1„Võtke riidest lahti,” ütles õde ning mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbi juurde. Sinna polnud midagi parata: õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja kellega siin siis vaielda. Nõtke liigutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi. Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on aga ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, püksid ja sokid jalast võtnud, pluusi ja rinnahoidja kokku voltinud, punased saapad kapi alumisele riiulile asetanud…
Mehis Heinsaar: „Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”.
„Menu”, 2016. 232 lk.
Kui härra Paul tuttavaid vanamehi näppamast tüdines, hakkas ta kroonikaid kirjutama ning käis ära iseenda teises otsas, kus sügaval elu hämaras kohtas rändaja õnne. Ent õnn, teadagi, on muutlik ja pime! Ühtäkki leidis härra Paul end kesk ebatavalist ja ähvardavat loodust, miskipärast ülikonnas. Teadvusele tulnud, vabanes ta kestast ning adus unistuste tapvat kasvamist inimmaastikel. Vältimaks seejuures surma jäämägede vahel sinises metsas, putkas ta kiiresti kuu teisele küljele, kus ülejäänud elu õnnenatukest pidi saatma hiiglasuur lakkamatu mõte. Isegi siis, kui Kuu on kõigest…
Merike Õimu teine kogu „Kõiksuse jälg” on arvustajale paras pähkel, kuivõrd luule ise arvustamisele hästi ei allu ning kõiksusest kirjutatut on arvustada pea sama raske kui seda ammendavalt kirjeldada.
Lakooniline valge raamat on jagatud neljaks osaks: „Hüpe ajatusse”, „Igavene hetk”, „Ristteeline” ja „Voolavast viidud”. Neid raamistavad Piret Smagari gravüürid, mille kohta luuletaja raamatu tagakaanel ütleb, et need „…panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus”. Lugeja võib püüda neist gravüüridest leida tuge osadest moodustuva narratiivi tajumisel. Nõnda paistavad raamatu esimene ja viimane osa tõmbavat kokku nii tajutava loo kui…
juunil esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu linnaraamatukogus Terhi Pääskylä-Malmströmi raamatut „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika”. Külas oli autor.
3., 7. ja 9. juunil luges Taavi Eelmaa Von Krahli Teatri pööningul luuleõhtul „Megaton” h3inrich Halo luulet.
juunil tähistati Elva vanas koolimajas ja Tartu Kirjanduse Majas Ain Kaalepi 90. sünnipäeva. Esinesid Karl Muru, Liia Hänni, Hando Runnel, Marju Lepajõe, Paul-Eerik Rummo, Märt Väljataga jt.
5.—12. juunini osales Kätlin Kaldmaa üleeuroopalisel kirjanike bussituuril CROWD Omnibus, esineti Tšehhis Prahas ja Usti nad Labemis ning Saksamaal Sulzbach-Rosenbergis ja Münchenis.
juunil korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Aado Lintropi 60. sünnipäevale pühendatud sümpoosion „Sarvedega mammutist suure härjani”. Ettekannetega esinesid Hasso Krull, Madis Arukask, Art…
Esimesel lugemisel jäin pidama Veronika Kivisilla kauni kujundusega luulekogu vahelehtede soonelistesse labürintidesse ning keskaegsetesse muusikapartituuridesse. Pean ka (üles) tunnistama, et sellel esimesel, värskusnäljasel lugemisel jätsin vahele kiilumärgistatud rütmilises proosakirjutuses joonealused ja keskendusin seotud kõnes tekstidele. Harjumusest (ehk ülekohtuselt) kuulasin vaid ühte häält — nii, nagu kunagi ammu harjutasin klaveril eraldi nõrgema vasaku käe partituuri. Teisel ja kolmandal lugemisel tegin selle võla tasa.
Labürint on iidne, enese vaikuses selgeksrääkimise vahend, milles ei puudu ängistus ega ilu („jõgi kasvab iga käänuga”, lk 70). Veronika Kivisilla tundlikud, keelekaevu vaatavad luuletused mõõdavad sissepoole käändumiste ilu aeglases tempos, rahulikult…
SÕNA SÖÖSTAB VERRE,
tabab tabamatus kerguses südamelööke,
meelekohad meloodiliselt vasardavad,
veri vemmeldab verd,
paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi.
Sõna sööstab verre, sest
viimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda,
vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni.
Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni
mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad —
kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!
HOMMIKUVALGE
Sadu laulis
vihmaveetorusid mööda,
lõpuks mõranes hääl,
viimased tilgad ei kostnudki enam,
sest sääl
tuli too hommikuvalge
naine ja ütles, et
enne lõppu on tarvis
koguda ilma- ning silmavett,
kastegi kuluvat ära
ja eriti hommikuvalge piim.
Ah pärast?
Pärast maailmalõppu küll
sageneb sademeid
ning suuri taevaseid karju.
Silmad siiski ei harju, et
kahes lõputus ilmavahes
heliseb alati
ükssama hommikuvalge naine,
lehm ja lüpsimasin ühes,
laps südame all
ning alasti ilmaruum süles.
PLANEEDID
Maailm lahvatab, kui plahvatab meie planeet,
mõtet ja keha seob viimane neet.
Tere, ReinMul on läinud Sulle vastamisega aega ja läheks ilmselt veelgi, kui ma ennast nüüd ikkagi kokku ei võtaks. Asi pole sugugi kirjavahetuses, mis teeb mulle igapidi rõõmu. Aga kirjutamine ja mõtete rittaseadmine iseenesest on praegu väga vaevaline. Mul on tegelikult üsna pikk päevikupidamise tava, visandan päevaraamatusse ilma erilise hoole ja vormistamiseta mõtteid ja märkmeid, mis parasjagu üles kerkivad. Nüüd aga seisab ka päevik juba pikemat aega tühjana. Päevikud ja mõtteraamatud on kirjutajale ka salajane kinnitus, et temas ikka liigub midagi. Päevik on võimalus avaldada ja samas siiski kõik avaldamata jätta. Tekitada endale väikene tagala. See on endale ühe salaelu…
Oma vana sõbra 80. sünnipäevaks kirjutas Ain Kaalep väikese tähtpäevaessee „Jaan Krossi kuus luuletust” („Eesti Päevaleht” 19. II 2000). Selle lähtekoht on „saksa poeedi Gottfried Benni niisugune mitte millegagi põhjendatud, aga väga võluv seisukoht, et luuletaja kirjutab oma elus kuus head luuletust”. Kaalep lisab omalt poolt: „Miks just kuus, seda ta ei põhjenda, ja ma olen alati mõelnud, et see seisukoht on küll tähelepandav, aga mina tema asemel oleksin tingimata öelnud seitse.”
Benni mõte pärineb 1951. aasta loengust „Lüürika probleemid”: „Lüürika olemusse kuulub ka üks luuletajate traagiline kogemus iseenese kohta: ükski meie aja suurimategi lüürikute seast ei ole meile jätnud rohkem…
Esimene tunne pärast Doris Kareva uue luuleraamatu läbilugemist oli üllatus. Nagu keegi oleks võitnud maailmameistrivõistlused ühtaegu males ja iluuisutamises. „Perekonnaalbumi” kaante vahel saavadki kokku mitu „ala”, mitu kunstiliiki. Seetõttu on raamatu täpset žanrilist kuuluvust keeruline määratleda. Teose proloogis on öeldud: „Nelikümmend pilti ühes vaatuses, / ühendatud ja pühendatud”, mis viitab ühtaegu nii draamale kui ka piltide „vaatusele”. Igal juhul tundub, et sõna „vaatus” ei kasutata siin tavatähenduses. Tekstide dünaamilisust ja kõrget visuaalsuse astet arvestades võiks „Perekonnaalbumit” vabalt käsitada ka kui moderntantsuetenduse libretot. Raamatu tagakaanel vihjatakse aga hoopis Sõna ja Suhte kohtumisest sündinud Loole. Niisiis: Lugu.…
Paša Matšinov: „Gogoli disko”.„Lepp ja Nagel”, 2015. 144 lk.
Eestimaisest evangeeliumist:
[—] 3. Talvekartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus.
