*
sel õhtul ma olin vaba
kus oli mägi ja jõgi
sinna ta viis mu kaasa
sel õhtul ma olin vaba
oleks, oh oleks ma kuulnud
jõgi möirgab
kuid vaikib mägi
*
selgub sedavõrd
kui selge oled
mägi varjab, ei valeta
mäe otsast paistab
nii nagu mäe otsast paistad
*
kohtud kurat teab millal
jumal teab kellega.
endal sul aega ei ole.
ennast ja teisi ei tea.
vaata siis, kes see tuleb.
vaata, keda ta näeb.
*
tuleb sinuga kaasa.
kaheksa meetrit vahet.
rabeleb lennuki järel.
jalutab vanalinnas.
lohiseb trepist üles.
tuleb sinuga kaasa.
tuleb sinuga sisse.
tuleb sinuga välja.
läheb sinuga mööda.
Mihkel Nummert: „A. Kirjad”.
„Varrak”, Tallinn, 2014. 192 lk.
Debüüdipreemia viimatiste nominentide sekka sattunud „A” on üks isevärki teos, mis esialgu tekitab koguni nõutust — mis see siis on, stiiliharjutuste kogumik, kirjanduslike ponnistuste eksperimentaalne komplekt või lihtsalt lustlik egotsentriline mäng motiividega, millest võib eri kunstiliikides leida sadu tõlgendusi? Teos on aga väärt tutvumist ja harjumist, see võib üllatada, osutudes täiesti korralikuks ja pealegi nutikalt teostatud kirjanduseks, mis naljalt ei sulgu erinevate lähenemisvõimaluste või ka maitse-eelistuste ees ning teeb hinnanguid ennetavalt ka kriitiku koguni relvituks.
Tagakaanel on see nimetatud romaaniks „hea ja kurja vahelisest võitlusest — seda ka inimese enda sees”, ning kaanel ilutsevat…
1. aprilli kirjanduslikul kolmapäeval „Maailma otsa ja tagasi” tuli Kirjanike Liidu saalis kokku Kultuurkapitali 2014. aasta tõlkeauhinna nominentide vestlusring Triinu Tamme juhtimisel, kus osalesid Veronika Einberg, Kalle Kasemaa, Märt Läänemets, Carolina Pihelgas, Lauri Saaber ja Maiga Varik.
2. aprillil oli Tartu Linnaraamatukogus vestlusõhtu raamatu „Minu Tenerife. Noor pensionär” autori Mart Normetiga. Õhtu sai teoks koostöös kirjastusega „Petrone Print”.
4. aprillil tähistas Ulmeühing Tartu Kirjanduse Majas oma 20. sünnipäeva. Kõnelesid Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Veiko Belials, Eva Luts ja jutuvõistluse võitja Mann Loper.
4. ja 18. aprillil toimusid Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriinid.
6. aprillil oli Tartus Jakobi galeriis näitust „Pildi lugu” arutamas vestlusring…
Janar Ala: „Ekraanitseremooniad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 115 lk.
Janar Ala raamatut lugedes hakkasin mõtlema kirjutamise protsessist kui niisugusest. Raamatud sünnivad teadagi erineval viisil. Toon selgituseks mõne näite. Lapsest saadik on minus miskipärast kinnistunud nägemus, kuidas mingi suur kirjanik, kes on täielik tõsiseltvõetavuse kehastus, istub korrastatud kabinetilaua taha ja hakkab hoogsa käekirjaga lehti täitma. Laua paremas servas kerkib paberivirn ja vasemas servas aurab kohvitass, mille tema toimekas abikaasa sinna hoolitsevalt on poetanud. Igale lollilegi on selge, et sündimas on suur ja eepiline lugu, milles kangelased kannatavad erilist valu, kus arenevad mitmed pea- ja kõrvalliinid ning kõige kohal ripub mingi suur ja kõikehõlmav filosoofiline…
JAAK URMET: Härra Hando Runnel! Sa sündisid Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas talupidaja pojana. Kas sinu lapsepõlve iseloomustab selline ütlus: kuueselt koerapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss?
