Ta astub sinust üle, sinust läbi —
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.
Ei ole aega tähelegi panna,
kes on ta kõrval, kes on ees ja taga.
Aeg enesega tingida ei anna
ei karmuse, ei vaga lalinaga.
Ta kiikab taskutelefoni kella:
käest kadumas on terve eluiga,
kas saab ta hakkama veel ühe hella
ja hingematvalt sooja sõnumiga?
Aeg kaob, aeg kaob…
Kui rutata, siis saab ta
ehk selle siiski sulle ära saata?
Hüvastijätt
Head sõbrad, meid jälle on vähem —
ei oska me hoida üksteist?
Ja tänagi teele siit läheb —
ei tea, kuhu — jälle üks meist.
Ta kannul ei kappa ratsud,
ei puhu ta teekonnal sarv,
vaid…
Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii… Voorus on võidetult maas…” Vaskajastu naisluuletajatest nimetatagu kolme: Viivi Luik, Leelo Tungal, Ave Alavainu. Muidugi on nad erinevad ning igaüks omal koordinaatteljel, nõnda et üht teise kaudu avada ja iseloomustada ei anna. Niisiis kõnelgem eraldi ka Leelo Tunglast (ometi üks eesti nimi, mida Eestis käänatakse eesti keeles — mitte keegi ei ütle Leelo Tungalist, nagu väärastavalt räägitakse Lennart Merist). Minule on Leelo Tungal eelkõige…
Aare Pilv: „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)”.
„Tuum”, 2017. 130 lk.
Mälu
Luulekogu „Kui vihm saab läbi” üks dominante on esimene osa „Lülitid”. See on ka kõige mahukam, järgmistest pea poole pikem, ja kõne all on siin mälestused, peamiselt lapsepõlvest. Omakorda selle osa kaks kõige pikemat teksti on „20 000 ljööd vee all II” (lk 27—31)[1], kus on juttu lapsepõlve autodest, ning „Lülitid” (lk 36—39), mis räägib lülititest kodudes, kus kõneleja on aegade jooksul elanud. Autode puhul meenutatakse nõukaaegseid automarke, nende väljanägemist ja nendega seotud helisid.
Nende mälukogemuste lugemine mõjus ajamasinana, tekstid aktiveerisid siinkirjutaja enda lapsepõlvest mitmesuguseid mälupilte, hääli, kinesteetilisi kogemusi.…
märtsil 2017 surnud Tartu Ülikooli rector emeritus professor Peeter Tulviste oli moriturus juba mitu aastat, kannatades haiguse käes, mida laiem avalikkus ei tunne. Tema ise, olles muidu küll teatrisõber, sel teemal intervjuusid ei andnud. Lähemalt nägid tema pikka hääbumist ennekõike ta perekond ning lähimad kolleegid ja sõbrad. Viimastel publiku jaoks tehtud fotodel see esile ei tule, sest Peeter Tulviste oskas olla distsiplineeritud ning unustas ennast väga harva.
Aastal 1995 kutsuti Peeter Tulviste Soome Kirjanduse Seltsi välisliikmeks. Enne teda osutati sama au tema vahetule eelkäijale rektori ametikohal, üldzooloogia professorile Jüri Kärnerile (1940—2010), kelle esimeseks mureks oli Tartu Ülikooli avamine igasse ilmakaarde, sealhulgas…
Lugude jutustamine võib alata mitmel moel. Näiteks vormeliga seitsme maa ja mere taga, millele järgneb peategelase või tegevuskoha kirjeldus. Või sellega, et mitme maa ja mere tagant kutsutakse Tartusse kirjanikud, kes jutustavad oma loo või mitu. 2017. aastal oli kirjandusfestivali Prima Vista teemaks just toosama muinasjutuvormel ja laiemalt olid tähelepanu all lugude jutustamise mitmesugused võimalused. Festivali patroon Lauri Sommer valis selleks ennekõike helikeele, tema vinüülimuusikaõhtu botaanikaaia palmihoones mõjus aeglase elamise manifestatsioonina ning rännakule sattumiseks tuli ainult silmad sulgeda, pakutavasse süveneda ja kuulata patrooni vaikset teejuhatust helimaastikul. Maad mööda rännati korraks Värskasse, sellele Eesti kagunurgas asuvale mõttelisele muinasjutumaale, kuhu minemiseks peab…
Nukral meelel teatame, et lahkunud on teenekas kirjandusteadlane ja kriitik, vana kooli pedagoog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Karl Muru. Veel aasta hakul, 8. jaanuaril peeti Elva gümnaasiumis tähtpäevakonverentsi „Elva luuletark: Karl Muru 90”. Meenutati metoodilist koolmeistrit ja eesti luule parimat tundjat — kuid nüüd juba vakatame. Karl Muru oli meie emakeelse luule süvauurija, suurantoloogia „Sõnarine” koostaja. Ta rakendas järjekindlalt lähilugevat meetodit, kuid tegi seda kontekstisidusalt ja võrdlevalt. Tema käsitlused olid alati põhjalikult ette valmistatud, mitmekülgsed ja kujundikesksed. Autoriisiksuste üksikasjaliku piiritlemise kõrval huvitasid teda nii temaatika kui ka mõjutused. Karl Muru oli armastatud juhendaja, alati rahulik, mõistev ja tasakaalukas. Läbi kehva nõukogude…
Urmas Vadi: „Neverland”.
