*
Uskumatu, kuidas muusika võib lahti seletada depressiooni olemuse inimese tunneteskaalal. Et see on vaid panipaik, ladu, varakamber, kus õigupoolest peaks käima puhkamas, rikkusi kogumas, aga kus miskipärast võidakse koguni surra.
*
Ei tea, miks ebamaised olendid nii tõmbavad. Mõnikord näib, et neid võetakse kui saadikuid väljastpoolt, kellega saab kunagi ära minna (kas teise galaktikasse või Soome, veel hiljuti polnud vahet).
Tavalise inimesega peab olema Maa peal elu lõpuni, võib-olla hangite ka maja ja auto, aga õnne ei saavuta iial. Vähemalt tunnen seda, kujutan ette, kui oleksin naine ja mees oleks ebamaine.
Aga kui mina oleksin mees ja kui naine oleks ebamaine? Ainus tunne oleks…
mul tuli kõik meelde:
oma esimese raamatu
kirjutasin ma kuskil esimeses klassis
mu vanaema illustreeris selle
suurte saurusepiltidega — ta oli
tollal harrastuskunstnik
see oli plagiaat — kogu mu raamat (ja pildid ka!
ka pildid olid säält, vanaema!)
kirjutasin suurema jao maha
raamatust „kui krokodillid lendasid”
kui paar vanema klassi poissi
mult küsisid mu vihikut lehitsedes —
sest vihikupikkune see raamat oligi —
kas toda krokodillide-asja tean
siis salgasin nagu peetrus
varmalt vintskelt ja visalt
mul tuli kõik meelde:
me mängisime vahetunnis keerukulli
ja kõige ilusama klassiõe käed
olid kõige külmemad
ja see vastuolu rabas mind
sest ma kujutasin ette
et tema suurte-suurte silmadega
käivad koos soojad käed
sellised natuke niisked
aga äkki mõtlen ma selle kõik
juurde — igatahes
sellessamas koridoris
mängib mu poeg nüüd sõpradega
omi mänge……
Vastupidav ja viljakas on Vahur Afanasjev olnud. 1990-ndate teise poole laines esile tulnud autorite seas osutub ta üheks sagedamini üllitajatest, järgneva kümnendi vältel on ta avaldanud nii luulekogusid, jutte kui lühiromaane; 2011. aastal ilmus tal ka „Petrone Prindi” menukas reisisarjas raamat „Minu Brüssel”. Lisaks on Afanasjev olnud nähtaval-kuuldaval festivalidel, kirjandusõhtutel ja luulesaadetes oma loomingu esitajana ning erinevate „bändinimede” all ka sellele muusikalise vormingu andjana. Aga seda üht, end üle teiste kehtestavat ja kauaks mällu sööbivat teost või antoloogilist teksti veel ei ole.
Ehk polegi see Afanasjevi eesmärk. Ehk on teatava autorikuvandi, vaimulaadi või loomeloogika…
öö on öö on une kodu
meie une külalised
vahel meid ei võeta vastu
vahel uni väsind on
öö on öö on meie kodu
uni meie kodukäija
mõniöö ei saa ta tulla
mõniöö ei ole meid
maga maga meelekene
hõõgu lõkkekeseke
laine lükkab võrrandlaeva
taevas tekiks tu(u)lele
*
Peas veidi logiseb täna. Olen niigi nii paljudes asjades
küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule, pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis —
jep, see oli buliimia —
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest, lähen longin keldrisse,
toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda, vineer ripendab, sukki lõhub
Tänavuse Cervantese kirjandusauhinna pälvis Mehhiko ajakirjanik ja kirjanik Elena Poniatowska (1932). Ta on esimene mehhiklanna, kes on selle Hispaania kirjandusilma mainekaima tunnustuse osaliseks saanud. Ta on ühtlasi ka esimene Cervantese preemia laureaat, kes on kirjandusse tulnud ajakirjanduse kaudu, ja ilmselt võibki seda valikut pidada kummarduseks ajakirjandusele, kuivõrd ka Poniatowska ise on elutööpreemia oma ametikaaslastele pühendanud — „see on preemia ajakirjanikele, sest mina olen ajakirjanik”. Aja- ja ilukirjandus moodustavad tema mahukas loometöös tajutava terviku. Kirjanikuna ammutab ta ajakirjandusest ja ajakirjanikuna kirjandusest. Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, nende seas romaane, lühiproosat, kroonikaid, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse…
3. detsembril 2013 pisut peale kella üht päeval astus auväärse Vanha ylioppilastalo pidusaali lavale teatrimees Asko Sarkola, tänavune Finlandia auhinna „diktaator”, ja teatas:
„Finlandia auhinna 2013 saab Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu”, „Teos” 2013.”
Finlandia auhinna väljakuulutamine ongi Soome kirjandusaasta tähtsündmus. Auhinda annab välja Soome Kirjandusfond. Finlandia auhinna pälvib aasta parim romaan.