HANDO RUNNEL: Ma ei oska nii äkki põllumajandusse tagasi hüpata. Mõtlesin, et hakkame rääkima hoopis kirjandusest.
U.: Aga see on sinu kirjanduslik algus. Ma täna just sirvisin seda ilusat sinist raamatut [„Laulud tüdrukuga”, 1967] ja vaatasin, et need luuletused, nagu ka „Maa lapsed” [1965] on kirjutatud kõik sinu kolhoosi-aegadel. Need on väga tähtsad aastad ja ma tahaksin neile lähemale jõuda.
R.: Siis ma võtan ka appi kirjasõna, et selgitada, kes me vastamisi oleme. Jaak Urmet ütleb Ralf…
Alvar Loog on Triin Tasuja luulekogu „Provintsiluulet” kiitnud kui debüüti, millel on erakordselt ühtne luuletaja „oma hääl”. Niisuguseid tugeva oma häälega debüüte (nagu näiteks Andrus Kasemaal või Tuuli Taulil) saab Loogi sõnul määratleda ka kui teatud mõttes „veeuputusejärgseid”, s. t. neis ei ilmne mälu ega traditsiooni. Igatahes annab tugev „oma hääl” võimaluse kaotada ära „vormiliste eneseotsingute eksirännakud, mille jälgi õigustamatusse eklektikasse kalduvad (esik)-kogud muidu luule ajaloos alati paksult täis on olnud”[1]. Nüüd aga, tuleb tunnistada, on Triin Tasuja lõpuks oma debüüdini jõudnud — traditsioonilises mõttes. Tema uues luulekogus on stiilikatsetusi ja erinevaid registreid…
Siin oli, oli allikas
ja vesi uhkas hallikas
ja kruus kui kullanõidus
ka kruus ta alla leidus
Hää oli tulla ringiga
ta talikülma hingata
ja oma kõrbet kasta
Miks ta hääl ei vasta…
Aknalauaantrakt. Isand Immortell, hing elatust hell, istus aknalaual, kõhnad linnupõlved lõua all könksus. Akent võis vaadelda kui lava-ava igavesti näitlevasse maailma. Seega oli Isand Immortell võtnud aknalauaantrakti. Eluspektaakel akna taga aga kestis edasi, milles tema, sestast kui ta muutus Kuivlilleks, enam füüsiliselt ei osalenud.
See juhtus väga ammu, kui ta suures sopilises kaupmehemajas väikese tüdrukuga peitusmängu mängis. Nad vupsasid teineteise eest aina ära. Kuni lõpuks said kõik toad ja väiksemad tuberikud tuntuks… peale ühe, kuhu ta…
Mu lapse- ja noorpõlve interjööri, olgu kodus või külas, kuulus lahutamatu esemena korv erinevat värvi ja erinevas suuruses lõngakeradega. Tavaliselt asetses see tugitooli kõrval — nii oli see meil — või diivani või kummuti veeres. Enamasti kattis korvi ka varrastele ülesloodud tulevane sokk, kinnas või kampsunisiil. Mäletan hetki, kui seisin ema vastas, kätel lõngaviht nagu kassikangas, millest ema keris lõnga, algul nutina ümber pöidla ja seejärel risti-rästi keerutades aina paisuvaks keraks.
See lõngakorv sobib võrdpildiks, kui räägime traditsiooniks tihenenud kultuurikogemusest. Erinevat värvi vihid, mis kokku kerides annavad lõngakerad, on tähenduse omandanud pärimus. Ja niisama tähenduslik on näha selle kandjana mõnes tugitoolis…
Vihm sajab mantli jõeks ja ümber on kõu ja
ikka sa kõnnid ja iga kiri algab samamoodi.
