Eile nägin unustuse nägu — unustuse illustratsiooni, unustuse peaaegu täiuslikku pildilist vastet. Raske oleks öelda midagi muud halli igavikutolmuga — või unustuse tuhaga? — kaetud toa kohta selle vana maja ülemisel korrusel, kus iseenesest võinuks tuksuda hoone süda. Sest kunagi oli ta seal tuksunud, kindlasti.
Kitsas katusealuses kambris olid kõikjal väikesed ikoonid, miniatuursed pühakute kujutised, suuremad ja väiksemad Kristuse pildid, krutsifiksid, palvehelmed, ajalooraamatud, iidamast-aadamast pärit ajaleheväljalõiked, tekstikoopiad häguseks muutunud kirjaga, lisaks igasuguseid karbikesi ja segase otstarbega pudinaid. Leidus ka kuiva, kolletuvat paberit kellegi kunagi tehtud märkmetega, mis olid — nagu kõik muu seal toas — ajahambast puretuna pisut juba mumifitseeruma hakanud.
Keset…
Jaan Kaplinski: „Neljakuningapäev”.
„Loomingu Raamatukogu” 2015, nr. 1. 80 lk.
Jaan Kaplinski legendaarse näidendi „Neljakuningapäev” trükis ilmumine tekitab rohkelt tähendusseoseid. Esiteks on tegu uuema näitekirjanduse klassikaga. Teiseks jätkab see tänaseks juba õige pikaks veninud „Jüriöö-teksti”. Kolmandaks on see dokument ühest lähimineviku tähtsast kultuurivoolust. Neljandaks haakub see nüüdisaja painetega. Mõnda neist seostest on tundlikult ja asjatundlikult puudutanud Anu Allase arvustus „Lõpetamata Jüriöö” („Vikerkaar” 2015, nr. 4—5).
„Neljakuningapäeva” draama-voorusi ei ole autor ise kõrgeks hinnanud: „Näidend ei ole näidendina kuigi tugev” (blogiessee „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga”, jaan.kaplinski.com/opinions/Vercingetorix.html). Ning: „Teater on tegelikult mulle jäänud üsna võõraks maailmaks ja selletõttu sobivad ehk ka mu vähesed teatritekstidki rohkem lugemiseks…
*
mererannad langevad jalge alt ära
see pole hirm mis nüüd kannab
vaid paukuv jää
härmalõngadest heegeldatud
pühkmetest kokku kantud
meie maa pealt võtame ta endale
see on olnud juba ammu meie maa
meie pilgud on käinud teda kallistamas
oleme talle sosistanud ja luuletanud
liugu lasknud ja valetanud
et tal oleks vähem valus ja valetanud
et tal oleks rohkem valus et ta paremini teaks
ei lamaks nagu lihtsalt niidetud ja tapetud
nüüd
pulmades laotatakse ette kõik need rasked külmad voodilinad
puhtad ja lumivalged õhtu lähenedes helesinisemad
noored kohevad tüdrukud vaatavad tahtmise väega
süttinud söestumata silmadega
taga muld piiksub tasa
*
kui ma tulen pimedast
siis
milles võiks seisneda selle hetke ülekohus
ma ei taju ega mäleta
aga kuklas seisab neljakäeline masinlike silmadega
teab ja teostab selle…
Rootsi Akadeemias on 1. juunist 2015 uus võtmeisik. Akadeemia alalise sekretäri tähtsat ametikohta täidab esimest korda ajaloos naine, Södertörni ülikooli esteetikaprofessor ja „Dagens Nyheteri” kirjandusarvustaja Sara Danius. Sündinud 1962 ja valitud 2013. aastal Akadeemia liikmeks toolile nr. 7, kontroversiaalse Knut Ahnlundi järel, kes taandus Akadeemia tegevusest 2004. aastal protestiks selle vastu, et Elfriede Jelinekile määrati Nobeli kirjandusauhind, ja suri 2012. Nüüd on tema toolile valitud niisiis „light Jelinek”, ehk kergelt marksistliku ja feministliku kallakuga kirjandusteadlane. Varem on toolil number 7 istunud luuletaja Hjalmar Gullberg, ja veel varem Selma Lagerlöf.
Rootsi Akadeemia alalisteks sekretärideks — ametikoht oli Gustav III ajal, Akadeemia loomisel,…
Martin Oja: „Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005—2015”.