(Valdur Mikita, „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika”)
Ei ole mõtet teeselda, nagu poleks arvustuse kirjutaja teadnud, et selle ilmumise ajaks on „Gogoli disko” pärjatud nii Kultuurkapitali proosaauhinna kui Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga ja et retsensioone on juba üllitatud ridamisi. Ja ei saa ka eitada, et see poleks tekitanud mõnevõrra, tsiteerides romaani, „depresjakki (kadunud eestlaste poolt nii armastatud muretsemist)”, mida siis selle kohta veel uut öelda. Juba on kirjutatud muusikast, esoteerikast, blatnoiintelligentsist, karakterikesksusest, kohaspetsiifilisusest ja Viljandi trammist. Kirjutiste rohkuse põhjal eeldan, et ka…
27. mail kuulutati Soome Instituudis välja Soome E. W. Ponkala fondi auhinna tänavune laureaat. Auhinna sai eesti kirjanik Maimu Berg. Sellega tunnustas fond Maimu Bergi pikaajalist ja tulemuslikku tööd Soome—Eesti kultuurisuhete korraldamisel. Maimu Berg on Soome Kirjanike Liidu auliige.E. W. Ponkala fond asutati 1924. aastal. Fondi eesmärgiks on edendada kultuurisuhteid Soome ja soome hõimurahvaste vahel. Fondi nõukogu esimees on kirjanik Juhani Salokannel. Ponkala fondi tunnustuse varem pälvinud eestlastest olgu nimetatud Lennart Meri, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu, Linda Viiding, Piret Saluri, Kadri Jaanits. Elutööpreemia on saanud Ellen Niit. Samas peeti Soome Instituudis ka väike seminar teemal „Kirjaniku sõnavabadus…
Ta oli armunud (mitte küll esimest korda, kukkumisi oli tema elus ennegi ette tulnud, kuid alati oli see sarnanenud pigem juhusliku koperdamise kui kuhugi päris sisse prantsatamisega) poisisse aknast välja vaadates. Ta mäletas selgelt oma näo peegeldust klaasil, väikest träksi või mulli klaasi pinnal, ja heledat valgust, mis selles vikerkaarena laiali jooksis ja varakevadise tänava läätsekujuliseks painutas. Poiss oli seisnud seal oma sõpradega, naernud, edvistavalt suitsu kiskunud (muidu poiss ei suitsetanud, aga sel hetkel, sel ajajärgul proovisid nad kõik oma esimesi sigarette, ka tema) ja paari tüdrukuga juttu rääkinud. Tüdrukud olid tema tuttavad, nad käisid ühes koolis, ühes klassis, täpsemalt…
Pärast pikka sisukat elu ja kauast rasket haigust jõudis lõpule Ellen Niidu elutee. Kunagine pärjatud purjesportlane ületas Toonela jõe.Ellen Niitu meenutades tuleb kindlasti kõigile esimesena meelde tema imeline lasteluule. Karud saavad aru, muidugi saavad. Mänguvesi on mõnes mõttes etemgi veel kui päris vesi. Ja loomulikult suure maalritöö ime.Tuntuks sai 1928. aastal sündinud Ellen Hiob juba päris noore neiuna, kui kirjutas luuletuse, kus on kirjas, et õnn on inimese enda teha: ta sünnib tema mõtetest ja teost. Nii see ongi, ehkki alati väga kergelt kätte ei tule.Koos Jaan Krossi ja Ain Kaalepiga asus Ellen Niit 1960-ndate alguses ellu viima eesti luule…
Ilmar Taska: „Pobeda 1946”.
„Varrak”, 2016. 308 lk.
Kuulmatutel kummitaldadel liikuvad salateenistuse nuhid, sisserännanud kotipoisid, kolooniapoiste sõjamängud, nooblite Londoni härrasmeeste restoranikohtumised, naise öised uitamised varemeis linnas, riigivastaseid kodanikke üles korjav Must Ronk ja svingist rõkkav luksuslik beež Pobeda — kõik on kui osavalt kokku monteeritud filmilint.
Režissöör, produtsent ja stsenarist, nüüd ka novelist Ilmar Taska portreteerib oma debüütromaanis „Pobeda 1946”[1] Teise maailmasõja järgset Eesti ühiskonda ja inimesi, toetudes eelkõige oma ema, tädi ja tädimehe mälestustele (Ilmar Taska e-kiri arvustuse autorile 4. IV 2016). Esmapilgul ajaloolisena näiv teos sisaldab psühholoogilise draama, põnevusromaani ja love story sugemeid, nii et ühte kindlasse proosažanri seda vaevalt õnnestub…
3. mai kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” toimus „Värske Õhtu”, teemaks „Kirjanduslikud omailmad”. Vestlesid Hanneleele Kaldmaa, Tõnis Vilu ja Sven Vabar, vestlust juhtis Jaak Tomberg.
