Leo Luksi esimene luulekogu pole mitte ainult kirjanduslik, vaid ka kirjanduspoliitiline akt. Ehkki ma ei eelda, et viimane oleks tahtlik.
Raamat vastandub täiel määral meie luules XXI sajandi teisel kümnendil laiutavale lohisevale sisutule vabavärsile, verbaalsele kõhulahtisusele, mille eriti agaraks propageerijaks on sel hooajal hakanud „Jüri Üdi klubi”. Tabavalt iseloomustas seesugust uputuslikku laadi meinstriimluulet samas saates Mihkel Kunnus: „Loba, kus jutustatakse iseendast lause-eelsetes vormides.” Tõsi, Kunnus väitis seda meie noorte naisluuletajate puhul. Tegelikult võib eetris näha-kuulda ka elatanud meesterahvaid täpselt sama abitut, seosetut ja vaimuvaest pada lehekülgede kaupa suust välja ajamas.
Niisiis on tegemist koguga, mille…
Tema ise, Gvidon, juuksed harali ja silmad hõõgumas, hoomas lavale tulles tuttavat aplausikõma, mis tungis ihurakkudesse ja tõstis taevasse. Sündmus oli Hendrixi tribuutkontsert ja Gvidon, kultusliku psühhodeelse progebändi Vürst Gvidoon & Gnuu-Antiloop käilakuju, alustamas oma etteastet. Astus mikri ette ja tõmbas veidi häälest ära Stratocasteriga esimesed akordid, rohkem mörises kui laulis läbi huilgava publikukära: Hey Joe, where you goin’ with that gun in your hand. Bass ja trumm tulid taha, Gvidon tõmbas surematuid riffe, sulandus muusikasse, oli oma kalli kitarriga üks. Rändas kusagil Mehhiko teedel. Ta oli kui kehastunud jumal. Oi, Gvidon oli jumal, küllaltki noor jumal…
Õigupoolest oli Gvidon teatrikoolis…
„Olematute raamatute antoloogia”. [16+1 raamatut]. Koostaja Kiwa.
„;paranoia”, 2014.
„Olematute raamatute antoloogiale” — kui selline oma nime väärival kujul ka tegelikult eksisteeriks — oleks lihtne arvustust kirjutada. Sest see tekst oleks negatiiv, mis räägiks oma olematu objekti asemel kas rohkem või vähem varjatud moel hoopis selle mõttelisest vastandist — ehk olemasolevatest raamatutest, peegeldaks arvustaja suhet nendega. Teisalt puudutab olematute raamatute (nagu ükskõik milliste olematute asjade või asjaolude) temaatika otseselt kõigist modaalsustest kõige magusamat: võimalikkust, mis asub teadvust võrgutava kiusatusena kuskil olemise ja olematuse vahelisel eikellegimaal. Seega võiks jäljetult ja jäägitult kaduma läinud, kirjutamata jäänud, kirjutamata jäävate või seni kirjutamata teoste puhul õhkavalt…
7. mail toimus Leedu Kirjanike Liidus kultuurialmanahhi „Varpai” („Kellad”) kolmekordse juubeli tähistamine: 2014 möödus 25 aastat sellest, kui ilmus esimene uuendatud „Varpai” number, ilmus almanahhi 30. number ja 20. korda kuulutati välja „Varpai” laureaadid.
Sel puhul väike ülevaade ajaloost. Aastatel 1943—1944 asutati Šiauliai linnas unikaalne kultuurinähtus — Leedu Kunsti ja Teaduse Keskus. Keskuse suurim teene, mis on leedu kirjanduse ajalukku läinud, oli kirjandusliku almanahhi „Varpai” väljaandmine. Idee algataja oli Algirdas Julius Greimas (1917—1992), leedu keeleteadlane, Sorbonne’i Ülikooli professor, Pariisi semiootikakoolkonna asutaja. Toimetajaks oli prosaist Kazys Jankauskas. Sõja-aastatel ilmus kaks soliidset „Varpai” köidet: 328 ja 400 lk., tiraaž 10 000 eks. Almanahhi…
29. aprillist 3. maini osales Luulur Hannoveris I rahvusvahelistel Slam Poetry päevadel „Mach Worte”.