„Kolm Tarka”, 2017. 352 lk.
Urmas Vadi uue romaani „Neverland” lugemise eel jäi mulle siin ja seal silma kiirhinnanguid, mis nimetasid romaani kui mitte hüsteeriliselt lõbusaks, siis vähemalt huumoriküllaseks. Kui paned veel lugemata raamatule templi „naljakas!” otsaette, või siis kaane peale, hakkab see paratamatult segama. Teiste arvamust arvestada püüdes võtad iga loetud lõiku kui huumorit. Teiste arvamustele vastanduda püüdes rullid seevastu kulmu kortsu ja keerad kriitikameele põhja: „Naerate? Eks me näe!” Mõlematpidi on valesti.
Õigesti on nõnda, et hakkad lugema ja vaatad, mida Vadi seekord ka pakub. Kuigi ma ei pea Vadit autoriks, kes suudab iga kord üllatada ja katarsist…
2. mail esinesid Eduard Vilde muuseumimeditatsioonil „Kevadõhtu pühitsus” Doris Kareva ja muusik Mick Pedaja. 2. mail avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus Ameerika kirjaniku Donna Tartti romaani „Ohakalind” põhjal. 2. mai kirjanduslik teisipäev Tartu Kirjanduse Majas kandis nime „Utoopiline salong: Tartu tüübid II”. 2. mail avati Eesti Rahvusraamatukogus näitus, kus eksponeeritakse Siima Škopi originaalillustratsiooni raamatule „Lumivalgeke” koos eesti filmimuusikaga. 2.—9. maini osales Triin Soomets Kõrgõzstanis Õsõk-Köli järve ääres läbi viidud projektis „Loomejurta”. 3. mai kirjanduslikul kolmapäeval „Elujooned” esitleti Kirjanike Liidu saalis Kai-Mai Olbri luulekogusid „Elujooned” ja „101 haikut”. Autor luges oma luulet, õhtut juhtis Janika Kronberg, muusikat tegi Trio Naturale. 4. mail toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses Heli Illipe-Sootaki…
Mihkel Mutt: „Eesti ümberlõikaja”.
„Fabian”, 2016. 208 lk.
Veretilgad kenal valgel raamatukaanel on eksitavad. Siin pole mingit verd, roima ega märulit, napib isegi hariliku romaani masti tegevustikku. Kuna veretilku on kolm, tuleb vägisi mõte, et ju need viitavad sellele, kuidas eestlane katsub müüa oma hingekest suuremate ja peenemate rahvaste kultuurile. Või Brüsselile. Aga nagu näeme, ei taha seda hinge eriti keegi. Seegi näidatakse hoolikalt ära, kuidas hingemüüjad on oma õhinas naeruväärsed, kolkassejääjad on naeruväärsed, brüssellased on põlglikud ja ikkagi naeruväärsed ja mõni neist on pealegi kahesooline internatsionalist.
Meelis Oidsalu nimetab raamatut poliitiliseks pamfletiks ja eks see midagi niisugust olegi. Päris teose algul, lugedes…
ILONA MARTSON: Selle intervjuu lindistus algab „Pegasuse” kohvikus. Mis on selle paiga tähendus sinu elus? Kuulud ju sellesse põlvkonda, kelle noorusajal oli see n-ö kultuskoht.
