novembril esitles Aivar Kull Tartu Kirjanduse Majas oma kriitikakogu „Kull ja kiri”, autorit küsitles Mehis Heinsaar.
3. novembril toimus Tartu Linnaraamatukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, mille külaline oli Marja Yano, raamatu „Minu Tōkyō. Nähtamatu piiri taga” autor.
3. novembril oli Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” kirjanduslik teisipäev, teemaks „Heinsaar, Ristikivi, Baudelaire”. Oma lemmikpalu kolmest luulekogust lugesid Rauno Alliksaar, Sirel Heinloo, Hanneleele Kaldmaa, Hasso Krull, Eelika Laane, Siim Lill, Indrek Ojam, Janar Sarapu ja Villem Varik.
3. novembril autasustati TLÜ Akadeemilise raamatukogu kohvikus pidulikul koosviibimisel Peeter Ilusat ja Artur Laastu kirgiisi rahvuseepose „Manas” populariseerimise ja eesti keelde vahendamise eest Kirgiisia rahvusliku Manasi Akadeemia medaliga…
Väärika institutsiooni — Prantsuse Akadeemia — niisama väärikas romaaniauhind anti tänavu välja juba sajandat korda. Kolmandat korda auhinna ajaloos läks preemia jagamisele kahe autori vahel: lõppvoorus said võrdselt 11 häält alžeerlane Boualem Sansal ja tuneeslane Hédi Kaddour. Eestist vaadates hakkab silma, et mõlemad võitjad on päritolult justkui välismaalased (Kaddour küll elab ja töötab juba aastaid Prantsusmaal), kuid õigupoolest ei ole prantsuse kirjanduses riigipiire kunagi ülemäära tähtsaks peetud. Väga head kirjanikku tahetakse ju ikka omaks pidada, seepärast kehtib vähemasti tõeliselt suurte nimede puhul põhimõte: prantsuse kirjandus on see, mida tehakse prantsuse keeles.
Võitjate peamiseks ühisjooneks on Magribi päritolu ja tõik, et omal…
Teisipäeval, 13. oktoobril esitleti Moskvas Hõbeajastu muuseumis Sirje Kiini monograafia „Marie Under. Elu ja luule“ tõlget vene keelde. Esitlusel kõnelesid Sirje Kiin, Boris Tuch ja Marina Tervonen ning Eesti kultuuriatašee Moskvas Dimitri Mironov.
Mahuka biograafia (656 lk.) on tõlkinud Boris Tuch ja Igor Kotjuh, Marie Underi luule uued tõlked on teinud Marina Tervonen. Samuti on teoses tsiteeritud Igor Severjanini, Juri Šumakovi, Igor Koreiša, Svetlan Semenenko ja Boris Tuchi tõlkeid Marie Underi luulest. Teose kujundas Andres Tali.
Raamatu kirjastas Tartu Ülikooli kirjastus. Mahuka teose tõlkimist ja väljaandmist rahastasid Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus MISA, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Eestis toimusid teose esitlused kahes,…
Kelle süda poleks hakanud kiiremini põksuma lugedes „Vendades Karamazovites” legendi Suurinkvisiitorist! Kujutlusvõimeline tajub kohe, et siin peitub midagi põhimõttelist, ta tunneb „inimolu kiirtee” lähedalolekut. Mäletatavasti kritiseerib Suurinkvisiitor Kristust, kes on taas maa peale tulnud. Jeesus oli omal ajal inimesi usaldanud, jättes neile vaba tahte, et valida õige ja vale vahel. Ta arvas, et inimene väärib vabadust ja et see meeldib neile. Aga vana ja läbinägelik Suurinkvisiitor, kelle päevi lahutab Kristuse esimesest maa peal viibimisest poolteist tuhat aastat, teab, et asjad on tegelikult teisiti. Inimene võib algul küll vabadust tahta, aga saab peagi aru, et see on tema jaoks liiga raske…
Pärast filmi lõppu ja valguse süttimist pööras J. V. Stalin aegamisi näo kaaslaste poole, kissitas silmi ja tegi ebamäärase grimassi, nii et ei saadud aru, mis tujus ta on. Seltsimehed püüdsid igati varjata oma tüdimust, igavust ja kõige labasemat unisust — kell oli kõvasti üle kesköö, kui palju just, seda nad ei teadnud. Ruumis, kus filme näidati, ei olnud kella, ja oma käekella piiluda oli ohtlik, Stalinile see ei meeldinud. Anastass Ivanovitš surus kangelaslikult maha pealetikkuva haigutuse. „Suur valss” oli tal peas. Nagu ka Stalini järgmine repliik, mida too ilmselt teadliku kiusuna iga kord kordas. „Selline naine, tõeline Kabanihha, suur…
*
Võililleseemnel on päikesepuri:
läbi mõõtmatuna näiva ruumi,
läbi sireliudukogude ja
kuuvalguse supernoovade
on ta jõudnud pärale.
