Alates aastast 2010 korraldatud aasta kirjaniku valimise happening’id on kahel viimasel suvel kasvanud Alatskivil toimuvaks kahepäevaseks Liivi muuseumi kirjandusfestivaliks. Ajendiks on olnud soov keskenduda eesti nüüdiskirjandusele, kohtuda sundimatus õhkkonnas autoritega ja nende uudisteoste üle arutleda. Põhifookus on proosateostel, sest Liivi luuleauhind meil ju juba on. Muuseumi hoonetes, muruplatsidel, suitsusaunas ja lõkke ääres on lugejatel ja kirjanikel hea võimalus üksteisega jutu peale saada, ilma- ja kirjandusasju arutada. Enamasti on publikut 50—60 inimest, lisaks hulganisti lapsi, mistõttu oleme viimasel ajal pakkunud ka neile mitmesugust tegevust. Tänavu oli festivali teemaks omamüüdid — nii rahvuse kui üksikindiviidi tasandil. Esinesid Juhani Püttsepp, Paavo Matsin, Martin…
Tunnustatud ja mitmekülgse tõlkija, eesti kultuuriruumi avardaja Ülle Udami elutee on raske haiguse tagajärjel katkenud. 8. augustil sängitati tema põrm abikaasa Haljand Udami kõrvale Tõrma kalmistu põlispuude alla Rakveres.Ülle Udam, neiuna Nurk, alustas kooliteed Pärnus ja jätkas seda Tallinna 7. keskkoolis. 1961. aastal astus ta Tartu ülikooli, mille lõpetas 1967. aastal romaani-germaani filoloogi diplomiga. Aastail 1979—1986 õpetas ta Tallinna 1. keskkoolis prantsuse keelt.Prantsuse keelest on Ülle Udam tõlkinud Henri Perruchot’ elulooraamatud „Toulouse-Lautrec” (1980) ja „Seurat’ elu” (1995), Georges Bernanosi psühholoogilise krimiromaani „Mõrv” (1998) ning kaheksa Pierre Souvestre’i ja Marcel Allaini Fantoomi-raamatut (1992—1997). Suur töö oli ka Larousse’i leksikoni „Salaühingud. Druiidid,…
„No, maq naka sõs minemä,” ütlen burkat kotti toppides.
„Maq või suq jo ärq viiä,” peaaegu lunib Imre.
„Püsü kotoh, külh maq saa!” käratan.
„Sul kõk n’oo kombsu ja…”
„Jätä… Saq nakat jo jalh ull’usiq tegemä. Sul mineväst kõrrast väähä viil, vai’?”
Imre komberdab vaevaliselt taldadele toetudes minuni, ta silmad on väsinud ja kurvad.
„Anna muso kah.”
Suudleme. Ajan pin’o alt ratta välja. Pakin kompse esi- ja tagakorvi.
„Maq või suq hot’ Obinitsa arq visada,” teeb mees viimase katse.
„Jätä! Külh maq saa.”
Silitan tal käega üle põse.
„Käevõru õks võtsõt?” tunneb ta muret.
Tõstan parema randme.
„Kanõp om üteh?”
Noogutan.
„Han’sa?”
„Ullikõnõ, esi teipset plaskuq mäkaivariga mullõ kere külge.”
„Ai-jaah.”
„Peläku-ui, külh kõk saa kõrda!”
Lükkan ratta tanumale,…
Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”. „Tuum”, 2016. 541 lk.
Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas Koidu tänaval „vaeste kirjanike majas”. Minategelane Peeter ankurdub sinna pärast lahutust, millele ajapikku järgneb töötus. See seisund tundub klappivat Uue Maailma linnajao elustiiliga, kuhu minategelane probleemitult sobitub. Nii miljöö kui kirjutamislaadi poolest on Sauter jõudnud tagasi „Indigo”-aega, tema esikteose taastrükki käesoleval aastal võib nimetada sümboolseks aktiks.
