Jaan Tooming: „Teater kui saladus”.
„Ilmamaa”, 2015. 173 lk.
Jaan Toominga uus raamat on sõnumiselge ja -ühtne, samas tekstide žanri poolest eklektiline rännak teatrimaailma. Kogumik sisaldab memuaare, mõtisklusi, teatriarvustusi, näidendeid, uurimusi šamanismist ja erinevatest orientaalsetest teatritraditsioonidest. Iga tekstiga vaatleb autor teatrit erinevast küljest, loobudes hindajana aeg-ajalt justkui ka oma lavastaja-autoriteedist, praktiku-vaatepunktist, ning laseb arvustataval sündmusel-nähtusel end lihtsalt vaatajapositsioonilt üllatada. Meeldivalt üllatumisväärset leiab autor tänasest teatrist siiski vähe, ning kuigi lavastusi, näidendeid, näitlejaid ja lavastajaid analüüsitakse erinevas võtmes ning üsna mitmekesise materjali põhjal, stiile-žanre eelistamata ja halvustamata, joonistub tekstipõimiku kaudu välja eeskätt Jaan Toominga enda visioon ideaalsest teatrist. Teatrist, mis õigustaks oma olemasolu…
Ma ei tea, kas see on midagi üleüldist või hoopis isiklikku, et tajun aimeteoseid tihti väga poeetilistena. Lapsenagi juba sundis miski mind sageli võtma riiulist teose, mis oli kõike muud kui lastepärane või eakohane. See võlu võis peituda imelikes mustvalgetes joonistes, tabelites, tingmärkides, salapärastes sõnades, ladinakeelsetes terminites, mis jäid lausa iseenesest kõrvu kumisema, nii et võisin päevade kaupa ringi käia ja mõttes korrutada „Trollius, Trollius…” — võimalik, et päriselt fikseerimatagi, et see on perekond kullerkupu ladinakeelne nimi. Või omaette itsitada sõna „äraspidimunajas” üle — kas ei kutsu see lehekuju märkiv mõiste otsima võimalust seda ka kusagil mujal tarvitada? Ei saa…
MAREK TAMM: Mäletan, et kui lugesin paarikümne aasta eest ajakirjas „Akadeemia” su tõlgitud Richard Rorty artiklit „Pragmatism ja filosoofia”, siis mõtlesin, et seal manatud visioon „post-filosoofilisest” kultuurist võiks olla selline, kus sa ise hea meelega elaksid. Meenutan lugejatele, et Rorty sõnul on post-Filosoofiline kultuur selline, kus poleks ühtegi klassikalises mõttes filosoofi, „kes võiks seletada, miks ja kuidas teatud kultuurialad on reaalsusega eriliselt seotud”, vaid seal oleks parimal juhul asjatundjad, kellel „pole lahendada mingeid erilisi „probleeme” ega rakendada mingit erilist „meetodit”, neid ei piira mingid erilised distsiplinaarsed mõõdupuud ja neil ei ole kollektiivset enesekujutust ehk „professiooni””. Rorty resümeerib oma nägemuse uue…
Ma olen sattunud rumalasse olukorda. Mu lubadus arvustust kirjutada pärines kusagilt detsembrist, aga kirjutamine sai algusest peale sätitud veebruari, sest varem lihtsalt ei olnud aega. Ja nüüd on ilmunud juba ma-ei-tea-mitu arvustust. Ma olen mitmeid lugenud ka, sest neid olid kirjutanud inimesed, kelle jutt mind alati huvitab, olgu teemaks Kausi romaan või midagi muud. Ja lõpuks Kausi enda intervjuu Kirjandusministeeriumis, mis romaani kriitiku pilguga paigale pani. Mida sellisel juhul teha? Ma valisin lihtsaima tee: viitan, kui tahan, kordan, kui tahan.
Algusest peale jäi mind painama teksti rütm. Aare Pilv on kirjutanud umbes nii, et…
*
ma kirjutan sinule
tätoveerimata inimene
mul pole midagi uut öelda
sinu jaoks on see uus muster
*
tule ja kallista puid
tule ja kallista betoonposte
tule ja kallista prygikaste
tule ja kallista sopalehti
tule ja kallista muusikat
öistest taksoraadiotest
tule ja kallista uusi tooteid
tule ja kallista kasutatud systlaid
tule ja täida maailm
armastusega
ma leian endale teise maailma
*
kui ma suureks saan
ostan endale auto
soetan kinnisvara
ja võtan ilusa naise
alustan suguelu
yhega neist kolmest
hakkan
tätoveerimata inimeseks
*
õhtul ma võtan pea kyljest kõrvad
õhtul ma võtan pea kyljest silmad
õhtul ma võtan pea kyljest nina
õhtul ma võtan pea kyljest kõri
õhtul ma võtan pea kyljest mõtted
õhtul ma võtan pea kyljest juuksed
õhtul ma võtan pea kyljest suled
õhtul ma võtan pea kyljest sarved
õhtul ma võtan pea…
Majaesisele täispargitud asfaltteele keeras ümber nurga tõsise ilmega vanem naisterahvas, see oli Katrin Laas, lonkav punastes kummikutes pensionär kolmandast trepikojast. Ta jõudis meesteni, kes istusid õlut juues pingil kahe suure maja vahel muruplatsil, ning jäi seisma.
