Jim Ashilevi (s 1984) on avaldanud kaks näidendit ja kaks romaani. Tema esimene näidend „Nagu poisid vihma käes” võitis Eesti Teatri Agentuuri (tollal Eesti Näitemänguagentuur) 2005. aasta näidendivõistlusel II koha ja pälvis 2006. aasta Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia; raamatuna ilmus 2007 („Värske Rõhk”). Teine näidend „Portselansuits”(2007) nägi trükivalgust Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarjas ning pälvis uue dramaturgia festivalil Heidelberger Stückemarkt innovatsioonipreemia (2009). Ashilevi esimene romaan „Ma olen elus olemise tunne” ilmus 2011 („Verb”) ja teine romaan „Kehade mets”, mis tuli Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III kohale, aastal 2015 („Libros Insanos”). Luuletusi on ilmunud ajakirjades „Vikerkaar” ja „Värske Rõhk”.
Ashilevi on lõpetanud Tallinna Ülikooli audiovisuaalse…
Cornelius Hasselblatt: „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. (Studia litteraria Estonica, 15.)
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 512 lk.
Cornelius Hasselblatt on filoloog. Rahvuselt sakslane ja kutsumuselt estofiil, kes on umbes 30 aktiivse aasta jooksul teinud kõike, mida estofiilid teevad: tõlkinud, propageerinud, arvustanud jne. Aga ennekõike uurinud. Ma arvan, et suurem osa kirjandusuurijaid võtab teda ammu eesti teadlasena, kes lihtsalt elab välismaal. Sealjuures on Cornelius väga tunnustatud filoloog, saanud kolm Kultuurkapitali aastapreemiat (1993, 1996, 2007) ja Siugja Sulepea (2012), lisaks Eesti riigi aumärk (2004) ning Tartu ülikooli audoktori (2009) ja akadeemia välisliikme (2015) tiitlid.
Milline on uurija Cornelius? Esimene asi, mis teda Eestimaal tegutsejatest…
Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse enesevaatlusega me enesevaatlustest tiinel ajastul, mil kirjandus pole enam inimkonda, rahvust ega ajastut defineeriv kunstiliik, vaid üha enam autoteraapiline tegevus, mille puhul lugejast olulisem on autori enese kaif. Ometi pole see nii. Jah, muidugi vaatleb Margo Vaino siin teoses iseennast. Jah, muidugi on autori positsioon oluline. Kuid see raamat püüdleb ka iseloomustama ühte ajastut. Või vähemasti ühe ajastu ühte subkultuuri.
Kõige lihtsamalt öeldes on Margo Vaino „Makilint mälus” eepos. Vabavärsiline eepos.…
Nad valisid esimese ettejuhtuva nupu, Angela vajutas, ja ilma et keegi neilt midagi pärinud oleks, kostis surin, mis teatas, et uks on lahti. „Siin veel usaldatakse inimesi. Väikelinna võlud,” käis Ulrichil läbi pea, kuigi ega ta päriselt teadnud, kas see asustatud koht üldse linna tiitlit kannab. Trepikoda haises. Välisukse ees, seespool, vedeles porine kalts, mis pidi olema jalamatt. Nad pühkisid hoolega jalgu, kuigi need olid vaid õige pisut lumised — tuldi ju autoga. Kõle trepikoda mõjus räpasena. Läbi akende poetuvates madala talvepäikese kiirtes hõljus lõpmatu tolmuvoog, mis muutis hallid odavalt valatud trepid ja samasugused mademed eriti viletsaks ja nukraks. Pühi…
Tänaval tatsus vastu robot,
vedas vana mehena jalgu järel.
Käed liikusid, elasid, pilgutas mulle
oma kevadhaljast silma: eks ole ma tark!
Järel astus valvas noormees, pult pihus.
Tema kõrval hõljus õnnelik tütarlaps.
Kinkis minule, võõrale vastutulijale,
ülevoolavast rõõmust, üleannetult
aprilli esimese tulbi.
Stereotüüpne
Et aja saladus?
Aeg ise on jumetu saladus.
Tegelikkuse ristmikult ei hakka silma
mõistlikke teesilte.
Ärritav nagu pikad pühad
maa ja linna, rahvuste ja rasside
umbropsu vastandamine.
Kui ohtralt läbu!
Siseilm kärbumas, välisilm ähvardav.
Mis veel alles?
Tüvitunded,
häbeliku inimese osavõtt,
elujõudu turgutavad soojad sõnad.