LEELO TUNGAL: Eks praegu öeldakse jah, et „kultuskoht” — tookord ei kasutanud seda sõna keegi. Pärast keskkooli oli see lihtsalt üks osa minu elust. Ei kujuta ette, et Tallinnas olles olnuks mõni päev, kui ma siit läbi ei astunud. Võib-olla haigena ei käinud… Tookord ei olnud ju inimestel telefoni, „Pegasus” oligi see koht, kus info liikus. Eks me lugesime vastastikku luuletusi ja vahetasime raamatuid. Raekoja platsi lähedal oli Mündi tänava antikvariaat, sealt ikka vahel keegi tõi…
I. V.: „Aedniku päevik”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.
Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi, kui teadlikult autor seda kirjutamise ajal muidugi tajub — on justkui selline kahetine asi, et ühelt poolt mängitakse kindlat mängu kindlate reeglite järgi ja see peaks mängu lihtsamaks tegema. Teisalt teeb asja raskemaks juba olemasolevatest teostest moodustunud võrdlusalus — autorite ja raamatute seltskond, kellega-millega hakatakse teost võrdlema.
Jaa, vanglaromaan — silme ette kerkib terve hulk romaane eesotsas kultusliku „Papilloni” või „Aedniku päevikuski” mainitud „Krahv Monte-Christoga”, mis vist siiski päris vanglaromaan pole.…
Viivi Luik: „Pildi ilu rikkumise paratamatus”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 381 lk.
„Pildi ilu rikkumise paratamatus” on Viivi Luige kolmas essee- ja artiklikogumik, mis koondab lühemaid ja pikemaid kirjatükke aastatest 1988—2016. Ligikaudu kaks kolmandikku raamatus avaldatust on näinud varem trükivalgust kogumikes „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006), ülejäänu on kaante vahel esimest korda. Tegu pole siiski kogutud, vaid valitud artiklitega.
Kirjutiste iseloom on üsna erinev. Mõne loo (pikkuseks lehekülg või paar) võiks klassifitseerida peaaegu ilukirjanduslikuks miniatuuriks, mõni teine lugu on aga süvenenud käsitlus ühiskondlikel teemadel. Viivi Luik on üldiselt sõnasäästlik, tema kirjutiste keskmine pikkus näib olevat neli kuni viis raamatulehekülge. See…
Eesti online-ajakirjandust lugevad inimesed on ilmselt tähele pannud, et artiklid, mille pealkirjas on mainitud Hitlerit või Stalinit, koguvad alati erakordselt palju kommentaare. Inimesed, kes töötavad ajakirjanduses, teavad, et artiklite enneolematu populaarsus on vaid osa müstilisest fenomenist: kõnealused lood leiavad lugejaid kohe, kui nad keskööl internetti ilmuvad, ja tekstid avastatakse ka rubriikidest, kuhu peldikuseinarahval asjagi ei tohiks olla. Kurjus tõmbab ligi ja edastab oma kutsungeid kõrvaga kuulmatult ja silmaga nähtamatult.
Loomulikult ei taha ma Maimu Bergi süüdistada lugejat kurjaga peibutamises, kuid jutukogu silmatorkav pealkiri „Hitler Mustjalas” polnud kindlasti juhuslik. (Tekib ka kiuslik küsimus, kas raamatu teise…
Mart Kangur: „Liivini lahti”.
„Kirimiri”, 2017. 95 lk.
Mart Kangur jätkab oma kolmandas luulekogus tuntud headuses vanaviisi. Tema loomingu austajatele võib öelda, et raamat väärib lugemist, pole kartust pettuda. Logisevat täitematerjali siin ei ole, kõik tekstid on vahedad. Kui Kanguri loomingut väga süvitsi tunda või siis kõik kogud järjepanu võrdlevalt läbi lugeda, võib küll märgata, et paljud motiivid, kinniskujundid, tehnilised võtted ja ka parafraseerimisobjektid korduvad üha, nii et pole päris tõsi katkend sellest manifestist: „mitte kunagi korrata / või kui siis ainult / erinevat” (lk 6). Kuid eks see tähendabki väljakujunenud käekirja ning igas korduses on midagi tsipake teisiti, ühegi varasematest kogudest…
1., 8., 15., 22. ja 29. aprillil toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis raamatupoe „Utoopia” eestvõttel kirjandusviktoriin.
