Olen välismaalastelt küsinud, kui populaarne on neil kodus Jaroslav Hašeki romaan „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Selgub, et see sõltub peaasjalikult kahest asjast. Esiteks, kas vastav maa on varem kuulunud Austria—Ungari koosseisu. Teiseks riigi hilisemast ajaloost. Vabas maailmas pole „vahva sõduri” resonants lugejate hulgas nii suur kui endises Ida-blokis. Teine tegur on määravam. Näiteks Eesti kuulus hoopis Tsaari-Venemaa alla. Ka Esimene ilmasõda ulatus meieni (võrreldes näiteks Lätiga) pigem põgusalt. Aga „Švejki” tsiteerisid meil nõukaajal peast ka need, kes muud ei lugenud. Kultusraamat oli see niihästi Ungaris ja Slovakkias, mis kuulusid kaksikmonarhiasse, kui ka Lätis või Bulgaarias, mis sinna ei…
Indrek Hargla: „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”.
„Varrak”, Tallinn, 2014. 470 lk.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” ilmus 2010. aastal ja toona tutvustas kirjastus „Varrak” seda lugejatele „esimese eesti gooti kriminaalromaanina”. Määratlus on täpne ja mõne aasta vältel on Hargla lisaks esimesele eesti gooti kriminaalromaanile kirjutanud teise eesti gooti kriminaalromaani, kolmanda eesti gooti kriminaalromaani, neljanda eesti gooti kriminaalromaani ja viienda eesti gooti kriminaalromaani.
Vahed Melchiori-lugude ilmumise vahel on olnud kord veidi lühemad, kord veidi pikemad, kuid kokkuvõttes üsna stabiilsed, mis lubab oletada, et kuigi Hargla leiab palju rakendust nii ulmejuttude kirjutajana, telesarjade stsenaristina, kolumnistina ja järjest enam näitekirjanikuna, töötab ta oma…
Demokraatia, toetudes abstraktsetele kujutlustele õigusest ja õiglusest, mitte orgaaniliselt elukorraldustest võrsunud tavadele, kätkeb linnamoraali tungimist maale ja viimase hävitamist sellega.
Tunnen end nagu Makar Devuškin, kes pärast pikka pihtimuslikku kirjavahetust hakkas tundma, et temalgi on isiksus ja iseloom (s. t. stiil). Olen minagi pikalt kirjutamist harjutanud, ja ehk võin minagi nüüd isiklikumaks minna, pihtida pihtimisajastul, poetada teiste sekka seik oma kordumatu isiksuse kujunemisloost.
Aeg on muidugi na sõge, et kunstilised-kirjanduslikud võimendused siia ei passi, tahtes lugejat köita, pean kasutama vastupidist tehnikat, see tähendab, kunstilis-kirjanduslikke mahendusi ja pehmendusi, muidu kaotaks lugu oma usutavuse.
Näiteks see väike maakool,…
9.—11. juulini korraldas Tartu NAK Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas XV avatud kirjandusseminari „Lätete pääl”, mille teemaks oli sedakorda „Juhan Liiv, liivilikkus ja liigirikkus”. Ettekannetega esinesid Kaur Riismaa, Valdur Mikita, Leo Luks, Kadri Pettai, Contra, Vahur Afanasjev, Piret Jaaks, Kristjan Piirimäe, Jan Kaus, Laur „Lauriito” Pikksaar, Veiko Märka ja Katrina Helstein. Muusikat tegid Vahur Afanasjev, Kalev Kudu, Faasinihe, Kristel Mägedi, Aapo Ilves, Eero Koerasaba, Liisa Tulvik, Kiwa, Priit Salumaa, Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd ja rühm noori räppareid luuletaja MayB juhtimisel.
13. juulil toimus Hansapäevade raames Tartu lokaalis „Suudlevad Tudengid” HansaSlämm. Külalisteks olid Jan Kaus ja Indrek Koff. Võitis Katrin Pärn.