Rammestusega tembitud õnnes
juubeldavad potentsiaalsed võililled
kõigepealt mu ninal
ja siis mu käeseljal.
Aga ma olen kivine pinnas.
Minust pole neil tolku,
enne kui mullaks saan.
Ja ehkki mõtlen
pikkadele tundidele, trimmer kaenlas,
mõtlen vihastele kõplahoopidele,
raevus murduvale risoomile,
mis ühendab õit teisega,
ent sel hetkel ka inimest
ja ta saatust,
sellest kõigest hoolimata
on mul neist kahju.
Küllap teistel läks paremini,
aga nemad tulid tähtedelt,
mis süttisid universumi alguses,
nad tulid eelmiste päevade tormituultega
miljardeid valgusaastaid,
või ainult kaks, või kaks kilomeetrit,
uskudes suurt tulevikku,
alistatud aedu ja maailmu,
aga mina vajutan nad hamba all katki
ja puhun purje tuulde,
universumi heledasse valgusse,
vabana ootuste raudraskest palitust,
rõõmsalt laperdama.
*
Alguses on ainult
teras- ja orashein,
siis ilmuvad rajad.
Arglikult, veel…
Elisabet, Vääna-Jõesuu, mai 1941
Me istume oma suvila verandal ja vaatame merele. Arturil on jalas oma hästiistuvad püksid, mida ma täna nõelusin ja triikisin. Need on ilusast inglise villasest ja mu nõelatorked ja niidijäljed on märkamatud. Kostab meremüha, mis on nii abstraktne, et meenutab mulle vahel kaugel liikuvaid tanke või röntgeniaparaadi surinat meie Krulli haiglas. Nüüd, 41. aastal, on kõik need helid muutnud mu kõrvad kuidagi valuliselt tundlikuks. Ka mere müha ja metsa kohina suhtes, mis varem on alati olnud lausa painavalt ilusad.
Artur lehitseb fotoalbumit, mille ta tõi vargsi ministeeriumist siia suvilasse, justkui kartes, et see ükspäev ta töölaualt kaduma võib…
Kaur Riismaa: „Pimeda mehe aiad”.
„Tänapäev”, Tallinn, 2015. 223 lk.
„Pimeda mehe aiad” on romaan härra Adam Koist — isevärki meesterahvast, keda lugeja kooskõlas teatava kirjandusliku konventsiooniga kohtab tema surmapäeval. Mööda põrandat kõriseb sümboolse väärtusega klaaskuul ning tagasivaateliselt hakatakse tasapisi kergitama katet härra Koi möödunud elu sündmustelt ja tema eripäraselt andelt. Selle käigus katsetab autor igasuguseid sisu- ja vormimänge: eri vaatepunkte, reaalsusest pisut fantastikasse hälbivaid tegevusliine, liikumist mitmes ajas ja ruumis.
Võtmesõnaks ongi nii sisu kui ka vormi tasandil aeg. Teose tegevus toimub kolmes põhiajas, kus peategelane härra Koi on vastavalt 30-, 45- ja 60-aastane. Neist aegadest varaseim langeb kokku praeguse, XXI sajandi…
Eesti Televisiooni suvist saatekava silmitsedes meenus taas Ruhnu koguduse omapärase nimega pastor Gustaf Magnus Elephandt (Soome 1781—1819 Ruhnu). Sel eksootilisel väikesaarel teenis ta alates 1807. aastast kuni oma varajase surmani. Teadagi polnud tollased liiklusolud kiita ja nii pääses vaimulik kubermangupealinna Riiga vaid kord aastas suviti. Alati olevat ta ostnud sealt kaasa ka kohaliku ajalehe viimase aastakäigu. Et oma kogudust laias maailmas toimuvaga kursis hoida, luges ta igal teenistusel ette ka sama kuupäeva ajalehte. Huvilisi kuulajaid ei olevat sugugi häirinud, et kõik uudised olid täpselt aastavanused, ja nad olid oma hingekarjasega väga rahul…
Digitaalmaailmas abinõu pühitseb eesmärgi. Microsohk.