Inimhomse selginematus aja tsentrifuugis.
Piirideta realism
Nägin und: näljastreik kestab kaheteistkümnendat päeva.
Imestasin, miks kõht ei ole tühi. Seejärel märkasin,
et mul on uued krägisevad pastlad tagurpidi jalas.
Virgudes mõtlesin: vist anti mõista, et streigi jätkumisel
tuleb nahkjalatsid nahka pista!
Toomas Haug: „Tagasi Troojamäele”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 487 lk.
On üldteada, et Toomas Haug on „vana kooli” kirjandusuurija, kelle käsitlused on tõsiseltvõetavad, kultuuriloolisest teadmisest läbi imbunud ja sealjuures huviga loetavad. Tema seekordne artiklikogumik „Tagasi Troojamäele” on kolmas omasugune pärast „Troojamäe tõotust” (2004) ja „Klassikute lahkumist” (2010) — paks, maitsekalt kujundatud, omamoodi petlikult kivihall. Mõlemad varasemad kogumikud on pälvinud kulka esseistikapreemia, praegune sama kategooria nominatsiooni.
Kuigi viimasel ajal on kombeks refräänina õhata, et tühja neist kogumikest, vaja oleks monograafiaid, vaibub Haugi raamatute ees küllap ka selline kurtmine. Kõigepealt on „Loomingu” toimetaja kohus ja õigus vormistada tekkinud mõtted ikka esmalt oma ajakirja veergudel. Teiseks…
Milvi Martina Piir: „Pelikanide abielu”.
„Tähepärg”, 2015. 213 lk.
Milvi Martina Piiri „Pelikanide abielu” on üks omapärasemaid, kui mitte öelda veidramaid raamatuid, mis mu kätte on sattunud. Alates määratlematust žanrist — see keskmise paksusega raamat pole kindlasti romaan, reservatsioonidega võib seda pidada jutustuseks või koguni muinasjutuks — kuni teema ja tegelasteni välja. Piiri raamatu puhul on selge vaid see, et tegemist on utoopiaga ja sellel on oma eesmärk.
Kaks kahekümnendates eluaastates eesti naist Lili ja Luisa kohtuvad rahvaülikooli ettevõtluskoolitusel linnas, milles tähelepanelik lugeja võiks ära tunda Tartu. Luisa on kolmeaastaseid kaksikuid kasvatav üksikema, töötu, kes töötuskindlustushüvitist ei saa. Lili on samuti üksikema, ta…
1
Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on noh nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab ka olema hea tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nii, nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul olema libe, kõik, kes seda kuulama jäävad, libastuvad nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont. Kui siis need kaks omadust on olemas, ei, siiski kolm: ilus mees, kõva hääl ja libe jutt… Ja üks asi ikka veel: peas, otsmiku taga kolju sees peab olema kõlakoda. See…
1. märtsi kirjanduslikul teisipäeval „Seitsme maa ja mere taga” rääkisid Tartu Kirjanduse Maja kohvikus „Arhiiv” muinasjutte ja muinasjuttudest Peeter Krosmann, Ahto Külvet ja Siim Angerpikk oma lastega. Õhtut juhtis Villem Varik.
2. märtsil, Friedebert Tuglase 130. sünniaastapäeval, kuulutati Nõmmel Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas 45. korda välja Friedebert Tuglase novelliauhinna võitjad. Auhinna pälvisid Maimu Berg novelliga „Awakenings” („Looming” 2015, nr 8) ja Jüri Kolk novelliga „Sünnimärk” („Looming” 2015, nr 10). Žüriisse kuulusid Karl Martin Sinijärv (esimees), Kai Aareleid, Piret Bristol, Cornelius Hasselblatt ja Livia Viitol. Teemal „Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor 130 — ühist teekaasluses ja lahknevust saatustes” kõneles…
26. veebruari hilisõhtul lahkus Stockholmis igaviku teele mitmekülgne kunstnik Otto Paju.
