Madis Kõiv: „Koolipoisid ja füüsikud”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2014. 423 lk.
„Koolipoisid ja füüsikud” koondab nüüdseks lahkunud Madis Kõivu mälestusi õpingutest Tartu esimeses keskkoolis (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) üheksandast üheteistkümnenda klassini ja kaheksa-aastasest tööst Tallinna Polütehnilise Instituudi füüsikakateedris. Uuesti ilmub ka juba „Loomingus” (1992, nr. 8) avaldatud elulooline novell Tartu füüsikust Raimund Preemist „Igavese physicus’e elu”. Nõnda on uuest raamatust saanud kirjutusmeetodilt ja sisu kronoloogia poolest loogiline järg Studia Memoriae sarjale, selle sarja viimasele, VI osale. Uues raamatus on siiski olulisi erinevusi. Keskkoolimälestuste puhul ei toimu enam nii ranget ja lõputuna näivat reflekteerimist mälestuste täpse tõepära üle, kuigi klass ja klassikaaslased võetakse läbi…
Lahkunud on Madis Kõiv, üks eesti suurvaime. See määratlus kõlaks Kõivu enda jaoks ilmselt väga piinliku ülepaisutusena, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib loota, et ehk ta soovid täituvad. Kuid pärand, mille ta on jätnud allesjäänute jaoks, on eriline ja väärtuslik. Tema kui teadlase, mõtleja ja kirjutaja tegevus hõlmas niivõrd laia ala niivõrd tõsise läbielamise ja läbimõtlemisega, et praegu veel pole inimest, kes suudaks tema tegevussuundi ühe tervikuna hõlmata. Madis…
4. septembril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Mailis Hudilaineni raamatut „Minu Peterburi: optimismi lühikursus”.
6.—7. septembrini toimusid Kavastus kirjastuse „Ji” kolmandad suvepäevad. Ettekannetega esinesid Yvelin Karu-Veskioja, Hannu Oittinen, P. I. Filimonov, Veiko Märka ja Lauriito Meriloo. Kirjastaja (:)kivisildnik andis Marko Mägile üle Tõelise Juhan Liivi Luulepreemia 2014. Oma loomingut esitasid (:)kivisildnik, Lauriito Meriloo, Veiko Belials, Veiko Märka ja Luulur. Muusikat tegid Leonora ja Indrek Palu.
8. septembril avati Riigikogu hoones Eesti Kirjandusmuuseumi fotograafi Alar Madissoni näitus „Pooltund kirjanikuga”, mis koosneb eesti kirjanike, tõlkijate ja kirjandusteadlaste portreefotodest aastatest 2001—2013.
9. septembril esinesid Contra ja fs Riias Läti Rahvusraamatukogus näituse „Luulesõit — esimesed 7…
Jürgen Rooste: „Suur sume, suur tume.”
„Verb”, 2014. 80 lk.
Lugesin Rooste luulekogu läbi ühe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel üle 100 lehekülje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi liiga vähe, et saada kätte… seda midagi. Lummust. Ei saa hoogu sissegi, kui juba läbi. Tahaks nagu veel.
Istusin seenemetsas ja lugesin „Suurt sumedat, suurt tumedat”. Mets oli sama sume nagu Rooste kogu. Ilus, helge. Seeni täis. Päike kuldas läbi mändide. Sammal oli soe, kuiv. Tulin tegelikult metsa seeni korjama. Teel metsa käisin postkasti juurest läbi,…
7. septembril lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid ja eredamaid loomeinimesi — luuletaja, kirjanik, helilooja ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang — Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära elada pika 90-aastase elu, milles oli raskeid katsumusi ja kannatusi, aga lõpuks ka palju rõõmu oma unistuste täitumisest ja loometööst.
Ottniell Jürissaar sündis Tartus 27. märtsil 1924. Tema isa oli tunnustatud leiutaja ja väiketööstur, kellelt ta arvas olevat saanud oma luule- ja esinemisoskused. Muusikageenid päris ta aga emalt. Pere lootis temast kasvatada muusiku, helilooja. Lõpetanud 1938 Elva algkooli, jätkas nooruk õpinguid Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi sõja-aastasse 1943. Gümnaasiumi…
Meie hulgast on lahkunud Harri Jõgisalu. Koolimees, kirjamees, öeldi hiljuti lugupidavalt ta juubelil. Lisan siia: suur, väga suur töömees, kes elas pika värvika elu ning jõudis sellest palju edasi anda. See läbielatu, kogetu on nüüd rohkem kui kahekümne viies raamatus.