Tänapäeval arutletakse-kõneldakse palju selle üle,…
Valeeria Villandi: „Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968—2015”. Koostanud Viire Villandi.
Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 90 lk.
See on lõikuskuu laste tehtud raamat, aga mitte lasteraamat. Mulluse lõikuskuu lõpus oma elutee 90. verstapostilt kaduvikku vaadates värsistas Valeeria Villandi luuletuse „Haavad”, mis algab ridadega:
Meie põlvkond — vaevalt läbi leerist —
sattus keset vapustuste keerist
elu sillatumal jõel.
Haavad. Lõikehaavad ja augustisuvised viljakoristusvermed. Südamevalu. Tänaseni on nad poetess Villandi lahutamatud saatjad. Nüüd tegi tema äsja kuuekümneseks saanud tütar Viire, samuti lõikuskuu laps, neile mõlemale kingituse ning pani kokku ema luulekogu, mis algab just „Haavadega”. Ja autorile kui „vana kooli inimesele” tähendab teksti pealkiri tõepoolest sama palju kui pool lugu!…
Jelena Skulskaja: „Marmorluik. Lapsepõlveromaan”. Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub.
„Petrone Print”. 256 lk.
Selles põhiliselt memuaarse koega raamatus viib Jelena Skulskaja lugeja oma lapsepõlve, Tallinna viie-kuuekümnendail ja Tartusse, kus ta seitsmekümnendail vene filoloogiat tudeeris. Raamat ilmus kirjastuse „Petrone Print” sarjas „Aja lugu”, mida Skulskaja on nimetanud kui sarja, kus „kuulsad inimesed räägivad oma elust”[1].
Skulskaja vanemad olid Ukrainast pärit juudid, kes tulid Eestisse nõukogude aja algul — isa Grigori Skulski saadeti siia laevastiku ajalehte toimetama. Peagi sai ta Venemaal kuulsaks oma sõjaromaaniga „Kauges sadamas” ning innustas tütartki luuletusi kirjutama. Skulskaja jutustab oma lapsepõlvest ja noorusest haaravalt ja emotsionaalselt, „vene hingele” omase dramaatilisusega, valgustades…
1. oktoobril pidas Anu Saluäär Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones avaliku ettekande teemal „Rootsikeelne eesti kirjandus. Kirjandus paguluses: teine põlvkond”.
1. oktoobril korraldas Kirjanike Liidu 50+ klubi ekskursiooni Keila-Joa mõisa.
3. ja 17. oktoobril toimusid Tartu Kirjanduse Maja Arhiivis kirjandusviktoriinid.
6. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas „Ugrimugriõtak”, kus astusid üles Kauksi Ülle ja Merca.
6. oktoobril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Paul-Eerik Rummo luuleplaati „Võrk, silmad ja sõlmed”. Autor esitas oma luulet, temaga vestles Janika Kronberg, kitarri mängis Marvin Mitt.
7. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Kuulmise järgi” luges Kirjanike Liidu saalis oma luulet Doris Kareva. Muusikat tegi Robert Jürjendal.
8. oktoobril esitleti Tallinnas, Austria suursaadiku residentsis Robert Seethaleri romaani „Tubakapoodnik”…
Olavi Ruitlane: „Vee peal”.
ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk
Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama preemia on Ruitlasele osaks saanud varemgi, 2005. aastal raamatu „Kroonu” eest, mis toona oli juba käsikirjana romaanivõistlusel teise koha pälvinud. Vikipeedia annab ka teada seni justkui tähelepanuta jäänud seiga, et ajakirja „Kalastaja” kalastusteemalisel kirjandusvõistlusel sai Ruitlase „Kalamehejutt” 2001. aastal esikoha. „Vee peal” kontekstis on see kahtlemata märkimist väärt. Sest Ruitlane on samavõrd nii kala- kui…
Kui Eduard Vilde koos elukaaslase Linda Jürmanniga 1917. aasta kevadel pärast pikka pagulusperioodi (Vilde oli poliitiline pagulane 1906—1917) kodumaale naasis, sukeldus ta ühe tuntuma sotsiaaldemokraadina kiiresti siinsesse poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vildet jätkus sellel murrangulisel ajal justkui kõikjale. Ta osales Tallinna linnavolikogu töös, avaldas sagedasti päevapoliitilisi artikleid ja panustas „Estonia” teatri arengusse (oli 1918—1919 teatri ametlik dramaturg). Ühiskondlikult aktiivne oli ka Vilde elukaaslane Linda Jürmann (1880—1966). Seda laadi naisi, kes valdasid keeli, oskasid kirjutada (Linda oli üks esimesi siinseid naisajakirjanikke) ja kellel oli pikk Euroopas elamise kogemus, oli väga vähe. Kõik nad tõmmati pöördelisel ajal sündmustesse kaasa. Ka Linda kuulus…
Oled sa ikka selgusel ja kindel, et sul on Mats Traadi proosa ja eriti tema kultuuriloolise proosa asjus midagi olulist veel avalikult ütlemata? Niisugune või umbkaudu niisugune kahtlemine andis endast üsna varsti märku, kui olin toimetusega kokku leppinud, et kirjutan arvustuse „Kolme Solveigi” kohta. Kaastööpakkumise olin teinud kiirustades ja pikemalt kaalumata, kui olin saanud teada, et Traadi uus raamat on ilmunud. Huupi ja pimesi pakkumine see muidugi ei olnud. Juba ligemale pool sajandit olen nii lugejana kui arvustajana Mats Traadi proosaga suhelnud, ja tunne ütleb, et see vahekord on olnud…
Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk.
Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht ilmne liialdus, liiga suure ilmkärakaga kukub see kanjoni põhja, rukkililleribalakesest ja selle pinnapõrke kõlalisest ekvivalendist kõneleda tundub kohasem. Teisalt pole meil siin ka kanjonitega, ei suurte ega väikestega, eriti hoobelda, pudistame oma rukkililled mõne ürgoru või tagasihoidlikuma jääraku kohal vallale, vähem maad langeda, kõvade kaljuseinte asemel peavad vastu kajama mets ja mätas. Aga ootus on…
Juuksejuure tasandil
ringi liigub täi,
elab oma elu,
valimas ei käi.
Kuid ei leia asu
kirp, ta verevend,
kargab siia-sinna,
varjamata end.
Tahab luua uue,
kirpude partei.
Kas sest oleks kasu?
Ei! Ja veel kord ei!
Hoidku ikka varju
söödikute hõim.
Siis on täide päralt
täidesaatev võim.
Võõrliikide küsimus
Jaanalind, see veider kana,
muneb meile hiigelmuna,
mis ei mahu suhugi.
Olgu peale — pesukaru,
sellest võib veel saada aru.
Aga kaamel suitsusaunas,
seep ja käterätik paunas?
See ei kõlba kuhugi!
Ütle, juht ja õpetaja,
miks meil šaakaleid on vaja?
Paneks õige kinni raja!
Arusaamatus
Lihunik ei tahtnud siga tappa,
tahtis üksnes silitada siga.
Aga siga röökis nagu rattal.
Ilmne suhtekorralduse viga!
Enne ja nüüd
Esi-isad jõivad mõdu,
pidasivad sõnasõdu,
rüüpasivad haput taari,
kirusivad Vene tsaari.
Ei me enam teeni saksu,
maksame vaid riigimaksu.
Nüüd meil iga mats on vaba
(kui…
Nadežda Katajeva-Valk: „Seal, kus ma sündisin”.
„Dialoog”, Tartu, 2014. 248 lk.