„Noh, joote jälle, tõprad?” küsis ta.
Mehed ei vastanud midagi, lihtsalt ootasid, et naine edasi läheks.
„Viienda trepikoja Mikkel on suremas, aga teie joote. Inimesed!” Naine jõllitas mehi paar hetke põlglikult, kohendas baretti ning astus siis edasi.
„Kahju Mikkelist,” ütles viie minuti pärast üks pingil istuja. „Vahva mees oli.”
„Vahva mees?” pani imeks teine. „Persetki!”
„Kuis nii?”
„Mikkel ei olnud vahva mees. Kogu oma vahvust kandis ta ainult nagu maski näo…
Kirjanikul ja teosel on vaja lugejaid, on vaja arvustusi ja tõlkeid. Mis aga kõigi teiste seast suudab välja paista, ei ole alati etteaimatav. See võib olla midagi, mis kulgeb parasjagu kirjanduse peahoovuses, aga võib olla ka midagi hoopis ootamatut. Taanis näib praegu erakordselt hästi minevat krimikirjandusel: autoreid on palju, raamatuid ilmub rohkesti ja menukad on need ka väljaspool Taani piire. Põnevikud ja detektiivromaanid said palju tähelepanu ka mullusel, 2014. aasta Kopenhaageni raamatumessil. Avakõne pidas Taani praegusaja kõige tuntum krimikirjanik Jussi Adler-Olsen, kes oli kogu messi kõige nähtavam autor, niihästi omaenda esinemiste poolest kui ka pappkujudena raamaturiiulite vahel. Ja debüüdipreemia, mida…
Andrus Kasemaa: „Minu viimane raamat”.
„Varrak”, 2014. 164 lk.
Alguses tundub, et Kasemaa minategelane on Poeedirahust minema kolinud. Ruum on muutunud — luuleraamatute ja romaani „Leskede kadunud maailm” tegevuspaik, mida Tõnu Õnnepalu on nimetanud Jõgeva tagant algavateks „tundmatuteks aladeks”, on maha jäetud ja sõidetud elama Läänemere saarele. Loomulikult on autoril õigus kolida oma tegelased kuhu iganes, ka nimetule saarele, ent kui ta on olnud ühel territooriumil nii tugevalt juurdunud, siis torkab muutus silma. Etteruttavalt võib öelda, et seda kolimist ei tasu uskuma jääda.
„Minu viimase raamatu” jutustaja veedab päevi saarel, korjates haakrikku — vahel rohkem, vahel vähem väärtuslikku pahna, mida meri randa uhub…
Ütlen kohe alguses ära, et mind ei seo Mudlumiga mitte miski. Ta pole minu Facebook’i-sõber, me pole käinud koos koolis, ülikoolis või joogatunnis, ma ei tea midagi tema elust ja tema ilmselt minu omast ka mitte. Ma ei tunne tema lapsi ega meest, kellega ta need sai, ma ei ole jälginud tema blogisid, jutte „Vikerkaares”, „Müürilehes” ega mujal (viimane tõdemus on muidugi piinlik, aga pole parata, tuleb olla aus, vähemasti enda ees). Ainuke asi, mida tean, on see, et Mudlum kuulub rühmitusse ZA/UM, mis sai mõni aeg tagasi tuntuks mannetu katsega üle võtta kultuurileht „Sirp”.…
Kelly Turk: „Reaalne elu”.
„Värske Rõhk”, 2014. 76 lk.
Kelly Turgi debüütluulekogu pealkiri sobiks oma pretensioonilt rohkem mõne tegelikkuse tõetruu vahendamise illusiooniga kaubitseva meediaväljaande reklaamlauseks kui ilukirjandusteose pealkirjaks. Kuid „Reaalse elu” tekstid kannavad tiitlis sisalduva lubaduse päris hästi välja: noore luuletaja esikraamat on samavõrd kroonika kui kirjandus.