Otto Paju oli sündinud 11. mail 1926 Rakvere lähedal Järni külas rätsepa pojana. Eestis jõudis ta koolis käia Rakvere gümnaasiumis ja Väike-Maarja keskkoolis, 1944. aastal põgenes Otto Paju Soome kaudu Rootsi, kus lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi ja 1951. aastal Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli. Graafika erialal täiendas Otto Paju end hiljem Oslos Norra Rahvuslikus Kunstiakadeemias. Stockholmis töötas Otto Paju maastiku- ja planeerimisarhitektina, ta on tegutsenud ka reklaami vallas, samuti kuraatori ja disainerina. Samal ajal osales ta aktiivselt rootsieesti ühiskonnas: ta oli Olav Rootsi juhatamisel Stockholmis tegutsenud eesti noorte segakoori üks…
Alates 2004. aastast on põhjust rääkida ühest täiesti teistmoodi raamatust, kui oleme seni harjunud oma riiuleis, lugemislaudadel ja öökappidel hoidma — üleilmsest ja samas individuaalsest teosest, mille autorite hulk iga päevaga kasvab. Nimi Facebook sunnib just nagu raamatuks pidama, ehkki tegu on millegagi, mis paisunud tosina aastaga hõlmamatuks kärgstruktuuriks, mida päevast päeva loeb ja kirjutab maailmas üle 850 miljoni inimese. See raamat ei tolmu riiulis ega oota ka öökapil õhtut, mil päevatöö lõpetanud inimene saab süveneda pooleli olevasse loosse — juba ammu saadab Facebook meid igal sammul, istub truult taskus, annab endast iga natukese aja tagant märku, dikteerib meie tegemisi…
Jürgen Rooste: „Vana hiire laulud”.
„Ji”, 2015. 92 lk.
Jürgen Rooste: „Ideaalne abikaasa”.
„Ji”, 2015. 108 lk.
Rooste. Jürgen. Nimi, mis on seisnud pea paarikümne luuleraamatu kaanel. XXI sajandi Taanilinna ja Eesti elu salvestaja, kes ikka ja alati on kohal ja ikka endast teada annab.
2015. aastal andis Rooste endast muuhulgas teada ka kahte raamatusse jagatud luuletustega. Raamatuid lugedes jätab luuletuste jaotus loomuliku ja iseenesestmõistetava mulje: kui „Vana hiire laulud” toob lugeja ette esimeses keskeakriisis mehe koomale tõmbuva maailma, siis „Ideaalne abikaasa” lööb valla armastuse ja valguse väravad. Ideaalmaailmas võiks see olla koht, kus inimene, luuletaja või mitte, tõmbab joone alla olnule ja valib paralleelse,…
Märt Laur: „Lahustumine”.
„Hea Lugu”, 2015. 437 lk.
Kui liiga palju tooreid marju süüa, võib kõht valutama hakata. Minuga juhtus piltlikult öeldes midagi seesugust, kui mul tuli siinse arvustuse kirjutamiseks lühikese aja jooksul läbi lugeda Märt Lauri küllaltki priske romaan „Lahustumine”. Pidin mitmel korral ennast veenma, et ma ei ole mitte romaanivõistluse žürii liige ega loe võistlusele saadetud käsikirja, vaid kriitik, kes loeb ja peab hindama juba trükitud ja ilmunud raamatut.
Lauri kirjatööd on otstarbekas vaadelda kolmes eri plaanis: laias, kitsamas ja veel kitsamas. Kõige laiemas plaanis on pilt üpriski vastuvõetav. Autor on romaani jaganud nelja ossa, millest esimene ja viimane käsitlevad lähiminevikku…
Eesti dramaturgia mitmekesisest pildist võib teha erinevaid ristlõikeid ning väärtuslikku leidub igas vaates. Teater peegeldab oma vormilise ja temaatilise mitmekesisusega päris hästi Eesti ühiskonda, mis on ju samuti järjest enam fragmenteerunud erinevate huvide ja vaadetega gruppideks. Käisin mullu varasemast vähem teatris ja nii olid mulle tekste lugedes rõõmsaks avastuseks — lisaks juba tuntud tegijatele — huvitavad ning tihti ka head autorid ja kooslused. Lastenäidendeid kõrvale jättes ja raadioteatri omasid hulka arvates jõudis ETA andmetel möödunud aastal lavale üle saja algupärandi. Aitäh Eesti Teatri Agentuuri dramaturgile Heidi Aadmale põhjaliku tekstikogu eest.
aasta dramaturgiapreemia[1] pälvis Urmas Lennuki triloogia „Ükskord Eestimaal” (2001—2015). Lennuki näidendid…
Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm.
Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde purki nõrguv merevaigune mesi, toanurgas käiva veini vaiksed mulksatused mõõtmas sügisõhtuid, siis talve, väljas aknani hanged, toas hommikuste ülepannikookide lõhn… Nii me elasime. Nii nad elasid, ja mina sain sellest osa.