„Maailmamustrid”, 2015. 153 lk.
Martin Oja raamatu lugude eklektilisus on nii silmatorkav, et näib, nagu oleks jutukogu autoreid olnud mitu. Ja võib-olla ongi, kui arvestada, et kümme aastat — mille jooksul raamatu lood sündisid — võivad muuta inimest tundmatuseni. Nii on väga raske leida ühist nimetajat, ühelt poolt teeb see kogumiku mitmekesiseks, teisalt on raske pakkuda harjumuspäraseid üldistusi. Ent mitmekesisusest hoolimata võib jutukogu lood — küll pisut meelevaldselt — jagada kolme rühma: heinsaarelik muinasjutulisus, mõõdukas kenderlikkus ja vaimukas ühiskonnakriitika.
Nagu öeldud, on Oja lood hämmastavalt erineva tonaalsusega. Raamatu avalugu, „Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma”, on maagiline ja…
Sügis on sõbralik aastaaeg. Õhk on jahe. Mõtted on selgemad. Uued tegemised suruvad mure ja segadused tagaplaanile. Inimesed on puhanud, põsed on pruunid ja pilgud erksamad. Sügisel kohatakse uusi ja vanu sõpru. Kõik algaks justkui uuesti, kuid on ometi vanamoodi: taas koolipinki, taas auditooriumisse, taas raamatute taha. Selles korduvuses on oma võlu ja vaev.
Koolipinki asunu avab õpiku, enamasti emakeelse, tema ees seisab õpetaja, enamasti emakeelne. Olgu aine milline tahes — õppimine ja õpetamine käib emakeeles. Kuid milline on emakeeles õppija, aga ka emakeeles õpetaja keel? Kui rikas ta sõnavara, kui suur ta pagas, et väljenduda selgelt, asjakohaselt, partnerile ja suhtlussituatsioonile…
1. augustil luges Jim Ashilevi Erinevate Tubade Klubis täies ulatuses ette oma romaani „Kehade mets”.
8. augustil peeti Jõgevamaal Võtikveres 16. korda raamatuküla päeva, kus esmakordselt anti välja Elise Rosalie Auna nimeline kirjanduspreemia, mille pälvis Tartu Ülikooli professor Leena Kurvet-Käosaar naiskirjandust käsitlevate publikatsioonide eest. Festivali patroon oli Valdur Mikita. Üles astusid ka Mikk Sarv, Ivar Sild, Olavi Ruitlane, Vahur Sepp, Aleksei Turovski, Juku-Kalle Raid, Kerttu Rakke, Janar Ala ning Epp ja Justin Petrone. Raamatuküla päeva korraldaja on Imbi Paju.
8. augustil esitasid Jaan Luulur Malin ja Roomet Jakapi Tallinna Kunstihoone galeriis näituse TL;DR raames performance’i „Burbas & Nulg. MINEMINE”.
15.—16. augustini toimus Liivi…
Marko Mägi: „Luukerena laanes ja linnas”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2015. 68 lk.
Nägin kunagi unes, et pidin surema. Ma lihtsalt pidin surema, see oli paigas, selle üle enam ei arutletud. Täpsemalt — mind pidi tapetama. Üldse tapeti paljusid, aga see ei tundunud selles unenäos kuigi dramaatiline, pigem oli see nagu seenelkäik, ja ma ei pea silmas seda va filmi. Tavaline, rahulik seenelkäik ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suurem nottimine oli mu unenäos pelk taustateadmine, kellegi teise surma ma oma silmaga ei näinud. Minu tapmine oli usaldatud kahele ülivarateismelisele poisikesele. Nii vormitäiteks püüdsin ma ennast laisalt ära peita, nii on viisakas, nii tehakse, aga ega ma…
*
Kord ütles ta mulle, et ta juuksed on tegelikult hallid. Ta värvib neid. Ma panin seda imeks ja ütlesin millalgi hiljem talle, et see läks mulle südamesse. Ta sai sellest vist pisut valesti aru. Ma pidasin silmas pigem mingit kummalist enesepettust. Me saime tuttavaks, kui olin vaevalt kakskümmend üks, oli tore aimamisi uskuda, et oleme ainsad, kelle vananemisel pole värvi. Tükk aega hiljem nägi ta mind juhuslikult bussi aknast ja saatis mulle sõnumi: nägin sind bussi aknast. Saatsin sõnumi vastu ja küsisin, et mis sa siin kandis teed. Selgus, et ta läks hambaarstile. Ja siis ta kirjutas: mu hambad on…
Vahur Afanasjev: „Tünsamäe tigu”.