Alates 1990-ndate algusest on Eestis ilmunud mitmeid põlisvenelaste memuaare, mille autorid kirjeldavad elu Eestis 1920.—1930. aastatel. Eesti keelde on neist tõlgitud Tamara Miljutina ja Maria Pljuhhanova teosed. Kuid venelaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest, seda enam Eesti territooriumist eraldatud Petseri aladel, ei ole seni avaldatud. Meie teadvusse on jäädvustunud need sirelid, mille õitsemise aegu võeti Petseri krais 1940. aasta juunis vastu Punaarmeed. Nelja aasta pärast oli Petseri 4000 elanikust 200 arreteeritud ja välja saadetud. 1944. aastal liideti Petseri krai Vene NFSV koosseisu.
Kuid Petserimaa vene külad ei muutunud veel niipea nõukogulikuks. Sõjaeelsete ja nõukogudeaegsete…
Seda põgusat tutvustust kirjutama asudes tabas kirjutajat ilmselge kimbatus — keda võtta, mida jätta. Soov anda ühe artikli raames ülevaade kõigist olulisematest tekstidest ja tegijatest päädiks tüütu nimepuistamisega. Konteksti tundmata läheksid autorid ja pealkirjad lugejal peagi meelest. Üheainsa kirjaniku loomingule keskendumine annaks võimaluse kedagi päriselt tutvustada, ent näiks teiste huvitavate ja heatasemeliste tekstide suhtes ülekohtune.
Kompromissina püüan visandada kolm lühiportreed noorema põlvkonna kirjanikest. Nad kõik on sündinud 1970. aastatel ja jõudnud end praeguseks kindlalt kehtestada. Kolme eri kirjanikuga tutvudes on loodetavasti tunda ka portugalikeelse maailma sisemist mitmekesisust — valitud autoritest tuleb üks Portugalist, teine Brasiiliast ja kolmas Angolast. Lisaks portugali keelele…
1
Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Joseph Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta oli arusaamisele jõudnud, et rõõm ja tulemused olid seda suuremad, mida nooremad olid õpilased, seepärast vaatas ta sellele kui puudusele ja ohvrile, et lapsi ja poisse ei saanud õpetada ja amet tal ainult noorukite ja täiskasvanutega lubas tegelda.” (H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk. Helga Kross. Tallinn, 1976, lk. 231.) Sama oli igatsenud ka Knechti enda õpetaja,…
4.—6. septembrini toimus Ungaris Badacsonytomais 13. soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni kongress, mis sel korral oli pühendatud dramaturgiale. Kongressil viibis Eesti delegatsiooni koosseisus 10 inimest, kirjanikke (Arvo Valton, Kauksi Ülle, Merca, Jaanus Vaiksoo, Indrek Koff, Eva Koff) ja teatriinimesi. Kongressi ettekanded olid Valtonilt („Soome-ugri rahvaste dramaturgiast”) ning Eva ja Indrek Koffilt („Uuemast eesti dramaturgiast”).
5. septembril esitles Maarja Pärtna Arhiivi muusika- ja kirjanduspäevade raames Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Saamises”. Tekste lugesid Maarja Pärtna ja Kätlin Kaldmaa, helitausta tegi Helena Läks.
8. septembril tähistati Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Henrik Visnapuu 125. sünniaastapäeva. Üritusel keskenduti Henrik Visnapuu draamaloomingule. Esimeses osas kõneles…
Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”, „pipar”, „loorber”, „tee”, kõik puha sellised ained, mis jätsid minusuguseid lapsi ükskõikseks, kuid suurtele inimestele on millegipärast üliolulised. Väiksele topsile nimega „kaneel” võib teha möönduse, sest selle pulbri lõhn meeldis koolieelses vanuses mullegi.
Eesti perenaise köögi-inventari hulka kuulunud topse oli saada erineva kujundusega. Täpsemalt oli variante kaks. Kõigest kaks. Nõukogude aeg ei hellitanud mitmekesisusega.
Üks saadaolev komplekt…
Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.
„Tuum”, 2015. 191 lk.
Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud tuntud ja tunnustatud nimi. Tõsi — Kolgi debüüt, 2009. aastal ilmunud luulekogu „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” nimetati lausa Betti Alveri debüüdiauhinna nominendiks — ning ka arvustajad olid teose vastu üsna üksmeelselt sõbralikud. Jüri Kolgi teine kogu, 2011. aastal avaldatud „Jää on paksem kui veri” sai aga Karl Martin Sinijärve käest…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
