus natuke erutatud olevat.”
„On ta ehk purjus?”
„Ei saa päris kindel olla, aga igatahes mitte väga, härra president.”
„No kuulame ära, mis tal südamel.”
Muidugi, Lapi lääni kunagine maavanem ja praegu rahvapensioniameti Kela peadirektor, aga ennekõike Kekkose sõber, usaldusmees ja kaasvõitleja juba tudengipõlvest, oleks muidugi võinud helistada ka Kekkose eratelefonil, aga võib-olla oli numbri valinud tema sekretär. Kekkonen võttis toru…
Krzysztof Zanussi filmis „Imperatiiv” palub noor matemaatikaprofessor Jumalat: „Läkita mulle märguanne!” Mispeale vastasmaja katuselt libiseb lumelaam. „Ah,” puhkeb noor mees naerma, „see on ju ainult füüsika!” — Üks on fakt — ja teine tõlgendus.Kaur Kenderi õigeksmõist kohtus on nüüd fakt. Aga tõlgendus? Mida see tähendab, millise pretsedendi loob? Ma olen Kauriga alati saanud mõtteid vahetada, me oleme selleks piisavalt erinevad, meil on, mida. Kurvastan alati, kui näen tema seletamatutest allikatest tulvavat entusiasmi raugevat, ta rämedust sametistuvat, ta nooruslikku sitkust taltuvat. Aga siis on ta ikka tulnud jälle puhanuna, provokatiivsena, väljakutsuvana — nii nagu omal ajal aguli koduõues akna taga vile,…
Raske haigus on meie hulgast — liiga vara — viinud teeneka tõlkija ja teatrimehe. Lõpetanud Tallinna 21. keskkooli ja õppinud Tartu Ülikoolis soome-ugri keelte eriharus, asus ta juba ülikoolipäevil tööle Eesti Raadio rootsikeelsete saadete toimetuses, mistõttu sai võimaluse 1970. aastal terve õppeaasta jooksul end täiendada Rootsi Instituudi stipendiaadina Stockholmi Ülikoolis. Tema esimene draamatõlge rootsi keelest oli 1975. aastal Raivo Trassi palvel tehtud August Strindbergi „Preili Julie” uustõlge. Rohkem kui 120-st Ülev Aaloe tõlgitud näidendist (Skandinaavia keeltest, aga ka soome, vene ja inglise keelest) on suurem osa jõudnud meie teatrite lavadele, viimasena neist alles äsja Maarjamäel filmimuuseumis esietendunud Ingmar Bergmani „Pärast…
Kui keegi veel ei tea, siis olgu öeldud, et Freddy (Grenzmann) on üks Eesti pungi postripoisse, ansamblite Anonüümne AK (1986—u 1989) ja Psühhoterror (asutatud 1991) solist ning laulusõnade kirjutaja. Tema debüütluuleraamatu ilmumine on ühtepidi ootuspärane, ent tekitab ka küsimusi, millele teos ise vastust ei anna: miks just nüüd? miks just need tekstid? ja miks nii vähe tekste?
Ehkki tänavu kevadel oma 45. sünnipäeva tähistanud Freddy loomingust võiks soovi korral kokku panna tellisemõõtu koondkogu, sisaldab jutuks olev valik kõigest 35 luuletust. Võimalus lugeda seda raamatut „puhtalt lehelt”, lasta sõnadel kõnelda ilma oma kirjapanija biograafia ja füsiognoomiata…
augustil toimus Tartu Kirjanduse Majas „Utoopiline salong”, kus meenutati Ülev Aaloet. Aaloe tõlkeid lugesid Siim Lill ja Rauno Alliksaar.
augustil peeti Võtikveres raamatuküla pidu, mille teemaks oli „Kirjanduse ilu, haldusreform ja Soome juubel”.
augustil oli Tartus lokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriini hooaja finaal.
15.—18. augustini oli Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents „End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts”, kus teiste seas osalesid Eestist Marianne Lind, Mirjam Hinrikus, Merlin Kirikal, Anneli Mihkelev ja Luule Epner.
augustil toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” „Utoopiline salong” sarjast „Kohtumine literaadiga”, külas oli Mirjam Lepikult, kellega vestlesid Indrek Peedu ja raamatupoodnikud.