Et ei saa tagasi tulla, sul on org, kuhu jõuda,
ja orus maja ja majas Eelija voodi.
Ainult üks koht, kus sa võiks olla, on org,
mis on roheline ja kaugel.
Ikka sa kõnnid ja su mantlisse kasvab torm.
Hilja on ümber pöörata, sest taeva värvi on läinud su õlad,
kui võiks, sa tuleks, ausõna.
Nüüd on mitu kuud vaikust, ei ühtki kirja,
ja siis, et kohtasid võõrast ja andsid ära oma mantli.
Sa oled käinud väga pika maa, mis ei olnud sinu minna.
Küll tema läheb, kui tahab, sinna kanti.
Käib rajaks…
Püüdkem vahelduseks kirjandusteost vaadelda mõnevõrra teisest vaatenurgast, kui seda kogeb lugeja või ehk ka kriitik. Jah, seestpoolt, autori nägemusena. Ja asja huvides võiks vaadeldava žanrimääratluseks olla romaan. Ei, ma ei keskenduks üldsegi sellele, kuidas sünnib mõne romaani idee või kui raskelt-kergelt kulgeb selle kirjutusprotsess. Hoopis huvitavam on mõtiskleda, kust see kõik pärineb, millised on kirjaniku käsutuses olevad vahendid või millised võiksid üldse olla kirjutamise eeldused. Esimesena, loogilisena tuleb arvesse omaenda elukogemus, inimsuhted, autoriga aset leidnud konfliktid, sest konfliktid on ju teost käivitav jõud. Muidugi, arvesse võivad tulla ka mõne lähedase, pereliikme või sugulase meenutused, olgu siis jutustatuna või kirjapandud kujul.…
Hasso Krull: „Kui kivid olid veel pehmed”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 118 lk.
Hasso Krulli teost „Kui kivid olid veel pehmed” võiks ehk „Meetri ja Demeeteri” kõrval nimetada tema teiseks eeposeks, see on samamoodi ühtse liiniga müütiline suurvorm, kuigi „Kivide” üksikosadel on ehk rohkem iseseisva luuletuse olemust kui „Meetri” osadel. Mingil üldisel tasandil on „Kivid” ja „Meeter” sarnased — kui viimane koosnes hävingu ja taasloomise poolustest, siis „Kivide” poolteks on loomislugu ning nõiaks saamise lugu. Võimalik, et neid kaht raamatut võib pidada mingil moel Krulli uusmüütilise loomingu maamärkideks — igal juhul mingit kokkuvõtlikkuse järele lõhnavat läbiõmmeldust ja hõlmavust on „Kivides” tunda, kuigi…
Rändasin lastega jõe äärde
ja jõgi voolas teistpidi,
mitte sinna,
kuhu mäletasin vett voolavat
selles tumekäänulises jões
kus õppisime vennaga ujuma
nendesamade kallaste vahel
kus püüdsime purgiga lepamaime
liikus vesi tagurpidi üle sammaldunud koolmekivide
ikka ühtmoodi vulisedes
voolas ära allikate algusesse.
*
Halvas unes saime kokku kuskil mädasoos.
Laukad peegeldasid valgust.
Hirm meid hoidis koos.
Hirm, et üks meist ärkab sellest uneloost
kuigi lubasime, et kui upume,
siis koos.
Et ei haara kinni
udusilla talast
isegi kui muda mulksub kõrgemale jalast
selles unes, enne päeva algust…
Kokkulepped
Kui sina teed kerise,
toon mina leilikivid.
Kannan kokku
Piusa lättest.
Et kui viskad,
siis säriseb.
Et kui heidad,
siis heliseb.
Sinu keris,
minu kivid.
Võtab viha vihatagi.
Valuta valmis teeb õhtase hõngu.
Sinu keris.
Minu kivid.
Sätib sängi meil päripäeva
öölendude rajale.