5. mail peeti Tartu Kirjanduse Majas kultuuriklubis „Arhiiv” TarSlämmi finaal. Külalisesinejaks oli belgia luuletaja Jee Kast. Publik tunnistas parimaks Siim Lille, žürii (Kristiina Ehin, Jüri Lumiste, Luulur) lemmik oli Katrin Pärn.
7. mai kirjanduslikul kolmapäeval „Tõlkija hääl” osalesid vestlusringis Kultuurkapitali 2013. aasta tõlkeauhinna nominendid Veronika Einberg, Ilona Martson ja Leena Tomasberg, vestlust juhtis Heli Allik.
7. mail toimus Euroopa Komisjoni ja Eesti PEN-i korraldatavate kirjanduskohvikute raames Tšehhi õhtu. Tšehhi kirjandusest rääkisid tõlkijad Küllike Tohver ja Indrek Koff. Muusikat tegi Andrus Rannaääre.
8. mail oli Eesti Kirjanike Liidu juhatuse koosolek, kus…
*
Heinamaarjapäeva hommikul
on elu hapram veel kui muidu
kajakate heitunud kisa
hakib ja hekseldab mõtteid
hing pitsitab
ema ma kardan
tulla haiglasse su juurde
heinamaarjapäeva hommikul
kui piiksuvate aparaatide all
hingeldaks justkui kogu ilm
sa oled väga väike
seal suures majas
ja ootad et keegi
ütleks õigeid sõnu
kas nüüd on aeg seda osata?
su hääl telefonis oli selline
et suutsin vaid kramplikult mõelda:
mul on töö juures laual
tinaraamis klaasingel
kelle habras kael ometigi
hoiab rasket pead
haigla trepil
sätivad kolm vene naist
oma veripunaste pearättide narmaid
ja kõnelevad
et lootust on alati
kui oskad kannatada
nemad on vist
vera, nadežda, ljubov
heinamaarjapäeva hommikul
on usk
lootus
ja armastus
lähemal kui muidu
juulis 2013
*
Ema ma tahaks uskuda
aga tegelikult ei tea
kas tunneli lõpus on valgus
või hoopis rong
mis toob mind täna viimaks Tartusse
sinu juurde
kui oled…
Kui ma kuulsin, et Peeter Helme on kohe-kohe avaldamas ulmeromaani, siis tekkis minus teatav ootusärevus. Olin lugenud mitmeid Peeter Helme ulmeteemalisi arvamusi ning need olid huvitavad: asjalikud ja samas pisut teistsugused. Peeter Helme proosat polnud ma lugenud küll ridagi, kuid ootusärevus oli, et põnev, mida ta teeb.
Romaan „Sofia” on suurema romaani „Tuleviku mäletajad” esimene raamat. Ma ei tea, mitu köidet autoril plaanis on, kas triloogia, nagu tänapäeval ulmes üldiselt kombeks, või vähem, või rohkem. „Sofia” on lõpetatud teos, ning kui kaanel poleks märget esimese raamatu kohta, siis järge ei taipakski oodata.
Tegevusajaks…
Jaak Jõerüüt: „Raisakullid”, III ja IV osa.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 311 lk.
Herakleitosele kuulub tark mõte: samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Kuidas aga on astumisega pika vaheaja järel iseenese loodud mentaalsesse õhustikku, sellesse, milles iga kirjanik oma konkreetset teost loob? Seda enam, kui vahepeal on toimunud ühiskonnakorra vahetus ning tegemist on teosega, mida iseloomustab üsnagi eriline ja väljapeetud kujutamislaad. Säärased mõtted tekkisid kohe, kui avastasin raamatupoe riiulil Jaak Jõerüüdi „Raisakullide” järje: romaani ühteköidetud III ja IV osa. „Raisakullide” I osa ilmus esmakordselt „Loomingus” jaanuaris—veebruaris 1982, raamatuna 1983; II osa 1985. Taastrükitult on mõlemad koos ja peaaegu muutmatul kujul ilmunud…
On pühapäev, 20. aprill 2014. Kell on neli. Naine on lõpetanud oma ööpäevatöö ja hiilib magama. Mina olen ärganud ja mõtlen eesti kirjanduse uurimise üle. Ülestõusmiseni on veel mitu tundi aega.
*
Eesti kirjandusuurimise suuline elu on väga elav. Pidevad konverentsid, esitused, esitlused, kevadkoolid, suvekoolid, festivalid, raadiosaated, telesaated. Inimesed tulevad kohale, kuulavad, arutavad, mõtlevad. Ideid välgub.