Ligemale veerandsajast luuletusest koosneva „Reaalse elu” tuumiku moodustavad antropoloogilised lühiportreed stereotüüpsetest isikutest, kelles meie kaasaeg ilmekalt vastu peegeldub. Žanrimääratluselt võiks neid tekste pidada vabavärsis kirjutatud följetonideks. Turgi autorihoiakut defineerib kulturoloogi kliinilist täpsust taotlev pilk, tema kirjanduslikus käekirjas on stenografisti kiretust, tekstide trükitindis ei leidu peaaegu üldse autori enese südameverd. Turgi hääl avaldub pigem vormivõtete valiku kaudu…
Virtuaalkuked kirevad, lüüakse elektroonilist lokulauda — raamatute lõpp olla käes! Julgemad digiposijad ja -oraaklid kuulutasid juba nullindate alul, et päevaks, mil ma seda sõnavõttu kokku sean, on füüsiline raamat kui selline praktiliselt kadunud, taandunud kurioosumiks viimaste füüsilises ruumis eksisteerivate muuseumide viimastesse füüsilistesse vitriinidesse. Ja ulmekirjanikud on ennustanud raamatule kadu juba 1960-ndatest saati. Hiljemalt aastaks 2000. Ja polnud neil endil toona taskus ei lugerit, tahvlit ega nuhvlit.
44 aastat enne meie ajaarvamise algust kirjutas Cicero, Vana-Rooma jutu-, kirja- ja riigimees, oma pojale Marcusele õpetliku raamatu De Officiis (eestindatud kui „Kohustustest”). Cicero teos, loetud ja kommenteeritud Rooma tõusuaegadest languseni, on elanud üle nii…
6. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval esitles Maarja Kangro Tartu Kirjanduse Majas oma proosakogu „Hüppa tulle”. Autoriga vestles Johanna Ross, klaverit mängis Kadri-Ann Sumera.
7. jaanuaril esitles Triin Tasuja Genialistide Klubis Tartus oma luulekogu „Vastuseta kirjad” („Kite”).
8. jaanuaril otsustas Eesti Kultuuri Koondis Stockholmis määrata stipendiumi Anu Saluäärele, võttes arvesse tema panust rootsi keeles kirjutavate eesti kirjanike tõlkimisel ja tutvustamisel Eestis.
10. jaanuaril korraldas EKL Tartu osakond Tartu Kirjanduse Maja kohvikus „Arhiiv” kultuuriviktoriinide sarja avaüritusena kirjandusviktoriini. Järgmine kirjandusviktoriin oli 24. jaanuaril. Esimesel korral võitis võistkond nimega „Roostevaba Mõõk ja Must Nool”, teisel korral „Semiootikud”.
11.—16. jaanuarini esinesid Triin Soomets, Roomet Jakapi ja Jaan Malin Udmurdimaa koolides…
Rein Veidemann: „Arkaadia öö”. Kolm novelli ja lühiromaan novellides.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 202 lk.
Kirjandusteadlane, toimetaja ja ühiskonnategelane Rein Veidemann on viimastel aastatel ilmutanud paar romaani ning kultuuriajakirjanduses novelle ja luuletusigi. Kipun ikka arvama, et akadeemiline kirjandusteadus ainult võidab sellest, et kirjandusteadlane ka kunstilises, kujundlikus vormis viitsib ja mõistab sõnu seada, saavutades oma igapäise leivatöö „objektiga” tunduvalt intiimsema kontakti, ja on ka ise nõndaviisi tegija mees või naine. Astronoom ei saa olla taevakeha, bioloog ei saa olla taim, politoloogil võib olla raskusi kujutleda end Putiniks. Aga kirjandusteadlane saab kehastuda oma tegelaseks või luua, kirjutada omaenda hingesügavusest. Mingis mõttes annab see talle…
Avan kapiukse, sorin kassettides. Kas on alles? Jah, on alles. Läbipaistev 90-minutine Sony, kokkumurtud paber karbi vahel. Ma ei ole seda kassetti pärast salvestamist kunagi üle kuulanud, rääkimata mahakirjutamisest. Pole jõudnud. Kuid aeg-ajalt on see kassett mulle meelde tulnud. Ta on olnud ootel, oodanud õiget aega. Täna on see aeg käes. Täpselt tema ja ainult tema aeg. Sellel kassetil on salvestus kahe mehe sõnavõttudest konverentsil „Arvi Siia ulg”, mis toimus 9. detsembril 2008 Tallinnas Kirjanike Majas. Üks meestest on Aksel Tamm, aga täna ei ole tema aeg. See, kelle aeg on täna, on teine mees. Tema nimi on Ülo Tuulik.
