Mudlum: „Ilus Elviira”.Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 232 lk.Olgu algatuseks kohe öeldud, et mul on Elviiraga suhe. Nagu „Ilusa Elviira” peategelane Elviira nendib, ei ole see kuigi levinud nimi. Ainuke Elviira, keda mina tean, on üks minu parimaid koolipõlvesõpru, ja nüüd siis see Elviira siin. Nii et minu kui lugeja peas põrkuvad pidevalt väike hakkaja tumedapäine tüdruk ja Mudlumi burleskse jutustuse perfektselt meigitud lopsakas blondiin, kes juhtub omaenda elus ühtejärge pealtvaataja rollis olema. Kui uskuda kirjaniku selgitust tagakaanel, sündis jutustuse mõte tarvidusest selgitada välja, miks eesti naine endale meest ei saa, kuni lõpuks kujunes sellest hale lugu ühe naisterahva ilmsüüta kannatustest.…
Mart Kangur (s 1971) on kirjanik, tõlkija ja filosoof. 2005. aastal ilmus Kanguril koos Ivar Ravi ja Jaak Rannaga proosaraamat „Jaak Rand ja teisi jutte” („Elund ja Partnerid”), mis sai Betti Alveri debüüdiauhinna. Kangur on avaldanud kaks luulekogu, „Kuldne põli” (2009, „Koma”) ja „Kõrgusekartus” (2015, „Kirimiri”), mõlemad pälvisid Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Luuletuse eest „tahaks eesti / liivini lahti võtta” sai Kangur 2016. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. Mart Kanguri kõige silmapaistvam tõlge on Jacques Derrida „Surma and” (2011, TLÜ kirjastus), aga ta on tõlkinud ka Hemingway ja Carl Sagani teoseid, samuti avaldanud ja toimetanud filosoofilisi tekste. Peatselt on ilmumas uus luulekogu…
I
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik sõalaiva ja sõalinnuki.
Las näist saava müräskidse mäe,
kost poiskõsõsakõrmanni suuskõga alla kihutasõ.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik sõariistavabriku ja sõamassinide hoiukotussõ,
nii et niä suurtõ sügäväle unnõ vaossi
nink hinnäst sääl unõn tandsusaalõss arvasi.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni kõik tangi ja kuulipritsi ja püssü ja pistoli,
nii et niä su hõlman vanassravvass rossitasi
nink näist peräkõrd vabrikun traktori tettäsi.
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,
tuiska kinni rumalide riigimeeste nõvvupedämisspaiga.
Las nuu riigimehe joova lumitsõn vangimajan tsäid,
seeni ku targõmba inemise maailma kõrda säädvä.
II
Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,
sata lepistigun norutavide katskiste katõldõ ja panne pääle,
et niä su valgusõn häbüst armõtusõ…
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest: need pole ei nilbed ega punnitatud, vaid vajadusel romantilised, vajadusel tegelaste üksindust ja meeleheidet alla kriipsutavad, vajadusel aga just õigel määral olustikulised. Intiimelu kirjeldused on teadupärast üks kirjutaja tuleproove: ei ole ju kerge edasi anda kõike seda, mis tegelikult polegi mõeldud sõnastamiseks. Feldmanis tuleb sellega imehästi toime.Paraku on see ka kõik, millega ta imehästi toime…
„Loomingu” juuninumbris avaldatud kirjutises „Lars von Treier ja Tammsaare” tutvustas Toomas Haug 1931. aastast pärinevat Eduard Vilde kirja, kus välismaal tervist parandav kirjanik vahendab seal kohatud Tallinna reaalkooli õpilase teadet, et kevadtalvel on kinos „Gloria Palace” jooksnud Vilde romaani „Külmale maale” põhjal tehtud Saksa film. Haug oletas, et nooruk oli kinos näinud midagi, mis meenutas talle Vilde teost, kuid „Gloria Palace’i” mängukavadest ta sobivat linalugu ei leidnud.
