Marko Kompus: „Laboratoorium”.
„Unenoppija”, 2016. 64 lk.
Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž ligineb juba kahele aastakümnele, on Kompuse looming kujunenud pigem perifeeriaid peilivate tekstifriikide vaimurõõmuks, mis võib n-ö hariliku inimese (kes tahaks kangesti teada, et mida kõik „tähendab”) panna õlgu kehitama või sootuks eemale hirmutada. Ometi võiks Kompuse luulele tormi joosta just see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele. Üks raamatutäis kummastavat ja hüpnootilist sõnakunsti oleks kokkujooksnud (t)ajuaparaadi õlitamiseks tunduvalt tervislikum, soodsam, kodumaisem ning edasiviivam valik kui kõik meditatsioonilaagrid, kolmanda…
„Loomingu Raamatukogu” ilmuma hakates olin 15-aastane üsna kirjandushuviline koolipoiss, kelle kõrvu ulatus ka üht-teist toonase kirjanduselu organisatsioonilisest poolest. Arvan mäletavat, et LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. Kui see oli nõnda, siis on Remmelgas jätnud kodumaa ellu kaks kustutamatut jälge: „Vahva sõdur Švejki” tõlke ja „Loomingu Raamatukogu”. Igatahes mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui „Loomingu Raamatukogu” ja…
Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab see emotsionaalselt (lõpuks ka füüsiliselt) vägivaldse lähisuhte läbimõtlemist, kuid ühtlasi vaadatakse tagasi peategelase segasevõitu lapsepõlvele ja antakse mõista, et üleüldse tunneb ta end üpris pidetuna.
Niisugune üldsõnaline kirjeldus on ilukirjandusliku teksti iseloomust ettekujutuse saamisel alati võrdlemisi tühise väärtusega. Pargi puhul kehtib see aga võib-olla enamgi kui keskeltläbi. Tema tuntumaid teoseid, romaan „Lõks lõpmatuses” (2003), on menukas küllap just seetõttu, et kombineerib haarava põnevikusüžee keeleliselt hea ja täpse väljenduse ning tundliku nüansitajuga.…
Mudlum: „Linnu silmad”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.
Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb küllap tema ainsaks raamatuks. Nagu Emily Brontële „Vihurimäe” või Käsu Hansule tema kaebelaul. Ent Mudlumist ei saanud eesti kirjanduse ühe-hiti-imet, ja praegu tundub imelik, et nii mõeldigi. Juba aasta hiljem ilmus romaan „Ilus Elviira” ja 2016. aasta oktoobris taas uus proosapõimik — „Linnu silmad”.
Loomulikult pole õige Mudlumi kohta öelda, et „ilmus välja ei kusagilt”. Mudlum…
detsembril 2016 suri Bostoni lähedal Readingi hooldekodus üks Ameerika eestlaskonna värvikamaid esindajaid 1960.—1980. aastail, kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets.
Paul Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas, noorpõlve veetis ta kolmes kodus Nõmmel, õppis 1932—1936 Nõmme algkoolis ja 1936—1943 sealses gümnaasiumis. Aastail 1943—1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, kes Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel Nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust pidasid. Järgnes taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi poole, 1945. aasta jaanuarist märtsini võitles ta Eesti diviisi koosseisus Punaarmee vastu Oderi jõe ääres. Viimaks tuli läbi käia ka Tšehhi põrgust.
Aastail 1946—1950 õppis Reets Bonni…
Rein Raud: „Unelindude rasked saapad”.
„Näo Kirik”, 2016. 88 lk.