Tartu NAK, 2015. 108 lk.
Selle raamatu tugevaim osa on luuletused, mis ongi luulekogu puhul õige. Raamat koosneb väikestest ühe kandi lugudest, need on lakoonilised, täpsed, õhulised, üldistusvõimelised, naljakad, leidlikud, kurvad, kihvtid ning kõlavad kõigele lisaks ka hästi kokku. Niivõrd hästi, et võtan hiljem eraldi ette küsimuse, kas muud ühendavat raamistikku olekski üldse vaja olnud. Raamat on liigendatud geograafiapõhiselt, see lähtub Kirepi (Kostina) külast kui keskpunktist: üleval, vasemal, keskel, paremal, all. Nõndamoodi saab lugeja justkui pika rattasõidu (jalgratas kui sõiduvahend kordub raamatus läbivalt) ühes Eesti kandis, mille Afanasjev oma raamatuga teeb nähtavaks Eesti kultuuriloolisel kaardil. Ilmselgelt on Afanasjevil…
Jüri Kolk (s. 1972) on viljakas autor, kes on lühikese aja jooksul avaldanud viis luulekogu, „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” („Võluri Tagasitulek”, 2009), „Jää on paksem kui veri” („Ji”, 2011), „Ära mine valguse poole” („Ji”, 2013), „Seitse surmavoorust” („Ji”, 2013) ja „Otse aia taga” („Ji”, 2014) ning kaks lühiproosa kogumikku, „Teisipäevamaa” („Ji”, 2014) ja „Suur võidujooks” („Tuum”, 2015). Tänavu pälvis Jüri Kolk luuletuse „arno apooria” eest Juhan Liivi luulepreemia.
CAROLINA PIHELGAS: Sinu esimene raamat „Barbar Conan peeglitagusel maal” ilmus 2009. Seda võib nimetada hiliseks debüüdiks. Samas oled maininud, et kirjanikuks tahtsid saada juba lapsepõlves.[1] Mis siis vahepeal…
Eelmises numbris ilmunud Aare Pilve teksti „Ääremärkusi põhikirjast” on sattunud viga — 1992. aasta põhikirja üks autoritest Henn-Kaarel Hellati kõrval polnud mitte luuletaja Sulev Kübarsepp, vaid kirjanik ja jurist Sulev Raudsepp. Autor palub vabandust asjaosaliste ees ning tänab Jaakko Hallast eksitusele osutamast.
Arved Viirlaiu elutee algas Harjumaa Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel Viirlaidude pere Hundikuru maakodus. Jutustuspõimik „Ajal on mitu nägu” („Ilmamaa”, 2005) oli tegelikult tema esimene Eestis ilmavalgust näinud teos. „Ilmamaa” avaldas veel „Põhjatähe pojad” (2009) — eesti soomepoiste traagilise saaga Teise ilmasõja aastail (soome keeles 2010). Kõik tema ülejäänud loomeviljad (11 proosaraamatut ja 7 luulekogu) ilmusid paguluses ning jõudsid Eestisse vaevaliselt ja hilinemisega. Viirlaid ei saanud Eestis eal nii nähtavaks kui kodumaal tegutsevad sulevennad ja mõnigi ta paguluskaaslane.
Viirlaidu mainitakse tihti kui legendaarset kirjanikku — loomingust rohkemgi näikse tähelepanu äratavat ta seiklused noorpõlves. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude…
Leonhard Lapin: „Siintallinn”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 221 lk.