Maja oli ehitanud vanavanaisa, kiviraidur ja hauakivimeister. Temast oli värkstoa nurka jäänud kümme hauakivi. Ma ei saanudki kunagi…
Marko Pühvel oli valvur. Inimeseks oli ta arenenud, nagu väidab Charles Darwini evolutsiooniteooria, viimases staadiumis ahvist. Valvuriks oli ta arenenud inimesest. Tema hüüdnimi oli Maroko Pühvel. Maroko oli ilmne tuletis Markost.
Selline nägi välja siis Marko inim- ja nimeevolutsioon. Marko perekonnanimi ei arenenud aegade jooksul kuhugi. Pühvel on pühvel on pühvel.
Markantsust lisas hüüdnimele Marko töökoht. Marko oli ehitusobjektide ööpäevaringne valvur. Ehitusplatsi traatvõrkaed ümbritses Markot kõigist neljast küljest ja nägi välja nagu aiad loomaaias. Muidugi polnud tema aed nii vägev, tugev ja kindel, aga muidu olid aiad sarnased, ja Marko oli selle aia sees ning iga mööduja võis kaeda aias ringi tatsuvat…
Maarja Vaino: „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 260 lk.
Anton Hansen-Tammsaare (AHT) on tõeline Eesti klassik. Hiljaaegu ei andnud liberaalse turudemokraatia kriitiline realism talle enam teispoolsuseski rahu, vaid tiris kirjaniku parteivankri ette. Klassikut ei unustata!
Kuigi akadeemiline kirjanduslugu, kooliõpikutest rääkimata, püüab juba aastakümneid kogu Tammsaare loomingut kriitilise realismi tuhamägede vormi suruda, sisendavad mõningat lootust Jan Kausi koostatud vastsed gümnaasiumiõpikud. Need rõhutavad vaatepunktide vabadust ning ei ole vooluloolises lähivaatluses jäigalt kinni.
Maarja Vainot puudutab eespool öeldu otseselt, sest pea XXI sajandi algusest saati on ta olnud Kadriorus museaalse klassiku koduhoidja, viimased neli aastat kultuuriuuringute doktorina ka tema vaimu- ja ihuarst. See raamat ongi…
Järgnev ei käi meeleheite kohta, mille põhjuseks on sõjad, taudid, ikaldused ja muud inimese või looduse tekitatud katastroofid. Samuti ei kehti see Iiobit tabanud õnnetuste ega igavikuliste paratamatuste puhul nagu surm ja muud kaotused. Samuti mitte pettumuste korral inimsuhetes nagu reedetud sõprus või vastamata jäänud armastus. Jutt on usust, motivatsioonist, mis aitab meil tegutseda, ilma et tekiks tahtmist käega lüüa: ah, ei ole mõtet, see kõik ei vii kuhugi, mis ma pingutan (miks mitte ka: eesti rahvas ja kultuur kaovad niikuinii!), ja nii edasi. See käib lootusetuse tunde ja rutiiniliiva varingu alla jäämise kohta, mis varitseb muidu ärksaid inimesi ja…
Holger Kaints: „Päev, mil Stalin suri”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 143 lk.
Ajaloost meil pääsu pole ja vanu arveid tuleb klaarida nii kaua, kuni jaksu jätkub. Holger Kaintsi lühiproosaraamat „Päev, mil Stalin suri” sisaldabki enamjaolt lugusid nõukogude argipäevast, väikeste inimeste elust suures riigis ja nende vahele tänapäevasemaid vesteid väikeste inimeste elust suures ja vabas maailmas, kuhu nad on omaenda pisikese riigikese loonud.
Kaintsi juttude lihtne ja ladus ülesehitus kulgeb novellist novelli, raamatu saab nii-öelda ühe hingetõmbega läbi lugeda, kuid see on kogumikule ühtlasi nii õnnistuseks kui ka needuseks.
„Mändide lõhn” (ilm. ka „Looming” 2014, nr. 1) on kogumiku avalugu, mis viib lugeja koos peategelase…
3. detsembril 2015 kuulutati Moskva hotellis „Zolotoje Runo” välja Vene Bookeri võitja. Selle sai Aleksandr Snegirjov romaani „Vera” eest. Vera, lihtsa nimega noor vene naine, kelle vanemad üksteist ei armasta, otsib oma kohta elus. Tema unistuseks on leida kindel mees. Ta sõidab Ameerikasse ning naaseb pettunult, seejärel püüab luua peret Kremli tšinovniku, siis pankuri ja lõpuks protestimeelse lavastajaga. Kuid igatsetud abikaasa jääbki leidmata; kriitikud näevad Veras Venemaa võrdkuju.