*
vikatit luisates
õpetas ema:
tuleb mõelda end kahemeetriseks,
alla selle jääb väheks,
lõikad…
Urmas Vadi: „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”.
„Tuum”, 2014. 231 lk.
Tuntud näite- ja proosakirjaniku, lavastaja ning raadioajakirjaniku Urmas Vadi kaheksast üsna sarnase teemaasetuse ja sisuga novellist koosnev „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” esindab eesti kirjanduses üpris haruldast metafüüsilis-meelelahutuslikku suunda. Nagu ka tema varasem looming.
Eeskätt torkab Vadi stiil silma küsilausete tähtsuse ja rohkuse poolest. Võte ise pole originaalne, kõik meie rämpsseebisarjad baseeruvad just sellel. („Kas sul on temaga suhe?” — „Miks mul peaks temaga suhe olema?” — „Aga miks sul ei võiks temaga suhe olla?” — „Järsku on hoopis sul endal temaga suhe?” jne.)
Kuid Vadi laused on hoopis teisest vallast,…
Margo Vaino: „Tööloomad ei rasestu”.
„Ji”, 2014, 104 lk.
Margit Peterson: „Külalood ehk vaaderpass”.
„Ji”, 2014, 89 lk.
I
Kaks luuletajat ei kirjuta kunagi samast asjast samamoodi, ometi kõlavad vaatlusalused luulekogud huvitaval moel kokku; soovitan neid koos lugeda. Raamatutel on ühine temaatiline fookusväli, mida võiks kirjeldada kui ootustest ja ihadest tulvil elu mandumist tuimuseks. Mandumist sel määral, et ka kired nüristuvad painajaks (vt. „Tundetuse lõpp”; Vaino, lk. 77—79). Margo Vaino tekst kattub nimetatud väljaga täiel määral, Margit Petersoni kogu üksnes osaliselt, sisaldades ka palju müstifikatsioone ning tundesööste. Ometi seisneb just selle välja nimetamises mõlema raamatu teravik ja tugevus.
Mõlemad luulekogud on läbivalt jutustavad, sündmuskesksed. Isegi kui…
1. märtsil avati Tartu Linnaraamatukogu Annelinna harukogus Eduard Vilde elule ja loomingule pühendatud interaktiivne näitus „Tabamata Vilde” ja Karlova-Ropka harukogus näitus „Vildet tabades”, mis vaatleb, kuidas Vildet on oma etendustes tabanud teatrid „Vanemuine” ja „Varius”.
2. märtsil kuulutati Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas välja järjekordsed Friedebert Tuglase novelliauhinna võitjad. Auhinna said Mart Kivastik novelliga „Õnn tuli magades” („Vikerkaar” nr. 12) ja Mait Vaik novelliga „Puhtus” (kogust „Tööpäeva lõpp”). Žüriisse kuulusid Veronika Kivisilla (esimees), Mirjam Hinrikus, Toomas Kiho, Kaupo Meiel ja Jaanus Vaiksoo. Auhinnale kandideerisid ka Jan Kausi „Paljajalu” („Looming” nr. 12) ja Tiina Laanemi „Estonian Hikikomori” („Looming” nr.…
Läti luuletaja Astrīde Ivaska, Eesti ja eestlaste jaoks lihtsalt meie armas sõber Astrid Ivask, suri 24. märtsil Riias. Ta oli sündinud sealsamas Riias Läti sõjaväe kindrali Mārtiņš Hartmanise peres. Tema isa represseeriti 1940. aastal ja perekond lahkus sõja jalust Saksamaale, kus Astrid lõpetas gümnaasiumi. Aastatel 1946—1949 õppis Astrid Marburgi Ülikoolis, mille lõpetas filoloogiamagistri kraadiga. Sealsamas Marburgis abiellus Astrid 1949. aastal Riia eestlase Ivar Ivaskiga ja samal aastal kolisid nad Minnesotasse USA-s, kus töötasid kuni 1967. aastani Northfieldis Püha Olafi kolledžis. Astrid Ivask oli raamatukoguhoidja Minnesota ülikooli kunstiosakonnas ning õpetas vene ja saksa keelt. Minnesotast kolisid Ivaskid Oklahomasse, kus Ivar Ivask…
Olev Virkus oli lihtne mees. Polnud tal mingeid erilisi võimeid, mille poolest ta kusagil silma oleks paistnud, või annet midagi suuremat korda saata. Polnud tal vist säärast tahtmistki mitte. Ja rikkuse poolest ei hiilanud ta ka. Töötas kellassepana väikeses firmas ainukese töölisena ning tema ülemus töötas sealsamas tema kõrval, üheskoos jagasid nad ainsamat tillukest ruumi. Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas, ja nõnda juba aastaid. Tal oli kahetoaline korter ühes Karlova linnaosa puumajakeses, hakkaja naine, laisk, aga ilus tütar ja koer nimega Abikail.
