Lahkunud on teenekas tõlkija Ester Heinaste.
Ester Heinaste sündis Tallinnas kooliõpetajate perekonnas, lõpetas 1946. aastal Tallinna Õpetajate Seminari ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina. Ta oli Eesti Literaatide kutsekomitee juhataja aastatel 1969—1995, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1991.
Ester Heinastel olid omad lemmikautorid, kelle loomingut ta järjepidevalt eestindas. Just tema tõlkes on ilmunud sellised loetud ja armastatud teosed nagu Arthur Conan Doyle’i „Nelja märk” ja „Hirmu org”, Hugh Loftingi „Doktor Dolittle”, „Doktor Dolittle’i tsirkus”, „Doktor Dolittle’i postkontor”, „Doktor Dolittle’i reisid”, Jack Londoni „Eluihk”, „Lõke”, „Smoke Bellew. Merehunt”, „Ürgne kutse. Valgekihv”, Margaret Mitchelli „Tuulest viidud”, Thomas…
ma teile kirjutan, mis enam.
kui oleksite noorem, kenam,
ehk võiks veel siiski läbi minna
see teie plaan. kuid mis sest ikka
— ma olen ju vaid külaplika.
kas pole nii, mu lahke isand?
te poleks ilmselt uskund eal —
kuid nüüd on minul üle visand.
mis teha, ahv on ikka ahv.
ükskõik, kas kuningas või krahv.
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.
fishy
see meie lugu on üks luine lugu.
luine jah. ja lame nagu lest.
me püüame. kuid siiski ühtelugu
jääb väheks meist ja meie õngedest.
eks igaüks võib leida oma niši,
kuid see siin tundub pehmelt öeldes fishy.
Nii külmad ööd,
nii vakatavalt vaikne kõik,
vaid tähetules taevas peibutab
kui võõras linn.
Üks äraspiditund, teetolmus nõlv,
all leppade hall ja mullune rohi —
kõik meelde vaotub peensusteni.
Kui mitmes tulek, minek, kevad, sügis see,
kas teine, kolmas — sajas?
Me oma unenägudesse meeldununa
igavesti tegelasteks jääda tahaks,
siis kõike kõrvalt vaataks, näeks
ja teineteise käest me midagi ei päriks.
Kuid kui keset unenägu
ma kogemata hüüatan:
„Kõik nagu päris!” —
näen, kuis sina võpatades
sõrme tõstad suule
ning üle õla vaatad tagasi,
siis hetkega kivistud —
sest sääl —mina teadsin ju —,
on maailm ja muu.
Külalised
Sajab, sajab,
lörts, lumi ja tusk,
alles on armastus, kadunud usk.
Pilved taevakolvis kui sulatina —
ei ole vahet
maal, taeval ega veel,
vihmaveetorud üksteise võidu
kallavad vett ja vilet.
Uks on…
Karin Saarsen on 1970. aastal artiklis „Emaarmu motiividest Marie Underi luules” osutanud, et ehkki peame Underit sensuaalse armuluule ülemlaulikuks, on tema luules palju sellist ülimat armastust nagu ema armastus oma lapse vastu: „sirelite lillatavast puhmastikust võib vilksatada ka õnneliku ema lapsukeste käharpäid”. Selline lapse ja ema tunnetus on vähem teadvustatud varjundeid poetessi loomingus. Underi luulelaste rohkust on küll märgatud ja 1916. aastal loeb ta kirjas Ants Laikmaale ise üles lastest kõnelevad laulud, mida selleks ajaks oli ilmunud tervelt viis (vt.: „Looming” 1997, nr. 8).
Alguspunktiks jääb kahtlemata „Ema laul”, 1905. aastal „Noor-Eesti” albumis Mutti nimemärgiga ilmunud luuletus, kordustrükkides juba M. Under-Hackeri…
Toomas Raudam: „Ja ära Kafkat unusta”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2013. 195 lk.
Kulla sõber Toomas!
Meie Sinuga mäletame veel aegu, kus Sirpi aeti Vasaraga taga ja aja leht oli ajaleht. Mäletame koguni ümbrikuis kirju ning värvilisi postmarke nendel. Nüüd me kirjutame ise e-mail’e ehk suupärasemalt meile, trükki pääsenud kirjatööd aga ilmuvad paberkandjal. Seega ei jõua siinjuures Sinuni mitte tavapärane kiri, vaid arvutiajastule iseloomulik paberkandjameil, ajendiks Sinu hiljutine raamat.
Eelmärkusena niipalju: kuna trükiveakurat olevat ammu erru saadetud, siis otsustasid Sa toimetajakulud sedapuhku oma pensionile juurde kirjutada. Aga tänapäeval kõikjale jõudev kuradist halastamatum arvutitrükisorts seda ei kingi! Ta sööb tähti, hammustab sõnalõppe, keerab lauseloogika vahel…
Ain Kaalep: „Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi”.
„Tänapäev”, 2013. 248 lk.