Erilise soojusega kujutab ta vanu inimesi, toonitades nende elu- ja töötarkust. Nii on lugeda „Eesti kirjarahva leksikonis”.
See pole kogu tõde. Veel suurema südamlikkusega panid Harri tegutsema ja maailma avastama lapsed, nii Kihnus, Manilaiul, Läänemaal ja mujalgi.
„Ta võtab lugeja käekõrvale ja asub kiirustamata teele,” on öelnud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. „Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale…
Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist…”[1] ning tõesti-tõesti — teost lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, nagu loeksin ulmeteost. Read, nagu „hall meri on muutunud liiga abstraktseks” (lk. 13) või „surma kujutelmad on kaotatud vaid iseendale” (lk. 19), tekitavad lugemisel kõhedust, manavad vaimusilma ette mingeid ähvardavaid ja hääletuid maastikke, äratavad ärevust, mida võiks võrrelda näiteks hiljuti eestindatud vendade Strugatskite „Väikemehe” tegevuspaigaga — kõleda ja näiliselt elutu planeediga, mille „kaljud palistasid kogu rannikut nii kaugele, kui silm ulatus,” ning…
„Ärge siis unustage, kuidas neid tablette võtta. Üks pärast hommikusööki ja teine pärast õhtusööki. Ja kui ennast ikka halvasti tunnete, helistage kabinetti. Doktor Malleus võtab teid kindlasti jutule, kui on vaja.”
„Aga teie? Kuhu teie siis lähete?” Tema vastas istuv noor kõhn naine vaatas Ludwigile kurbade, ehmunud silmadega otsa.
„Mina lähen erru. Aitab küll,” naeratas Ludwig, kohendas valge kitli hõlmu, sirutas selga ja heitis vargsi pilgu kellale. Ta tundis kurgus kripeldavat kärsitust, samasugust, nagu ta noore, alles algaja arstina oli tundnud. Aga ta talitses end ja põrnitses süvenenult arvutiekraani. Ega seal suuremat uurida polnud. Digiretsept oli naisele välja kirjutatud ja nüüd oli…
1
Meest ei olnud, ainult rasedus oli. Kui tulid hommikused iiveldused, sõitsin linna ja läksin apteeki, seda nüüdsel ajal tehakse. Küsisin sellist kriipsudega pulka, mis näitab, kas on sedapsi või ei. Apteegineiu oli lobisemishimulise ja õpetliku iseloomuga ning kippus muudkui küsima ja seletama. Ütles, et ega pulk otsekohe ära ei näita, enne peavad olema läinud mõned nädalad.
„Millest?” küsisin.
„Viljastamisest,” vastas ta.
Olin hiljuti maal, kus nägin tee kõrval põllul hiigelsuuri töötavaid masinaid. Öeldi, et on viljakoristamise aeg. Nüüd ei suutnud ma seda kuidagi praeguse olukorraga siduda.
„Vili peaks juba olema sisse võetud,” kostsin. „Vähemalt varajased sordid ja nisu.”