Ma pole olnud just viimasel ajal palju kohalkäija. Eks osa sellest tuleb ajada ülikiire ajagraafiku kaela. Valida on kahe variandi vahel ja valikut tegelikult ei ole. Saab ainult kirjutada oma lugu. Aga teine pool sellest on juba mitu aastat kestev kurvalt näriv rahulolematus. Istud ja kuulad ja…
*
Jürile
Meil pole rõivaid. Jumal pole andnud.
Kes muugi meile rahatuile müüks.
Üks võõras on need kirjud kuued kandnud.
Hää küll, ma võtan selle oma süüks.
Mul ongi minek — prügiämber viia
ses pühapäevas. Päevas pühimas,
mil leegi kujul ilmusime siia.
Tule puhastavas mühinas.
Marilt
Mai 2000
Sada aastat tagasi, juunis 1914, vahetult enne Esimese maailmasõja algust pani Eestist pärit rännumees, Raikküla krahv Hermann Keyserling punkti oma ümbermaailmareisi päevikute esialgsele käsikirjale. Sõja tõttu ilmus see tema tuntuimaks saanud teos, „Filosoofi reisipäevik”, alles 1919. aastal, ja suust suhu käis tookord raamatu moto: „Lühim tee iseendani viib ümber maailma” (Der kürzeste Weg zu sich selbst führt um die Welt herum). See lause on sestpeale iga tõsisema rännumehe filosoofiline eneseõigustus.
Aga juba palju varem, 1840. aastail oli üks veelgi kuulsam mees, ameeriklane Ralph Waldo Emerson nentinud oma essees „Eneseusaldus”: „Reisimine on lollide…
Novelližanri kuldajaks Prantsusmaal loetakse XIX sajandit, kui jutukirjandust ilmus iga endast lugupidava ajalehe sabas ja arvukates kirjandusajakirjades (aastal 1885 ilmus Prantsusmaal 1540 perioodilist väljaannet) ning kui lühivorme — käibel oli nii mõiste novell (une nouvelle) kui muinasjutt (une conte), kaanon alles kujunes — kirjutasid pea kõik kirjamehed. Guy de Maupassant, Prosper Mérimée, Gérard de Nerval viljelesidki peamiselt lühivorme, neid kirjutasid aga muuhulgas ka Émile Zola, Gustave Flaubert, Stendhal, Théophile Gautier, Barbey d’Aurevilly, Alfred de Musset jt. XX sajandil hakati novelle avaldama kogumikena, mõnda aega jätkus ka lehesaba jututraditsioon, et siis 1970-ndatel lõplikult hääbuda. Ajakirjades ilmub lühijutte muidugi endiselt, on ka…
Tarmo Tuule: „Mine värsse! Tuuletused 1992—2012”.
AS Ajakirjade Kirjastus, Kanavere, 2013. 48 lk.
Vähemalt sama kaua kui värsse kirjutanud, on selle koondkogu hõngu raamatukese autor koostanud ja toimetanud ristsõnu. Ent vahel oskavad ristsõnakoostajad oma küsimusi nõnda seada, et elusolendidki osutuvad asjadeks. Sama keelepruuki rakendades on peatoimetaja Tarmo Tuule „Ristiku”-ajakirjade peres lihtsalt „asi, mis toimetab päid”. Tuttavate peade sekka sattus tänavu ka üks sõnaseadelt Tuule alluvat Mardikat meelestav Kantpea, kes koostas „Ristiku” avanumbrisse ristsõna. Ei olnud ta tuvi ega tihane, nagu ühes Villu Tamme luulekogus, vaid hoopis Immanuel Kanti truu jünger… „Sorlimeki plät, mine värsse!”, kostab seepeale Tarmo Tuulest ja Villu Adolf Tamme…
1. aprillil esitleti kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas Mae Metsa luulekogu „Valge villa”.
1. aprillil kohtus Tartu Linnaraamatukogus lastega kirjanik Kätlin Kaldmaa.
2. aprillil oli sealsamas lastega kohtumas Wimberg.
2. aprillil kohtus Tartu Linnaraamatukogu Karlova-Ropka harukogus lastega kirjanik Juhani Püttsepp.
