„Ja nüüd võiksite rääkida näiteks oma lapsepõlvemälestustest.”Innustus noore naise näos peaks nakatama ringina tema ümber sätitud gruppi. Aga need kümmekond istuvad oma toolidel krampis ja kammitsetult. Porilane lendab põrinal üle ringisistujate peade ning suundub saali akna poole. Põrin kõlab suures kõledas ruumis võimendatult ja pinge tõstab kokkukutsutute õlad kõrvadeni. „See võiks olla mingi lühike lugu. Midagi, mis teiega lapsepõlves juhtus,” jätkab muretu helerohelises kostüümis ilmutis ringi keskel. „Erika,” teatab südamekujuline kleeps tema rinnal. Särasilm laseb pilgu üle kohalolijate südamesiltide libiseda. Erkroosad küünekesed trummeldavad rinna kõrgusele tõstetud tahvelalust, millel ilutseb Euroopa Sotsiaalfondi logo, selle kõrval paisunud sinimustvalge puri allkirjaga „Eesti tuleviku…
Tõnis Vilu: „Kink psühholoogile”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 85 lk.
Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?
Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile”
Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena… ei saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest kui kellestki kolmandast.
Hando Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)
Tõnis Vilu on viimase nelja-viie aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule viljakamate ja ühtlasi huvitavamate kirjutajate hulka. Alates 2013. aastast on…
Maarja Kangro: „Klaaslaps”.
„Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk.
Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole päris see, või hoopis seltskond, kes on liiga väikekodanlik, siis esikromaanis „Klaaslaps” on päästmatult valesti sootuks tõsisemad, et mitte öelda elusamad asjad. Peategelase kauaoodatud ja -katsetatud rasedus tuleb katkestada, sest lapsel puuduvad koljuluud ja lootevesi uhub tema aju minema. Kõige selle taustal reisib see peategelane pidevalt ringi, külastab kirjandusfestivale ja loomemaju nii Euroopas kui Ameerikas, käib Ukrainas eesti luulest rääkimas ja teeb kõike seda, mida Kangro autorilähedased minategelased ikka on…
Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”.
„Tuum”, 2016. 71 lk.
Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha” (lk 7)? Ja järgnevaski ei peljata sama tuhme argielu registreeringuid („Tramm seisis keset pimenevat õhtut. Juht luges lehte. Paar minutit väljumiseni. Trammil uksed pärani lahti. Inimesed istuvad sees”, lk 8), millele esmapilgul ei anta ka suuremat kunstilist ülevust või kujundilist väärtust ja millesse on vaid põgusalt põimitud ümbritseva niisama vaatlemisest tekkinud erksamaid, sügavamaid tõdemusi („polegi vist varem märganud, et tuul ja valgus nii seotud on”, lk 10). Ega muud, kui…
Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.„Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused. Võib-olla põhjendamatult suured, kuid Märka ise on selleks alust andnud, luues teadlikult või teadmatult legendi Veiko Märkast, ja see ületab mastaapsuselt päris Veiko Märkat.Märka päriselt ja legend temast võiksidki kõige paremini kokku kõlada autobiograafilises vormis, et Märka talendi austajad või sellesse külmalt suhtuvad lugejad saaksid kaks ja kaks kokku panna, jõudmaks viimaks ometi selgusele, kes…
märtsi kirjanduslikul kolmapäeval „Nominendid musta laega saalis” kõnelesid ja lugesid Eesti Kultuurkapitali proosa- ja luuleauhinna nominendid Vladislav Koržets, Maimu Berg, Jüri Kolk, Mait Vaik ja Silvia Urgas. Õhtut juhtis Kaupo Meiel.
märtsil toimus Tartu linnaraamatukogus raamatu- ja meenutusõhtu, mille keskmes oli Ago Pärtelpoja raamat „Laine Peep: direktriss” („Hea Lugu”).
märtsil anti Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel üle Friedebert Tuglase novelliauhind Mudlumile (Made Luigale) novelli „Ilma alguseta, ilma lõputa” eest (proosakogust „Linnu silmad”) ja Urmas Vadile novelli „Auhind” eest („Vikerkaar” 2016, nr 4/5).