Tüdruk vaatas mind kui lolli. „Ega ma…
Kogumiku teema kiuste tahaks öelda, et see mõjub meie luuletaevas värskendava sõõmuna — olgu see pealegi sõõm laibalehka. Temaatilisi kogumikke üllitatakse meil sageli, kuid enamasti koondatakse nendesse tuntud klassikute tekste mõnel ilusal ja kõrgel teemal (isamaa, armastus, ema). Vastukaaluks meenuvad hiljutised alkoholi- ja seksiantoloogiad, kuid ka need teemad on luules alati figureerinud. Seevastu kogumiku tagakaanel esitatud tutvustus — „Kodumaine zombiluule on tulnud, et jääda” — kõlab esmapilgul sama üllatavalt nagu repliik mõnest C-kategooria märulifilmist, kus kangelasel tuleb tegemist teha halastamatu eesti maffiaga. Esialgu oskad arvata vaid seda, et tegemist on naljaga —…
Vladimir Putini valitsemisaeg on kestnud juba viisteist aastat (see, et aastatel 2008—2012 oli Putin vaid peaminister ja ametlik president oli Dmitri Medvedev, ei mängi suurt rolli, reaalne peremees on kogu selle aja jooksul olnud nimelt Putin). Seda on palju, eriti kui võrrelda Mihhail Gorbatšovi kuueaastase ja Boriss Jeltsini kaheksa-aastase võimulolekuga. Ei taha ennustada, millal ja kuidas Putini aeg lõpeb, kuid ühte võib väita: tal on Venemaa ajaloos kindel koht. Need viisteist aastat ei ole olnud ühtlased. Kõige üldisem jaotus on praeguse seisuga 14+1 — neliteist aastat stabiilsuse märgi all, viimane aasta aga agressiivne ekspansionism.
Tegelikult ei ole ka neljateistkümneaastane stabiilsusperiood olnud…
HEDI ROSMA: Mul on väga hea meel, et sa selle intervjuuga nõus olid. Mind hoiatati, et sa võid olla äärmiselt tagasihoidlik. Vastab see tõele?
HENDRIK LINDEPUU: Sa suutsid kohe esimese küsimusega mind kimbatusse ajada. Kui tagasihoidlikkus on voorus (ja seda see kindlasti on), siis poleks ju eriti vooruslik (ehk siis tagasihoidlik) vastata, et jah, olen tagasihoidlik. Pigem siiski mitte, kui tagasihoidlikkuse all ei peeta silmas tõika, et varjan end poola kirjanduse taha. Aga ma varjan ju end üsna silmatorkaval moel, nii tuleb pigem tõdeda, et tagasihoidlikkus ei ole kindlasti minu kõige suurem voorus.
H. R.: Milliseid omadusi sa ise inimese juures kõige…
2. augustil avati Lääne-Virumaal Vinni vallas Vilde aasta raames Eduard Vilde nim. kirjandusauhinna laureaatide tammik Pajusti klubi juures ning toimus suur ühislaulmine Tudu mõisapargis, kus lauldi laureaatide sõnadele loodud populaarseid laule. Sündmusest võtsid osa Lehte Hainsalu, Aimée Beekmann, Leelo Tungal, Nasta Pino, Eeva Park, Livia Viitol, Peeter Urm, Kalju Saaber.
2. augustil esinesid Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo Kärdla kohvikutepäeva külalistele Kärdla Linnaraamatukogu korraldatud kohvikus „Kirjahiidlased”.
8. augustil esitles kirjastus „;paranoia” Pärnu klubis Katlamaja korraldatud Patareivi raames raamatut „Seeneriik on lähedal”. Autorite hulgas on Divine Enfant, Jelena Glazova, Peeter Laurits, Erkki Luuk, Vladimir Wiedemann, Akulina Luikjärv jt.
9. augustil peeti Jõgevamaal Torma vallas…
Vene vabavärsil on olnud pikk ja vastuoluline ajalugu alates 1738. aastast, kui avaldati esimene venekeelne vabavärss — Mihhail Sobakini panegüürika „Omaduste õnnestunud liitmine, mis kõlbavad suurimpeeriumide valitsemiseks” (Благополучное соединение свойств, потребных к правлению великих империй). Hilisemal ajal on üksikuid vabavärsse kirjutanud ka XIX sajandi luuletajad (Afanassi Fet ja Ivan Turgenev) ning hõbeajastu luuletajad (Aleksandr Blok ja Marina Tsvetajeva). 1930-ndatel oli vabavärss keelatud ning selle uus tulemine toimus alles sulaajal, siis said oma vabavärsse avaldada sellised luuletajad nagu Vjatšeslav Kuprijanov (1939), Vladimir Buritš (1932—1994), Gennadi Aleksejev (1932—1987) ja Arvo Mets (1937—1997) — nendest kõneldakse tänapäeva Venemaal kui uuema vene vabavärsi rajajatest.…
Tiit Aleksejev: „Kuningad. Näidend aastast 1343”.