3.—7. maini esines duo Kai Aareleid (sõna) ja Liisi Salumaa (kontrabass, laul) kammerkavaga Saksamaal Kielis, Bremenis, Hamburgis ja Berliinis. Esinemised Bremenis ja Hamburgis toimusid Euroopa nädala (Europawoche) raames. Ühtlasi oli tegemist igakevadise eesti kirjandust tutvustava sarja „Estnische Literat(o)ur“ avaüritusega, korraldajaks Kristiina Jessen ja kultuuriühing Infobalt. Kai Aareleid esitas luulet ja proosat nii eesti kui ka saksa keeles. Saksakeelsete tõlgete autor on Cornelius Hasselblatt.
4. mai kirjanduslikul kolmapäeval „Tõikadest me kõneleme: maailma veerekesest hinge veerekeseni” tähistati Kirjanike Liidu…
Merike Reiljan: „Valguse teed minna”.
„Ilmamaa”, 2016. 62 lk.
Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse.
Esimest korda Merike Reiljani luuletusi lugedes äratasid need kohe tähelepanu oma tasase kõlaga, tämbriga, mis tajutavalt erines praeguse noore luule valdavast tonaalsusest. „Ta öeldud sõnad, mis midagi ei palu, / on vaiksed ja leplikud nagu palved.” (Lk 21.) Kirjutaja hääle kohta ei saa öelda, et see kuidagiviisi tõuseks esile; pigem vastupidi: „Mind pole portrees, ma olen maastikumaalis.…
Jaan Undusk: „Teekond Hispaania”.
„Loomingu Raamatukogu” 2016, nr 6—8. 143 lk.
Alguses on otsimine: kust ja millest algab õieti see oma Hispaania. On masina kuumaks väntamine: kirjutada sellest, kuidas sellest kirjutada, kuidas rääkida lugu saatuslikust teekonnast iseendasse. Hispaania leidmine pole lihtne: „Kitšist ja katoliiklusest minu Hispaania ei alga,” ütleb Undusk, ja õige ka.
Kuna kõik on esialgu udune (õigemini kuumavinene), ilmub lavale see, mis loetud ja mis võib hapras olekus tuge pakkuda: Tuglas, Talvet ja Unamuno, veri, vein ja härjad, baski anarhistid-terroristid, donkihhotlus, gregeriiad ja inkvisitsioon, don Juan (ilmub mõnevõrra hiljem Jaan Unduski alter ego’na), kõik suured on kohal, keegi ei puudu. Sealsamas…
Kirjandusloolise ainesega tegeldes sugeneb veidraid infokillukesi, mis jäävad õige kontekstita ja millega pole seepärast midagi mõistlikku peale hakata. Näiteks kirjutab välismaal resideeriv Eduard Vilde 20. juunil 1931. aastal oma abikaasale: „Praegu kuulen ühelt noorelt Tallinna venelaselt [—], et Gloria Palace’is olevat joosnud kevadepoolseil talvekuudel filmina minu „Külmale maale”, muudkui teise nime all. Hiljem vändatud teda mitmes vähemas kinos. Film olevat Saksamaal tehtud, nimelt Ufas. Näppaja on muidugi mõni eestlane-gentleman. Kas Sina sellest midagi oled kuulnud? Venelane, reaalkooli õpilane, on filmi ise näinud, nii et pole kahelda. Film löönud läbi. Autori (minu) nime pole vist ka ekraanil ega kuulutustes mainitud. Puhas…
Eelmisel aastal ilmus ligi sadakond proosateost, ühtekokku kakskümmend kaks ja pool tuhat lehekülge! Selle on välja arvutanud proosaülevaate autor Janika Kronberg. Osalesin kahes žüriis, romaanivõistluse ja kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriis, nii et pooleteise aasta kohta kogunes vähemalt viiskümmend läbi loetud romaani või jutukogu. Ränk kogemus.