„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte nii kirjandusse kui ka omaenese varasemasse värsiloomingusse. Raual on olnud aega poeesia vormivõimaluste ja omaenese luulemina üle rahulikult järele mõelda, sest kõik tema senised kogud on ilmunud 1980. aastatel, viimane neist enam kui veerand sajandit tagasi. Tsiteeritud avaldus ning uuele kogule eelnenud pikk vaikimine tekitavad huvi ja ootusi, mida „Unelindude rasked saapad” suurel määral ka…
2. jaanuaril asutas Tallinna linn Tallinna Kirjanduskeskuse, mille eesmärk on hallata A. H. Tammsaare ja E. Vilde majamuuseume ning kaardistada linna kirjanduspärandit laiemalt. 3. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Juhan Hellerma Tartu Kirjanduse Majas oma lühiproosakogu „Tühjusse, kaugusse!” („Tuum”). Esinesid autor ja Carolina Pihelgas. 5. jaanuaril oli Austria suursaadiku residentsis Austria 2016. aasta tõlkeauhinna laureaatide Piret Pääsukese ja Terje Looguse austamisõhtu. 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark Karl Muru 90”. Kõnede ja ettekannetega astusid üles Eva Kams, Arne Merilai, Toomas Liivamägi, Berk Vaher, Ly Lestberg, Jaan Kolberg, Epp Kubu, Rein Veidemann, Peeter Olesk, Aare Pilv, Ly Seppel, Heili Zink, Tiit Ustav, Janika…
Paul-Eerik Rummo Väljavõtteid
Andrus Kivirähk Eaka haritlase juubelikõne
Igor Kotjuh Loomulikult eriline lugu
Urmas Vadi Kus sa oled, Juhan Liiv?
Jüri Kolk *meeletu, paks peavalu / *kingitud hobuste jt luuletusi
Jan Kaus Üle mere
Eve Leimann Sosistan sala
Juhan Voolaid Peatükke kogumikust „Tuhastunud külavanem”
Lauri Kaldoja Vessel II
Ingvar Luhaäär Julk-Jüri ait ja nägemus Kaarli kirikust
Livia Viitol Ristimisvaagen tammepuust põranda all
Eduard Vilde Mäeküla piimamees
Jürgen Rooste Mäekülareiv
Kairi Tilga Piimamehe disko kommentaariks
Paavo Matsin Mäeküla piimamehed ehk klassikute kammerteenrid
Veronika Kivisilla Mäeküla põimlause
Toomas Kall Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Jaak Jõerüüt Riiklus ja riigimehelikkus
Paavo Matsin / Maarja Vaino Vasaku käe valikud
Sirje Kiin Kas „Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud?
Vaapo Vaher Asta Willmann ja tema…
1. detsembril andis Eesti Lastekirjanduse Keskus üle Aasta Rosina auhinna kõige omanäolisemale lasteraamatule. Keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Triinu Laane koostatud ja Anne Pikkovi illustreeritud raamatu „Vana katkine kass” („Päike ja Pilv”).
1. detsembril kohtus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas lugejatega Veronika Kivisilla üritustesarja „Nõmme loeb” raames.
4. detsembril peeti Eesti Kirjanike Liidu saalis Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Lavastajate Liidu ja Eesti Teatri Agentuuri koostööseminari. Ettekannetega esinesid Madli Pesti („Näitekirjandus Eestis ja välismaal”), Peeter Helme („Ülevaade uuema aja eesti proosast”), Tiit Palu („Lavastaja ootused näidendile”), Jaanika Juhanson („Minu unistuste näitekirjanik”), Tiit Aleksejev („Koostööst lavastajaga”), Urmas Vadi („Mis tunne on omaenda teksti…
Jüri Arrak, Ilmar Vene: „Ilma naljata. Kirjavahetus 1994—2000”.
„Ilmamaa”, 2016. 487 lk.
Kirjažanril on pikk ajalugu. Inimestel on alati olnud vajadus suhelda ja kiri kui sõnum on seda rolli täitnud aegadel, mil muid kommunikatsioonivõimalusi distantsilt suhtlemiseks ei olnud. Tänapäeval on kiri omandanud uusi vorme, nagu e-kiri ja SMS, mille laadi kujundab elektroonilise kanali eripära (näiteks võimalus saada adressaadilt vastus peaaegu kohe). Paberil, ümbrikus ja traditsioonilises postisüsteemis lähetatud kiri on jäämas üha haruldasemaks — kes ikka vaevub käsitsi kirjutama, otsima ümbrikku, postmarki ja lähimat postkasti, kui on olemas e-kirja võimalus. Traditsiooniline kiri on seetõttu järjest rohkem friikide pärusmaa ja elegantselt teadlik valik.
Kirju on…
Toomas Raudam: „Vihm”.Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 205 lk.
Olen Toomas Raudamist kirjutanud õige mitu korda, viimati küll kaunis ammu. Minust hakkas saama juba nagu tema ihukriitik, siis jätsin katki. Miks?