„Ma olin jälle saabunud täiuslikku ellu. Mu elust oli jälle…
21.—27. juulini osalesid Viinis Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni XXI kongressil Tartu ülikoolist Jüri Talvet, Anneli Saro, Marina Grišakova, Liina Lukas, Katre Talviste, Madli Kütt ja Inga Sapunjan, Eesti Kirjandusmuuseumist Marin Laak ja Triinu Ojamaa ning Tallinna ülikoolist Piret Viires ja Anneli Kõvamees.1.—2. augustini osales Mathura rahvusvahelisel kirjandusfoorumil „Luulejurta” Hiinas Henanis. 5. augustil korraldas Karl Ristikivi Selts väljasõidu Lätimaale Ipikisse Rein Sepa kodutallu, kus kohtuti seda paika hooldava Rein Sepa Seltsiga. Seltsi esimees Tiit Aleksejev rääkis Rein Sepast ja tema tähendusest eesti kultuuris. Karl Ristikivi Seltsi esimees Janika Kronberg arutles võimaluse üle, kas need kaks suurmeest sõja-aastail ka näost näkku kohtusid.…
*ära ütle veel head aegaaeg ei ole hea ja ajad samutisee pole aeg, vaid liiklusmis möödudes häält teebveel sentimeeter teed tassissee teeb ajas — minutsuu lugegu jäänud sekundeidsilm pildistagu ilmeidmälestuseks juba olevikus
võib-olla oleme kohvikus
mis suleb varsti uksed
võib-olla leidsime laua
mida möödujad ei märka
tänaval, mida asutakse lammutama
linnas, mida hakatakse unustama
riigis, mida tahetakse uuendada
juba tuhandeid aastaid
su rong väljub põhja
mu laev lahkub lõunasse
sügis mõlema kannul
sind ootab uus elu
selle kohvikuta, selle linnata
selle meheta, kes tassi pinnalt
mind painaval pilgul vahib
ja fakt jääb faktiks —
sina lahkud esimesena
nii et ära ütle veel head aega
võib-olla kohtusime üle aastate
täitsa juhuslikult, vist tabas meid
kokkusattumuse versioon
mida teadsime eksisteerivat
kättesaamatus paralleelsuses
halbades romaanides
vist oleme võhivõõras…
Triin Tasuja (s 1989) on avaldanud kolm luulekogu: „Provintsiluule” („Värske Rõhk”, 2009), mille eest ta pälvis Betti Alveri debüüdipreemia; „Armastust on ja armastust pole” („Ji”, 2011) ja „Vastuseta kirjad” („Kite”, 2014). Ajakirjanduses on ta avaldanud ka proosat. Praegu töötab Tasuja uue videoluulekogu kallal.
CAROLINA PIHELGAS: Sa kasvasid üles Tamsalus. Milline koht see sinu jaoks oli?
TRIIN TASUJA: Vast oleks õigem öelda, et ma kasvan siiamaani Tamsalus. Ja ikka veel üles, sest inimene ei saa kunagi valmis — elu on lõputu areng. Pärast keskkooli lõpetamist olen vahelduva eduga oma absurdselt paljude kolimiste jooksul (kaheksa aasta jooksul ligi viisteist korda) korduvalt ka vanematekoju tagasi…
Meelis Friedenthal: „Inglite keel”.
„Varrak”, 2016. 208 lk.
Kümme aastat tagasi andis Eesti Kirjanduse Selts välja kogumiku „Tartu on unenägu”, mille kuueteistkümne autori hulgas Meelis Fridenthali ei ole. Ebaõiglus, ma ütleks: Friedenthal on kõige unenäolisem Tartu autor üldse, keda oskan ette kujutada.
Seda võis öelda tema eelmise romaani „Mesilased” lugemise järel ja uus romaan — „Inglite keel” — annab selleks väiteks enamgi põhjust.
Tartu maastikud ongi unenäolised. Toomemägi, katedraali varemed, torn, mille lagunenud treppe mööda ronis kunagi üles iga endast lugupidav üliõpilane. Nii teevad seda ka Joonas ja Mirjam tutvumise õhtul. Torni ronimine on ohtlik, võib alla kukkuda, aga seda nendega ei juhtu. Justkui.…
Kai Aareleid: „Linnade põletamine”.„Varrak”, 2016. 327 lk.
„Linnade põletamine” on Kai Aareleidi teine romaan. Ja tõepoolest — teos on leidlik nii oma kompositsiooni, keelekasutuse kui ka teemale lähenemise poolest. Näib, et meie kirjandusse on sugenenud midagi, mida võiks nimetada aareleidlikkuseks.
Millest teos kõneleb?