Kui iga raamatu kohta tuleb keskmiselt kaheksa kuni kümme tegelasnime, siis saab eesti kirjandus ühe aastaga juurde Haapsalu-suuruse linna täie rahvast. Proosaraamatute hulgale ning veel massilisemale tegelaskonnale mõeldes ei saa minagi jätta väljendamata üht hüperboolset mõtet, nagu lubas endale märtsikuu „Loomingus” Janika Kronberg. Nimelt, mingil hetkel olevat hakanud talle tunduma, et teda ümbritsevad tegelased põimuvad üheks…
Selle aasta algul raamatulettidele jõudnud Silvia Urgase esikkogu „Siht/koht” oli 2015. aastanumbrit kandvatest luuledebüütidest kõige tugevam. Minu andmeil on Urgas ka noorim, kes jõudis mullu oma esimese luuleraamatu avaldamiseni.
1990-ndatel sündinud Urgase raamatust leiame 41 tänapäevase tunnetusega tugevat vabavärsilist teksti, mis on stiililiselt väga ühtlased — võiks koguni öelda, et juba esimeses kogus ilmutab luuletaja isikupärast käekirja. Luuletustes leidub vaimukat sõnamängu, mitmetähenduslikkuse osavat ärakasutamist ning intertekstuaalseid vihjeid, eriti popmuusikale. Näiteks luuletus „90”, mis algab sõnadega „olen 90ndate ühehitiime / mu vanemad tegid mu / tolle aja reeglite järgi” on üles ehitatud Eesti lähimineviku popmuusikast tõukuvatele metafooridele,…
*
Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks,
aastaaeg ei kysi sellest midagi.
Õhk on hakkama pandud.
Mõte heliseb nii Petrakuudis,
Ylejõel kui Lollidemäel.
Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges.
Linnulaul on seadistamisel
ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi,
et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval
mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse.
Õnnelik peaks olema see, kes on vallandand
kas või yhegi laulu.
Selles loos kajavad esimene krookus ja naat,
pistab piimanõgese myrgine nupp,
luikab lagunev kulu. Aga siis on suvi.
Selleks ajaks on läbi, mis praegu veel tulemata.
Meeste profiilid on põlenud kergete pilvede alla.
Naiste naer ja nutt laotunud puhkevate sirelite vahele.
Kevade udu suvelilledeks saanud.
Teetolm hoiab noote,
kari koguneb mänguri ymber
ja lehmad lakuvad ta kleidist kaugele sööstvaid käsi.
1. aprillil esines Kristiina Ehin Eesti Rahvusraamatukogus merekultuuriaasta elamusõhtute sarjas üritusel „Lapike lõpmata merd”.
2. aprillil kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja XIII Nukitsa konkursi võitjad — laste lemmikkirjaniku ja lemmikillustraatori 2014. ja 2015. aastal ilmunud lasteraamatute põhjal. Esikoha ja Nukitsa pronkskuju pälvisid kirjanik Ilmar Tomusk („Kriminaalne suvevaheaeg”, „Kriminaalsed automatkajad” ja „Kriminaalne pangapresident” sarjast „Kriminalistid”, kirjastus „Tammerraamat”) ja kunstnik Heiki Ernits (pildid Andrus Kivirähki raamatule „Karneval ja kartulisalat”). Järgnesid kirjanikest Andrus Kivirähk („Karneval ja kartulisalat”, „Varrak”) ja Mika Keränen („Kuldne Lurich” ja „Küttepuuvargad” sarjast „Eesti laste krimka”, „Keropää”) ning kunstnikest Hillar Mets (pildid Ilmar Tomuski „Kriminalistide” sarjale) ja Heiki Ernits (pildid Kristiina…
Donald Tomberg: „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest”.
„Verb”, 2015. 144 lk.
Donald oli lugenud nimetatud teose kohta juba mitut arvustust. Need andsid noormehele küll palju teadmisi, aga ei teinud teda sugugi targemaks. Kohati tundus, et maailm saab temast suurepäraselt aru, samas ei mõista teda aga üldse.
„No lugege siis ometi, inimesed!” hüüdis Donald. Aga inimesed ei lugenud, sest kriitik Jüri oli neid hoiatanud: „Lugemisega läheb asi ainult hämaramaks.”
Õhk aga oli juba paks, ja mitte ainult lendoravatest ja liblikatest, vaid maailma muutumise märkidest üldse. Kuni ühel hommikul ei olnudki maailm enam endine. Tuul, see vallatu, oli kandnud nimetatud teose ajakirja „Kodu ja Ristikhein” valvetoimetaja…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