Tunnen Raudamit aastakümneid, õppisime koos ülikoolis, käime tänaseni läbi. Ent neist arvustustest ei rääkinud me omavahel kunagi. Usun siiski, et katki ei jätnud ma Toomas Raudami reageerimatuse pärast. Hakkasin järsku mõtlema, et äkki olen kirjutanud kõik valesti. Et ma polegi tabanud raudamlust, paremal juhul ehk pudrukassi kombel ümber palava tiirutanud. Et mul on olnud juba enne teosega tutvumist oma arusaam ja ainult selle kinnituseks olen otsinud tuge tekstist. Ja üles noppinud vaid…
Manfred Dubov: „Täna leitakse kõik üles. Raamat sünni, armastuse ja õppimise absurdist”. (Sari „Värske Raamat” #18.) SA Kultuurileht, 2016. 59 lk.
Mitmesuguseid meediume (maal, sõnakunst, film, heli) võrdselt hindav Manfred Dubov tutvustab end maalikunstnikuna kui psühholoogiliste olukordade kujutajat ning erosiooniprotsesside käsitlejat sotsiaalsel, füüsilisel ja mentaalsel tasemel.1 Tema esimene luulekogu kätkeb tuntavalt sedasama temaatikat ja stiili — vältimatu on mulje, et Dubovi poeetiliseks taotluseks on kasutada sõnu nõnda, nagu maalimisel kasutatakse kujutamise vahendina värve (värvinimetusi esineb Dubovi luules parasjagu). „Täna leitakse kõik üles” ongi spetsiifiline kunstnikuluule, mis pakatab visuaalset mõju avaldavaist sõnakujundeist ja pakub lugejaile ka ekspressiivseid pildist sõnasse visklemise protsesse.
Taotlus kiht-kihilt…
Rein Veidemann: „Lausungid ja pausid. Fuuga”.Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 79 lk.
Rein Veidemann on oma raamatu „Lausungid ja pausid” arvustamise teinud tunduvalt lihtsamaks sellega, et luulekogu lõppu on lisatud autori märkuste-selgitustega „Lahtine leht”. Seletamine, taustaviited, faktidele juurde rääkimine on Rein Veidemanni teostele üldse iseloomulik. Arvatavasti pärineb niisugune soov õppejõuametist, kus kirjandusteose või ajastu selgeks tegemine nõuab kordamist ikka ja jälle. Nii kinnistuvad teadmised ja ka lugejad saavad sisukama pildi. Muidu võib jääda kahtluseiva, et sind mõistetakse valesti. Rein Veidemann tahab olla kindel. Oma suure mentori Valmar Adamsi 1924. aastal ilmunud debüütkogu lahtise lehe eeskujul annab ta ette teavet, et just sellised…
Paavo Matsin (s 1970) on avaldanud proosateosed „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” (2011), „Sinine kaardivägi” (2013) ja „Gogoli disko” (2015), poeemi „Carolus Ernestus Baer” (2013), olnud osaline rühmituse 14 NÜ mitmetes väljaannetes aastail 1996—2002. Õppinud 1977—1988 J. Kunderi nimelises Tallinna 32. keskkoolis, 1988—1993 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, 1993—1994 Eesti Humanitaarinstituudis, 1997—2003 EELK Usuteaduse Instituudis. „Gogoli disko” pälvis Kultuurkapitali aastaauhinna ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.
