Seitsmes Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 27. maist 31. maini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, Kloostri Aidas, teatrites, kohvikutes ja tänavail.
Festival algas Kirjanike Majas 27. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Üks rohutirts läks kõndima” (juhendaja Tõnis Rätsep). Samal õhtul pakuti ka luulekohvikute programmi, Tallinna kohvikutes esinesid Contra ja Tarmo Kivisilla, Jürgen Rooste ja Madis Arvisto, Kai Aareleid ja Jaak Sooäär, Jüri Kolk ja Kaspar Uljas, Minni-Triin Park, Helin Mari Arder ja Teet Raik, õhtu kulmineerus tavapäraselt KuKu klubis Mart Juure luulediskoga.
mail algas tegevus Kirjanike Majas vene kirjanduse lainel. Marusja Klimovaga vestles tõlkija Ilona Martson ja Edvard Radzinskiga ajaloolane David Vseviov.…
Tõnu Õnnepalu: „Lõpetuse ingel”.
„LR” 2015, nr. 8/9. 88 lk.
„Lõpetuse ingli” üks põhiteemasid on kunsti väidetav odavus elu ees. Kunsti eluga võrrelda on muidugi kunsti suhtes äärmiselt ebaõiglane — mis üldse saaks või tahaks võistelda armastuse, surma ja muu kange kraamiga? Või isegi selle halli rääbaka kassipojaga, kes erinevalt kunstist nurrub ja surub end su jala vastu? (Lk. 26.) Õnneks pole elu ja kunsti kaalumine olnud viimasel ajal väga populaarne. Ka Õnnepaluni jõuab see arutlus umbes sajandi tagant, Lev Tolstoi kaudu, kelle originaalis 1897. aastal, aga eestikeelsena alles hiljuti ilmunud traktaati „Mis on kunst?” kirjanik-minajutustaja „Lõpetuse inglis” ühele väljaandele arvustab. Kuid…
1. juunil avati Tartu Linnaraamatukogu Annelinna harukogus Tove Janssoni 100. sünniaastapäeva auks kokku pandud rändnäitus „Elada, unistada, hõljuda — Tove Jansson (1914—2001)”.
1. juunil avati Tartu Linnaraamatukogu Karlova-Ropka harukogus näitus „Nõmmelill Anna Haava”. Näituse koostas Oskar Lutsu majamuuseum.
2. juunil esitles Krista Ojasaar kirjanduslikul teisipäeval „On ainult lõputu õhuookean” Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Õhuookean” („Ilmamaa”). Kontrabassi mängis Jaanus Siniväli.
3. juunil kuulutati Kirjanike Liidu saalis välja Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esikoha pälvis Armin Kõomägi käsikiri „Lui Vutoon”, teise koha Märt Lauri „Lahustumine”, kolmanda Jim Ashilevi „Kehade mets” ja neljanda Helen Eelrandi „Suluseis”. Lisaks märgiti ära Tamur Kusnetsi, Tea Lalli, Mairi Lauriku, Mann…
Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist — kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürgenergiat, mis ühtaegu ühendas ja peletas — ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada.
Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn. siiami joon, pea- ja südamejoone kokkulangevus, märk igikestvast rahutusest, ajatust lapseeast. Ühe käega ahnelt kogudes kunsti, kirjandust, suhteid, pillas ja põletas ta teisel käel mõtlematult. Tema mälu talletas sündmusi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega — keel aga kippus teinekord luiskama, kujutluspilte esitama tõestisündinu pähe.
Või ka vastupidi. Mäletan selgelt üht elamuslikku külaskäiku erakordse, võib-olla Uku Masinguga võrreldava üsna…
Toomas Vint: „Mõned kummalised naised”.
„Tulikiri”, 2014. 240 lk.
Enne kõike muud, et pärast meelest ei läheks:
Naisterahvad ja meesterahvad
need on ainukesed rahvad.