märtsil toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek, kus tehti kokkuvõtteid 2016. aastal ilmunud lasteraamatutest. Ettekandega esinesid Jaanika…
Ilukirjanduse tõlkijate seast on lahkunud üks teenekamaid ja staažikamaid. 2016. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna kandidaatidest kolm olid Hiiumaalt, nende hulgas ka Virve Krimm, kes kahjuks ei jõudnud pidupäeva ära oodata. Tuli lahkuda oma unistuste kodust Käina vallas. Virve Krimm sündis Järvamaal Lehtse vallas, käis Läpi ja Lehtse koolis ning lõpetas Kehra keskkooli 1956. aastal. 1965 lõpetas ta eesti filoloogina Tartu ülikooli. Pärast kolme kohustuslikku tööaastat Tallinna tehnilise erikutsekooli eesti keele ja kirjanduse ning inglise keele õpetajana tõlkis ta aastail 1965—1973 ENSV Ministrite Nõukogu määrusi ja jäi juba 1973. aastal vabakutseliseks tõlkijaks. Kataloogist ESTER võib leida üle 80 nimetuse ilukirjandustõlkeid inglise…
Mudlumi esimesed jutud ilmusid 2010. aastal kultuuriblogis ZA/UM ja viimase paari aasta jooksul on ta avaldanud kolm proosaraamatut: esimene jutukogu „Tõsine inimene” (ZA/UM) ilmus 2014, sellele järgnesid burleskne jutustus „Ilus Elviira” (EKSA, 2015) ja jutukogu „Linnu silmad” (EKSA, 2016). Mudlum on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Eesti Kunstiakadeemias; kirjanduskriitikat kirjutab ta Made Luiga nime all.
CAROLINA PIHELGAS: Kes on Mudlum? Ja kust ta sellise nime sai?
MUDLUM: Kuna ma olen sellele küsimusele vastanud pea iga kord, kui minult üldse midagi on küsitud, siis ma püüaksin nüüd vastata kuidagi universaalsemalt. Näiteks vastuküsimusega. Miks on sinu nimi Carolina? Kas inimese nimi saab olla võti tema…
Tomas Tranströmeri ja Lars Gustafssoni järel on jälle lahkunud üks rootsi kirjanduse võrratu sõnaga Meister, 78-aastane Torgny Lindgren (16. VI 1938—16. III 2017).Ehkki olen temaga ainult korra põgusalt kohtunud, on tema mõju mulle olnud suur, vahest isegi tema tõttu sai minust tõlkija.Oli aasta 1987, kui „Loomingu Raamatukogus” ilmus Ülev Aaloe tõlkes romaan „Mao tee kalju peal”. Ehkki Torgny Lindgren oli luuletajana debüteerinud juba 1965. aastal ja esimene romaan „Muud küsimused” avaldati 1973. aastal, sai „Mao teest” tema läbimurdeteos. Seal leidis ta oma kordumatu stiili ja teema, lapsepõlvemaa karmis Västerbottenis, kus tegelikkus ja väljamõeldis tema loomingus lootusetult sassi läksid. Kui Lindgreni…
Loe mindI loe mindnagu luuletustloe kiirustamatahäälda iga silp väljatunne iga sõna keelelkaalu iga lause-liikme raskustja püüa tuumani jõudasa ju tahad aru saadavõibki mitut moodikirjavahe-märke võib jätta siia ja sinnakokku ja lahku võib kirjutada üsna meelevaldseltlõplikud tähendused selguvad ükskord hiljem loe mindoma temposminu temposmängi hüüdsõnadeonomatopoeesiakajade ja pausidegaloe mind II loe mindnagu miniatuurima teansee võib olla veidi ühekülgneja saab liiga kiiresti läbiloeikka III loe mindnagu novellisee pole ehk kakuigi palju pikemaga selles on kihteseda saab koorida naguriideid seljastpalavas toas ja selles on hämarustpooltoonevaikustloe mind IV loe mind nagu romaanikahesaja viiekümne leheküljelistsest sellised on kõige paremadpikemates on liiga palju sõnu ja lühemad jällelõhuvad žanripiirekuigi kokkuvõttes on lühem ikka paremselles oleme ühel meelel loe mindnagu…
Kiusatusi on õige mitmelaadseid. Tänapäeval räägitakse ennekõike kiusatustest, mis seostuvad toitumisega — maitseelamus näib olevat üks praeguse aja suurimaid ahvatlejaid. Kuid muidugi on kiusatuseks ka uued riided ning muu tarbimise ja kehaga seostuv atribuutika. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib kiusatust kui „tugevat tahtmist, iha teha midagi lubamatut, sobimatut v. mittearukat”.Võib-olla — olles ajavaimust kantud — tuli mulle seepärast üllatusena, kui ühel päeval sain aru, et Tammsaare loomingu mõningad võtmeprobleemid on just kiusatusega seotud. Õieti kaldus mõte sellele siis, kui „Tõe ja õiguse” aasta raames (mullu möödus romaani esimese osa ilmumisest 90 aastat) Urmas Lennukiga Rakvere raamatukogus huvilistele Tammsaarest rääkisime. Ühel…
Mathura: „Jääminek”.„Allikaäärne”, 2016. 94 lk. Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „…nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea, et sel polegi tähtsust, mida sa räägid, loeb ainult see, mis häälel sa midagi ütled, kas sa räägid rõõmuga.” (Lk 70.)Tuntud luuletaja esimene pikkadesse ridadesse laotud teos, mida autor ise nimetab mitte proosaks, vaid pikaleveninud luuletuseks, inspireeritud Kasari jõe luhast, on teeninud päris rohkelt tähelepanu. Joonas Hellerma intervjuud autoriga nii ETV „Plekktrummi” saates kui ka…
Lembit Kurvits tahtis olla tõeline poeet. Astuda meie ette saja-aastasest igavikust otsekui meie päevade Juhan Liiv. Rebida rinnast põleva südame ja näidata sellega just nagu tõrvikuga teed. Ta oli mees, kes ei hoolinud kuulsusest ega rikkusest. Ta tahtis olla romantikute käilakuju, aga temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister. Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus „Väike-Kamari õhtud” on kõik võetud elust: loodus, isiku- ja kohanimed. Ent vaid Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis lähevad siiani paljudele hinge. Ja järgmistes teostes „Tühermaa” (1986), „Armastuseta” (1990), „Meie ühine vend armastus” (1991), „Taevaskojalapsed” (1993), „Matle laul. Pühendatud tütrele” (1994), „Vanad Soome saapad”…
Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.