MAARJA VAINO: Paavo, mäletan, kui me kunagi 1990-ndatel esimest korda kohtusime — olid sel ajal Usuteaduse Instituudis teoloogiatudeng —, siis millegipärast jäi mulle meelde, et sa oled kuidagi Soomega seotud. Äkki rääkisid mõne loo, nagu sul kombeks, nii et…
Laialt levinud arvamuse kohaselt meeldivad prantslastele kõikvõimalikud abstraktsed konstruktsioonid ja korrapärastatud mõtlemine. Ei tea, kas asi on selles, või otsustab muidu nii kaootilisena tunduv tegelikkus end aeg-ajalt tõepoolest korrapärastesse skeemidesse sättida, aga igal juhul paistab tähtsamate kirjandusauhindade jagunemist Prantsusmaal igal aastal iseloomustavat üks läbiv joon. Näiteks paljud 2014. aastal esile tõstetud raamatud tegelesid ajalooliste isikute ja sündmuste mõtestamisega, seejuures oli erilise tähelepanu all Teine maailmasõda. Vaevalt jõudsid kriitikud sellest järeldada, et Prantsuse ühiskond ei ole praegu võimeline endale kirjanduses otsa vaatama, kui järgmise, 2015. aasta favoriidid olid kõik ühel või teisel viisil seotud Lähis-Ida, araabiakeelse maailma, islami ja Ida-Lääne suhetega…
Territoriaalne terviklikkus on kuum väljend. Oleme seda viimastel aastatel korduvalt kuulnud eriti seoses Venemaa tegevusega Gruusias ja Ukrainas. Ilmselt on sama teema päevakorral ka Iisraeli ja Palestiina suhetes. Ent veelgi kuumemana podiseb katel Lähis-Idas seal, kus territoriaalse terviklikkuse printsiip takistab Kirde- ja Põhja-Süürias kurdide Rojava ja Põhja-Iraagis iseseisva Kurdistani riigi teket. Vahest ähvardaks selline tekkiv riik või koguni riigid hammustada ära ka tubli tüki Kagu-Türgist, mida praegu asustavad suures osas kurdid, ent mis enne 1914. aastat oli ka sadade tuhandete armeenlaste eluruumiks. Ajaloolise õigluse ja rahvaste enesemääramise õiguse seisukohalt võiks ju kurdide iseseisva riigi loomine olla igati mõistetav. Kuidas on…
16. juuli
vihmane suvi mõnede päiksepäevadest järjehoidjatega, pidev niiskus tihedal murul ja kassitapp, mis võtab tihedasse sõlme kohevad väljakasvanud põõsad, laisk jalgpall prantsusmaa väljadel ja tuul, mis mängib aias tuulelillega; naabrikõuts ületab kartlikult õue — öö jooksul on ta välistrepile jäetud ämbrist ära vedanud kuus kala, kaks on järel, ahven ja roosärg; inimesi lömastav veoauto nice’is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis, vaesed, vaesed tomatid on veel rohelised
23. juuli
kord ta vallatles, kord käitus iseäranis tagasihoidlikult, kord virvendas virmalistena, näidates maailmale oma andeid ja võimeid, kord läks eraklusse, sekeldustest väsinud, temas olid koos ekstravert ja introvert, seepärast tundis ta end vahel tõmblukuna, sättides…
Mina olen kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi lugenud. Kõik! Ja mitu korda! See on suur õnn, et eesti rahval selline varandus olemas on, ehkki ega kõik ei oska seda hinnata. Vahel ma kohe imestan inimeste rumalust ja tühisust. Enesel pole veel pooledki „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, aga tema paneb mütsi pähe ja läheb õue! Läheb tööle! Või kinno või seenele või kosja või mina ka ei tea, kus nad kõik käivad. Vahel aknast vaatan — muudkui kõnnivad! Ma tahaksin neilt küsida: kas teil tõesti on kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, et teil on aega sedasi ringi patseerida? Mina ei usu, et…
Aarne Ruben: „Talvehommiku härmas kindakirjad: mõistatuslik lugu Djatlovi kurust”.
„Fantaasia”, 2016. 126 lk.
Djatlovi kuru mõistatus viitab sellenimelise rühmajuhi ja veel kaheksa noore matkaja hukkumisele 1959. aasta veebruaris Põhja-Uuralis. Õnnetuse põhjuste otsinguil on ratsionaalseimad argumendid osutanud laviinile, kuid surnukehade moonutatus, väidetav radioaktiivsus ja mitmed muud aspektid on aastate jooksul inspireerinud hulganisti konspiratsiooniteooriaid ja üleloomuliku sisuga hüpoteese. Nõnda on lugu tuttav paljudele staažikatele (hobi)ajaloolastele, aga ka tänapäeva virtuaalsetele prokrastineerijatele, esineb see ju endiselt mitmetes meelelahutuslikes lahendamata mõistatuste edetabelites.