Sündmuste põhiosa toimub 1950.—1960. aastate Tartus, kuid ajalised siirded ulatuvad nii sõjaaega kui ka tänapäeva. Peategelane on tüdruk nimega Tiina, kes on ka minajutustaja rollis. Tiina kaudu avaneb lugejale vaade ühe sõjajärgse pere ellu: ema ja isa kohtumine, abiellumine ja lahkuminek, isa tõus ja allakäik kaardimängurina; sõprussuhted ja nende luhtumine. Ühest küljest ei juhtu raamatus palju, teisest küljest on…
Elas kord mees, kellel oli pea sees pimedus. Seal oli pime nagu öösel, ja kui oli öö, oli kõik hästi, sest pime oli nii väljas kui sees. Aga kui saabus hommik ja läks valgeks, oli mehe peas ikka pime edasi ja nii ei näinudki ta, kuidas päike tõuseb ja valguses löövad särama metsad ja aasad, tornid ja aknad.
Ühel kevadhommikul, kui päike peegeldus mehe kodulinna kõikidelt akendelt, katustelt ja vastutulijate silmist, läks mees kohvikusse, et juua kohvi ja süüa üks saiake. Mehele maitsesid eriti viineripirukad, mis olid natuke vanaaegsed, sellepärast läks ta ühte veidi vanaaegsesse kohvikusse ja küsis müüjalt viineripirukat. Müüja…
Enn Lillemets: „Joon haljast valgust nagu vett. Teine kogu luulet 1993—2015”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 56 lk.
Enn Lillemetsa teine luulekogu ilmus 22 aastat pärast esimest. Kogusse on võetud 40 luuletust, mis teeb keskmiselt kaks teksti aasta kohta. See ei ole kindlasti märk viljakusest, pigem süvenemisest ja väga hoolega tehtud valikust. Autori eripärane käekiri, tema iseenese nägu on ka selles kogus olemas, nagu see oli olemas juba esimeses. Enn Lillemets ei ole kõigepealt ja ainult luuletaja, aga ta on kindlasti KA luuletaja. Küpse isiksusena hoiab ta oma liini ja joont, kirjutades niisugust traditsioonilist lüürikat, mis on eluhoiakult justkui ajatu, kuid milles on…
juulil toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” kirjandusõhtu „Utoopiline salong (I). Praefatio”, salongikirjandust lugesid Rauno Alliksaar ja Siim Lill.
juulil esitles kirjastus „;paranoia” Tallinnas Telliskivi loomelinnakus Punases Majas festivali Kultuuritolm raames sarja „Armastatud klassikud” esimest raamatut — Raul Velbaumi kogutud teoseid (koostaja Kim Uri).
1.—2. juulini toimus Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse VI suvekool (XXIII kevadkool). Suvekooli avasid Krista Ojasaar, Pille-Riin Larm ja Mari Niitra. Ettekanded tegid Tanar Kirss, Tiit Hennoste, Arne Merilai, Johanna Ross, Anneli Mihkelev, Katre Pärn, Mari Niitra, Eliisa Puudersell, Neeme Näripä ja Kaisa Maria Ling. Kavas oli Erkki Luugi loominguline õhtu ja kirjandusviktoriin, Erkki Luugiga vestles Anti Saar.…
Tõsiasi.
Kõik on ime.
Ma-ilm ja mõnda mis seal sees.
Elu.
Laps kasvab, päev päeva järel, tund tunni järel.
Sulle järele, su juurest ära ja jälle tagasi su juurde.
Su oma ime.
Aeg seisab mõnikord, ta justkui kannab sind.
Ta sees on praod ja nende vahelt imbub.
Head, halba, vahel päris juhuslikku. Sa ei mõista.
Sa oled tänulik.
Su oma ime.
Päev on tavaline, tüütu isegi.
Ei ole mingit tahtmist, aga peab.
Üks on jätnud tegemata, teine jälle joob vist.
Sõimata saad veel, aga seegi päev jälle
ei võta ära kogu lootust.
Ja mingi kergus on.
Su oma ime.
Tõtt-öelda ei olegi see elu nii lühike ju.
Mõned korrad saad…
Mul om ütlemäldäq hüä miil, et pääle mitmakümneaastast vaiht om mul võimalus avvolidsõh aokiräh „Looming” kirotaq võrokiilsest luulõraamatust. Arvamisõ telnü päätoimõndaja soovit´ külh eesti keeli kirotaq, a seeniq ommaq kultuuriaokirüh iks är trükidüq ja loeduq ka võrokiilseq kirätüküq, nii et ma iks kitä taad raamatut umah keeleh. A ku toimõndus pidä tarviligus seo kirätükü eesti kiilde ümbre pandaq — sis või ka nii.