Seejärel võttis teema üles Vilde uurija Livia Viitol, kes esitas oktoobrinumbris („Repliik Vilde asjus”) üsnagi intrigeeriva hüpoteesi: Vilde võis oma romaani ise tõlkida saksa keelde, pakkuda Saksa kirjastustele ja see avaldamata jäänud käsikiri võis…
Mats Traat debüteeris luuletajana esimeses luulekassetis „Noored autorid” 1962. aastal. Luulevihu pealkiri oli „Kandilised laulud” ja mõneks ajaks jäi „kandilise maamehe” kujund külge ka loojale endale (tänapäeval öeldakse: bränd). Traadi trükidebüüt jääb aastasse 1959, mil ajalehes „Nõukogude Hiiumaa” ilmusid tema esimesed värsid. Kirjanduslikud katsetused ulatuvad aga veelgi varasemasse aega, millest „Rohelises laevas” annab märku 10. novembril 1953 Kurekülas kirjutatud avaluuletus „Kell”. Traat oli siis 17-aastane Tartu kunstliku vedelkütuse tehnikumi (sic!) õpilane. Järgmised luuletused pärinevad Tartumaal Kurekülas sovhoositöölisena (1951—1952, 1953—1954) ja Rõngu masinatraktorijaamas normeerijana (1957—1958) töötatud aegadest. Seejärel oli ta Hiiumaal…
Pühendatud Czesław Miłoszile (1911—2004)
Meie koos teiste baltlastega, keda poliitikud mõnikord liigitavad n-ö uue Euroopa rahvaste hulka vastandina vanale Euroopale, oleme tõepoolest üks omamoodi seltskond. Tuulemaade rahvas, kellest on korduvalt käinud üle võõrvallutuste tormid ja keda on tabanud kaos, mis pole siiski suutnud kaotada meie erilist identiteeti. Siin ollakse paigal, elatakse raskuste kiuste ja ära on siitmailt mindud üksnes surmaähvardusel või viidud väevõimuga. Laastatud maal on pärast lahingut ka võõrad haavatud koju viidud, terveks ravitud ja omadeks hoolitsetud.Välisvaatlejatel ei maksa lasta ennast viia segadusse meie sageli konarlikust inglise keelest. See võib jätta ebaõiglaselt viletsa mulje siinsete inimeste mõtlemisvõimest ja suutlikkusest näha…
Jan Kaus: „Läheduste raamat”.
„Verb”, 2016. 72 lk.
Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu. Muidugi ei kirjuta Kaus ainuüksi ruumist, vaid eelkõige ikka inimes(t)est ruumis.[1] Varasemate miniatuurikogudega võrreldes jälgib „Läheduste raamat” põhjalikumalt suhteid ja siseelu, ruumiline kujutlus on aga avardunud kosmiliste mõõtmeteni. Kui räägitakse ruumist, siis räägitakse inimlikust lähedusest, ja vastupidi: ruumikujutuse kaudu kaardistatakse lähisuhteid, kuid ühtlasi osutatakse suhetes üldisemalt hädavajaliku õige läheduse, õige distantsi leidmisele.
Kausi eelmine miniatuurikogu, 2014.…
Ivar Sild: „Heinakõrred”.„Lauapealne”, 2016. 90 lk.
„Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred võiks olla tema luulekogu võtmeteks? Kas pealkiri viitab enamale kui sellele, et Silla kogu tõepoolest sisaldab looduslüürikat? Etteruttavalt võib öelda, et suurt selgust pealkirja analüüs ei too. Kohtame heinakõrsi küll näiteks luuletuses „Paigake kus” (lk 17): „ema ma ei näe seda maitsvat hiirt ainult heinakõrred kõikjal”. Niisiis on heinakõrred segav paratamatus soovi rahuldamisel, miski, mida…
Pärast rasket haigust lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov, estofiil, kriitik, luuletaja, tõlkija, visionäär ja õpetaja. Ta sündis Marimaal Mäemari rajoonis Äväsiri (Novoja Sloboda) külas, mis asub Sura jõe kaldal. Õppis Nižni Novgorodi tehnikumis ja töötas Hatsinas (Gattšina) tehnikuna. 1980. aastate alguses tuli Eestisse ja asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas vene filoloogina 1993. aastal.