18. juulil esinesid…
Michel Faber elab Šotimaal, ta on sündinud Hollandis, elanud Austraalias ning õppinud inglise keele ära alles siis, kui ta seitsmeaastasena koos vanematega Austraaliasse elama asus. Ta kirjutab inglise keeles, kuid teda peavad oma kirjanikuks nii Šotimaa ja Austraalia kui ka Holland, mille kodakondsus tal on seniajani. Seetõttu ei ole ka tema raamatutel olnud kirjastajate suureks pahameeleks võimalik kandideerida Bookeri preemiale, kuigi kõik tema romaanid ja ka novellikogud on pälvinud suurt tähelepanu. Juba Faberi esimene avaldatud romaan „Naha all” (Under the Skin, 2000) kandideeris Whitbreadi auhinnale ning andis hea ettekujutuse tema stiilist ja maailmanägemisest. Ta on ise öelnud, et kõik ta…
Pāvs Matsins: „Sinine kaardivägi”.
„Lepp ja Nagel”, 2013. 104 lk.
Reisikirjanduse õitseaeg on jõudnud loogilise jätkuni, mida kuulutasid kahe aasta eest ilmunud Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja Mart Kivastiku „Vietnami retsept”. Välismaal õnnelikult või õnnetult mehele saanud eestlannade olmekirjelduste turg on jõudnud küllastuspunkti. Dokumentaalsus ammendub ja võõrad paigad kolivad ilukirjandusse, kord tausta, kord peategelasena. Kiiduväärt areng, sest maailma ja mõnda, mida sealt leida võib, toovad kas või Jules Verne’i hoogsad teosed palju lähemale kui mõni XIX sajandi pisiasjalik ja tõigatäpne reisikirjeldus.
Tõsi, päris eksootilistest paikadest on eesti lugeja ehk veidi tüdinud ning geograafiline fookus kandub kodule lähemale. Paavo Matsini, lätipäraselt Pāvs Matsinsi „Sinine…
Tammsaarel on Eesti riik, rahvas ja kultuur alati südamel olnud. Aga kui „Tões ja õiguses” ning mujal on need kõrvalteemaks, kammertooniks või püsikulissideks, siis kõnealuses lühikeses romaanis kujutab ta eesti asja kvintessentsi. See on seda silmatorkavam, et meie kirjanduses pole palju teoseid, kus nii tehtaks. Luuletajad, nemad küll. Poeedid palvetavad ja tõotavad, õhkavad ja ägavad, sekka ka mõnavad isamaa altaril („Kas siis selle maa keel”, „Ei teda jäta ma”, „Aga ükskord algab aega”, „Kas tume veel kauaks ka sinu maa”, „Saatustest troostitum sündida / laulikuks Eestis”, „Need olid eesti kolud. / Need olid eesti olud” jne.). Mõistagi ei võimalda tundepuhanguline…
Et rääkida inimese kohast päikese all, mis paistab XXI sajandi hakul, ei saa mööda demokraatiast. Vähe on mõisteid, mida rohkem pruugitakse, aga mille all mõeldakse erinevaid asju. Ühel pool on need, kelle jaoks demokraatia tähendab paleust, mille järgi korraldada elu kõige üldisemal tasemel. See on niihästi tõe ja harmoonia riigi saavutamise vahend kui ka selles elamine — peaaegu nagu moodne paradiis. (Sellisest vaateviisist annab tunnistust diktatuuri või kolonialismi võimu alt vabanevate rahvaste juubeldus, et „kuna nüüd on meil demokraatia, siis muutub elu ilusaks ja kõik saame jõukaks”.) Teisel pool on tegevpoliitikud, spindoktorid ja üldse professionaalid, kelle jaoks demokraatia on poliittehnoloogia,…
Miks üldse nemad, aga mitte näiteks Tolstoi ja Tammsaare — eepikud ju kõik kolm? Miks tundub just nende kahe kooskäsitlemine peaaegu et (wittgensteinlikult) ilmne? Selle tõenduseks on inspiratsioon, millest lähtuvad kümned erinevate põlvkondade autorid varsti juba saja aasta jooksul. Samas kui Tolstoi ja Tammsaare koosvaatlust ei meenugi.
Sarnasustega saab tegelda üldjuhul kaheti. Mõlemal puhul on aluseks võrdlus. Üks viis on geneetilis-genealoogiline, mis vaatleb nähtusi üksteisest väljakasvavatena. Näiteks kui palju on kirjanik A kirjanik B-lt mõjutusi saanud. Sõltuvalt eludaatumitest oleks praegu võimalik mõistagi üks suund — Dostojevskilt Tammsaarele. Selle kohta ongi meil asjaosalise sõnad ja teod. A. H. T. on F. D.…
Pärast pikka rasket haigust suri Jüri Tuulik. Lõppes kirjanikutee, mille säravamate tähistena jäävad lugejatele meelde isiku- ja rahvapäraselt traagikat ja koomikat vaheldavad proosateosed, vaatajatele otse elust leitud karakteritega näidendid, kuulajatele aga ligi kolmkümmend enamasti eetilisi väärtusi vaagivat kuuldemängu.
