Artiklid

Vahel muutub lugemine võimatuks. Tekstid kaotavad tõmbe, ei paku enam huvi ja lugemisest saab painav kohustus, nii et tahaks kogu trükikunsti maa alla needa ja ise kaduda sinnasamma. Vahel lihtsalt on tunne, et ei suuda eluilmaski enam kätte võtta ühtki raamatut. Iga lugeja võib läbi põleda, eriti aga selline, kes päevast päeva niikuinii tegeleb tekstidega, kirjutab, tõlgib, toimetab… Õnneks leidub vastukaaluks päevi, nädalaid ja vahel isegi kuid, kus lugemine joovastab – eriti kui avastad mõne autori, kes näitab, et kirjanduses saab teha midagi veel hoopis teistmoodi, kui leiad mõne teksti, mis lööb valla uksed ja aknad, muudab tunnetust ja maailmataju.
Ja…

Kümmekond aastat tagasi, kui mitte varem, ütles Mihhail Šiškin ühes intervjuus, et ta pole enam ammu lugeja. Aga mina loen, ja loen üle – isegi seda, mis mulle noorena meeldis: Maj Sjöwalli ja Per Wahlööd, Simenoni, Doyle’i, eelmisel aastal lugesin pojale ette Tolkieni „Sõrmuse Vennaskonda”, jõudsime Rivendellini ja jäimegi sinna.
Kuigi mul on olnud ka üks sünge periood (1997–1998), kaks aastat ei lugenud ma üldse midagi ja peaaegu kõik, mis olin seni läbi lugenud, kattus tahmaga. Ja siis, nagu ma praegu seda mäletan, 1999. aasta kevad, kõnnin Kopenhaagenis ringi, näen raamatupoe aknal raamatut „The Active Side of Infinity”, ostan selle ja…

Olen märganud, et viimasel ajal on kirjanikel aina enam tavaks rõhutada, et lugemine on kirjaniku töö. Seda öeldakse mõningase väärika üleolekuga ning sama väärikal toonil soovitatakse ka noortel tingimata hakatuseks kümmekond aastat lugemistööd teha, enne kui proovida midagi ise kirjutada. Kuidagi kahju hakkab lausa: kas peab siis tõesti inimese elu nõnda töine olema! Muudkui käib üks lõppematu rügamine: varases lapsepõlves on mäng väikese inimese töö, päevast, mil väike inimene läheb kooli, saab tema tööks õppimine, hiljem lisandub sellele suhtes olemine, mis on kuuldavasti samuti töö ja võib pealekauba viia abieluni, mis on veel eriti kontimurdev töö. No ja kui ülejäänud…

Kas on midagi, mis ärataks kujutlusvõime ja raputaks meeled tardumusest lahti kiiremini ja tõhusamalt kui kuiv tähepuru, mida on täis raamatud? Või Kafka sõnadega, mis lõhuks kirvena lahti jäätunud mere me sees? Kui pole mõnda aega lugenud, tekib janu- ja näljatunne. Kõik on justkui hästi, aga oled nagu kala kuival, toitainete nappuses. Siis haarad raamatu, papist ja paberist eseme, avad selle, nuusutad ja loed esimese rea, või lehitsed niisama siit-sealt. Justkui näksid raamatut natuke, ja kustutad esimese nälja. Kui tegemist on luulega, võid juba esimese ampsuga alla neelata mõne tervikteksti ja nälg saab kustutatud mitmeks tunniks. Jah, tänapäeval on raamat…

Lugemine on kirjaniku töö. Seda räägivad kirjanikud ise, näiteks Stephen King oma hoogsas teoses „Kirjutamisest”. Ray Bradbury täheldas 1990. aastal ilmunud raamatus „Zen in the Art of Writing”, et kirjanikul peavad olema nii maitse kui ka entusiasm, ja lugemine on nende tekkimisel üks komponente. Seetõttu kirjanik peab lugema, muidu ta ei ole kirjanik, saati veel hea kirjanik. Ka erudiit Marju Lepajõe on öelnud, et raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus.[1] Ehk siis lugema peab ka selleks, et olla hea inimeste tundja, või veelgi enam, et olla hea inimene.

Machiavelli olevat oma lemmikautoreid lugedes pannud endale selga vastava ajastu rõivad, katnud laua, võtnud kätte raamatu ja jäänud ootama.

Kirjanduse ja kirjaniku surma ning kunsti ja loovuse üldise demokratiseerumise ajajärgul, mis vaibumise märke ei ilmuta, näib otsekui kohatu paigutada kirjaniku lugemiskogemust iga teise lugeja kogemusest eraldi. Lisaks sellisele objektiivsemale survele võib kirjanikku painata ka seesmine hüsteeriline positsioon, mis ei lase ennast kindlasse identiteeti survestada. Ometi üritame käesolevas kirjutises mingil määral toimetada anakronistlikus usus, et kirjanik on teistest lugejatest jätkuvalt eristatav tunnuste alusel, mis ei ole üksnes väliselt mõõdetavad, vaid sõltuvad peamiselt tema psüühilisest struktuurist ja sisemisest kogemusest. Selline hüpoteetiline kirjanik loeb teistmoodi ja kirjutab teistmoodi, ükstaskõik, kas mõni võimalik tekst eales paberile, bittidesse, publikuni jõuab või jääb üksnes sisemiseks,…

Kollektsioneerin juba mõnda aega raamatuid mittemillestki. Praeguse seisuga on neid, millel sõna nothing pealkirjas, kokku 58 tükki, lisaks paarkümmend raamatut teemadel void, emptiness, zero ja kümmekond täiesti tühja raamatut. Raamatud eimillestki peavad mitte ainult pealkirja järgi, vaid ka tegelikult eimillestki ja/või tühjusest olema, olgu siis budismist, füüsikast või null­kraadil kirjutamisest. Eimiski, olematus ja tühjus võivad tähendada erinevaid nähtusi. Teadlased ütlevad, et kosmilisel tühjusel pole midagi pistmist budistliku śūnyatā, teadvuse seisundiga. Mul mahuvad mõlemateemalised raamatud ühte kogusse, kuna nii maailma kui ka teadvuse algupära on teaduse kaks suurt veel lahendamata küsimust. Ühtlasi otsin kultuuri, mida kummitavad ontoloogiline tühik ja error, mis annab…

Hakkan lugema. Ei viitsi. Tahaks teha hoopis midagi muud. Tõusen ja seisan akna juurde. Tuttavad hooned, tuttavad puud, neid olen juba lugenud.

Oli esimesi tõeliselt suviseid pühapäevi, kui jalutasime koos ühe tõlkijaga (imelised, asendamatud inimesed on need tõlkijad!) Käsmus mere ääres. Rääkisime, muidugi kirjutamisest ja tõlkimisest ja lugemisest, aega oli vähe, seega ikka ainult kõige olulisemast, kiiresti, võimalikult täpselt ja lühidalt. Huvitav oli. Isegi see ei seganud, et vahepeal natuke vihma sadas, seisatasime sirelipõõsa all ja siis küsis Guillaume järsku, kes on su lemmikkirjanik. Eesti kirjanikest. Ma tean küll, kes, aga ikka lõi korraks hinge kinni. Kuidas ma ütlen ÜHE kirjaniku. Kui ma loen tegelikult veel seda ja seda, ja kui sellel midagi ilmub, siis alati loen ja vahel avastan, et pole…

Ajal, mil tegelikkus nõuab häälekamalt tähelepanu kui kunagi varem, võib ilukirjanduse lugemine näida iganenud praktikana.