Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame.
Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse karvase käpa alt lasknud me ette tekstikogu „Vasaraheitja”, mis esitab korraga mitu väikest väljakutset. Muide, et (:)kivisildnik on kirjastajaks valitud, on märgiline, on oluline: Kaus lubab endale mingit vabadust, punk-olemist, mida ta ehk teiste kirjastajate juures ei teeks.
Esiteks, meeldetuletuseks: Kaus on küll vahest enim hinnatud romaanikirjanikuna, ja on säärasena üha tugevam ja põnevam. Ta ehk…
Rahvuslikkus — milleks? Küsimus võib tunduda puhtalt retooriline. Sama hästi võiks küsida, miks me üldse olemas oleme. Ja me justkui ei peaks iseendale oma olemisvajadust põhjendama. Aga kui vaatame eemalt ja kõrvalt, siis muutub asi keerulisemaks. See, mis meile tundub elementaarne, ei kipu selles ilmas üldse enam niimoodi olema. See, mis meile on justkui enesestmõistetav, ei pruugi seda teistele põrmugi olla — rahvuslikkus ja rahvuslus ennekõike. Eesti rahvuslus on teadagi keelekeskne. Muu kultuur toetub sellele. Territoorium, kuigi see on meile armas ja vaatab vastu isegi euromündi tagaküljelt, on ikkagi sekundaarne, sest eestlane on oldud edukalt ka väljaspool seda maalappi.
Eesti keeles…
ANU SALUÄÄR: Esimene mälestus sinust seostub mul suure rohelise mäenõlvakuga Vellaveres, võib-olla juunikuus, ja aasta oli tõenäoliselt 1977. „Loomingu Raamatukogu” aasta esimene number oli olnud sinu laastukogu „Me”, see oli ka minu esimene aasta „Loomingu Raamatukogu” toimetuses, ja kuidagi kujunes nii, et otsustasime kevadel Tartu sõites sind külastada. Võtsime sinu ja su pojad Paavo ja Hando Tähtverest peale — ja sõitsime „grüünesse”. Päike säras, oli imeilus ilm, teise mäenõlva tagant paistsid Tõravere kuplid. Ja sinu lastel oli kaasas kilpkonn, kelle me värskele rohule sööma lasime. Ja kes muidugi lähema kümne minuti jooksul meie silmapiirilt kadus. Kas sa mäletad, kas me…
1. Kukenoisi kired
Meie elasime Polotski kuningriigis, mis on kuulus selle poolest, et rohkem kui kaks inimpõlve tagasi elas, töötas ja suri siin suurvürst Vseslav, kes sündis, jalad ees, ning kilelaadses särgis. Kui särk sünnitusel ära tuli, siis palus nõid emal see lapsele taas ülle tõmmata, et see tal alati kaasas oleks, kuna toovat õnne. Just niisuguse särgi pärast ilmutas vürst Vseslav lahingus alati halastamatust ja jõudis üksvahe valitseda ka Kiievi üle. Vseslav valitses 6670. aastatel pärast maailma loomist, mis Jeesuse sünnist arvates teeb kokku üks tuhat ükssada viiskümmend aastat.
Mina, Sofia, sündisin vürsti tütrena — mu isa oli nimelt suurvürst Vladimir.…
*
Zhuangzi ja Huizi uitasid Hao sillal.
Zhuangzi ütles: „Teivikalad tulevad välja ja uitavad kiirustamata. Küll nad on rõõmsad!”
Huizi ütles: „Sa pole kala. Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”
Zhuangzi ütles: „Sa pole mina. Kuidas mõistad, et ma ei mõista, et kalad on rõõmsad?”
Huizi ütles: „Ma pole sina. Kindlasti ei mõista ma sind. Sina kindlasti pole kala. Sa ei saa mõista, et kalad on rõõmsad. Kogu lugu.”