Valeri Alikov oli kindlasti üks suurimaid mäemari rahvuslasi selle rahva ajaloos. Mure oma rahva ja mäemari keele pärast, mida räägib umbes 20 000 inimest, saatis teda kogu elu. Eriti tähtsaks pidas Alikov mäemari keele kaasajastamist ja populariseerimist. Samuti leidis ta, et marid vajavad rohkem…
Pjotr Kruger ei vajanud äratuskella. Ta jõudis kontserni sisehoovi varavalgel, avas garaažiukse, vahetas viledaks kulunud teksad töötunkede vastu, pani saapad jalga, nokatsi pähe. Pjotr — üldiselt kõikidele Petja — oli punase pea ja hõredate vurrudega, ei noor ega vana, kuivetu — polstrit polnud kehal ollagi. Ta avas kusagilt leitud sigaretitoosi ja süütas plotski. Päikesekera hakkas pilvede vahelt kumama, oli juuli algus. Ilm ei tõotanud tulla kuigi kuum, võis ka sadama hakata. Один хуй, isegi parem. Petja päris ootas seda.
Välja ilmus Borja, kiire sammuga sünge vend, varem sõitis vist merd. Tema järel loivas Paša, hülgevuntside ja pika lakaga vana freesija. „Привет…
Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii kirjanike kui ka ajaloolaste teravdatud tähelepanu all. Väikerahva saatust traagiliselt muutnud aeg on tänini ka vähemalt keskealiste ja vanemate inimeste huviorbiidis. Holger Kaintsi ladusalt kirjutatud „Uinuv maa” käsitlebki mainitud perioodi, mistõttu võib raamatule ennustada laialdast menu.
Üldises plaanis tundub mulle, et kõnealuse perioodi kajastamise normiks eesti kirjanduses on traagiliste antagonismide kujutamine: häving, sõda, küüditamine, reetmised…
4. oktoobril esitles Mudlum Tartu Kirjanduse Majas oma raamatut „Linnu silmad”. Autoriga vestles Maia Tammjärv.
5. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Heinakuhi” esitles Ivar Sild Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Heinakõrred” ning mõtestas Walt Whitmani „Rohulehtede” ja „Heinakõrte” seoseid. Kaasa tegid Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa.
5. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” üritus „Luguring: jutuvestmise elik avaliku pläramise õhtu 4”. Õhtut juhtis Kaisa Maria Ling, külla oli kutsutud Aapo Ilves.
6. oktoobril tehti Kärtna mõisas teatavaks Hendrik Adamsoni XII murdeluulevõistluse tulemused. 2016. aasta laureaadiks osutus Irma Järvesalu, kelle Muhu murdekeeles kirjutatud luuletsüklist „Sõeru tänava suu” tõstis žürii esile luuletused „Sui ele uni” ja…
Mart Juur: „Meie küla superstaar”.
„Petrone Print”, 2015. 119 lk.
Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta?
Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule paistab praegu silma vaid proosa nõrkuse taustal. Nii olemegi jõudnud küsimuseni: kas üks proosa madalseisu kaassüüdlasi Mart Juur on tulnud luulesse, et nüüd vähemalt selle taset tõsta?
„Meie küla superstaar” on Juure kolmas tulemine. Võrreldes kahe eelmisega — „Pane Eesti peale tagasi” (2008) ja „Jooks ümber Pühajärve” (2013) — on areng ilmne. Tegemist on Juure esimese…
maailm pöörab järsult uue külje
kukutakse tükkideks ja tolmuks.
kõik on üha tuhmim, üha kitsam.
tundub nii, et kõik — eks tulevagi
võime juba kuulutada olnuks.
parandan: vist ikka olematuks.
tunnistan: ma pole olnud tragi
kord on süüdi klaas
siis jälle lagi.
sõltub sest, kumb vabandus on lihtsam.
aga mul on olnud küllalt tarmu
parandan: on olnud jultumust
võtta vastu antud au ja armu.
see on olnud suurem vääritust.
jah, ma olen olnud õnnelik,
sest mu rõõmud valinud on mind
sest ma olen oma valud valind.
on üks tuliimeline trükis.
loen ta küljed jälle ribadeks
ja naeran end
kuid püsin ühes tükis.
inventuur
käes on mis?