aprillil olid Tartu linnaraamatukogu Tammelinna harukogus külas raamatu „Ühel teljel ümber planeedi” autorid Kariina Tšursin-Sootla ja Margus Sootla, kes rändasid kolm aastat kahekesi ühel mootorrattal ümber maakera.
aprillil korraldati kirjandusliku teisipäeva raames Tartu Kirjanduse Majas „Utoopia” raamatupoes utoopiline salong „Tartu tüübid”, näidati ka Haralds Elcerise lühifilmi „Matti Miliuse meeletu manifest” (1988). Kõnelesid Rauno Alliksaar ja Siim Lill.
aprilli kirjanduslikul kolmapäeval „Mutant ja päike” kandis samanimelise luulekava Kirjanike Liidu saalis ette Ivar Sild, kes esitles ka oma luulekogusid „Mutant kuurinurgas” ja „Näita mulle päikest”.
aprillil tähistati Põltsamaal Henn-Kaarel Hellati…
Andrei Hvostov: „Šokolaadist prints”.
„Hea Lugu”, 2016. 383 lk.
Paneme kohe alguses mõõtkava paika: Andrei Hvostovi romaan ei ole Thomas Manni „Võlumägi”. See ei ole isegi saksa suurmeistri „Võlumäele” eelnenud printsiromaan „Tema kuninglik kõrgus”, kuigi pärast romaani ühtejutti läbilugemist kerkis pähe just „Võlumägi”. Miks ometi? Aga sellepärast, et meistri enese sõnul tema kavatsetud short story äpardus ja ületas kõik mõistlikud mahupiirid, peatükid aina paisusid ja paisusid, ja kui esimene köide sisaldab neid viis, siis teine ainult kaks. Võib kujutleda mõne distsiplineeritud lugeja kannatusi, kes võtab pähe mitte minna lõunale või WC-sse või mitte jääda magama enne järjekordse peatüki tulemuslikku läbimist.
Hvostovi printsi-raamatuga…
Vaatame kaubakotti ja marjakorvi pandud kraami kogu perega üle. Sellist pudipadi olen ma palju kordi näinud. Hiirelõksud ja pesupulgad ei paku huvi, silmitsen ainult värvipliiatsikarpe, nööpe, paelakerasid, juuksenalle ja… No see kleidiriie — helesinisesse kangasse on otsekui salaja peidetud erkpunaseid kettakesi, mida eemalt pole näha, riide ilus muster tuleb nähtavale ainult lähedalt viiliti vaadates — ostetakse ära esimeses talus, kus isa kotisuu lahti teeb. Ja siin on veel teisegi kleidi jagu riiet, väga ilus rohekas, rohelisel põhjal joonistavad kitsad helevalged sooned väikseid ja natuke suuremaid silmuseid. Ei oskagi öelda, kumb on ilusam; kui antaks käsk kohe…
Olen mõeld sulle kirjutada juba rohkem kui seitsekümmend aastat, mis on möödas meie viimasest südamlikust jutuajamisest, aga ikka on midagi vahele tuld. Sa ehk mäletad seda korda, see võis olla 1945. aastal, kui sa tulid sinna Eduri juukseärisse Riia mäel, kus sa ikka käisid. Mitu poissi istus juba järjekorras, mina koos emaga teiste hulgas. Sa küsisid vaikselt, kes on viimane, ja istusid toolirea otsa pääle ootama. Aga siis sul hakkas vist igav, igatahes küsisid sa järsku: „Noh, poisid, kas te „Kevadet” olete lugenud?” — „Oleme küll!” vastasid poisid nagu ühest suust. Pääle minu, sest mina…
Eesti kirjandusel on head ajad. Eestis kirjutamisel ka. Palgaliste kirjanike mõte ajab nii mõnelgi kodanikul kopsu üle maksa, ehkki loomeinimeste mitmeaastased stipendiumid on olemas enam-vähem kõigis Lääne-Euroopa kultuuriruumides, iseäranis Põhjamaades, kellega me ju muidu nii väga sarnaneda ihkame. Kui meil käib toetusega kaasas peaaegu et kohustus igal aastal raamat avaldada, siis nii mõnigi põhjapoolsetest stipendiumijagajatest rõhutab hoopis seda, et stipendiumisaajatel oleks võimalik oma tööga, kirjutamisega, tegeleda sügavuti ja kirjutada vähem, ent kaalukamat teksti. Sest kõiksugust kohustuse pärast kirjutatud jama on maailm niigi täis. Riigikirjanike pingeid kõrvale jättes on meie kirjandus nüüd peaaegu täiesti vaba ja liigub lobedasti isevoolu teed. Mingit…