Kogu sügise on ajakirjandus hoolega käsitlenud aasta jooksul ilmunud raamatuid. Novembri alguseks on teada Finlandia auhinna eelvaliku žürii, kes peab neile hindamiseks esitatud raamatute seast välja valima enamasti kuus parimat. Soomes ilmub aastas viis- kuni kuussada romaani. Umbkaudu sada neist saadavad kirjastajad eelžürii lauale. Pinge tõuseb novembri keskpaiku, kui eelžürii…
Eda Ahi jäi mulle luuletajana esmalt silma erilise, karge esinejana, lavakujuna. Tollal, vast selle sajandi esimese kümnendi lõpul, paistis ta me lõbusa, loova, prassiva ja samas pühenduva noore luuletajaskonna seas silma oma julge, iseteadva olemise, kõva ning selge hääle ja erilise, tollasest noorest vabavärsilainest täiesti erineva käekirjaga. Ühtpidi nagu kehastunud vorm, paistis ta ise füüsiliselt rütmuvat ja riimuvat: ühtpidi harmooniliseks ja samas poeetiliselt metsikuks, taltsutamatuks olendiks.
Debüütkogu „Maskiball” oli üks markereid, teetähiseid, et me luule leiab taas lohtu ja lähtekohti ka sellest, mida kaua on „luulena” tajutud (ning mis tavateadvuses ja koolikirjanduses on siiski veel valitsev…
Ma olen juba ammuilma harjunud, et minu ema eesnime võib kirjutada eesti keeles nelja eri moodi: Ljudmila, Ludmila, Ljudmilla ja Ludmilla. Ja mis seal pattu salata — pole viitsinud meelde jätta, kuidas see tal passis täpselt seisab. Niikuinii on kõik suhteline. Nõuka-aegne passiametnik kirjutas nii, Eesti Vabariigi aegne teisiti. Ja ega minu ja mu ema sünnimaal Ukrainaski lood paremad ole: sealgi on saanud Aleksandrist Oleksandr ja Tatjanast Tetjana. Riigid ju arenevad ja muutuvad — nagu ka keeled, milles rahvad räägivad. Üks rahvas tahab praegu korraga Euroliitu ja odavat Putini gaasi, teine rahvas ihkab samavõrra Rail Baltic’ut ja täielikku vaikust oma…
28. novembril andis Eesti Lastekirjanduse Keskus kümnendat korda üle Aasta Rosina auhinna aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Anti Saare proosaraamatu „Kuidas meil asjad käivad” („Tänapäev”).
28. novembrist 1. detsembrini viibis lastekirjanik ja illustraator Piret Raud Montreuil’ lasteraamatumessi külalisena Prantsusmaal, kus ta esines ja kohtus koolilastega.
3. detsembril esitleti Kloostri Aidas sufi müstiku Rumi luulekogu „Päikesesõnad” („Verb”). Tekste luges raamatu koostaja ja tõlkija Doris Kareva ning muusikat tegid Leho Rubis ja Taivo Niitvägi.
3. detsembril avati Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis türgi lasteraamatukunstniku Feridun Orali näitus „Punane õun” samanimelise autoriraamatu piltidest.
4. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval „Kingituseks pidetuile” luges Kirjanike Liidu saalis…
Jaak Kõdar: „Armas maakera”.
„Steamark”, Tallinn, 2013. 79 lk.
Tänapäeva eestlased reisivad rohkem kui kunagi varem. Oleme saanud rikkamaks ja võime näha rohkem maailma, kui see oli võimalik meie talurahvast esivanemail, kes said näha vaid heal juhul Riia linna (kubernerile kaebekirja viies) ja Peterburi (vooris käies). On avanenud piirid, võimalused. 1990. aastate alguses oli Pariis kuum sõna, meelde on jäänud, kuidas keegi keskealine proua õhkas üle maakonnaliini bussi oma tuttavale, et ah, tuli just Pariisist. Võttis kadedaks küll. Ja ta oli tõesti nagu õnnelikum, pruunim, säravam kui need hallid näod selles vanas bussilogus. Tahaks ka Pariisi! Eriti veel, kui vaatad neid Eestimaa…
„Ma olen Jüri Üdi”. Koostanud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.
Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 116 lk.
Kui ma seda raamatut poeriiulil nägin, paistis mu nõrkadele silmadele, et keegi on ümber trükkinud Jüri Üdi 1978. aastal ilmunud valikkogu „Ma olin Jüri Üdi”. Alles lähemal silmitsemisel võis näha, et tegu on uue tööga, mida eristab vanast killuke punast värvi ja üks täht ühes sõnas: olin ja olen, i ja e.
Raamatut lugedes oli minu esimene tunne puhas nostalgialaks. See raamat on neile, kes olid aastal 1975 piisavalt noored, et lugeda noort luulet. Kõik tuleb meelde. Read ja ridadetagune. Õhk ja õhkkond. Omaaegsed ja ammu kuhugi…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