Miks tema? Sest kui me ringi vaatame, ega keegi teine ka ei ütle ega hüüa. Miks siis just Poobsilt seda oodata, kui teised on vait? Aga selles asigi, et on hiiglama vahe, kas vait on nemad või Poobs. Sest nonde teiste vaikimine — ükskõik, kas selle põhjustab tuimus või argus, ükskõiksus või müüdavus — on mõistagi taunitav, aga siiski…
HR SELLER: Noh?
HR BROKOLI: Nojah.
HR SELLER: Milles siis põhiküsimus seisneb?
HR BROKOLI: Nagu alati massis ja energias. Mida on eesti proosas rohkem, kas massi või energiat, ja kas massi jäävus kehtib ja kas energia jäävus kehtib? Põhimõtteliselt on kõik taandatav füüsikale ja lugeja personaalsele vastupanu- ja kandevõimele. Massi poolest, mu hea härra Seller, on olukord läinud hullemaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju.
HR SELLER: Ja see tähendab, et olukord on läinud hullemaks?
HR BROKOLI: Las ma sõnastan selle ümber. Massi poolest on olukord läinud paremaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju. Sisuliselt on tegemist…
Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.
Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest tuleb tunnistada, et Kalle Käsperi looming oli seni minust miskipärast mööda libisenud. Pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale. See nali võib raskendada raamatu teekonda võimalike tänulike lugejateni, kes kergemat kraami otsides märksõnast „filosoofia” hirmunult eemale põrkavad. Tegelikult on raamatu selgrooks põnevas-puändikas vormis esitatud armu- ja suhtedraamad.…
Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii kirjasõnas kui esinedes, tunnetada sõna maagilist jõudu ja sellega mängida.
„Soekülm” on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele. Pikemad narratiivsed tekstid vahelduvad haikulaadsete lühiluuletustega. Riismaa trikitab lugejaga, nii et esmapilgul tekib mulje lihvitud haikudest, ent kui asuda silpide arvu kokku lööma, leiame sealt kõikvõimalikke muid kombinatsioone peale klassikalise 5—7—5 skeemi. Parim…
Vabandust, see uks,
see trepp, see põrandalaud —
ma ei teadnudki,
kui palju hääli elab
ses vanas mereäärses majas.
Vabandust, ma tõesti
ei tahtnud hirmutada,
ma tahtsin lihtsalt
vaadata, et kuidas lapsed,
tahtsin kohendada tekke.
Aga mu käed ei haara, haaku,
linane riie libiseb läbi luude.
Kuu muigab, põletab
läbi värviliste klaaside,
aga varju minust ju
enam ei lange.
Kass vaatab viltu tõtt,
ei näu, ei nurru,
ei tunne mind ära.
Keegi ei mänginud minuga
Keegi ei mänginud minuga.
Ema ohkas, kui koju tulin.
Ja söögisaali tühjenedes,
kui lollgi lahkuda taipas,
jooksin ma alla nimeta jõe äärde
ja karjusin kärestikku
ümberlõigatud ja -riimitud ridu
Burtoni „Melanhoolia anatoomiast”.
Ning kõiki su kolme nime.
Keegi ei mänginud minuga.
Harva kui kakelda raatsiti.