2. aprilli kirjanduslikul kolmapäeval „Kõrgel mäeharjal õide puhkenud kirsid: jaapani luulet 7.—13. sajandini” esitleti Kirjanike Liidu saalis Tallinna Ülikooli kirjastuselt ilmunud luuleantoloogiat „Sada luuletust, sada luuletajat”. Luuletusi lugesid kogumiku tõlkija Alari Allik ja Kalju Kruusa.
2. aprillil toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses seminar „Lasteraamatu sünd ja teekond”. Ettekannetega esinesid Áslaug Jónsdóttir Islandilt, Edward van de Vendel Hollandist, Lawrence Schimel Ameerika Ühendriikidest ning Kertu Sillaste ja Kätlin…
Kui ma mõtlen kõige selle peale, mida olen kuulnud Kaur Riismaast kui inimesest ja luuletajast räägitavat, tuleb mul üldjoontes kuulduga nõustuda. Tõepoolest on tegemist otsingulise ja empaatiavõimelise inimesega, keda huvitavad teised inimesed. Ja nagu siin või seal öeldud, on Riismaa suurepärane isiksuste portreteerija. Seda oskust demonstreerib ta ka „Metamorfoosides”, kirjutades oma onust: „onu lidus välja Tšerkassõ kotist / tuterdas välja kahest abielust ja istus / kolm korda eelmisel vene ajal kinni / nyyd sumab läbi võhumõõkade / lykkab paadi kaldast lahti / ning kuulab järvel kalade juttu” (lk. 108). Tundes Riismaad ka isiklikult, võin…
Kuidas see Camus ütleski? „Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.”[1] Mul on pidevalt tunne, et eksistentsialism sõnastas midagi olulist; midagi juba kaua eksisteerinut, midagi, mis iseloomustab kogu lääne kirjanduspärandit. Nimelt lõhe inimese ja teda ümbritseva maailma vahel. Inimese kujutlus ja tegelikkus väljaspool seda kujutlust on omavahel vastuolus. Kui rääkida ilukirjanduslikust proosast kui sellise lõhe kirjeldamise loost või isegi ajaloost, võiks kirjutatu jagada laias laastus kaheks.
Esimene hoovus on pakkunud just eksistentsialistliku mõtte ja kirjanduse kaudu täpseid sõnastusi, mida võib kokku võtta umbes nii: kujutluse ja tegelikkuse vaheline lõhe on ületamatu. See, mida inimene soovib, ei ühildu enamasti sellega,…
Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi — ja siis ma ei saanudki varsti enam aru, kas me mängime seda mängu, kus sa meelega ei vasta ja ma peaksin järjest rohkem pingutama, või peaksin hoopis hakkama vastu mängima seda mängu, kus mina rohkem ei helista ega kirjuta, või me ei mängigi mingit mängu ja sul on minust lihtsalt täiesti savi, ja ma peaksin su välja viskama enda meilboksist ja telefonist ja peast, ja elama oma elu, nagu olen…
Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”.
„Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.
Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi novellid. Või romaan. Kuid Ülo Mattheuse möödunudaastasele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale kandideerinud teose puhul on määratlus „romaan” igati asjakohane.
Lugedes on selge küll, et tegu on romaaniga. Muidugi on see romaan! Üsna unenäolinegi veel teine. Algab ühe kummalise ööga, kus lugeja saab päris kärmelt aru, et piirid elavate ja surnute ilma vahel on lahti, peategelane Pawo Karpo suudab neid piire ületada ning mingis mõttes kahte ilma isegi ühendada. See ja…
On lahkunud kirjanik Silvia Airik-Priuhka. Meile on ta tuntud kui luuletõlkija ning mitme mälestusteose autor.