Zhuangzi ütles: „Pöördugem tagasi algusse. Sa ütlesid: „Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”
Üteldes juba olid mõistnud, et ma mõistan seda, ja küsisid selle kohta. Mõistan seda Hao sillal.”
kuni
siia maailma nõlvale
paiskub aegluubis klorofülliplahvatus,
jalgealune pind hakkab toekalt hingama ja…
Lahkunud on teenekas tõlkija ja inglise keele õpetaja Lia-Astrid Rajandi. Tema tõlkes on ilmunud küllap iga eesti lapse lugemislauale jõudnud J. R. R. Tolkieni „Kääbik ehk Sinna ja tagasi” (1977) ning Henry Rider Haggardi „Kuningas Saalomoni kaevandused” ja „Seeba kuninganna sõrmus” (mõlemad 1960). Tema eestindatud on samuti sellised kirjandusklassikasse kuuluvad teosed nagu Charles Dickensi „David Copperfield” (1991), Jack Londoni „Martin Eden” (1963), Edith Whartoni „Süütuse aeg” (1995) ja ka uuema aja romaanid, nagu Arthur Hailey „Lennujaam” (1980), Frank McCourti „Angela tuhk” (1999), „Jah, on küll” (2000) ja „Koolmeister” (2006). Lia Rajandi viimase aja tõlgetest, mis annavad tunnistust kauaaegsest suurepärasest vaimsest…
3. veebruaril esitleti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni 125. sünniaastapäeva puhul tema luule koondkogu „Varjuliste puie all” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Võru Instituut). Sõna said koostaja Õnne Kepp, Jaan Undusk, Tiia Allas, Adsoni luulet luges ja laulis Lauri Sommer. Avati Adsoni joonistuste näitus Eesti Kirjandusmuuseumi ja UTKK kogudest, kujundajaks Maarja Undusk.
4. veebruaril esitleti Tartus klubis „Naiiv” ja 6. veebruaril Tallinnas „Kehrwiederi” kohvikus sõsarajakirjade „ELLA” („Eesti lühilugude ajakiri”) ja „JESS” („Journal of Estonian Short Stories”) esiknumbreid. Kõlasid värskelt avaldatud lühijutud nende autorite esituses. Ajakirju annab välja MTÜ Villane Raamat. Ajakiri hakkab ilmuma kaks korda aastas, igas numbris jõuab lugejateni…
Jaak Urmet: „Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912—2012”.OÜ Baltek Arendus, Tallinn, 2013. 488 lk.
Idee, millest Jaak Urmeti koostatud-kirjutatud Saarineni maja raamat lähtub, on iseenesest perspektiivikas: võtta üks tuntud ehitis ja keskendada arhitektuurilooliselt huvipakkuvate üksikasjade kõrval põhitähelepanu sellele, missugune elutegevus on toimunud objekti sees. Teisiti öeldes: anda kolmemõõtmelisele arhitektuuriteosele, mida näitlikustavad projektid, joonistused, plaanid ja fotod, juurde veel neljas, eluoluline dimensioon — lisada arhitektuuriajaloole mentaliteediajalugu. Kui ehitis arhitekti kavandite järgi valmib, on ta tabula rasa. Alles need, kes seal elama ja töötama hakkavad, ning see, missuguseid üllaid või koletuid tegusid majaseinte vahel aegade jooksul korda saadetakse, annab hoonele tema tõelise sisu.…
Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”.
„Mustvalge”, 2013. 165 lk.
Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda taas — mida lühem lugu, seda tugevam. Või peaaegu nii. Sest eks ole veerandsaja proosapala sekka sattunud igasuguseid. Mis siin salata — ka selliseid, mille puhul tekib küsimus, mida säärane tekst kogumikust üldse otsib. Nagu näiteks „Igavik ja varjud”, mis sobiks pigem mõne ajalehe esseistikaküljele kui raamatusse, kus tooni annavad kohati absurdimaigulised või lihtsalt nutikale ja ootamatule ideele üles ehitatud ilukirjanduslikud lood. Või „Lehv”, mis on lihtsalt toorevõitu.
Vahest ongi enamjaolt…
Helen Kallaste: „Kogutud hetked”.
„Verb”, 2012. 72 lk.
Ootamatu stoppkaader tukslevas ja tühimürisevas kulgemises kutsub esile tajude taaskäivitumise ning üks või teine udune asjaolu paistab äkki värskemas ja selgemas valguses. Helen Kallaste luuleobjektiiv püüab niisuguseid kiireid valgussähvatusi sõnadesse jäädvustada, enne kui need „otsekohe öhe” (lk. 58) kaovad, mööndes samas, et tulemus on vaid „võlts, ent närbumatu plastmasslill” (lk. 6), mis ei suuda kanda tõelise elu võlu ja valu. Selline tõdemus kohe sissejuhatuses — et luule on justkui üks ja elu siiski teine asi — annab „Kogutud hetkedesse” süvenemiseks tasakaalukalt mõtiskleva taustplaani — ka tundelisemat laadi tekstid ei mõju autori aadrilaskmisena, vaid haaravad…
Mathura: „Käe all voogav joon”.