Nende ridade autor on kordumatu Andres Vanapa, kelle nimi ka Vindi novelliraamatus vilksatab. Ühes jutus oletatakse, et nüüd peaks ta juba saja-aastane olema. (Nii palju siiski mitte. Tänavu aprillis oleks meie hea Vanapa(gan) saanud vaid 91 aastat vanaks. Maa peal elamiseks oli talle antud 80 aastat. Aga mis tähtsust on mingil aastakümnel või teisel tõtaka vooluga Unustuse Jõe kaldal sagijatele!)
Aga asja juurde. Toomas Vint ja tema silmapaistvalt hästi kujundatud uudisnovellide raamat. (Kujundas kirjaniku tütar Eva-Maria, tegelikult on kaantel ja vahelehtedel reprod…
Enam-vähem ühel ajal ilmus seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa sulest kaks proosateost. Üks neist on „Pühamägi”, teine „Pimeda mehe aiad”, mis võitis kirjastuse „Tänapäev” romaanivõistlusel I koha ja mille tagakaanelt saame teada, et tegu on Riismaa esimese proosateosega. Võib-olla tõesti. Siinkirjutaja lauale jõudis „Pühamägi” siiski esimesena, ning kui olin ka mõlemad raamatud läbi lugenud, tunduski senise Riismaa-lugemise pinnalt selline järjekord loogilisem.
Ilmselt on põhjus üsna proosaline, või tegelikult — luuleline. „Pimeda mehe aiad” on tõesti romaan. Ja väga korralik romaan, kus Riismaa laseb näiliselt mängleva kergusega käiku relvad, mille kuulumisest oma arsenali võib nii mõnigi rohkem…
Mihkel Mutt: „Õhtumaa Eesti I”.
„Fabian”, 2014. 416 lk.
Ükskord väga ammu, kui peeti Arvo Valtoni juubelit Kirjanike Maja musta laega saalis — kas see võis olla tema viiekümnes? —, ütles Mihkel Mutt mulle, et täna tuleb siia kindlasti hirmus palju tundmatut rahvast. Sest Valton on rahva seas haiglaselt populaarne. Nüüd võib sama öelda Muti enda kohta. Viinistus oli teatrisaal täis tema „Pingviini ja raisakassi” vaatama tulnud rahvast, kes tänulikult naeris ja palju aplodeeris, otsekui illustreerides Muti tegelikult väga tõsiseltvõetavat ja murelikkugi artiklit „Kultuur kui tilulilu”, mis kirjutatud 2011. aastal. Kuigi — murelikkus ei ole see, millega iseloomustada MM-i loomingut. Seal, kus…
DORIS KAREVA: Kolmveerandsajandi künnisel oled asunud oma mälestusi talletama. Võiks arvata, et pealkirja asjus on sind ehk inspireerinud su viimati ilmunud valikluulekogu „Iseenese väljanäitus” (2010), lugedes aga tundub pigem, et oled taaselustamas oma paarkümmend aastat varem ilmunud esikromaani „Kõrvaltegelased” (1990) — või siis sellele järgnenud romaani „Kuningas, kes tahtis olla narr” (1995). Ka värske mälestusteraamatu esimene osa kannab kõlavalt tagasihoidlikku pealkirja „Vaimu vend”. On see teadlik valik või loomupärane esiletükkimatus, tänu millele sul on õnnestunud üsna erapooletult jälgida ühiskonnas toimuvat, märgata arenguid ja protsesse?
OTT RAUN: Keegi ei saa keelata lugemast romaane nagu mälestusi ja mälestusi nagu romaane. Sel teel võib…
See algas külmavärinatega.
