Kõik meie peres on alati lugenud. Ema, vanaema, vanaisa, vend. Üks mõnusamaid asju oli enne magamajäämist kuulata, kuidas ema mulle ja vennale ette loeb – selleta võis unest vaid unistada. Menüüs oli klassika: Annie M. G. Schmidti „Jip ja Janneke” ja „Viplala”, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Röövlitütar Ronja”, Aino Perviku „Kunksmoor” jne. Paar aastat tagasi leidsin vanaema juurest sellesama valge „Jipi ja Jannekese” tellise. Olid vaesekesel kaaned õmblustest lahti, mõni leht kortsus, mõni veidi rebenenud – see raamat on sõna otseses mõttes ribadeks armastatud.
Hakkasime vennaga mõlemad vara lugema. Ema on rääkinud, kuidas lugesin kuueaastaselt lasteaias teistele H. C. Anderseni „Väikest merineitsit”…
Näitekirjanduse duaalne loomus, samaaegne kuulumine nii teatri- kui ka kirjandusväljale, on sajanditeülene keerdsõlm, mis jääb usutavasti püsima igavesti, ehkki on võimalik võrrelda nende väljade lähenemist, põkkumist või iseseisvumist eri epohhidel. Ilmne on, et teatri(etendus)kunstide vallas jääb alles ka see suund, mis tarvitab oma esmase impulsina varem valmis kirjutatud teksti. Ilmne on, et endiselt arvatakse mõned neist sobivaks ka ära trükkida või siis hakkavad nad ringlema muude andmekandjate (käsikirjad, digifailid jne) abil, mis nihutab need tekstid automaatselt kirjanduse valdkonda. Ent niisama ilmne on, et mitte iga esituskunsti valda kuuluva teose tekstiline baas ei pretendeeri olema kirjandusfakt.
Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.
Mul kodus peaaegu ei ole kohta, kus poleks raamatuvirnu… Köök on! S.t köögis pole lademeis-hunnikuis raamatuid miskipärast igal pool. Ülejäänud kodu on nagu mingi labürint või kanjon, millele saaks läheneda geokronoloogiliselt. Kunagi Mati Hindil külas olles ma adusin järsku, et mu mõtlemisviis on „õige”, ka tema töötoas olid raamatud n-ö õiges kohas, lademeis ja hunnikuis. Muidugi olid Matil asjad paremini paigas kui mul, aga fakt on see, et keegi teine ei saaks neid virnu ümber organiseerida või ilusti kuskile ära laduda, kaotamata täielikult mu „süsteemi”, sest just see teatav geokronoloogia tingib võimaluse mõttelõnga või protsessi taastamiseks, mis võib mingil hetkel…
Alati on võimalik juhus, ütles Mati Unt.
2022. aasta juunikuus õnnestus Mati Undi muuseumil hea juhuse tahtel saada enda hoole alla Mati Undi Kadrioru korteri pööningul asunud arhiiv. Raamatute, fotode, kassikujude kollektsiooni, mõningate riiete ja dokumentidega koos saabusid ka kaks sahtliboksi, tulvil mitmesuguseid väljatrükke, koopiaid artiklitest, raamatutest jne. Minu pilk haaras esimesena sahtlit, millele oli veekindla markeriga peale kirjutatud märksõna „Hüsteeria”. Kas võiks ette kujutada midagi matiundilikumat?
Üks juhus oli veel. Samal ajal, kui tegelesin artikli kirjutamiseks „hüsteeria”-sahtli uurimisega, ilmus Kivisildnikul päevakommentaar „Lapsed sünnivad armastusest”. Seal oli ühtäkki lõik: „Hüsteeritsemine ei muuda olukorda paremaks, pealegi on eesti kõigi aegade meister kunstilises hüsteeritsemises…
„Tõe ja õiguse” teine osa on arutluste raamat. Siin arutatakse rahvuse, kultuuri, religiooni, filosoofia, teaduse ja poliitika teemadel; esile tõuseb rida küsimusi, mis olid XIX sajandi vahetusel eriti särisevad ja erutavad. Põrkuvad konservatiivsed ja liberaalsed, sotsialistlikud, natsionalistlikud ja internatsionalistlikud, suurrahvuslikud, etnotsentrilised, evolutsionistlikud, saientistlikud, teistlikud, panteistlikud, agnostilised ja ateistlikud seisukohad, mis tihti arendatakse hüperboolsete äärmusteni, nõnda et romaani võib lugeda kui filosoofilist komöödiat. Niisugune maailmavaadete virvarr on eesti kirjanduses ainulaadne ja mõjub suurejooneliselt ka selliste teoste kõrval nagu Thomas Manni „Võlumägi” või Franz Kafka „Protsess”, mis on tuntud äärmusteni viidud arutluste poolest.