„Allikaäärne”, 2013. 80 lk.
1
Ilukirjanduse kajastamiseks mõeldud avalik pind sulab aeglase järjekindlusega kokku. Mullu ilmus erakordselt palju tugevaid luulekogusid, ent kui erialaväljaanded välja arvata, pole avalikus ruumis õieti ühtegi nurgakest, kus toimunut adekvaatselt kajastada. Samas on ka nii, et rohkem tähelepanu pälvib sageli just sotsiaalse närviga, ekspressiivne, aga ka huvitavalt pakendatud luule; tekst, mille puhul võib väita, et medium is the message. Introvertsem luule, mis mitte ei võitle maailmaga, ei kuuluta ega õpeta, vaid pigem taandub vaatlema, eeldab sageli ka tasasemat autorihoiakut. Tundub, et Mathura sobib üha paremini esindama mõtlikku, introspektiivse alatooniga luulelaadi.
Korraks võib ette kujutada üht…
Aeg on säärane, et teeb paljud kurvaks, kurjaks ja/või segaseks. Raske on leida argumenti, vastulauset sõnumile: „Mis meil siis häda on, suures plaanis on ju kõik hästi, eks, ega me kuskil Aafrikas või Venemaal ela…” Mida sa seepääle vastad, et sind opakaks muidumässajaks ei peetaks? Põhjusi on ju palju, aga pudrupehme retoorikaraba vastu see ei aita… Loobid siis arvude keelt nagu „nemad ise”, pillud ka statistikat ja laulad nagu kurja-ilma-lind?
Mis on luuletaja mässuvahend — on see mingi eriomane poeetiline relv või ikkagi seesama, mis alati mässulisi on aidanud? Või tõesti: kirjutada looduslüürikat, eralduda eremiidina, mängida müstikuna… Sest keegi teine seda…
Karl-Martin Sinijärv ütles hiljutises reisiraamatus „Rokenroll”, kus ta lehvitab luulet (ja proosat) kahasse Jürgen Roostega, et tänapäeval kõik kirjutavad ja keegi ei loe. Kui natuke aega ei ole saanud kirjutada, hakkad ennast imelikult tundma. See on tõsi ja ei
ole ka. Minu meelest tehti kirjandust varemgi väsimatult, isegi siis,
kui tekstid jooksid ainult inimeste peades (või kribiti pisut märkmeid) ja neid ei löödud kirjutusmasinasse. Kõigil polnud kirjutusmasinatki või oli tee masina juurde pikk ja tekstil kirjutusmasinast trükki veel pikem. Nüüd on ilukirjanduse rahva ette paiskamine lihtsam. Sestap paisataksegi.
Ja kes ütleb, et üldse ei loeta. Võimalik, et selline tunne tuleb suurest tekstimassiivist, mis…
Karinil oli Kopenhaageni jaoks aega terve pühapäev, sest lennuk Tallinnasse läks alles õhtul. Raudteejaamast valgus kogu rahvamass kesklinna suunas. Kiirustaja ei teadnud, miks ta põikas hoopis vasakule, lasi jalgadel end kanda, nagu polekski olemas linnaplaane, vaid hoopis kvartalimuusika, mis muutis kõndimise rütmiliseks tantsuks.
Läbi inimtühjade tänavate jõudis ta lõpuks suure vee äärde, kust kostsid helid, mis meenutasid tungivalt midagi ammuunustatut. Jalad ei hoolinud mõistuse hoiatusest, vaid viisid ta edasi sillani, millel inimesi nii palju, nagu oleks tegu mingi mässumiitinguga, mida saatis ammuunustatud meloodia.
Karin polnud eksinud. Kopenhaageni räbaldunud kitarristid tinistasid lugu, mis oli ilmselgelt biitlite „Revolutsioon”. Pala, mis oli stagnaajal muutnud Karini…
Viinamarjaväät,
rohkem õhus kui maas.
Lehed ulatuvad kõikjale
nagu kõiksusesse.
Jumala jäljed jätavad
lehetähtedesse
veripunase sõnumi,
mida veerin aeglaselt kokku.