Nagu mitmed teised „kuldsetel kuuekümnendatel“ alustanud, ka kaksikvend Ülo, kirjutas Jüri Tuulik end kirjanikuks ajakirjanduses – „Edasis“ ja „Noorte Hääles“. 1969. aastal leidis ta endas jõudu hakata vabakutseliseks, ning juba 1972. aastal kutsus Kirjanike Liit ta oma liikmeks. Selleks ajaks olid noore autori esimesed proosakogud „Tund enne väljasõitu“ (1965) ja „Vana loss. Abruka lood“ (1972) juba ilmunud ning ka esimesed näidendid kirjutatud.
Humoristlike lugude…
Kuues Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 28. maist 1. juunini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, Kloostri Aidas, kohvikutes, tänavail ja parkides.
Festivali eelsündmusena korraldati 25. mail Kirjanike Majas kohtumine briti kirjaniku William Boydiga, temaga vestles Krista Kaer.
Festival algas Kirjanike Majas 28. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Õpilane lahkub koolist” (juhendaja Tõnis Rätsep). Samal õhtul pakuti ka luulekohvikute programmi, Tallinna kohvikutes esinesid Timo Maran ja Leanne Barbo, Sulev Oll ja Margus Vaher, Mariliin Vassenin ja Madis Arvisto, Kätlin Kaldmaa ja Triinu Taul, Helena Läks ja Leho Rubis, Indrek Koff, Maria Koff ja Mingo Rajandi ning etteasted kulmineerusid Kuku klubis Mart Juure luulediskoga.…
Tšehhimaal lahkus 93. eluaastal kauaaegne eesti kirjanduse sõber ja viljakas tõlkija Naděžda Slabihoudová. Ta on tõlkinud tšehhi keelde A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” saaga. Ka Tammsaare „Elu ja armastus”, „Kõrboja peremees ja „Põrgupõhja uus vanapagan” on tšehhidele kättesaadavad tänu proua Nad’ale, nagu teda kutsuti. Tammsaare kõrval oli Naděžda Slabihoudová suur armastus August Gailit, kelle „Karget merd” tõlkija ise pidas üheks oma olulisemaks tööks.
Eesti keelest hakkas ta tõlkima alles möödunud sajandi 70. aastatel. Enne seda oli ta endale nime teinud tõlkijana vene keelest, vahendades tšehhidele nii Ilfi ja Petrovi, Dostojevskit, Maksim Gorkit kui ka Vassili Ivanovi ja Nikolai Leskovi.
Oma 90.…
20. mail lehvisid Tartu ülikooli ees kuumalaines Islandi, Rootsi, Taani, Norra ja Eesti lipud. Oli ka põhjust. Tartusse oli kogunenud Põhjamaade täisesindus, et esitleda 28. aprillil lõpule jõudnud suurprojekti — islandlaste saagade täiskogu tõlkeid taani, norra ja rootsi keelde. Ühel ja samal päeval ilmusid Islandi kirjastuse „Saga” vahendusel soliidsed kassetid 40 mahukama suguvõsasaaga ja 49 lühema saaga (þáttr) uute tõlgetega. Kokku ligi 3000 lehekülge viies köites. Tööd, mis kestis kokku kaheksa aastat, tegi sadakond inimest, nendest umbes pooled tõlkijad. Varem oli seesama komplekt välja antud inglise keeles. Aastal 2020 näeme kogu seda mitmekeelset tõlketööd internetis kõigile kättesaadavana.
Piduliku esitluse juhatasid kordamööda…
2. juunil oli Londonis Tõnu Õnnepalu romaani „Raadio” (Radio, „Dalkey Archive Press”, tõlkija Adam Cullen) ingliskeelse tõlke esitlus.
3. juunil esitles Mika Keränen Tartu Kirjanduse Majas oma soomekeelset romaani Maaliviivalla („Väravajoonel”) ja Liina Tammiste oma poeemi „Väike must kleit” („Näo Kirik”).