Olin just umbes nädala eest lõpetanud mahuka eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia tänavu ilmunud kaheköitelise „Eesti raamat välismaal 1944—2010” kriitilise lugemise, ületanud arvustuse kirjutamiseks antud aja- ja kuidagi ka ruumitaju, mida justkui soosis neis köidetes avanev pilt eestlaste kirja- ja teadustööle laias maailmas, kui saabus teade selle peamise koostaja Anne Valmase (28. X 1941 — 25. VII 2017) lahkumisest. See oli täiesti ootamatu, olime veel kohtunud Tallinnas sellesama raamatu esitlusel ja mõne sõnagi vahetanud ja mul polnud kuni viimase hetkeni aimugi laastavast haigusest, millega võideldes suur töö oli kaante vahele saanud — õnneks veel nii, et tegija ise selle käeshoidmisest rõõmu sai…
Heljo Mänd: „Liivalaia”. „Petrone Print”, 2017. 224 lk. Mälestused, mis on kogutud Heljo Männi raamatusse „Liivalaia”, algavad mustvalgelt sisekaanelt, 1930. aastate Tallinna linnaplaani suurenduselt, mis on heale lugejale nii uksepiidaks kui ka toeks, et jälgida autori liikumist oma kodulävelt lapsepõlvemaastikule. Mustvalgelt joonistatud tänavad, kaugused, looklev joon, mis tähistab ehk haljastust või puiestee äärt, annavad kaasa nimede kimbu, mille piirjooned moodustuvad autori argistest käimistest-kõndimistest, vanemate käskudest-keeldudest, nende eiramisest. 2008. aastal avaldatud raamatu „Väikesed võililled” lugeja noogutab teadjalt, kui Heljo Mänd nimetab eessõnas oma „kolmest ürgallikast” esimesena Sompat, emapoolsete vanavanemate kodu, mille geograafilise asupaiga üle tekkis lasteaiakaaslasega väike vaidlus. Nimelt ei teadnud Evi,…
Kristjan Haljak: „Uus inimene”.„Tuum”, 2017. 112 lk. Kristjan Haljak pole enam tundmatu nimi eesti kirjandusmaailmas. Noor prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, andnud välja juba kolm luulekogu. Debüüt „Värske Rõhu” tiiva alt, kuulub nüüd ka samanimelise kirjandusajakirja kolleegiumi. Prantsuse kirjanduse doktorant. Doktoritöö teema „Jaan Oks ja Lautréamont: luulekeele revolutsioon ja üleastuv-tume kirjandus”. Tõlkinud Charles Baudelaire’i „Kunstlikud paradiisid” (2014). Niipalju faktidest. Jaan Oks kummitab ka käesolevas luuleraamatus, äratuntavalt küll vaid ühes luuletuses, aga prantsuse dekandentliku tumeluule tumedus heljub terve selle luulekogu kohal. Õigupoolest on Kristjan Haljaku „Uus inimene” järg tema eelmisele luulekogule „Conceptio immaculata” (2017, „Vihmakass ja Kakerdaja”). Teemad on samad. Hoog on…
Kristjan Haljak (snd 1990) on viljakas luuletaja ja tõlkija. Tema debüütkogu „Palavik” ilmus 2014, sellele järgnesid „Conceptio immaculata” („Vihmakass ja kakerdaja”, 2017) ja „Uus inimene” („Tuum”, 2017). Tema tõlkes on ilmunud Charles Baudelaire’i „Mu alasti kistud süda” (LR 2014, nr 30) ja „Kunstlikud paradiisid” (LR 2017, nr 15—17). CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduse juurde jõudsid? Millised olid su eredamad lugemiskogemused teismeeas?KRISTJAN HALJAK: Mulle tundub — võib-olla ma eksin, sest mida muud me endast või enda kujunemisloost ikka teame; iga kord, kui neile küsimustele mõtleme, lisame omamüüti, sellesse müüti, mida iseenda ja teiste tarbeks iseendast mõttes kirjutame, midagi juurde ja tõmbame midagi…
* inimesed ehitavad majumis on liiga suuredet neis eladainimesed ehitavad majusurnute ja surematuse jaoks inimesed koguvad rahainimesed röövivad inimesipanevad raha kindlasse kohtakust elavad kätte ei saakoguvad rahaet teha suuri asjuteenida suuri mõtteidja teha palju surma inimesed tapavad inimesisurnud inimeste nimelsurematuse nimelväljamõeldiste nimelinimesed tapavad endas inimestinimesed ehitavad suuri majuinimesed ehitavad suuri myyteinimesed ehitavad suuri inimesi kuid needkes olid surnudon surnud ikka veel * luuletaja luges luuletustluuletajast kes kõneles kajakategavaatasin aknast väljaei olnud väga huvitavsee vaade akna tagamõtlesin et mida ma räägikskui kõneleksin kajakagakindlasti kysiksinet miks sa sittusidmu akna täiskajakas vastaks etma olen lind sa ei mõistaneid lindude asjuaga miks sa isekysiks ta vastuei ole seda akent ikka…
Jüri Kolk: „Roheline suits”.
„Post Factum”, 2017. 172 lk.
„Roheline suits” on julgelt ette võetud romaan. Seda juba valitud jutustamislaadi poolest, tegemist on teosega, mis koosneb peaasjalikult monoloogidest. Selline lähenemine eeldab, et autor on võimeline kuulma erinevaid hääli. Veel enam, ta peab olema võimeline neid hääli kuuldavale tooma, s.o kirja panema. Sageli koosneb sel moel planeeritud polüfoonia kolmest osast: autor ise, õnnestunud karakter (autori alter ego), kõik ülejäänud karakterid (ühehäälne koor). Tulemuseks on paljusõnaline kordus, mille lugemine muutub kahekümnendal leheküljel monotoonseks ja viiekümnendal tüütuks. Jüri Kolgil on õnnestunud seda kari vältida, aga nagu teose pealkirigi viitab, on taustaks suits ja peeglid, mis…
Kogumikust „Läbilööjalammas ja marukoer” Kokkupandava lauakese taga kokkupandavatel presenttoolidel istusid mees ja naine ning sõid hommikust. Päike oli kerkinud üle kaugete madalate küngaste, mis tekitasid mulje, et Aafrika silmapiir on krobeline; taamal paistis puudesalk, puuoksad hoidsid oma taldrikukujulisi võrasid justkui pikkadel ettekandjanäppudel, oodates taevast arvet. Sööjate ees laiuv tasandik meenutas tavalist niitmata heinamaad, kuiva ja mätlikku, mis sulas kauguses küngastega ühte. Enamasti põlvekõrgune, ebaühtlane hein ulatus kohati vööni ja selles leidus rohkelt hajusaid põõsatutte, mis näisid iseenese raskuse käes laiali vajuvat. Kuuma kontinendi siinses osas oli kogu maastik toonitud tolmroheliseks, tuhmkollaseks ning luitunud pruuniks, muid värve ei hakanud kusagil silma. Ilm…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