Direktor sööstis magamistuppa ja langes täies riietuses nagu niidetult mitte enam esimeses puhtuses linale, tõmmates oranži tapeedi värvidega harmoneeruva Sahara-kollase teki endale tihedalt ümber, ja mässis jätkuvate värinatega võidu ennast sellesse. Kõrbeski varitseb öökülmi, läbis mõttevälgatus tema palavikust puretud aju. Kas ei kirjutanud neist ka võõrleegionär Eduard oma mälestustes,[1] mida direktor oli aastate eest lugenud, kirjutades oma artiklit „Maroko-ihalus”? Ta kiskus end teki all kägarasse nagu emaüsas, ent värinad olid visad vaibuma. Õhk magamistoas oli jahe, rõske ja kergelt suitsuvinene, aga ihusoojuse levimine teki all tõi ajapikku siiski leevendust. Peale higilehase lämmi muud seal õigupoolest polnudki, sest teki…
*
Lill on laul,
hingeke hiidkooris
laulmas hümni
põllule ja päikesele.
Tänumeelt täis,
tuules põlvini
iga alandlik põllulill.
*
Vanaema käristas mu käise lõhki,
et sõjasõdurid näeksid
mu räbaldunud pluusi,
mitte mind.
Vanaema hoidis mind toas peidus,
sõjasõdurite silme alt eemal,
ei lubanud isegi
üle õue minna.
Ükskord jooksin siiski
salaja karjamaale
lauda taha, pohlapuhmani
ja tardusin soolasambaks.
Pohlapuhmas sõi üks
punaväelane minu marju!
Tormasin hirmunult tuppa tagasi,
ei kuulnud isegi oma pea kohal
undamas lennukeid,
pommid kõhus.
*
Pommiauk karjamaal.
Seitsekümmend aastat
püüab haav kinni kasvada.
Tagajärjetult.
Kogub vaid muda oma põhja.
Ja mürgist vett.
Ei ühtki lillemaimu.
Ainult kassikäpp hiilib lähemale,
katsub aeg-ajalt oma käpaga
puhastada haava.
Pommiauk mädaneb endiselt.
*
Sõjal ei ole sünnipäeva.
Sõjal loetakse aastaid,
nii nagu mina loen sõrmi
oma sünnipäeval,
palju mul veel sõpru
on järele jäänud.
Sõrmedest tuleb puudus.
Sõbrad roomavad kui jaaniussid
laternatulede välkudes
lapsepõlvemetsadest välja
tooma mulle kollaseid tervitusi.
6.—9. maini toimus kaheteistkümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, mis viimaseks päevaks laienes traditsiooniliselt ka partnerlinna, seekord Põlvasse. Tänavuse festivali alapealkirjaks oli „Metsik sõna”, nii sündmuste kui ka esinejate kaudu hõlmas see kahte põhiteemat — sõnavabadust ning kirjasõna suhet loodusega. Festivali patrooniks oli tänavu Valdur Mikita.
Nagu mõnda aega on tavaks olnud, said festivalisündmused hoo sisse juba nädala alguses — 4. mail korraldati Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis Prima Vista ning tänavu kirjandusfestivaliga paralleelselt toimunud autorilaulufestivali Mailaul ühine tutvustuspäev, kus kõneldi mõlema festivali programmist ning ühtlasi anti põhjalik ülevaade Tartu plaanidest seoses kandideerimisega UNESCO kirjanduslinnaks. Samal õhtul viis Luulelodi huvilised Emajõele…
Ideeta ja ideaalita, õigeks loputatud ajud
pakuvad ähmaseid oletusi tõeluse pähe.
Hirmuäratava muutuse sunnil
valmistavad erakonnad plaastreid konnasilmadele.
Poliittehnoloogid suurustavad korpaskeeli:
meie teame, kust pärineb surmahirm,
ihugem kivist odaotsi mammutijahiks!
Kuidas kloonida ajalugu paigallennul?
Millise mõõdikuga kodanikke mõõta,
kõrvus kajamas tuttav valvesireen:
astugem ühte jalga, meie jalga, muidu —?
Kust kuningaks kutsuda Midas,
kes muudaks kõik kullaks?
Ära esita kulunud silmakirjalikke küsimusi!
Kuula, kuis kohiseb uute lubaduste jõgi!
Sellele ehita kas või elektrijaam.