Ja siiski pidi Olev aeg-ajalt teistmoodi elama kui kõik teised. Mitte et ta seda tahtnud oleks, aga kukkus…
Kui me asume käsitlema kodu kuvandit eesti kirjanduses, siis ei sobi unustada Andrus Kivirähki hiljuti ilmunud romaani „Maailma otsas” (2013). Siinse vaatluse eesmärgiks on heita üks, olgugi ehk kitsas valgusvihk sellele sugereerivalt kodukesksele teosele. Teeksin seda võrdluses mitme teise Kivirähki teosega. Alustan praegusel juhul kõige tähtsamast, nimelt veendumusest, et Kivirähk on küllaltki ideoloogiline kirjanik. Mida aga tähendab — ideoloogiline kirjanik? Jätame kõrvale nõukogudeaegsed konnotatsioonid, mida ajaloomälu kiire hõrenemise ajajärgul vaevalt enam keegi mäletabki. Ja tunnistame, et mingis mõttes on selline väide üksjagu sisutu. Kui defineerida ideoloogiat kõige laiemalt ja mõista selle all lihtsalt mingeid väärtusi, mis on paigutatud teatud süsteemi,…
Lahkunud on Tatjana Hallap, suurepärane ja viljakas tõlkija, kelle tõlgitud Perrault’ muinasjutud ja Dumas’ „Kolm musketäri” ning „Krahv Monte Cristo” kuuluvad mitme põlvkonna eestlaste lapsepõlve lugemisvarasse.
Tatjana Hallap (aastani 1952 Sari) sündis Tallinnas 18. veebruaril 1928. Ta õppis Prantsuse lütseumis (1935—1940) ja J. Westholmi Gümnaasiumis (1941—1943), lõpetas 1946 Tallinna 8. Keskkooli ja 1951 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna prantsuse keele ja kirjanduse erialal. Hallap töötas Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogus, ENSV TA Raamatukogus, kirjastuses „Valgus” ENE toimetuses ja kirjastuses „Eesti Raamat” tõlkeilukirjanduse vanemtoimetajana. 1952. aastast on tema tõlkes ilmunud hulk olulisi teoseid, lisaks eespool nimetatutele veel ka André Maurois’ novellivalimik „Kulla needus” (1963),…
Lauri Isotamm: „Päev pole öö ei ole”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 218 lk.
Kui veeb ei valeta, alustas jutustuse „Päev pole öö ei ole” autor Lauri Isotamm oma maist teekonda Toomemäe vanast sünnitusmajast 1974. aastal. Raamat on Tartut nõnda täis, et minu kui sünnipärase tartlase jaoks on tegemist koduloolise teosega, mistap võin edaspidises ilmutada erapoolikust.