Snegirjov (s. 1980) kuulub n.-ö. verinoorde põlvkonda, kes tasapisi hakkab „vanade” asemele kerkima. Ta on lõpetanud Moskva Rahvaste Sõpruse instituudi politoloogiamagistrina, kuid töötab praegu ehituse ja disaini alal, kuna kirjandusega tegelemine Venemaal tema…
Jan Kausi uus jutustus on eriskummaline ja mitmepalgeline. Autor põimib siin oma teada-tuntud käekirja sekka palju uudseid vormivõtteid, nii et lugemisel jääb domineerima imelikkuse-mulje. Juba sündmustiku areng on ootamatu ja kentsakas, kuid kõige kentsakam asjaolu kõrgub teksti kohal metatasandil: Kausi jutustus on küll eri kihtidest kokku miksitud nn. koodtekst, kuid autor ei jäta kihtide eritlemist kriitikute kondiprooviks, vaid avab mitmel moel oma kaardid. Ei oska ka kriitik siin praegu muud teha, kui asuda jutustust autori näidatud kontuure mööda lahti voltima.
Alustuseks rääkigem sellest, mis on „Tõrvas” tuttavat, autorile omast. Nagu sageli varem, tiirleb Kausi tekst ühe…
1. veebruaril avati Tartu Linnaraamatukogu Karlova harukogus Soome Instituudi koostatud näitus „Elada, unistada, hõljuda — Tove Jansson (1914—2001)”.
2. veebruaril toimus Tartu Kirjanduse Majas kirjanduslik teisipäev „Antsu saab?”. Ants Orasest kõnelesid ja tema tõlkeid esitasid Villem Varik, Siim Lill ja Rauno Alliksaar.
3. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval „Asjast saab ainult asja” esitles Triin Soomets Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Hulgakesed” („Verb”). Autoriga vestles Karl Martin Sinijärv. Klaverit mängis Kaspar Tambur.
3. veebruaril oli Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas traditsiooniline Artur Adsoni sünniaastapäevale pühendatud murdeluule hommik. Raimond Kolgi loomingust kõneles Tiia Allas. Vaadati Vallo Kepi filmi „Usun lillede närtsimise sisse” (1996), kus Raimond…
Igor Kotjuh: „Kuidas kujutada päeva”. Tõlkinud Katrin Väli ja Igor Kotjuh.
„Kite”, 2015. 125 lk.
Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus. Hea luule ja hea koostöö, omavaheline läbisaamine. Tema koostatud ja toimetatud kaks mahukat köidet ühise pealkirja all „Kius olla julge”, mis koondavad väga erinevaid vaateid luulele, on selle kõnekas tunnistus, nagu ka pidev ja tihe ühistöö tõlkijatega.
Viljaka koostöö ilmekas näide on Kotjuhi värskeim raamat „Kuidas kujutada päeva”. Mõnes mõttes võiks seda pidada isegi omamoodi antoloogiaks, kuna lisaks autorile esinevad selles teisedki luuletajad: P. I. Filimonov, Andrei Hadanovitš, Kirill Medvedev,…
Ootaja
A
Kui kaua nad otsida võivad
mahakukkunud juukselõksu,
ei kahise õuerõivad,
ei kuule veel ukseklõksu.
Ma ootan üksindatundi,
mis teiseks värvib maailma.
Siis taandan halli hundi,
konnprintsile naeratan silma.
E
See suvi on aeglaselt ruttav
kui Lumivalgekse uni.
Saaks kooli, sääl kõik on nii tuttav
alt rõivistust pööninguni.
Sääl olen ju seltskonna täheks,
nett tütarlaps läbi ja läbi,
õnnekombel ehk meelestki läheks
mu alaealise häbi.
I
Ma eiran kasina eine
ja nõelutud sukakannad,
mu tulevik teadagi teine,
olen saatuse käskijanna.
Käin läbi kõik klassid ja koolid,
kas mingu aastakest sada.
Oh Elu, siis minustki hoolid
ja lubad end armastada.
O
Nii nõiduslik tundub me kohtamispaik,
kui laternad läidavad tule.
Mu jalge all hõbeleb valguselaik.
Ma ootan… ta tuleb… ei tule…
Teeristil ma seisan. Kas eluteerist?
Kell mõõdab ootuse pikkust.
See kõikidest hetkedest pikem vist,
hetk…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