Kask
Mu aias ei ole kaske,
ei saagi olla.
Kase otsaesisel
on hävitaja märk.
Kask laulab suve surnuks,
kui suvi on alles noorkuu
ja kõnnib mööda taevarohtu,
täis kasvuväge.
Koer
Mõnikord on puul
koera silmad
ja mina olen
tema peremees,
kuigi ka vastupidi
on võimalik —
mina liputan talle saba
ja tema on minu isand,
peos mu loitsud
ja neljapäevased
südaöökäigud ristteele.
Salapalved,
mida ta möödaminnes täidab
või jätab täitmata.
Koha
Märtsis muutun ma
rahutuks,
aprillis olen juba pöörane.
Puudutan maailma
nagu televiisorinuppu,
keeran end puu-lainele,
kuulan koha
puhkemata pungades.
Silitused
Öös on võrkkiige kergust.
Laman une käte vahel,
hellitused ümberringi.
Kasvan ise hellituseks,
hellitusepuuks.
Hommikul võib
minust võtta
silitusi
kümne peoga.
Pärast pikaajalist haigust lahkus esimesel jõulupühal 2013 Uppsalas meie hulgast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1993 ja Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2000 Silvi Oja, sündinud Grünberg.
Silvi Oja oli kunstnik Jaan Grünbergi ja paguluses riigisekretäri ametit hoidnud Arved Ruusa õe Emilie tütar. Varajases lapsepõlves viibis Silvi koos vanematega mõnda aega Pariisis, kus tema isa jagas ateljeed Eduard Wiiraltiga. Ta oli tunnistajaks, kui kunstnikud omavahel modelle hindasid ja kunsti arvustasid. Pagulasena Rootsis käis ta Bollnäsi gümnaasiumis ja astus Uppsala ülikooli, õppides seal põhjala keeli, inglise ja prantsuse keelt ning üldist kirjanduslugu. Ülikooli lõpetas ta magistrikraadiga. Ta on töötanud Uppsalas ja…
Leena Krohn (s. 1947) on soome kirjanduse olevikuklassikuid, keda on tõlgitud paarikümnesse keelde. Ta on töötanud kõigis žanrides, mitte küll vist luules. Tema 1992. aastal Finlandia preemia saanud teos „Matemaatilisi olendeid ehk jagatud unesid” on ilmunud 2009. aastal ka eesti keeles. Kokku nelja eesti keelde tõlgitud raamatuga esindatud viljakas autor võiks kindlasti olla siinsele lugejale emakeeles veelgi paremini kättesaadav. Sobiks siis ehk juttu teha tema praeguseks värskeimast, 2013. aastal kirjastuselt „Teos” ilmunud raamatust „Hotel Sapiens”, mis jõudis ka Finlandia preemia nominatsiooni.
Romaani „Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutustusi” pealkiri koos alapealkirjaga jätab esialgu mulje, nagu oleks tegemist juttudega, lugude kogumikuga, mis…
6. jaanuaril korraldas Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond Eesti Kirjandusmuuseumis Peeter Oleski 60. sünnipäeva puhul seminari „Inimese sisemaailma edasiandmine tema biograafikas”. Ettekannetega esinesid Peeter Torop, Jaan Undusk ja Peeter Olesk.
13. jaanuaril avati Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnas raamatunäitus „Ilmar Talve: kirjanik ja etnoloog”.
14. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval vestlesid Tartu Kirjanduse Maja keldrisaalis teemal „Tundmatu punkari haud” luuletaja Marko Kompus ja kunstnik Martiini.
15. jaanuaril esitles kirjastus „Varrak” Viru Keskuse „Rahva Raamatu” poes Andrei Ivanovi romaani „Harbini ööliblikad” tõlget eesti keelde. Autoriga vestles Ilona Martson, katkendeid romaanist lugesid tõlkija Veronika Einberg ja autor.
15. jaanuaril oli Tartu Kirjanduse Maja keldrisaalis Piret Bristoli…
„Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast”.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 164 lk.