Silvia Airik sündis 25. jaanuaril 1926 Tallinnas. Koolis käis ta Elfriede Lenderi eragümnaasiumis, mille lõpetas 1944. Sama aasta sügisel põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Silvia Airik-Priuhka on teinud suure töö eesti luule ja eriti Marie Underi loomingu tõlkimisel rootsi keelde. Esimesena ilmus eriväljaandes 1963 tema tõlkes legend Himlafärd („Taevaminek”), mille üle võis rõõmu tunda ka Marie Under. Ta kirjutas tõlkijale: „Te peate vist küll ise ka omama luuletaja verd, et nii voolavalt olete tõlkinud mu „Taevamineku”, sooja sisseelamisega säilitades luuletuse atmosfääri ja mõningatest raskustest kergesti üle saades…
Viimasel ajal on Prantsusmaal aina rohkem kõneainet pakkunud proosakirjanik Mathias Enard. Ta on võitnud mitmeid väiksemaid auhindu ning olnud korduvalt ka nende hulgas, kelle nimega seoses kõneldakse Goncourt’ist. Tema romaane on tõlgitud inglise, saksa, hispaania ja itaalia, aga ka araabia ja heebrea keelde. Tema romaanist „Tsoon” ilmus 2011. aasta jaanuaris „New York Times’is” üks selle väljaande kõige ülistavamaid arvustusi läbi aegade. See on tähelepanuväärne, eriti kui arvestada, et üldiselt on „prantsuse intellektuaali” ajad Ameerikas läbi, ja kui üldse keegi, siis on selle koha hõivanud Michel Houellebecq — nagu märgib Aude Lancelin ajakirjas „Le Nouvel Observateur” 2011. aasta märtsis ilmunud artiklis…
1. märtsil avati Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonnas Elle Metsa ja Endel Annuki näitus „Kivist kirjanikud”. Näitus esitles 12 kirjandusklassikut ja nendega seotud paiku ning mälestusmärke.
2. märtsil kuulutati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Friedebert Tuglase novelliauhindade laureaatideks Maarja Kangro novelliga „Atropose Opel Meriva” („Vikerkaar” 2013, nr. 4/5) ja Madis Kõiv novelliga „Vikat” („Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”, „Loomingu Raamatukogu” 2013, nr. 1—3). Žüriisse kuulusid Õnne Kepp (esimees), Ülo Mattheus, Triinu Pakk, Jürgen Rooste ja Anti Saar.
3. märtsil avati Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnas näitus „Endisaegseid loomaraamatuid”.
4. märtsi kirjanduslikul teisipäeval esitles Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu…
P. I. Filimonov: „Nekroloogide kirjutamise oskus”. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli, Kajar Pruul ja autor.
„Kite”, 2013. 216 lk.
P. I. Filimonovi esimene novellikogu on justkui tema esikromaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” käepikendus, kujunduseltki on teosed üsna ühte värvi ja ühesuurused. Seda võib käsitleda kui vahelejäänud episoodi, milles salalik väike õde näitab lugejale autori lapsepõlve piinliku sisuga fotoalbumit ja räägib, kuidas asjad tegelikult olid. Paradoksaalselt on jutustaja aga ikka seesama. Ja tegelasigi on rohkem. Märkimisväärne on ka novellide üsna varieeruv kirjutamisaeg, kuigi teoses pole nad kronoloogiliselt järjestatud. Seetõttu võib lugeja lennutada tähendusnooli (kõlagu see pealegi Filimonovi puhul hoopis võõralt) nii debüütromaani kui ka…
1
Kolm raamatut ühe aasta jooksul on tähelepanuväärne tulemus, liiatigi debütandi kohta. Aga et tänases Eestis ilmub ilukirjandust hoomamatul määral, ei pruugi kvantitatiivne jõudemonstratsioon sugugi garanteerida, et autorit märgatakse. Mõnigi võib mõelda, et rohke avaldamine viitab grafomaaniale ja diletantlusele, kuigi kirjanduselu paremad tundjad peaksid teadma, et (:)kivisildniku kirjastus rämpsu ei avalda. Siinse vaatlusega tahan hoiatada — ärge magage tugevaid tekste maha!
Kuigi ma pole biograafilise lähenemise pooldaja, pean sedakorda vajalikuks öelda mõni sõna autorist, muuhulgas avamaks loomingulise plahvatuse tagamaid. Küllap on neid,…
Andra Teede: „Ühe jalaga põhjas”.
„Kite”, Tallinn, 2013. 56 lk.
Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat „Takso Tallinna taevas”, räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge.[1] Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus alates „Atlasest” (tasub tähele panna Teede teoste pealkirjadegi tähelepanuväärset ruumilisust), kus suuresti liigeldi Tartus, nüüd „Käigud” ja „Ühe jalaga põhjas” on veel kaugemale läinud, ütleme, põhja poole.
Tegelikult on „Ühe jalaga põhjas” sisulises mõttes „Käikude” järg, siit saab mingit joont mööda tagasi minna. „Käikudes” on ühelt poolt ootamist „lollil ajal lollis linnas” (lk. 12) ja see…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