Meelehärm
Pahupidi pööratud arusaamad, ülbuse üledoos.
Võõrad lennukid rikuvad piiri, vee all varitseb kurjus.
Maailm kõmiseb plahvatustest, verd voolab ojadena.
Õhk on täis ähvardust. Inimsus inertne kui gaas.
Millest haarata kinni keset õhtut, olemasolu?
Kõik, millesse mõte puutub, tundub libisev,
mööda hõljuv, samas ka liikumatu, raskepärane.
Tänavusel Eesti Kirjanike Liidu üldkogul võeti vastu uus põhikiri. Õieti on raske öelda, kas tegu on uue põhikirjaga või senise põhikirja redaktsiooniga, sest vanast põhikirjast on säilinud üsna palju. Põhikirjatoimkonda kuulusid Piret Viires, Märt Väljataga ja siinkirjutaja, tõhusat abi osutasid EKL-i majandusjuht Mart Siilmann ja Maria Mägi Advokaadibüroo jurist Peeter Ploom; soovitusi andsid juhatus ning mitmed liidu liikmed.
Põhiline muudatus, mis põhikirja ümbertegemise ka ajendas, on EKL-i juhtimise muutmine n.-ö. kahetasandiliseks, et see vastaks paremini nii asjaajamise praktilistele vajadustele kui ka mittetulundusühingute seaduses kirjeldatavale juhtimisstruktuurile. Senine 13-liikmeline juhatus hakkab järgmisest aastast tegutsema eestseisuse nime all, olles seaduse tähenduses volikogu, tema otsustav…
„Mesiniku tütar” on Anneli Tõevere-Kauri debüütkogu, kuid eeskätt „Loomingu” lehekülgedelt on ta tuttav nii luuletaja kui prosaistina. Ilmselgelt on tegu tugeva, hästi läbimõeldud ja tasakaalustatud ning eredat autoriomapära kiirgava teosega.
Ühest küljest võib väita, et Tõevere-Kaur kirjutab peamiselt loodus- ja tundelüürikat. Aga see oleks liiga triviaalne. Mõlemas žanris on ta silmapaistvalt värske ja uudne, nii nähtavat kui tuntavat ümbritseb õrn vaimukuseloor. Jääb mulje, et autor küll elab läbi ja tunnetab hinges kõike, millest kirjutab, kuid suudab oma läbielamisi analüüsida distantsilt ja kerge irooniaga. Mõnikord muutub viimane ka üpris iselaadseks ja hõrguks huumoriks („Nägin unes”,…
Mart Kivastik: „Autoportree naise ja hobusega”.
„Väike Öömuusika”, 2015. 221 lk.
Mart Kivastiku jutukogu „Autoportree naise ja hobusega” jaguneb kolmeks. Üks osa on raamatu pikem avalugu „Angeliki”, pigem jutustus kui novell, aga mitte just lühiromaan, nagu raamatu tutvustus sedastab. Teise osa moodustavad peategelase ja sündmuskoha kaudu seotud kõrtsilood „Esmaspäevast reedeni 11-02”, „Gunn, Gunn, vana munn!”, „Kas sa mäletad tookord kui me” ja „Vaade”, mille keskmes toimetab, jälgib, dotseerib ja meenutab baarmen Gunn. Kolmas osa koosneb omaette lugudest, eesotsas 2015. aastal Tuglase novelliauhinna pälvinud novelliga „Õnn tuleb magades”, mille järel vantsivad lühemad, parimal juhul vahepalana, halvemal juhul augutäitena võetavad „Vile”, „James Webbi teleskoop”…
Olen veendunud, et „Tööpäeva lõpp” on hea raamat, ometi on analüütilise pilguga vaadates seda veendumust raske põhjendada. Kui vaagida jutte süžee tasandil, siis jõuaks järeldusele, et raamat on läbinisti banaalne ja argine: lahutused, armukesed ja armukadedus; joomatsüklis tegelase rähklemised; lihtsate inimeste kurvad toimetused. Ainsana eristub sellest toonist groteskse jandina ülesehitatud jutt „Gruusia film”.