Tammsaare romaani peamine arhitekst on kahtlemata arenguromaan. Selle peale on…
Lugemine on viimasel ajal muutunud raskeks. Pärast kõiki neid lugematuid õudusi, mida olen viimastel nädalatel (kirjutan seda novembris 2023) sotsiaalmeedias näinud, pole olnud just väga palju hetki, mil oleksin suutnud keskenduda ja süveneda raamatutesse ja lugemisse. Sest mis ma neist loen, kui nägin just, kuidas surnuks pommitatud naise üsast üritatakse välja lõigata veel elusat last ja teda päästa; kuidas isa, kelle lapsed on tükkideks pommitatud, hoiab neid nüüd kahes käes kilekottidesse kokku topituna, samal ajal šokist naerdes; kuidas vaevu kõndima ja rääkima õppinud lapsed kontrollimatult värisevad ja hullumeelselt rappuvad pärast järjekordset pommitamist. Lugemine tundub olevat praegu viimane asi, sest raamatud…
Päris kindlasti on raamatud minu elus väga olulised asjad. Ütleksin isegi nii, et asjad ongi väga olulised. Üldiselt on ju kombeks eesti intellektuaalide hulgas rõhutada inimsuhteid ja suhtuda kõigesse materiaalsesse avalikult pigem põlgusega. Tuletaksin siin meelde aga Toomas Liivi suurepärast luuletust „Rahas peitub õnn”, kus ta rõhutab just aususe primaarsust sellistes küsimustes. Tegelikult on ju esemed tihti vanemad ja targemad kui inimesed, paljud asjad meie kõrval on olnud olemas enne meie sündi ja jäävad ka pärast meie surma maailma alles, neisse on salvestatud palju erilisi emotsioone ja olukordi. Sellisel seisukohal on ka üks mulle olulisemaid mõtlejaid ja loojaid, tšehhi sürrealistlik…
Oma esimest juubelit tähistava Maarja Kangro proosalooming mõjub jõuliselt. Tema novellides tegutsevad nii-öelda tugevad naised, kes ei lase maailmal enesele pähe istuda. „[R]ahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas” – nii kirjeldatakse tema…
Maarja Kangro luule on olnud mu salaarmastus juba päris pikka aega. Ja mitte ainult Kangro enda luule, sügava jälje on jätnud ka mitmed tema tõlked. Näiteks Hans Magnus Enzensbergeri „Titanicu põhjaminekut” olen lugenud oma kümmekond korda. Võimas värk!
EVE PORMEISTER: Kas ja mil määral on lihtsal, heliseval sõnal, mida te maailma pimedas põhjas otsite, kokkupuutepunkte Hermann Hesse „Suure Ühega”, transtsendentse ürgheliga, kogu universumi ürgallikaga?
DORIS KAREVA: Kindlasti on siin ühisosa. Ma ei tea aga, mil määral on see kogemus universaalne – kas nagu Schumanni resonants?
E. P.: Kas ma mõistan teid õigesti, et koos veel rikkumata sõnaga otsite ühtlasi n-ö universumi koodi?
D. K.: Huvitav mõte. Universumi kood on loomulikult ülimalt põnev, aga selle otsimise jätan pigem teadlastele. Kunagi panin kirja: „Jumal juhtub. // Liblikatiival / maailma hieroglüüf.”
E. P.: On see mõeldav, et muusikas väljendub universumi kood kõige selgemal kujul?
D. K.:…
Kõhklev, kohkuv või lootusrikas äratundmine, et elu on unenägu, millest saab või tuleb ärgata, on aeg-ajalt tabanud igaüht. Mõnikord on see mõte viimne õlekõrs, millest haaratakse väljapääsmatus olukorras, lootes, et virgumine ebameeldivused hoobilt kustutaks. Mõnikord aitab see meil ümbritsevast kõrgemale tõusta ning näha iseenda ja teiste tegemisi uue pilguga. See võib pakkuda usulist lohtu või äratada skeptilisi kahtlusi selles, kas üldse milleski on võimalik kindel olla. Herakleitos pidas inimeste enamuse elu uinakuks ja Pindaros nimetas inimest varju unenäoks. Moodne filosoofia algas Descartes’i unenäoargumendist, mis pani meelte usaldusväärsuse kahtluse alla.