Selgub,…
Leelo Laurits: „Kütioru tillukesed asjad”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 83 lk.
Leelo Lauritsa esimene päris oma raamat „Kütioru tillukesed asjad” sattus mu lauale Mudlumi ja Janar Ala raamatutega samal ajal. Kokkusattumised võivad olla juhuslikud, kuid ikka tekib tahtmine üldistada. Kolm täiskasvanud debütanti oskavad kirjutada, see selgus kiiresti. Ühtlasi tekkis tunne, et kolm autorit esindavad — ilmselgetest erinevustest hoolimata — midagi, mis on praegusele eesti kirjandusele iseloomulik. Enne olin ma läbi lugenud Lauri Sommeri ja Lauri Pilteri uued raamatud, needki suunasid mind „iseloomulikkuse” otsimisel. Eesti kirjandusest leiab ka hoopis teistsuguseid töid, kuid viimastel aastatel on sattunud esiplaanile rida juhtumeid, mis oma loomu…
Aado Lintrop on 2012. aasta märtsis resideerinud Itaalias Rooma lähedal Mazzano loomemajas ja võtnud seal endale kohustuseks iga päev midagi kirjutada ning vorminud selle hiljem raamatuks, võttes sellesse oma tekste nii tollele kuule eelnenud kui ka järgnenud ajast, monteerinud päevik-raamatusse sõber Urmase Meeksi valla keelepruugis kirjutatud kirju (refereerinud neid kirjakeeles, polemiseerides nendega jne.) ning oma varasemaid, tollaseid ja ka hilisemaid luuletusi. Tundub, et enam-vähem kõike, mis seal-olemisega miskitki moodi seondub ja mida paber välja kannatab. Pea iga kirjasõnaline päev on varustatud pealkirjaga, ja kui pole, siis on (paaril korral) ühte päeva mahutatud mitu pealkirja,…
Kui kunagi aastaid tagasi Tuomas Anhavaga juttu ajasin, siis hakkas mulle kõrva, et ta kasutas oma tõlkimistööst kõneledes sõnu „minu tõlkekunst”. Mina pidasin teda luuletajaks, tema kunst oli minu arvates luule.
Anhava oli mitmekülgne man of letters. Ta oli 1940.—1980. aastate Soome kirjanduselu võtmeisik, mees, kes seisis meie sõjajärgse lüürika ja proosa väljendusliku uuendamise eest, karm arvustaja, mõistev ateljeekriitik, suurepärane esseist ja poleemik. Kuid ennekõike oli ta luuletaja. Olin lugenud tema talitsetud ja valitsetud luuletusi juba 15-aastasena.
„Minu tõlkekunst”? Minu arvates oli tõlkimine eri maade kirjanduse tutvustamise oluline osa, aga kas see ei olnud pigem siiski käsitöö kui kunst. Olin töötanud kirjastuses…
Esimesel korral, kui ma nägin seda väikest ilusat siniseks värvitud puukirikut, mille juurde isa tuhk maeti, valitses erakordselt ränk põud ja me jõudsime kiriku ette parajasti siis, kui preester vihma palus ning musta riietatud eidekesed põrandal lömitasid ja seda usklikus harduses musutasid.
Oli tekkinud kojujõudmise-tunne, äratundmine; sellest hoolimata, et olud olid primitiivsed, majad lagunesid, koplid olid umbe kasvanud ja metsad risustunud, oli selles maastikus, metsades, puudes, heledates kaskedes, tihedas võsas, soodes ja rabades, ojades ja järvedes midagi erilist. Talude sõnnikulõhn.
Kas elustusid ainult lapsepõlve Rootsi talud ja väikesed vabadikukohad metsade keskel või oli see kõigele vaatamata midagi sügavamat, kui ma end seal…
*
Lapsed! Kull!
hüüdis vanaema
ja me teadsime kohe
mida teha —
joosta kiiruga
vanaema suurde kanaaeda
kus ähmi täis kanad
proovisid end juba ploomipuu alla peita.
Kull! Kull! Kull!
kisendasime
ja vehkisime kätega.
Kull tiirutas pisut kanaaia kohal
piidles meid tüdinud ilmega
ja hõljus siis aeglaselt
metsa ja jõe poole tagasi.
Imelik, vanaema oli õues
alati kummargil —
peenral
põllul
loomi talitades…
Aga kullil
ei õnnestunud kunagi
talle märkamatuks jääda.