Põhjamaa neid On loojak mu armminu Põhjamaa neidjuba hajubettearvamatuse udu jatõelisus kaheks on saanudja avarus ja ajastajakaotavad oma tähendustTeiegi minu lembminu Põhjamaa neidjumaldet kujulõtvub ning kahvatubsündmuste vaatepiiri loob ju vaatenurkmida meil Teiega enam ei olesest on eha mu armminu Põhjamaa neidning kaovad me varjudkaugeneb me sõnade kajame möödumeaga mälestus teestheiastub ikka veelja ehapunas meie ümberminu armminu Põhjamaa neidõitseb tuuli tuulekesiõitsvad kaduviku tuuled Tšuudid Tšuudid oleme veeteede vardjadunede verd pidi kulgejadigipüsijad põlise mäletajadnüüd meie silme ees punavadmagusad marjad nukrusepuul tšuudineiud me hurmavadtule koduleel valvajadvastse elu ilmale kinkijadnüüd hiustesse kauneisse põimivadmagusaid marju nukrusepuult tšuudid me metsade isandadnõiutud mõõgad me jõgedesvana hõbe me järvesügavaisnüüd käärinud mahla rüüpamemagusaist marjust…
Eelmises „Loomingu” numbris ilmunud Maarja Pärtna luuleülevaatesse on sattunud eksitav viga (lk 407). „;paranoia” kirjastuses ilmunud „Kogutud teoste” autoriks on mitte Rein, vaid Raul Velbaum. Palume vabandust!
On luuletajaid ja kirjanikke, kelle tekstid edastavad või loovad meeleolu, kutsudes kaasa elama ja tundma. On neid, kelle tekst on nagu võimas vool, kus sõnamass pöörleb või kihutab hirmuäratava kiirusega edasi, haarates kaasa lugejat, kellel pole enam võimalik sellest voolust kuivale pääseda. Aga on ka neid, kes ei tee ei esimest ega teist, vaid joonistavad näilise kiretusega filigraanset, ülitäpset pilti, mida nähes tekib küsimus, et kuidas ma seda enne ei ole märganud. Küllap oskate tuua kõigi kolme kohta näiteid nii eesti kui maailmakirjandusest. Minu arust on Viivi Luige loomingus nii ühte, teist kui kolmandat. Praegu tahaksin rääkida pigem kolmandast tekstitüübist,…
Rootsis on 2017. aasta kevadtalvel jõudnud ilma teha mitu romaani, ning kuigi osa neist peegeldab kahtlemata suuremal või vähemal määral keerulist (hetke)olukorda maailmas ja kodumaal, ei puudu üheski ka ajatumad jõujooned.Eesti lugejale „Loomingu Raamatukogust” kahe, Anu Saluääre ja Ruth Laidmetsa tõlgitud teosega tuttava Theodor Kallifatidese (snd 1938) raamat „Veel üks elu” („Ännu ett liv”) jutustab sellest, kuidas kirjanik püüdis kirjutamist maha jätta — või siis tundis end sellest mahajäetuna, kui äkitselt ei õnnestunud enam ridagi paberile/ekraanile panna. Kirjanik loobub oma kirjutamistoast Södermalmil, kuhu ta juba aastaid igal hommikul on sõitnud, ja püüab „pensionile minna”. Oma rolli mängivad selles ka ühiskonna…
Me võitleme, joome ja naerame,kuni lõpuks me haihtume põrmuks.Ei kellestki rohkem jää järelekui rajake tähetolmus. Sel’ rajake silma ei hakkagi,kes vaadata täpselt ei oska.Nii näinud on seda vaid vähesed,kes ära ei lasknud end osta. Need Tiit Tarlapi viimaseks jäänud raamatu, 2016. aasta lõpus ilmunud „Rajake tähetolmus” motoks olevad luuleread sobivad ehk kõige paremini iseloomustama ka meest ennast. Meest, kes ei andnud alla. Kel oli midagi öelda, ja ta tegi seda hästi. Ega ta endast palju ei rääkinud, elas vaikselt Sindis ja kirjutas raamatuid. Isegi sõbrana sai teda hinnatud peamiselt ta kirjutatu järgi — peale laheda iroonia ja seikluslikkuse oli tal väga palju…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