Maailmakirjanduses on „elu kui unenäo” motiivil oma kõrge ja madal kuju. Esimese…
Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu.
HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli…
Pärast kirjandusteaduse magistriõpinguid tundsin, et mu lugemisvalikud on muutumas. Ilukirjandus tekitab minus viimasel ajal mitmes mõttes allergilist reaktsiooni, kuna seostub eelkõige narkomaanile omase eskapismiga maailma probleemide ees – ja see on kirjutaja enesearengu sügavalt subjektiivne faas. Mind huvitab lugemisvalikut tehes eelkõige see, kuidas jõuda mingi konkreetse tasandi eksistentsiaalse essentsini kõige vahetumat, mitte kunstiliselt filigraanset teed pidi. Tuleb tunnistada, et selleni viis mind etnograafiline, eeskätt autoetnograafiline kirjandus ja ma igatsen antropoloogialoenguid. Olen need huvid viimastel aastatel kirjutatu, loetu ja õpitu taustal suutnud asendada psühhoanalüütilise vaatega, mille metoodilisus saadab mind inimeste suhetest ja kogemustest mõtlemisel igapäevaselt.
Kirjanduse terapeutiline efekt on peamine, millest lähtuvalt…
Aja kulg kipub vähendama mitte ainult keha, vaid ka vaimu plastilisust. Kruusa Kalju leiab „Mu koorikloomaaastates”, et „pääsmaks vaakumist on mul vaja paakumist”. Sageli aga pahtub nahk luuni välja, kindlas linnas ja varjupaigas ei liigu miski.
Ma ei tea, mida ma loen. Kui keegi küsib, siis ei tule tavaliselt midagi pähe. Mul on olnud mitu lugemispäevikut, igas üks sissekanne või kaks. Lugemispäeviku pidamine on raamatupidaja töö selle sõna otseses tähenduses. Mina ei ole raamatupidaja. Neidki ridu kirjutades tahan hakata vingerdama, küsida tähenduse kohta: mis see tähendab, et „kirjanik loeb”. „Kirjanik läheb arvesse”? Või veel pretensioonikamalt: „Võetagu kirjanikku arvesse”? Kas kirjanik loeb enda ette, või loeb ta teistele ette? Või loeb hoopis tekst kirjanikku? Ka see on täiesti realistlik võimalus.
Olgu, kirjanik loeb. Aga kõik loevad aeg-ajalt midagi. Küsima peaks siis, mismoodi just kirjanik loeb. Või ka: mida…
Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib.
Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma.
Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin valinud, enam…
„Kuidas ometi jätta kangelane heroiseerimata?” Mõtlen nii, kui leian postkastist Loomingu toimetaja Toomas Haugi kirja ettepanekuga, et meenutaksin varalahkunud kirjanikku ja sõpra Vahur Afanasjevit. See küsimus jääb mind painama mitmeks kuuks.
Olime tõesti head sõbrad, suhtlesime tihti. Selliseid andekaid sõpru oli mul Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) aegadest veel teisigi, kuid Vahur oli tõstetud erilisse aupaistesse, ta on ikkagi Tammsaare mastaapi suure Eesti romaani autor. Kuidas läheneda piisava aupaklikkusega?
Juba kuu aja pärast löön kangelase-ideele käega ja otsustan, et kirjutan sellest, kes oli Vahur minu jaoks: üldsegi mitte kangelane, isegi mitte niivõrd rahvakirjanik või populaarne kirjanik, vaid üks meie tollasest NAK-i kambast,…
Eks me ole ikka kõik lugejad, loeb nii see, kelle nime ette pannakse teinekord tiitel kirjanik, kui ka see, kelle nime ees seda tiitlit pole. Kirjanik sa võid olla, lugeja vist pead olema. Lugemist alustasin nelja-aastaselt, sest keegi mulle enam ette lugeda ei jõudnud. Siis ma veel midagi kirjutanud ei olnud. Esimese kirjatüki, läkituse haiglast vanematele, keda minu juurde ei lastud, kirjutasin olude sunnil – tahtsin nii väga ema ja isaga suhelda. Kirjutada ma ei osanud, aga püüdsin matkida raamatutes nähtud tähti, enamasti see ka õnnestus. Sõnavahesid kasutada ei taibanud, kõige suuremat muret tegi S-täht.