„Loomingu Raamatukogu” 2014, nr. 1. 74 lk.
Usun, et humanitaarringkonnas leidub vähe neid, kellele Tiit Aleksejevi värske draama alapealkiri „Näidend aastast 1343” ei tuletaks meelde umbes pooleteise aasta tagust poleemikat „Eesti ajaloo” keskajaainelise II köite ümber. Arvates end üsna heatahtlikuks igasuguste käsitluslaadide suhtes, on mul tollele teosele ainult üks etteheide: autorid paistsid olevat unustanud, et nad ei kirjuta mitte üksikmonograafiat, vaid ülevaateteost, mistõttu selles oleks pidanud kajastust leidma ühe või teise ajaloosündmuse kõik käibelolevad, ka vastandlikud tõlgendused. Niisiis, ühe-kontseptsiooni-teosena kitsendab see ajalooköide paratamatult iseenese potentsiaali, sest piisab uue ja pädevamana näiva arusaama esilekerkimisest, kui tõsiseltvõetamatuse vari…
*
Hall päev, rahu kumab kuskilt kaugelt, seestpoolt — muu on midagi muud. Aga kui peatuda, korragi seisatada, aimub siht ja eesmärk — jää veel korraks, jää.
Nii ilus valgus täna hommikul. Paistab läbi une ja metsade, taeva ülim and. Kuldab üle maa ja majad, puud ja teed. Sündigu sellest ainult hea.
Ja see taevas on ikka nii hall, nii nagu on hall su nägu, su silmad — sa vaatad mulle otsa ja näed ainult üht: kõik on veel võimalik, järgne ainult.
Vaim on kaugel ees. Kui käsi talle järele ulatub, teda korrakski puudutab, avaneb sisim elutunne sõnas.
Jüri Kolk: „Teisipäevamaa”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 150 lk.
Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”, autori esimene proosakogu, on kindlasti üks viimase aja lugejasõbralikumaid teoseid. Selle lugemiseks ei pea ootama mingit erilist hetke või meelestatust. Ega pea end teistest inimestest eraldama — veel parem, kui seda ei teegi: muudkui lööd aga raamatu lahti ja hakkad lugema (veelgi parem, kui kõva häälega). Seda on lihtne teha, lood on lühikesed, haaravad ja väga vaimukad ning midagi ei juhtu, kui „see hetk” ka möödub, sest küll varsti tuleb uus.
Ma olengi seda raamatut mõnel korral seltskonnas ette lugenud — justkui otsinuks ma Jüri Kolgi mõlemat lugejat.[1] Tundus aga, et laadanarri…
Eda Ahi (s. 1990) on noor luuletaja, kes on avaldanud kaks luulekogu, „Maskiball” („Värske Rõhk”, 2012) ja „Gravitatsioon” („Verb”, 2013); „Maskiball” pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Ahi on lõpetanud Tallinna Ülikoolis romanistika eriala ja jätkab hetkel Tartu Ülikoolis Euroopa Liidu — Venemaa uuringute õppekavaga.
CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduseni jõudsid? On sul meeles, mis ajendas kirjutama esimesi tekste ja millised need olid?
EDA AHI: Vajadus ennast väljendada — või õigemini maailma enda ümber kuidagi sõnastada või mõnel muul moel läbi enese filtreerida — on minus teravana torkinud juba varajasest lapsepõlvest. Keel tema eri väljendumisvormides on olnud mulle oluline juba puhtalt seetõttu, et kasvasin…
Mis lapsepõlves nähtud,
tihti nägemata,
kui siis või hiljem näinud pole
vaimusilmaga.
Mis lapsepõlves tehtud,
pole tegemata,
eks seos sel igaveseks ole
vaimuilmaga.
Kord möödub ulm, et loorub
kustuv-imeliselt
nii allaheitlik kui ka tõrges
viibutus.
Ürgsügavikest koorub
täpsenimeliselt
nii mõni ammuaegne sõrmeliigutus.
Mis oli, see jääbki
tihti varjuliseks,
vaid harva tegematut jõuab
tegema.
Kuid pole väljapääski
mitte harjumises,
vaid tões, mis vähemalt end nõuab
nägema.