Eks Nõukogude reipa loodusevallutamise-raskusteallutamise retoorika rängas nurjumises ole sel kurval juhtumil ka kujundlikku potentsiaali. Rubeni teose tagakaanetekst kuulutabki otsesõnu, et „meie planeedil on kohti, kus tunned…
Jaan Eilart: „Õitse ja haljenda”. Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. (Sari „Eesti mõttelugu”.) „Ilmamaa”, 2016. 560 lk.Minu viimane kohtumine Jaan Eilartiga oli Eesti Raamatu Aasta pidulikul avamisel 2000. aastal, kui „Vanemuise” kontserdimaja tühjas fuajees vastamisi sattusime. Me polnud juba aastaid kohtunud ega rääkinud. Juttu tuli mitte üldiselt raamatuist, vaid just nimelt sellestsamast raamatust, millest siingi. Paraku oli Eilart niisuguse kogumiku kokkupaneku suhtes kuidagi kõhklev. Et pole enam seda energiat, et õige aeg on justkui mööda lastud. Mäletan, et olin igati julgustav. Niimoodi lahku läksimegi.Ja nüüd on see raamat lõpuks tema õpilaste ja tublide „Ilmamaa” tegijate koostööna ikkagi ilmunud, ning…
19. novembril lahkus meie hulgast viljakas kirjandus- ja teatriteadlane ning kriitik Ülo Tonts. Ülo Tonts sündis Valgamaal Laanemetsa talus põllutööliste pojana, õppis Hargla ja Laanemetsa algkoolis ning lõpetas Valga I keskkooli. Aastail 1949—1954 õppis ta Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas eesti filoloogina. Seejärel oli ta õpetaja Tartu II ja VIII keskkoolis. 1957. aastast peale avaldas ta ajakirjanduses kirjandus- ja teatriarvustusi ning 1960. aastast oli ta üha enam seotud teadustööga: esmalt Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina Tartus (1960—1962), seejärel vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumis (1963—1966) ning taas mitmesugustel ametikohtadel KKI-s kuni aastani 1994. 1998. aastal kuulus Ülo Tonts ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse…
Hommikul paistis vahelduseks päike, aga nüüd, keskpäeval, on taevas jälle hall. Sellest hoolimata sõidame õhtul Pärnusse, et homme võidu Ruhnu poole purjetada. Aitab kodus kolletamisest, meri ootab! Lugesin täna lehest, et reisikihk pidi olema geneetiline — seda põhjustavat geen DRD4-7R, mida seostatakse üleliigse dopamiiniga kehas ning inimese kalduvusega võtta rohkem riske, avastada uusi paiku, katsetada võõraid toite, ideid, uusi suhteid ja isegi narkootikume. Olen lapsest saadik tahtnud kahte asja: näha võõraid maid ja maitsta huvitavaid toite. Kas langevarjuhüpped, mägimatkad ja purjetamine näitavad kalduvust rohkem riskida, ei oska ma öelda. Päris tavalised need tegevused ju pole. Nii et asi on geenides!…
1. novembril esitles Marko Kompus Tartu Kirjanduse Majas kirjanduslikul teisipäeval oma luulekogu „Laboratoorium. 44 luuletust” (kirjastus „Unenoppija”), autorit küsitles Hasso Krull.2. novembril esines Piret Kruuspere Eesti Keele Instituudi majas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril ettekandega „Rahvuslik teater kultuurimälu meediumina”.2. novembri kirjandusliku kolmapäevaga „Olgu maailma rohud haljad” tähistati Viivi Luige 70. sünnipäeva. Kõnelesid Tiit Aleksejev, Jaanus Vaiksoo, Mari Tarand, Arne Merilai ja Anna Verschik. Luulet lugesid Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu ja Mait Joorits. Muusikat tegi Andreas Lend.2. novembril toimus Tartu linnaraamatukogus koolinoorte luuleprõmmi Tartumaa eelvoor. Osalesid noored kolmes vanusegrupis: kuni 11-aastased, 12—15-aastased ja 16—19-aastased. Eelvooru võitjad Elise Belov, Helena…
Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!
Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda lakkamatult, ühekorraga, ainsagi katkestuseta. Nõnda punutud kiigenöör kannab kogu elu ja olemist, märkamatut sisse- ja väljahingust nii ärkvelolekus kui ka unes.
Üha enam teadmisi ja oskusi on võimalik omandada kaude, omapäi. Miks peaks midagi pähe õppima, kui võib vaadata internetist? Iseenesest ju täiesti mõistlik küsimus. Aga tuupimine ja une pealt teadmine, knowing by…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