Vastset kogumikku iseloomustab tabavalt sarja üldnimetus, kuhu raamat kuulub: etüüde nüüdiskultuurist (nr. 4). Kui sarja eelmised numbrid keskendusid igaüks ühele autorile (Ehlvest, Unt, Heinsaar), siis vastne vihik on nii temaatiliselt kui žanriliselt kirju, isegi heas mõttes eklektiline. Pealkirjas välja kuulutatud fantastika mõiste ei tähenda sugugi seda, et kogumikus piirdutaks fantaasiakirjanduse ehk ulme uurimisega (ulmekirjandust žanrilises ranguses käsitletakse üksnes neljas tekstis). Kuigi Sven Vabar nimetab eessõnas kogumiku eesmärgiks koondada humanitaaridest ulmehuvilisi (lk. 7), on fantastikast kirjutavatele autoritele jäetud palju fantaseerimisruumi. Kahjuks ei tutvusta koostaja eessõnas oma valikuprintsiipe, kuid tundub, et see võis…
Mart Kivastik: „Vietnami retsept”.
„Väike öömuusika”, Tartu, 2012. 285 lk.
Mart Kivastiku „Vietnami retsepti” ilmumisest on tänaseks piisavalt aega möödunud, et esimese vaimustuse lahtumise järel rahumeeli tagasi vaadata ja muheldes küsida, kas midagi meelde ka jäi. Ja kui, siis mis nimelt. Ja kumb peale jäi, kas Kivastik või Vietnam. Või retsept.
Mulle meeldib, et üha keerukam — ja samas mõttetum — tundub kirjandusteoseid vägisi žanreerida või üldse kuidagi lahterdada. Mida enam on loomingut, mille määratlemisekski pisut pingutada tuleb, seda edevam ja elavam saab kogupilt. Kindlasse riiulisse ei lase end lükata ka „Vietnami retsept”. Jah, muidugi on tegemist romaaniga ja mingi nurga alt vaadates…
Heinsaare novellid on omaette mõiste, mida kuuldes lisakommentaare polegi vaja. On selge, et tegemist on tekstidega, mille autoril on oma äratuntav käekiri, mõttemaailm ja andunud lugejad.
Arvan ka ennast Heinsaare loomingu austajate hulka ja seetõttu avasin tema uue novellikogu rõõmuga. Kuigi „Ülikond” on kokku pandud aastatel 2003—2013 ilmunud juttudest ja nii mõnigi neist oli juba varem loetud, tõotas raamat lugemiselamust. Ning ma ei saa öelda, et oleksin otseselt pettunud. Heinsaare fantaasia töötab endiselt ja jutt jookseb. Ainult et… mingi säde on justkui puudu. Heinsaare parimate lugude puhul tundub, nagu oleks neid inspireerinud tõepoolest midagi…
Mari Vallisoo: „Viimäne vihim”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2013. 103 lk.
On nii, et inimesed lahkuvad, veel siin viibijaile aga jääb alles nende hääl, nende sõna ja mõte. Mari Vallisoo puhul pole kahtlust — elus omapäi olija, üksi kulgeja, on tema luule puudutanud mitme põlvkonna lugejaid. Olgu kirja- või kodaverekeelne, Vallisoo on äratuntavalt omahäälne. Ajaülene. Kvantfüüsika, millest Mari Vallisoo huvitus (ja ega teagi, kui sügavale sellesse ta kaevus), väidabki ju, et aega pole olemas.
Kui Mari Vallisoo ärasaatmisel Kodavere kalmistul sadas vihma ja kõmises kõu, oli „Viimäne vihim” alles käsikirjana sahtlis. Tütar Tuuli ja „Ilmamaa” abiga sai sellest Vallisoo viimane raamat, kodaverekeelne. Ütlen nimelt murraku…
Kirjanikuna teadlaste seas olla on pisut pentsik, kõigil on siin ette kanda konkreetsed teemad, uurimisvaldkonnad ja rääkida ilmselt mingitest rahvaluulealastest avastustest. Minul teaduslikku juttu rääkida ei ole ja ma isegi ei tea täpselt, mida transmediaalne siire tähendab. Aga ma aiman, et mind on siia kutsutud, kuna ma olen oma loomingus sageli kasutanud folkloorset ainest ja isegi lasknud kunagi kogutud pärimustel sattuda töödeldud kujul telestsenaariumisse. Igatahes olen tänulik, on suur au Kreutzwaldi päevadel kõnelda, ent paraku pean piirduma üksnes muljetamisega.
Kreutzwaldi, meie patrooni, olen ma paaril korral nimetanud esimeseks Eesti ulmekirjanikuks. Hiljem on seda mõnes teadustöös tsiteeritud kui tõestatud fakti. Minu käsitlus…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