Kõgõpäält om mul väega hüä miil, et ilmu hüä võrokeeline luulõkogo. Võro kiil om uma mahhe vabahelükokkokõla ja rahvalaulu, regivärsi rütmi ni keelemuusikagaq õkva ku luudu luulõtamisõs. Illos om lukõq,…
„Te oleksite võinud otsida kaua sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut harimata maad, siin ja seal viisid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või kinni kasvanud ja sulasid sageli kõnnumaasse. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed — ja paneb imestama, milline meeleheide oli sundinud neid nii süngetesse paikadesse asuma — võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne,…
Kunagi ammu ühes seltskonnas hakkas keegi Eesti kirjanik juuresolijate lõbustamiseks arutama, et kui õige paneks raamatu pealkirjaks „Ajamasina Aku”. Meie naersime. Aga kui sellist sõnapaari loeb paberilt üks Tark Laps, siis võib juhtuda, et tema ei näe selles fraasis mingit nalja ega pilget. Võib-olla võiks tema arvates see asi just nii välja näha: kusagil ongi salapärane Ajamasin ja sellel on Aku. „Kusagil” tähendab muidugi väga kaugel, teispool teist, nagu inimesed tavaliselt ütlevad, või universumi teises ääres, nagu ütleksid teadlased. Ja Aku sarnaneks tavalise autoakuga sama palju, kui iPhone meenutab seadeldist, millega hallihabemeline telefonileiutaja salvestas 1885. aastal vahaga kaetud pappkettale oma…
JAAK URMET: Mis mõttes on sinu elus tähtis kuupäev 13. oktoober 1957? Sel päeval ilmus „Sirbis ja Vasaras” luuletus, mida kirjanduslugu peab esimeseks Paul-Eerik Rummo avaldatud luuletuseks. Luuletuse pealkiri oli „Kunstinäitusel”. Kas see meenub sulle?
PAUL-EERIK RUMMO: Meenub, et panin selle luuletuse oma „Kogutud luulesse”. Toimetajad käisid peale, et see raamat sisaldaks tõesti enam-vähem kõike, mis ma kunagi kirjutanud ja avaldanud. Luuletus ise on ka ähmaselt meeles.
J. U.: Ma värskendaksin meie mälu ja loeksin selle luuletuse ette otse „Sirbist ja Vasarast”.
Mõtlikud näod, mis marmorist tahutud;
lõuendeil põllud, kus kuldavad hakid,
kuulus näitleja tuhm-mustas frakis,
laevade ümber lained rahutud.
Kipsreljeefil puusärke kantakse —
peetakse massmõrva ohvrite matuseid;
akvarellidel…
Paul-Eerik Rummo: „Taevast sajab kõikseaeg kive. Anakronistlik capriccio kahes vaatuses”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 117 lk.
Pealkiri on kohmakas, aga ma ei tahtnud lasta mööda juhust kohe midagi põhilist ära öelda, et arvustuses ennast kergemalt tunda. Tähendab, üritada jõudumööda püsida ühel lainel autoriga, kelle näidendis avaldub võime võtta raskeid asju — kive! — küllaltki elegantse kergusega. Kujutage ette lõpustseeni: taevast langeb massiliselt meteoriite, aga tema laseb kellelgi hüüda: ärge kartke! Paul-Eerik Rummo varasemad näidendid pole olnud sugugi häälestatud nii ülemeelikult.
Kuid esmalt — „Taevast sajab kõikseaeg kive” sunnib tegema väikest kirjandusloolist vahekokkuvõtet. Autor pani hiljuti maha veerand sajandit kestnud poliitikuameti (Eesti Kongressi ja…
Nikolai Baturin: „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”.
Menu Kirjastus, 2016. 135 lk.