4. juunil korraldasid Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tartu Ülikool seminari „Johanes Semper ja prantsuse vaim”. Sissejuhatavad sõnad ütles Elle-Mari Talivee, ettekanded tegid Merlin Kirikal, Tanel Pern, Katre Talviste, Marit Karelson, Eduard Parhomenko, Anneli Kõvamees ja Merle Tank.
4. juunil esitles kirjastus „Varrak” Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones Indrek Hargla ajaloolist kriminaalromaani „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”. Kõnelesid autor ja ajaloolane…
Mina Johnny B
minevikus myyriga poksija
ja pea lõhkuja vastu tohutut myyri
nyyd sellesama myyri varjus istuja
ja selja sygaja vastu myyri
tulevikus myyri harjal troonija
tähtis vastik ja paks
Nõnda kõlab üks luuletaja Johnny B. Isotamme poeetiline enesemääratlus, kirjutatud kunagi tema luuletamise kõrgajal 1960. ja 1970. aastate vahetusel. Mõnes teises enesekõnetuses tolsamal ajal saadab ta end kui värisevakäelist sininina küll pensionile, kuid tõsiasi on, et veel hiljaaegu Johnnyga kohtunuil jäävad ikka kõrvu kaikuma tema ütlused kui noore sõnni möiratused.
19. oktoobril 1939 Tartus sündinud Jaan Isotamm ei mahu kuidagi juba olemasolevatesse raamidesse. Mässumeelne ja trotslik vastumõtleja on ta ikka olnud, kuid rahvuslike aadete kandmise pärast seitse aastat…
Sveta Grigorjeva: „Kes kardab sveta grigorjevat?”.
„Värske Rõhk”, [Tartu, 2013]. 88 lk.
Sveta Grigorjeva on vene nime ja eesti emakeelega luuletaja, kelle biograafia guugeldamine — EKL-is teda pole — annab tulemuseks, et tegemist on 26-aastase naisega, kelle lapsepõlvekodu asub Lasnamäel, ning et oma akadeemilise eriala ehk koreograafia on ta omandanud Tallinna Ülikoolis. Grigorjeva on teinud tantsulavastusi rahvusest, naiselikkusest jne. Eelmisel aastal pärjati ta luulekogu „Kes kardab sveta grigorjevat?” eest TLÜ kirjanduspreemia laureaadiks. See on ta esimene luulekogu.
Talvel oli Grigorjeva üks neid luuletajaid, keda kutsuti Jüri Üdi klubisse rääkima naisluulest ja nn. enteriluulest. Mina tema tekste soospetsiifiliseks ei pea — isegi kui asendada…
Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.
Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil” teadlikult ja leidnudki ootuspäraselt — autor ise küllap mõistab, konkreetselt keda või mida ja miks. Kaanest kaaneni läbilugemiseni pole aga jõudnud. Need raamatud ei ole lugeja ootel avali, vaid otsekui kuhugi sissepoole suunatud lennud sõnades. Need on teosed, tekstid, artefaktid, mis hõljuvad kusagil ruumis, pidetuna ja seostumata õigupoolest millegagi. Umbes samal viisil, nagu ka mõned…
1
Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer Viidingu loomingut „mugavaks hädatsemiseks”, lisades pedagoogiliselt: „Inimene pole teisteta ja sidemeteta siiski mõeldav ja ta on eksistentsialistlikus raamis jõuetu, endasse ärakaduv ning igav.” Tähelepanuväärne on järgmine Sommeri lõik: „Lootusetus ei lahene mitte selle rohke nentimisega, mille peale paljud luuletajad nii agarad on, vaid edasimõtlemise ja tegutsemisega.”[1]
Selles lõigus teeb Sommer kaks huvitavat käiku. Esiteks paistab ta…
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt hakkan vist ise vanaks jääma) kui ka Mihkel Mutile või Toomas Vindile iseloomulikku sooja irooniat Eesti elu aadressil. Muidugi ei saa lettofiil Viitol läbi ilma Läti-vihjeta, kuid tegu on tõesti vaid vihjega, ainsuses — kolmeteistkümnest loost üks, „Sünnipäev suurte kivide juures” kõneleb Lätist, ülejäänud on Eesti-ainelised. Ja vähemal või rohkemal määral ka ajaloo-ainelised. Lood on…
Raamatukogu on nagu tempel. See on muidugi tüdimuseni korratud ja juba igivana troop, kuid praegusel ajal väga huvitavate konnotatsioonidega. Nimelt meenutavad mõned käimasolevad arutelud raamatukogude ja lugemise tuleviku üle vägagi varauusaegseid meeleolusid, kui üritati puhastada usku üleliigsest ja pühakodasid igasugustest kujutistest. Peamiseks argumendiks oli XVI sajandil mõistagi asjaolu, et ükski formaalne rituaal või materiaalne objekt — kuju või pilt — ei saa edasi anda sõnumit nähtamatu ja hoomamatu Jumala kohta. Niisiis leiti ka, et pühapaigad ei ole tegelikult mingil moel pühad, on lihtsalt kohad nagu iga teinegi ning ei ole võimalik, et Jumal on seal kuidagi inimesele lähemal kui näiteks…
1
„Hõu!”
Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas.
„Hõu, tere!”
Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see oli, mille tõttu igasugune kahtlane element ta teiste inimeste vahelt üles leidis ja talle külge kleepis? Arvatavasti miski tema näoilmes. Aga mis? Või hoopis mingi spetsiifiline lõhn, mida tajutakse ainult teadvustamatult? Võib-olla mingi pehmus. Nad nägid läbi, et ta ei hakka ülbitsema, ta on piisavalt pehme, et jutt ära kuulata, kuulata kannatlikult võbisedes kogu seda loba…
selle maja esimesel korrusel
milles elasid bergman ja strindberg
on üks väga vana kohvik
kus on tolmune lämbe ja hea
võib-olla on muutunud ainult et
piimakohv on nüüd kirjas latte’na
ja magusate suhkrukookide sisse
pannakse liiga palju troopilisi vilju
või et maja ees laia allee keskel
tohib nüüd parkida ja üks volvo
puudutab sügistuules hellalt ninaga teist
ma käin sealt vahel läbi sellest kohvikust
ajalehed vedelevad koos tühja tassiga laual
nagu vanamees oleks just lahkunud
akna tagant libiseb mööda
graatsiline must linnahobune
olla stockholmis ja oodata
oodata stockholmis ja olla
on nüüd minu elu kõige selgem rütm
ma kohandun hetkega ja hästi
kõik need korrad mis olen siin olnud
seisavad vaikides tänaval ja vaatavad
kuhu poole ma seekord jalutan
mis minust täna saab
Tapaus, juhtum, öeldakse Soomes selle raamatu kohta. Tommi Kinnuneni esikromaan Neljäntienristeys („Neljateerist”) ilmus kirjastuselt WSOY veebruaris 2014. Õige varsti avaldas Soome autoriteetsemaid kirjanduskriitikuid Antti Majander ajalehes „Helsingin Sanomat” üllatavalt kiitva arvustuse, kus kinnitas, et nii häid esikteoseid ilmub kaks-kolm kümne aasta jooksul. Soome professionaalne kirjandusilm jäi umbusklikuks. Skeptikuid jätkus. Aga et nii oli kirjutanud Antti Majander, siis tärkas huvi. Selgus, et romaan on tõepoolest andeka autori sulest, kuigi esimene. Ilmus veel arvustusi, asja arutati blogides. Kirjandushuviline soomlane sai raamatust teada, hakkas lugema ja praeguseks on „Neljateerist” Soomes uskumatult populaarne.
Romaani on müüdud 10 000 eksemplari (seisuga mai keskpaik 2014). Aprillis oli…
7.—10. maini toimus üheteistkümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, mis kandis sel kevadel alapealkirja „Süüta noorus”. Teemavaliku kaudu kutsuti kõiki mõtlema noorusele ja nooruslikkusele ning leidma see enda seest üles. Tänavuse festivali matrooniks oli luuletaja Kristiina Ehin.
Juba eelpäevade sündmused sütitasid nii nooremaid kui vanemaid: 5. mail festivali seekordses klubis „Arhiiv” aset leidnud TarSlämmi finaali publik mahtus ruumi vaevu ära. Külalisesinejana astus üles belgia luuletaja Jee Kast. Esmaspäeval algas ka festivalinädalat rikastanud kirjandusfilmide programm Tartu Elektriteatris. 6. mail toimus kohtumine poola autori Mariusz Szczygieliga ning tema teose „Gottland” eestikeelse tõlke esitlus, vestlusõhtu tšehhi näitekirjaniku Roman Sikoraga, punkluulekogumiku „Sõnaga näkku 2”…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