On keeruline öeldagi, kas raamatu peategelane on juuratudeng Juhan, kelle hingeheitlustest ja püüdlustest lugeja osa saab, või rohkem siiski vana Tartu ise. Tuhandeaastane Tartu, tüütu ja kulunud Tartu, Tartu nagu vana semu, kel alati varuks seiklused ja noorte inimeste seltskond, hullunud Tartu, Tartu kevadel ja Tartu jääajal.
Juuratudeng Juhani…
(:)kivisildnik on nii töökindel masin küll, et tema arvustusliku ülevaatuse välp ei tarvitse olla lühem kui seitse aastat. Viimatise ülevaatuse raport leidub 2007. aasta mai „Loomingus” („Endast ja Eestimaast”, lk. 775—777), kus keskenduti raamatutele „Vägistatud jäämägi” (2006) ning „Torti ja aborti” (2007). Vahepeal on sama nimemärgi all välja lastud vähemalt seitse luuleraamatut: „Sumo” (2007), „Joosepi kahtlused” (2008), „Liivlased ja saurused” (2011), „Enne sõda ja kõike seda” (2012), „Soari evangeelium” (2012), „Inimsööja taksojuht” (2013) ja „Õpetaja ütles” (2013). Eelmisel aastal ilmus valik käesoleva aastatuhande töödest „100% (:)” ja uudiskogu „Tunnete sümfoonia”. See…
Jutukogude arvustamisega kipub olema nagu luulekogudegagi — ma võin lugeda ja lugeda, mõelda ja mõelda, aga enne mingit murrangupunkti, kui raamat ütleb mulle, millest ta tegelikult on, millest kõik need lood kokku lõpuks räägivad, mi(k)s see raamat tervikuna on, ei saa kuidagi edasi. Mõnikord ei ütlegi, ja asi võib olla samavõrd minus kui raamatus, võib olla ka mõlemas. „Väikese terava noa” puhul hakkaski mul tekkima lausa meeleheide, sest need sõnad ja laused ja jutud, need meeldisid mulle väga, aga tervikuna ei avanud raamat end päris pikka aega, kuni ma millalgi poolunes, ärgates…
Oli hommik ja Eduard üksi kodus. Juba kolmandat kuud oli see tavaline, naine oli üksinda kohvi joonud ja autoloksuga linna tööle sõitnud.
Mõlemale sobis nii, vähemalt teesklesid nad, et sobib. Eduard teeskles magamist ja ootas, kuni Linda tasakesi välisukse kinni tõmbas, võtit keeras ja õueski kõik vaikseks jäi. Linda teadis, et just nüüd tõuseb mees üles, astub akna alla, vaatab lahkuvale autole järele ja hakkab siis riidesse panema. Et ta seda nii täpselt teadis, tegi Linda meele mõnel hommikul nukraks, tal oli oma mehest kahju, aga ta ei näidanud seda välja. Linda armastas oma meest.
Eduard otsis tööd, ta lootis ikka veel.…
3. veebruaril tähistas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus muuseumiosakonnas Nõmmel Artur Adsoni 126. sünniaastapäeva murdeluulehommikuga, kus loeti Mari Vallisoo luulet ja luuletajast kõneles tema tütar Tuuli Vallisoo.
4. veebruari kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis nime „Üdi klubi õhtu”. Esinesid Mihkel Kunnus ja Birk Rohelend. Muusikat tegid bänd koosseisus Siim Aimla, Kusti Lemba ja Ara Yaralyan ning lauljad Mari Ronimois ja Silver Laas. Kõlasid laulud Viidingu, Luige, Rooste, Kangro ja Rohelennu sõnadele.
4. veebruaril esitles Leelo Tungal Sõle raamatukogus lastehuumori kogumiku „Juku, sääsk ja elevant” venekeelset tõlget ning kohtus Ehte gümnaasiumi kuuendate klasside eesti keele ringiga.
5. veebruaril avati Eesti Rahvusraamatukogu suures…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