Läbi udu
Harva, kes ise
udusse sumpab,
meelega jätab klaasselge õhu
ja vajub kui vatti.
Vahest vaid tihnikust tulles,
rägastikust raatmaale rühkides,
ülejala ja umbmähka,
siis ehk küll…
Aga muidu tuleb udu ise,
ise tuleb nagu unisus või hämarus,
ikka nii nagu midagi harilikku,
on äkki kohal,
on kõikjal su ümber,
katab, matab, lämmatab
ning väljapääsu ei paista.
Tuulele loota — seegi on juba palju.
*
Nagu hobune pimedas Aasia õlikojas —
ringi, ringi, ratasringi
päevad, kuud, aastad.
Isegi…
Asta Põldmäe: „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 581 lk.
Siinne arvustus kujutab endast täiendavat järge kevadel minu sulest „Postimehes” ilmunud kirjutisele („Asta Põldmäe hortus litterarum”, PM 6. IV 2014). Väitsin selles, et tegemist on kirjanikukriitikaga par excellence, mis sobib näitlikustama kriitikaseminarides — kui niisugused veel üldse ülikoolide kirjanduseriala õppekavas eksisteerivad — seda, et kriitikagi on (kaas)looming. Kui juttu tuleb kriitiku vaatepunktist, siis Põldmäe retsensioonides avaldub see mõnikord lausa reporterliku juuresviibimisena. Põldmäe kui kriitiku sisekõne intensiivsusest annavad märku (retoorilised) küsimused ja hüüatused. Arvustuste ja kirjanike portreekirjutiste (mitmed neist mõjuvad novellidena) kompositsiooni juhatab sisse üldisem arutlus kirjutamise ajendi, kriitiku…
Sirje Kiin kirjutab („Looming” 2014, nr. 1, lk. 116—117): „Ühe korra sai ta siiski Saksa DV-s käia ühenduses mingi filmiga, kus eestlasi pandi nagu ikka saksa fašiste mängima.”
Filmi „Naeratage, noored” (Ulõbnis, rovesnik!, Soviel Lieder, soviel Worte, režissöörid Julius Kun, Michael Englberger, Mosfilm/DEFA) episoodid jäädvustati korduvkutsetega 1974. aasta suvel Berliinis. Muusikalise komöödiafilmi tegevus (heliloojad Uve Schikora, Gennadi Podelski) toimub ülemaailmse noorsoofestivali ajal. Väide, et Juhan Viiding pandi fašisti mängima, on väär.[1]
Sirje Kiin („Looming” 2014, nr. 5, lk. 702): „Rängalt mõjus lähima sõbra ja kaasnäitleja Tõnis Rätsepa koondamine, kelle Juhanile lähedane vaimsus ei sobinud enam uue aja kommertslikku teatrisse.”
Kui Juhan Viiding suri…
Maarja oli väsinud. Kuid väsinud oli ainult ta seitsmeteistkümneaastane keha, hing oli ikka veel erksalt ärkvel. See oli tal täna öösel juba kuues lennuretk.
Kui ta lendas pilvede vahel, siis tundis ta end hetkeks rändurina. Nii nagu ta esivanemad, kes olid ihaldanud oma maalappi ja vabadust. Prohvet Maltsvet oli kuulutanud neile tõotatud maad ja nad olid läinud otsima oma kohta päikese all. Päikest oli Krimmis palju ja maamuld oli viljakas ning must. Sama must kui öine taevalaotus Maarja ümber. Ka Maarja oli astunud lennukooli, et tõusta päikesele lähemale, olla vaba nagu lind. Eriti pärast seda, kui vanemad ära viidi, eesti kool…
Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega. Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole, siis saab ka tugevatest üksiktekstidest päris väheveenva kokkupanu tekitada. Siin on õnne jagunud, nagu ka just parasjagu õigesti järjestet sõnu, et saavutada antud tingimustes parim võimalik tulemus. Triin Soomets on sõnamaailmas jõudnud kohale. Sellele kohale, kus vist kõik tingimused on parimad, sest nende ärakasutamise oskus võimaldab neil seda olla. Ja ei, ma ei räägi siin…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