Ja ega see hästi ei lõppenud:
mu malmist mänguasjad…
1. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval vestlesid Tallinnas Kirjanike Liidu saalis Aare Pilv, Rein Raud ja Mihhail Lotman. Esitleti Tallinna Ülikooli kirjastuse uue sarja „Bibliotheca Artis Poeticae” teoseid: Martin Opitz „Raamat saksa luulekunstist” ja Sergei Zavjalov „Ars Poetica”. 3. veebruaril oli Nõmmel Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni 128. sünniaastapäevale pühendatud murdeluule hommik. Esines näitleja Margus Tabor, kes kõneles hiiu keelest ja meelest. 3. veebruaril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas III üleriigilise täiskasvanutele mõeldud Koidula etluskonkursi eelvoor, mille võitis Häniläne. 6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis „Loomingu Raamatukogu” ajaloole pühendatud näitus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu kogudest. Kõnelesid näituse koostajad Vilve Asmer…
Arno Oja: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989—2016”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 363 lk.
Äsja Eesti Kirjanike Liitu vastu võetud Arno Oja on staažikas kriitik, vahepealsele lüngale vaatamata tegelikult meie ajal üks järjekindlamaid kriitikale pühendunuid. Esimese arvustuse pealkirjaga „Vikerkaarekurbus” avaldas Oja juba 1972. aastal „Keeles ja Kirjanduses” (nr 8) ja kirjutatud oli see muidugi Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest” (1971) kohta. 22-aastasele noormehele oli see igatahes väärikas debüüt mainekas ajakirjas ja seda ei maksa häbeneda praegugi. Aga kõik raamatusse ei mahu ja mõnest teisest ajaleheveergudele ununenust kättesaadavam on see niikuinii. Üht hilisemat arutlust tahaks aga kohe korrigeerida. Praeguseks hetkeks viimasena trükki jõudnud…
Trump on äsja inaugureeritud Ameerika Ühendriikide presidendiks, uue juhtkonna sõnavõtud kuulutavad ette vaikivat ajastut ja faktide väänamist, Ameerika naised on korraldanud ajaloo suurima meeleavalduse, Türgi vanglates on rekordarv ajakirjanikke, Lähis-Ida ei jää palju maha, sõnavabadust üritatakse piirata Euroopas, rääkimata Venemaast ja selle lähinaabritest. Kui vaba on selles valguses meie väljendusvabadus? Ja mida selle kaitsmiseks ette võetakse? Eesti on õnneks selle Euroopa osa, kus kõik võivad veel vabalt kirjutada ja rääkida, nii et Eesti PEN-i põhitegevus on olnud nõukogudeaegsest keelatud kirjandusest kõnelemine. Samuti oleme juba mitu aastat tegelnud eelkõige Euroopa tõlkekirjanduse tutvustamisega kirjanduskohvikute üritustel. Neid on nelja aasta jooksul korraldatud üle…
Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha vunki juurde saanud: irooniamaigulistest, vaimukassoojadest ja pea alati oskuslikult puänteeritud tekstidest tundub olevat kogusse jõudnud küll vaid tihedalt sõelutud paremik, kuid seda lihvituma mulje raamat jätab.Kuigi üksikute tekstide puhul (näiteks „Elu halvim soeng”, lk 6; „Reisipalavik”, lk 7) on aeg ja ruum äratuntavamalt määratletud, ei meenuta kogu tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ei näi…
Soome olulisim proosaauhind Finlandia läks 2016. aastal mõneti üllatuslikult, ent samavõrd sümboolselt esikromaanile: selle sai teatri- ja luuletajataustaga Jukka Viikilä mullu kevadel ilmunud romaani eest „Akvarellid Engeli linnast” („Akvarelleja Engelin kaupungista”, kirjastus „Gummerus”). Kuna Soome ajakirjanduses on kõneldud lausa kõikide aegade parimast raamatuaastast, on ainuüksi auhinna lõppvalikusse pääsemine esikromaanile suur tunnustus. „Tänavu ei piisanud sellest, et raamat oleks hea. See pidi olema hiilgav,” kommenteeris üks eelžürii liige viis kuud kestnud lugemismaratoni, mille vältel tuli tutvuda umbes 150 teosega. Sümboolseks võib just selle raamatu pärgamise juures pidada aga seda, et Soome juubeliaasta künnisel saab nii suure tähelepanu osaliseks raamat, mille üheks…
Kes tegelikult neid asju enam täpselt mäletab, kuid üks on selgemast selgem — midagi oli, ja kui midagi oli, siis seda enam olematuks ei tee. Tookordne, meie eelmise sajandi seitsmekümnendate sõpruskond on tänaseks lagunenud, laiali läinud, kanda kinnitanud eri maailmajagudes ja maades või viibib hoopistükkis teispoolsuses. Üks meist — Vivian oli ta nimi — suri juba nõukaajal, kõige viimati oli nähtud teda Pariisis mustanahalise boyfriend’iga, kuid seejärel levisid segasevõitu kuulujutud tema õudustäratavast mõrvast. Mõned meist on siiski elanud tänaseni, kes komberdab omil jalul, kes veereb ratastoolis ja need, kelle nimi on enam-vähem tuntuks saanud, higistavad mälestusteraamatuid kirjutada. Ent sel ajal,…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