Mingil ajal hakkasin raamatute mõjul unenägusid…
Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima, lugemine läks väga vaevaliselt, kirjutamine veelgi hullemini ja kogu kool oli jube vastik koht, nii et ma olen ka enamiku juhtumisi ja inimesi sellest koolist ära unustanud. Senimaani tuleb keegi minu juurde ja teeb juttu ja räägib, et käisime ühel ajal koolis, kas sa mind…
Sõda Ukrainas algas 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa tungis Krimmi, sama aasta kevadel okupeeris Venemaa osaliselt ka Donetski ja Luhanski oblastid. Ukraina alustas alade deokupeerimiseks terrorismivastast operatsiooni (ATO). Sellest ajast saati on sõda ukrainlasi mõjutanud otseselt ja kaudselt, saanud nende igapäeva osaks.
Toon mõned näited. 2022. aasta kevadel esines festivalil HeadRead luuletaja Ija Kiva (sünd. 1984), kes pidi 2014. aasta suvel põgenema Donetskist Kõjivisse. Donetskis oli ta sündinud, üles kasvanud ning lõpetanud ülikooli – ehk siis oli ta sunnitud maha jätma kogu senise elu.
Lvivis sündinud ja muusikalise hariduse saanud Vassõl Slipak (sünd. 1974) oli Pariisi Rahvusooperi solist, ainulaadne bariton, kes liitus…
Tiit Hennoste on ehk enam kui keegi teine eesti kirjanduse ja kultuuri uurijatest püstitanud järjekindlalt küsimust selle kirjanduse modernsusest. See modernsuse-küsimus pärib eesti kirjanduse Euroopasse ja laiemasse maailma kuulumise järele. Kuidas me selle tegeliku või kujuteldava Euroopa või maailmaga suhestume, missugune on seal meie koht, kelle läheduses see koht paikneb ja kas me oleme eestlastena neile ikka võrdsed partnerid, kes teevad tõelist omanäolist maailmakultuuri? Hennoste järelepärimiskirg lähtub filosoofiliste küsimuste ringist, mille juured viivad vähemalt valgustusaega. Selle probleemideringi juhtküsimuse võiks sõnastada järgnevalt: mida tähendavad XXI sajandi alguses ühe kultuuri jaoks autentsus ja autonoomsus? Olen Hennoste vaatenurka modernismile paaris kirjutises juba puudutanud.…
Ma tutvusin Andrei Hvostoviga omajagu kurioossetel asjaoludel. Oli vist september 2010, Kadrioru raamatulaat. Müüsin Eesti venekeelsete kirjanike raamatuid. Leti juurde tuli Andrei, uuris kaupa ja küsis: „Kas sina oled Filimonov?”
„Ma olen Igor Kotjuh, mitte Filimonov,” vastasin. Kuid Andrei oli endas kindel: „Ma tean, et sa oled Kotjuh, kuid oled ühtlasi Filimonov, see on su autorinimi.”
Selgitasin kannatlikult, et see pole nii, ning peagi sai Andrei selles ise veenduda. Tutvustasin Hvostovi ja Filimonovit omavahel, neist said head sõbrad ning 2013. aastal oli just Filimonov see, kes tõlkis „Sillamäe passiooni” vene keelde.
Olen jälginud Andrei Hvostovi esinemisi Metsaülikoolis Käärikul ja tõlkijate…
Huvitav mõtiskleda, kas need, kes on kirjanikud, loevad kuidagi teisiti kui need, kes ei ole kirjanikud. Ehk teistpidi öeldes: kas on olemas mingi eriline lugemisviis, mille harrastajaid vaadeldes julgeks oletada, et tegemist on kirjanikega või siis kellegagi, kellel vähemalt üks määrav eeldus kirjanikuks saada – see, et nad loevad nagu kirjanikud.
Analüütilise filosoofia algelise adeptina kipuks muidugi kõigepealt küsima: kellest-millest me ülepea räägime? Kes on kirjanik? Mida see sõna tähendab, keda tähistab?
(Meenub, et tihti on meenunud Jevgeni Švarts, kes olevat ikka tagasi ajanud, kui teda kirjanikuks nimetati. Ta öelnud, et kirjanik tema meelest tähendab hea inimene, aga tema, ennast tundes, ei…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Autor/allikas: Sven-Sander Paas
Foto: Kris Moor
Foto: Kris Moor
Foto: Ain Protsin
Foto: ERR
Foto: Siim Lõvi/ERR
Foto: Mana Kaasik
Autor/allikas: ERR
Foto: Wikipedia
Foto: Ülo Josing/ERR
Foto: Wikimedia Commons
Foto: Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Foto: Mare Sabolotny
Foto: Eiko Lainjärve
Foto: Priit Mürk/ERR
Foto: Kris Moor
Foto: ERR
Foto: Harri Rospu