üks armastus, üks tali.
jalge all üks terve kirbe maa.
terve kibe terve külm ja libe.
terveid aastaid terveid haigeid…
Karjapoisid tõid vankriga kive
ja poetasid nad ykshaaval suudmesse.
Kee ymber saleda järvekaela,
kust Karulasse või Jämejalga minekul
yle lõigata.
Suurvee aegu on nad peidus
aga leitsakulisil suvehommikuil
on siin vulisev, madal ja soe.
Heinasyletäis iidse vahtra all.
Kogremaimud tulevad riimvette peesitama
ja siuglevad kiires voolus.
Pardipere ujub einelauast läbi.
Vahel tõmbab vesi mõne kalakese kivide vahele
või lykkab kaldaveerde.
Siis nad puristavad ja siplevad
tasakesi naerdes
sõeluvad edasi päikeseviirgude vahel.
Tilgad aegluubis.
Lehtede varjud veel.
Karjapoisid, kes sajandi eest tee peal kurni lõid
ja kaelas kalanalja tegid, on ikka veel siin
ja Karula pargis ootab seedri najal
pruunikaskollane yhe silmaga Mõmmik.
*
Imik karjub
Vikerkaare tänavas
vanakuu all.
Suve jäänud
veel mõni nädal.
*
Hilise tunni vaikuses
all orus
kobras langetas ojale suure kase.
Tyvi kägises…
Jüri Kolk: „Igapidi üks õnn ja rõõm”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 98 lk.
Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et uues kogus „Igapidi üks õnn ja rõõm” näitab ta end üha vilunuma ja fokuseerituma kirjutajana. Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud. Ma ei hakka siin loetlema Kolgi poeetikavõtteid, kuid mu meelest rajaneb tema tekstiloome kolmel põhilisel lähenemisviisil: intertekstuaalsed nihestused ja kontaminatsioonid (näiteks auhinnatud „Arno apooria”, lk 84—85), mingi…
Lõppenud on Olaf-Knut Uti pikk elutee, millesse mahtus tegutsemine kirjandus- ja teatrikriitiku ning publitsistina. Hoopis mõjukamalt sai ta aga sõjajärgse Eesti kultuuri- ja eriti kirjandusväljal toimunusse sekkuda kommunistliku partei kõrge funktsionäärina.
Sündinud Valgas teenistuja pojana, lõpetanud sealsamas keskkooli, sai Utist juba kooliajal ajalehe „Valgamaalane” kirjanduslik kaastööline. Järgnesid juuraõpingud Tartu Riiklikus Ülikoolis (1947—1952), ülikooli ajalehe toimetamine, töö „Rahva Hääle” Tartu korrespondendina ja seejärel ajalehe „Edasi” toimetamine. Sellelt kohalt edutati Olaf-Knut Utt 1961. aastal kultuurilehe „Sirp ja Vasar” toimetajaks. 1964. aastal määrati Utt EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Järgmised kakskümmend aastat, mille järel ta naasis 1983. aastal taas toimetajaseisusse (venekeelne ajakiri „Tallinn” 1983—1990 ja…
Tarmo Teder: „Andruse elu ja õnn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 101 lk.
Eesti viimase viiekümne-kuuekümne aasta ajalugu on välismaalastele keeruline lahti seletada. Suured ja meile hiiglama tähtsad sündmused võivad suures pildis tunduda imepisikesed. Pealegi, mis siin välismaalastest kõnelda, Eesti lähiajaloo meenutamiseks ja veel enam mõistmiseks on eestlastel endilgi abi vaja, sest mälu on lünklik, üldistusvõime nõrk, emotsioonid petlikud ja haavad armistunud. Täit tõde ei teata isegi oma elusündmuste kohta, veelgi vähem teatakse suurte protsesside taustast.