Esmapilk raamatusse paneb rõõmustama: on hea, et keegi ka Tallinna vaimu otsib. Seni on Eestis ainult Tartust, vahel harva Pärnust mingit vaimu otsitud. Mind ei eruta kumbki nimetatud linnadest, seejuures Tartu tundub mulle eriti igav paigake, kuhu ma ei ole kunagi tahtnud kauaks jääda. Muidugi elavad seal mõned toredad inimesed, kelle lahke katuse all on meeldivaid hetki mööda saadetud, aga ega see linna päästa. Mina olen Tallinna austaja. Tallinnal on oma võlu ja sära, oma suurus ja sisu. Seal on, mida vaadata ja kogeda. Aga Tallinn ja eriti Lasnamäe on ikka veel…
Ei ole meie hulgas enam säravat sõnamängurit, humoristi, tõlkijat, uudishimuliku vaimuga ajakirjanikku, toredat ja päikselist inimest Mati Soomret. Kirjandusse astus ta esmalt tõlkijana, tuues 1983. aastal „Loomingu Raamatukogu” kaudu inglise keelest meie keelde 2001. aasta nobelisti V. S. Naipauli romaani „Sissid”. Tõlketöö viljadest ei saa koostada pikka bibliograafiat. See-eest võib öelda, et valik oli stiilne ja teosed nõudlikud. Muuhulgas võime tänu temale lugeda eesti keeles nii mõndagi David Herbert Lawrence’i, Aldous Huxley, Henry David Thoreau, Eugene O’Neilli ja Vladimir Nabokovi loomingust, aga ka ladina keelest tõlgitud „Carmina Buranat”.
Soomret köitsid tõlkimise juures eelkõige suurt keeleosavust nõudvad lingvistilised väljakutsed, mida näiteks pakuvad…
Võru liikumine, mis hoogustus 1980. aastate teises pooles ja mille eesmärk on säilitada ja arendada Lõuna-Eesti paikkondlikke keeli ja kultuure, on vallandanud paljude lõunaeestlaste loovuse. Nii palju võru- ja setokeelseid tekste — olgu need siis ilu-, aja-, aime- või koolikirjanduslikud —, kui on ilmunud viimase paarikümne aasta jooksul, pole vist kirjutatud terve lõunaeestikeelse kirjasõna senise ajaloo vältel. Ja nii palju uusi ja huvitavaid tegijaid ei ole samuti ammu nähtud. Kusjuures need on tihtipeale olnud täiesti tavalised inimesed, kelles nende ameti tõttu ei oskakski kahtlustada kalduvust loomingulisele eneseväljendusele, nagu…
Viljandi on väga trammilik linn. Tabasin end korduvalt sellelt mõttelt, kui asusin 2014. aastal tasapisi kirjutama uut romaani tööpealkirjaga „Gogoli disko”. Kuna raamatu tegevus toimub tuleviku-Viljandis, siis tundus mulle täiesti loomulik ja möödapääsmatu, et linnas on trammiliin. Ma ei juurelnud pikemalt, kust ma sellise idee peale tulin. Kunagi olin kuulnud vist juttu, et mingi Moskva metroospetsialist oli puhkuse ajal Viljandisse juhtunud ja sedastanud kohe, et siia saaks reljeefi poolest (orud ja mäed) väga hästi metroo ehitada. Ma ei oska seda linnalegendi kuidagi õigeks või valeks arvata. Naljatamisi võib vaid lisada, et Suure-Jaanis oli kunagi baar, mida kutsuti „Metroo”, sest inimesed…
Indrek Hirv: „Kassitoome. Luuletusi aastast 2012—2015”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 71 lk.
Olen Indrek Hirve luuletusi lugenud nüüdseks juba ligemale veerand sajandit, imetlenud nende väljenduslikku nõtkust ja vormilist väljapeetust. Kuid Hirve enesega (nagu ma seda lugejana mõistan) on mul õnnestunud tekstide kaudu esmakordselt kohtuda alles tema viimastes kogudes.
Indrek Hirve eelmise sajandi paaril viimasel kümnendil kirjutatud klassikalise vormiga kõrgstiilis silprõhulised riimluuletused olid kogu oma kõlarikkuse ja vormitäiuse juures (ning otsapidi ilmselt ka sellest tingitult) natuke liiga masinlikud ja maneerlikud. Noor Hirv kujutas enese isiku ja loominguga pikka aega modernistliku luule ja luuletaja täiuslikku kehastust: ta oli tugeva füüsilise karismaga poeet, kes varjus oma loomingus…
3.—4. juulini toimus Liivi muuseumis Alatskivil kirjandusteaduse V suvekool (XXII kevadkool) „Kriitika võrgus — saak või kütt?”. Suvekooli avasid pidulikult Krista Ojasaar, Pille-Riin Larm, Marin Laak ja Mari Niitra. Esimesel päeval tegid ettekanded Jaak Tomberg, Marja Unt, Joosep Susi, Tiina Kattel, Tiina Saluvere, Janika Kronberg ja Sirel Heinloo. Marin Laak ja Kanni Labi esitlesid ajakirja „Methis” viieteistkümnendat numbrit. Mari Niitra ja Berit Petolai korraldasid ringkäigu Liivi muuseumis. Teise päeva hommikul luges luulet Helena Läks, kellega vestles Krista Ojasaar. Ettekanded tegid Mihkel Kunnus, Tanar Kirs, Pille-Riin Larm, Krista Ojasaar, Made Luiga ja Boris Veizener. Päeva lõpetas väljasõit Voronja galeriisse.