*
Olen kaotanud
palju sulgi teel siia
Südamepõhjas igatsen neid taga
Suled hoidsid soojust
ja lendamise saladust
Ma mäletan
Mul olid kord
endal suled
Magan sulgede soojuses
ja soovin
unes lennata
Isegi kirjutan sulega
ja loodan
et mu sõnad
tõusevad paberilt lendu
Aga ainult sinuga koos
tunnen sulisrüü sügavat soojust
Ainult sinuga koos
tean
kuidas liuelda
päriselt
üha kõrgemale
*
Eesti keel
emakeel
voolab minus
nagu veri.
Ta jookseb
juba ammu
ohtralt
üha kiiremini
lahtisest haavast
välja.
Maret Käbin on pärit Valgamaalt Pukast, lõpetas 1947 Tallinna 10. keskkooli ja 1952 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna loogika-psühholoogia osakonna. 1959—1963 töötas ta korrektorina „Loomingu Raamatukogus”, seejärel asus tööle kirjastusse „Eesti Raamat”, kus oli eesti kirjanduse ja hiljem tõlkekirjanduse toimetuse toimetaja. Aastast 1982 oli Maret Käbin vabakutseline tõlkija ja toimetaja, aastast 1983 Eesti Kirjanike Liidu liige.
Maret Käbini esimene tõlge oli Muhtar Äuezovi „Abai tee” (1960), tema tõlgitud on muuhulgas Veera Panova „Sentimentaalne romaan” (1961), Aleksandr Grini „Sädelev maailm” (1972) ja „Kuldkett. Tee eikuhugi” (1973), Vsevolod Ivanovi „Niidermaad”, Veniamin Kaverini „Peegli ees” (1976) ja mitmed Ivan Bunini teosed, nagu „Suure paastu esmaspäev” (1981)…
1. detsembril toimus A. H. Tammsaare muuseumis 10. sügiskonverents „Kodu kuvand eesti kirjanduses”. Ettekannetega astusid üles Mari Sarv, Rein Veidemann, Anneli Kõvamees, Tanar Kirs ja Mari Niitra, Toomas Haug, Külliki Kuusk, Maarja Vaino, Brita Melts, Ene-Reet Soovik ning Madli Kütt ja Katre Talviste. Kõneldi ka Andrus Kivirähki, Jaan Kaplinski, Uku Masingu ja Mati Undi loomingust.
1. detsembril oli Eesti Lastekirjanduse Keskuses Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna muinasjuttude töörühma seminar „Muinasjutuline maailm: rahvajuttudest (laste)kirjanduseni”. Ettekannetega esinesid Risto Järv, Pille Kippar, Krista Kumberg, Mari Niitra, Piret Päär, Reeli Reinaus ja Kärri Toomeos-Orglaan. Vaatluse all olid fantaasiakirjandus, noorteromaan ning…
Liina Tammiste: „Väike must kleit. (T)imeline poeem detailides”.
Näo Kirik, 2014. 172 lk.
Liina Tammiste tuntus luuletajana sai alguse ta facebook-profiilist[1], mille tähiseks on ka vastav kirje: „oktoober 2010, started writing poetry, koht: facebook”.[2] Lühikese aja jooksul õnnestus tal koondada oma avaliku konto ümber mitusada püsilugejat. Facebook’is avaldatud tekstide populaarsust mõõdetakse selle järgi, mitu inimest on vajutanud lingile like („meeldib”) postituse all. Liina Tammiste luuletused kogusid sageli mitukümmend like-hinnangut, mõned värsid said lugejatelt üle 100 like-märke. See on Eesti oludes väga suur näitaja, mis annab võimaluse rääkida Liina Tammiste luulest kui uut tüüpi kultuurilisest fenomenist, kus olulisel kohal on korraga kirjandus, uusmeedia…
Kanadas elav eesti päritolu kirjandusteadlane Thomas Salumets avaldas tänavu Vancouveris Jaan Kaplinski esimese biograafia. Teos on ingliskeelne ja kannab pealkirja Unforced Flourishing. Understanding Jaan Kaplinski (McGill-Queen’s University Press, 2014, 240 lk.). Pealkirja võiks autori arvates tõlkida „Sundimatu kasvamine. Jaan Kaplinski mõistmine”.
Teos on aastatepikkuse uurimistöö vili, mille käigus autor on usutlenud põhjalikult nii luuletajat kui tema pereliikmeid, lähedasi naissõpru, pidanud kirjavahetust kolleegide ja kriitikute, sealhulgas ka siinkirjutajaga, ta on saanud koguni usutleda omaaegset KGB töötajat Tartus, kes nn. Kaplinski juhtumiga tegeles, nimi ei vääri siin mainimist.
Salumetsa uurimust võib nimetada autoriseeritud biograafiaks, sest uurija ja uuritava vahel on ilmselt valitsenud erakordne usaldus.…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