Nikolai Baturini romaani pealkiri[1] on hästi valitud, küllaltki haruldane, et teose sisu ning olemus paari sõnaga sedavõrd selgesti esile tuleksid. Nomaadid, invasioon, Euroopa, unenägu… Ühendatud Euroopat on ju samuti Karl Suure unenäoks nimetatud, mis ei tähenda, et me sellesse unenäosse jätkuvalt uskuma ei peaks. Paavst Franciscus, kellele anti 2016. aasta maikuus üle Karl Suure auhind, ütles oma kõnes, et ta unistab Euroopast kui alma mater’ist, kes suudaks oma lapsi toita ning neile elulootust anda. Kujutelm Euroopast kui kütkestavast naisterahvast, kui toitvast rinnast, on väljastpoolt tulijaile alati midagi erilist tähendanud, sageli ühtaegu…
Kaheksas Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 25. maist 29. maini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, teatrites, „Mustas Puudlis” ja teistes kohvikutes ning tänavail.
mail etendati festivali eelüritusena teatris NO99 Eero Epneri, Hendrik Kaljujärve ja Kaarel Oja teatriteksti „Kodumaa karjed” (esitaja Jaak Prints) ja kuulati Indrek Koffi kuuldemängu „Eestluse elujõust” Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite esituses. Kahe teose vahel arutlesid Tarmo Jüristo ja Linda Kaljundi ilukirjanduse ja mälu üle.
Festival algas Kirjanike Majas 25. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Meelte kodu” (juhendaja Tõnis Rätsep). Samal õhtul pakuti ka luulekohvikute programmi, mille raames esinesid Tallinna kohvikutes Igor Kotjuh ja Marten Altrov, Silvia Urgas ja Siim Aimla,…
4.—7. maini toimus kolmeteistkümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, kandes seekord alapealkirja „Müstifiktsioon”. Selle sõnaga sooviti rõhutada tänavuse festivali järjekorranumbrit ning selle inspireeritud salapära, mis andis tooni festivali üldises atmosfääris, samal ajal aga juhtida tähelepanu ka asjaolule, et ühel või teisel viisil leidub fiktsioonis, ilukirjanduslikus loomingus alati mingisugust salapära, sõltumata žanrist või liigist. Teemast lähtuvalt ümbritses salapära ka tänavuse patrooni isikut — festivali eestkõneleja avaldas küll mõtteid nii sotsiaalmeedias, ajakirjanduses kui ka festivali kavavihikus, kuid esitles end üksnes tiitliga „Prima Vista patroon”.
Juba mitmendat aastat tuleb tõdeda, et ehkki festivali ametlik avamine toimub nädala keskel, on Prima Vista kasvanud niivõrd…
Sõnapaarist „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega „Õnnelik lapsepõlv” — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses. Praeguseks on vist enamikul meelest läinud omaaegne Vovotška-anekdoot: õpetaja esitab lastele küsimusi selle kohta, kus on kõige ilusamad linnad, kõige paremad raamatud, kõige mugavamad kodud, kõige maitsvamad kommid ja kõige õnnelikum…
Helga Nõu: „Nartsiss, meesteõgija”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 366 lk.
Kirjandusloos on arvutu hulk romaane, mis algavad pööningult / meremehekastist / mahajäetud maja keldrist / raudteejaama unustatud kohvrist leitud käsikirjast. Seesama juhtub Helga Nõu vastseimas romaanis. Kas järjekordne müstifikatsioon, et jutustada järjekordne fiktiivne lugu? Asja lähem uurimine näitab, et seekord on tõepoolest tegemist päriselu endaga, ehkki tõelisele, kogemata kombel autori kätte sattunud päevaraamatule on romaanikirjanik Helga Nõu lisanud stseenide kaupa fiktiivseid komponente, et võõritada päeviku autori isikut ja üldistada tema ainukordset elulugu paljusid eri nimekujusid kasutusele võttes just nagu üld-naise, üld-eesti-naise seiklusrohkeks elulooks.
Eestlaste maailmarändude lugusid on ju meil tuhandeid. Enamasti püüdlike, haridusjanuste,…
Tõnu Õnnepalu: „Klaasveranda”.„Varrak”, 2016. 107 lk.
Kiil
Nostalgia, nii nagu Johannes Hofer on selle 1688. aastal — mäletate ju, sel aastal oli erakordselt soe suvi, ma mäletan selgesti, olen seda hiljem ikka ja jälle unes näinud, et tollel kevadel me sõidame minu ju täiesti hästi abiellutud Lauraga linnast välja, mere äärde, sest nime poolest on ta ju See, ja muudkui sõda on, aga seal on parem kui siin, jaa, aga me seisame veel raekoja ees, teeme aega parajaks, me laseme ennast oodata, ja see postitõlla-Hans või mis ta nimi oligi, popsib ju alles oma piipu, ja minu unedes on Baseli raekoda nii…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