Maja taga puuriidale toetudes võib igaüks käepärasest materjalist oma ajalookäsitluse valmis meisterdada ja see tuleb sama hea kui naabrimehe oma, aga kindlasti mitte nii hea kui see, mida…
Ungari kirjanduselus on viimasel aastal tooni andnud pigem kurvad sündmused ja teatav vaikiv tüdimus. Suurem osa Ungari kirjanikkonnast, nagu ühiskonnast üldse, on juba pikemat aega jagunenud poliitiliste, esteetiliste, majanduslike, seltskondlike jm eelistuste ja sõltuvuste järgi kahte teravalt vastanduvasse leeri ning valitsus on viimasel viiel-kuuel aastal teinud palju, et neid võimusuhteid ja meelsusi enda huvides „korrigeerida”. Kui veel eelmisel kümnendil oli kultuurimaastik valitsusest peaaegu sõltumatu ja reguleeris end ise ning ka rahastuse, auhindade jms üle otsustasid enamasti erialaühenduste esindajad — tõsi, domineeris vasakpoolseks või liberaalseks nimetatud tiib ja konservatiivsemalt tiivalt kostis aeg-ajalt ikka nurinaid —, siis 2010. aasta võimuvahetuse järel hakkas…
Ajaloost otsitakse harva paralleele, kui elu on stabiilne ja turvaline. Üksnes kriisiolukordades võib minevikus toimunu saada tähendusrikkaks, ehkki ka siis enamasti lihtsustatud kujul. Ulatuslikud ja pikaajalised protsessid taandatakse mõnele reljeefsele nähtusele, mis omandab teatava sümbolväärtuse. Säärast võimalikku rööpsust võib täheldada hiljuti alanud massimigratsioonil Euroopa Liitu ja antiikaja lõppu märkival Lääne-Rooma allakäigul. Viimast on niihästi populaarses teadvuses kui ka — eriti varasematel aegadel — ajalookirjanduses seostatud nn barbarite invasiooniga. Praegust migrantide tulva peetakse vahel selle „kordusetenduseks”. Siin oleks pinnast kõikvõimalikeks apokalüptilisteks ennustusteks. Paar sissejuhatavat märkust. Migratsioon on toimunud mitmesugustes vormides kogu inimajaloo vältel. Selle põhjuste seas eristatakse positiivseid ja negatiivseid. Negatiivsete…
Martin Vabat: „Maahingamispäev”.
„Elusamus”, 2016. 39 lk.
„Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust eluga pääsenud Vabat küünitab värskes kogus vaikuse ja valguse järele, otsib rahu minevikuga ning annab järk-järgult järele. Just nimelt järele, mitte alla! Ütleb vanasõnagi, et järele anda on targem, ning vastused olemuslikele küsimustele leiab Vabat just vanadest (pühadest) sõnadest. Kuigi kümne aastaga on saanud vanemaks ka luuletaja isik, ei seleta see sugugi kõike — sisemine…
1
Maailma tunnetame ning vastavalt ka mõistame eelkõige ja ikka läbi omaenese konsistentsi, s.o läbi oma tõve ja tervise, läbi lõuapärade ja kõhukoopa, läbi oma tõu ja temperamendi tõkete, läbi eluaastaist ja sugumärgist tuleneva luuvalu või lusti, läbi oma- ja ainupära.
2
Kui ühel meist pole ülejäänud üheksa arvates õiget mõttelaadi, õiget arusaamist maailma asjust ning nende suhetest (tõest), on ta kui terve organismi üks haigust põdev jäse. Lihtsaim viis jäsemest jagusaamiseks oleks haiguse likvideerimine koos haiguskolde likvideerimisega (eksekutsioon). Aeganõudvam on haiguse loomulikku väljapõdemist oodata. Ja tervekssaamine on (siis) tõde. Paranemine on tee tõele. Ja siis on tõde tunnetanud üheksa ja veel üks,…
„Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile.
Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii „oskuse / kirjutada” (lk 12) kui ka elust rõõmu tunda.
Esimeses tsüklis ei peidetagi ebakindlust. Ei ümbritseva reaalsuse ega väljapääsu otsiva sõna suhtes. Milleks aknaid toppida, talve see ära hoida ei suuda, parem oodata pehmeid lõunatuuli. Mõte tegeleb võrdselt nii abipalve kui -väega. Südantsoojendava tunde leiab ebalev luulemina isegi tundmatu mehe irvitusest, kui see ainitist pilku…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