Samuti pole Vaigu raamat stilistiline kõrgpilotaaž, juttude keel on ladus, aga lihtsakoeline, sekka lipsab kohmakusi ja kirjavigugi — vaja läinuks professionaalsemat toimetajat. Siiski tuleb tähele panna, et jutud varieeruvad stiili poolest märgatavalt tavakeele suhtes („Mees”) kuni täiesti kummastava, Jaan Oksa stiili meenutava…
6. mai kirjandusliku kolmapäeva külaliseks Kirjanike Liidu saalis oli soomerootsi kirjanik Kjell Westö, keda intervjueeris Tõnis Arnover.
9. mail oli Eesti Lastekirjanduse Keskuses Epp Petrone lasteraamatu „Leena peenar” esitlus. Autor luges peatükke raamatust ja illustraator Piia Maiste rääkis illustratsioonide sünniloost.
12. mail esitles Indrek Hirv Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Kassitoome. Luuletusi aastatest 2012—2015” („Ilmamaa”), muusikat tegi Heikki Kalle.
12. mail toimus Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” luulekontsert „Romantiline luulekava”. Sõnalise poolega astusid üles Peeter Volkonski ja Georg Merilo, trompetit mängis Jason Hunter.
13. mai kirjanduslikul kolmapäeval esitles Kai Aareleid Kirjanike Liidu saalis oma debüütluulekogu „Naised teel” (Eesti Keele Sihtasutus). Muusikat tegid Yvetta Uustalu ja…
Kalju Kruusa: „Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat”.
„Kirimiri”, Tallinn, 2015. 121 lk.
…mere äärde, läinud aastatesse (luuletused aastaist 1995—2002). Huvitav. Miks praegu? Iseenesest paneb vana, osalt avaldatud ja ka avaldamata kraami kättesaamine lugeja huvitavasse seisu. Laagerdunus on justkui enam majesteetlikkust ja… kõik need muud asjad, mis tulenevad antoloogiate paksust pidulikkusest ja kirjandusloo müütide suurejoonelisusest. Vana oleks just nagu väärtuslikum kui praegu nikerdatu. Sest on alles, on ellu jäänud. Muidugi peab ütlema, et Kruusa kogust ei õhku mingit pidulikkusetaotlust, pole ta väga paks ja lullasid mahub ühele lehele sageli mitu (sümpaatne paatose-eemaldi kujunduslikus mõttes). Pealegi on antoloogiate-vana kellegi tähtsa poolt kokku pandud, selle…
Mai. Ere päike. Teeb linnale pai. Väike Saksa linn. Königstadt. Ei lõunas ega põhjas, idas ega läänes. Täpselt keskel. Metsade. Mägede. Ojade. Jõgede. Maailma. Ühesõnaga — kolgas. Miski eikusagil. Eimiski kusagil.
Ainus põhjus. Miks Königstadt üldse elus oli. Olemas oli. Oli Hanemann. Firma ja perekond. Sest kõik töötasid Hanemanni heaks. Rohi kasvas. Lind lendas. Loom hingas. Sest nõnda tahtis Hanemann.
Hans Heinrich Hanemann saabus Königstadti üheskoos Lutheri pooldajatega 1520. aastal. Katoliiklased said peksa. Ja jooksid minema. Sest nüüdsest oli kapitalism tulnud, et jääda. Kapitalism ja protestantism. Reformism. Usu-uutmine. Ning nüüdsest ei saanud enam midagi tasuta. Isegi peksa mitte.
Hanemann ja tema perekond panid…
HEDI ROSMA: Tahaksin alustada päris algusest. See tähendab, et me ei saa mööda teie vanematest, Helga ja Jaan Krossist. Millised valikud, mis puutub elukutsesse, selliste vanemate lapsel üldse olid?