9.—11. juulini korraldas…
Selle ilma valukojast
ainsana ma võtan kaasa
õrnaks karastatud hinge.
Luuletuses „Pagulane” tunneb Urve Karuks, üks Suur-Eesti silmapaistvamaid luuletajaid, end orvuna, kes on emakojast väljatõugatuna jäänud maakera orbiidile kodukäijana kerjama. Rasked aastad Saksamaa põgenikelaagrites, kus Urve pidi alustama kooliteed, leevenesid 1951. aastal, mil sõjaväelase tütrena koos ema ja vennaga Eestist põgenenud neiu jõudis Kanadasse, Torontosse, oma teisele kodumaale.
Eesti tähendus kasvas kujutlusis: „Minul seevastu on ainult muinasmaa. Eestlaseks sündinuna, varakult oma kasvupinnast ja keelest lahti rebituna ja võõrsile kantuna olen katsunud eestlust ja oma keelt säilitada ja lastelegi õpetada. Ei tea isegi, miks, tunnen, et teisiti ei saa.” Urve võimalus emakeelt säilitada oli kirjutada…
HEDI ROSMA: Sa elad üha väga intensiivset elu — oled terve tänase päeva kohvreid pakkinud ja saan aru, et suvi on sul juba planeeritud?
MAIMU BERG: Kohvreid? Mul on üks kohver ja see ei mahuta kuigi palju. See kergendab asja.
H. R.: Kuhu sa sõidad?
M. B.: Ma sõidan kruiisile, mis algab Nizzas ja lõppeb Ijmuidenis Hollandis. See tähendab kahte nädalat karmi merel loksumist, väikeste vahedega.
H. R.: Ja pärast kruiisi ootab sind ees Strasbourg?
M. B.: Jah, sinna ma lähen lapsehoidjaks. Õigemini, ma lihtsalt lähen, et oma lapselastega üle tüki aja kokku saada. Pärast nad tulevad ise siia.
H. R.: Kui tihti sa enda lapsepõlve…
Teekond oli pikk ja huvitav. Igas suuremas asulas ja ristteel liitus mõni auto, bensiinijaamades ja kaubanduskeskuste juures tehti peatusi, täiendati varusid ja tutvuti. Omasoo teeotsast sõideti esimese hooga koguni mööda, ja et hilisemad tulijad ära ei eksiks, murdis Lembit pihlakalt oksa, torkas kraavipervele ja pistis selle otsa energiajoogipurgi. Õnneks oli Elmar eelmisel nädalal valda helistanud, kärkinud ja meelitanud ning pikk, künklik ja käänuline metsarada oli teehöövliga üle käidud. Teehöövel ise oli ennast miskipärast talu juurde võpsikusse parkinud.
„Huvitav, kas jäi kinni või väsis lihtsalt ära?” mühatas Elmar naatidesse mattunud hoovi keerates. „Olemegi kohal!”
„Issand jumal!” ahhetas Mare. „Ma loodan, et siin vähemalt…
Maarja Kangro: „Hüppa tulle”.
„Nähtamatu Ahv”, 2014. 163 lk.
Maarja Kangro kolmas proosakogumik koosneb neljast novellist: „Armas haamer”, „Atropose Opel Meriva”, „Mõisas ehk hüppa tulle” ning „Luule”. Novellid moodustavad mõttelise terviku. Peategelastel on küll erinev nimi, aga sisuliselt on kõne all üks ja seesama karakter: noor intelligentne naine, kes ei karda, kes jookseb huntide ja muude murdjatega raginal läbi kirjasõna metsa. Meeldiv vaheldus novelližanri valitsejale, murtud tiivaga keskealisele mehele, kes tema ümber toimuvat melanhoolse pilguga jälgib.
Maarja Kangro tegelased tegutsevad, nad oleksid justkui mõnest stsenaariumist, kus karakteri passiivsus tähendab karakteri surma, ja nii peab klaas tegelase käes purunema ning haamer lööma. Ma olen…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