KRISTIINA ROSS: Ega geenid elukutset väga otseselt ei mõjuta. Ema, jah, tõlkis kogu aeg, õhtuti pärast tööd ja nädalavahetustel. See eeskuju ilmselt osutus oluliseks. Isa minu mäletataval ajal enam kodusesse miljöösse ei kuulunud. Muidugi oli ta kogu aeg silmapiiril, aga tema kasvav kirjanikukuulsus tekitas pigem komplikatsioone igasuguse loomingulise eneseväljendusega seoses, isegi kui teismeliseeas sellesuunalisi kiusatusi tekkis. Kodus oli meil hoopis selline multidistsiplinaarne turvaline elevandimaja, kus mu ema ja tema kaks õde koos…
Prantsuse 2015. kirjandusaasta algas suure pauguga — Michel Houellebecqi romaan „Alistumine” (Soumission) ilmus jaanuari alguses. Enne kui 2014. aasta kirjandusauhindadega pärjatud teosed vaikselt uute alla mattuvad, olgu neist siinkohal Eesti lugejaile väike ülevaade.
Kõige tähtsama Prantsuse auhinna Goncourt’i pälvis seekord Lydie Salvayre romaaniga „Mitte nutta” (Pas pleurer), kes on muuhulgas üldse üheteistkümnes naine, kellele see 1903. aastast väljaantav preemia on osaks saanud.
Auhinnatud romaan kõneleb Hispaania kodusõjast, kirjeldades seda kahest erinevast vaatepunktist. Üks neist on Eestiski mitme romaaniga tuntud kirjaniku Georges Bernanosi nägemus. Bernanos, nagu ajaloost teada, suundus veendunud parempoolse ja katoliiklasena 1936. aastal Hispaaniasse frankiste toetama, kuid läks sündmuste arenedes ja…
„Loomingus” nr. 4 on Merike Reiljani luuletustes kahetsusväärsel kombel häiritud teksti vormistus, read „Hilja on ümber pöörata”, „See võib olla meie parim päev”, „Kui mul lastakse olla üks puudest”, „Kuskil peab ju olema see raamat” on luuletuste pealkirjad.
Eda Ahi on oma luuletajatee algusest peale pälvinud palju tähelepanu. Erandiks ei ole ka kõnealune luulekogu, mis kandideeris luule kategoorias Kultuurkapitali aastapreemiale. Õbluke raamat sisaldab vaid 31 teksti, kuid nende hulgas leidub tõelisi pärle. Ometi ei ole terve kogumiku tase ühtlane.
Raamatu ühest peamisest teemast annab aimu juba kaas — esmapilgul hall, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et see on kaetud peenikese sinimust-valge mustriga. Ava- ja lõputekst ongi kantud muuhulgas kodumaa-armastusest, mis annab luuletustele tugeva mõttelise raami.
Isamaa-armastusega on seotud ka luuleraamatu teine põhiteema, sellele osutab pealkiri „Julgeolek”. See sõna on „lahti võetud” luuletuses „olekutest”, mis märgib ühtlasi…
Indiast pärit kirjaniku, muusiku ja kirjandusteadlase Amit Chaudhuri kuues romaan Odysseus Abroad (sõna abroad, mille levinuim tähendus tänapäeval on „välismaal”, võiks siin ehk tõlkida kui „laias ilmas” või „ulgvel”) ilmus tänavu veebruaris ja on jõudnud leida laialdast vastukaja nii Inglismaal, kus autor ise elab ja kus toimub ka raamatu tegevus, kui ka tema päritolumaal Indias. Kuigi Chaudhuri, nagu paraku suurem osa India (päritolu) kirjanikke, on Eestis enamjaolt tundmatu, on tegu tähelepanuväärse autoriga, East Anglia ülikooli professoriga, kes lisaks varasematele romaanidele on avaldanud ka essee- ja novellikogumikke ning kirjandusteadusliku uurimuse D. H. Lawrence’i loomingust.
Tema romaanid on sündmustevaesed, modernistliku teadvusevoolu sugemetega. Näiteks…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