Ain Kaalepi nii ilukirjanduslik kui eluline maastikuhuvi on oma järjepidevust ilmutanud üle poole sajandi. See algas kirjaniku ja tõlkija esimese luulekoguna kokku pandud „Aomaastikest” (1962), millega kaasnes vahetu matkamärkmikuna Usbekistani-retkel sündinud „Samarkandi vihik” (1962). Poeetilistele ja rohkem või vähem akadeemilise maiguga maastikuheiastustele on lisandunud veel mitmed luulekogud: „Järvemaastikud” (1968), „Klaasmaastikud” (1971), tõlkeloomingut sisaldav „Peegelmaastikud” (I 1976, II 1980) ning koondkogu „Muusad ja maastikud” (2008). „Iga hingeseisund on maastik” — sellise „Klaasmaastikesse” juhatava lausega tsiteerib Kaalep Fernando Pessoad. Mitmesuguseid kirjutisi, nende hulgas kaalukaid reisiesseesid sisaldav „Kodu kõikjal kaasas” on kahtlemata selle…
2. novembril tähistati Tartu Kirjanduse Majas Lehte Hainsalu juubelisünnipäeva. Luuletusi lugesid poetess ise ja Enor Niinemägi. Muusikat tegid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann.
5. novembril esitles Ilmar Särg Tartu Kirjanduse Majas oma romaani „Tiiu, talu tütrekene” („Lambri Raamat”).
6. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Põhja poeesia” esinesid saami muusik ja poeet Niillas Holmberg ja soome tšellist Roope Mäenpää.
6. novembril oli kohvikus „Naiiv” Tartus järjekordne „TarSlämm”, külaliseks Mihkel Kaevats.
7. novembril toimus A. H. Tammsaare muuseumis sarja „Mõttekaaslased maailmakirjanduses” kolmas loeng, Katre Talviste „Tammsaare ja Anatole France”.
7. novembril tähistas Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ring Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel Gert Helbemäe 100. sünniaastapäeva. Teemakohase raamatunäituse koostas…
Liina Tammiste: „Refresh”.
„Näo Kirik”, 2013. 64 lk.
2013. aasta sügise märksõnaks eesti kirjanduses jääb küllap naisluule ja katsed seda kuidagi defineerida, paika panna, ära lahterdada. Telesaade, kirglikud arutelud näoraamatus, ennustatult skandaalsete raamatute ilmumised — nende hulgas ka siinkäsitletav raamatusarnane toode —, põlvkonnakaaslasi tormiliselt kaitsvad blogipostitused. Loodetavasti kestavad need arutelud edasi ka järgmis(t)el aasta(te)l ega vaibu veel suurema „Sirbi”-suurtükkide kogupaugu ees.
Madin on päris korralik. Rünnaku alla on sattunud peaaegu kõik, mis kirjutab ja mis ei ole mees. Ründajateks ei ole naised ega ka lapsed — mis on ka täiesti loomulik, sest igasuguse võrdõigsuse ilmingutega käib paratamatult kaasas see, et kellegi õigused ja/või…
TOOMAS HAUG: Su tõlketööde mahukas nimekirjas on esimesed raamatus ilmunud soome kirjanduse tõlked aastast 1984. Meie tutvus on ka vististi pärit sellest aastast. Olin just „Loomingusse” tööle tulnud ja hakkasin tutvuma Kirjanike Maja elanikega. Sina kõndisid siis juba Soome sillal ja muuhulgas varustasid pimeduseriigis viibijaid sedakaudu haruldasemate raamatutega. Nii jõudsid ka minu riiulisse näiteks C. G. Jungi Unia, ajatuksia, muistikuvia või tollel ajal kõige uuem ja kättesaamatum 1968. aasta piibliväljaanne. Eesti NSV raamatupoodides seda laadi asju ei müüdud. Nüüdseks on see algus saanud uhke, üha tõusvas joones kulgeva jätku: oled kolmekümne aasta jooksul avaldanud soome keelest rohkem kui 50 tõlkeraamatut:…
Ehkki moodne eesti kirjandusarvustus peaks ilmselt algama tsitaadiga mõnelt prantsuse vasakpoolselt semiootikult, millel kõnealuse teosega mingit seost ei ole, jätaks ma selle koha vahele ja asuksin kohe asja ehk Armini Kõomäe jutukogu „Minu Mustamäe” kallale. Õigupoolest võiks seda nimetada topeltjutukoguks, sest see koosneb temaatiliselt ühtsest põimikust „Mustamäe lood” ja siis justkui ükskõikselt pealkirjastatud kimbust „Muud lood”. Stilistiliselt on kogumiku mõlemad pooled siiski seotud, moodustades kokku üpris omapärase urbanistliku künismi meistritöö. Ent kõigepealt, jah, muidugi on see postmodernism — kõik on lubatud, reaalset maailma on väänatud groteski kõverpeeglis ja autor ei võta endale vastutust,…
Sellest hoolimata, et detsember Londonis on soe ja vihmane, tekib tänavale astudes kohe tunne, et kogu linnas käib peaproov lähenevateks jõuludeks. Kummikutega lapsed harjutavad teel lasteaeda ja kooli jõululaule — arusaajalt naeratavaks publikuks kõik need, kes parajasti juhtuvad samas bussis sõitma. Päevast päeva, lõunatundigi pidamata, leierdab Oxford Streetil kogu oma jõulurepertuaari plekktrummiorkester. Kõnnitee loendamatutes loikudes on ebameeldivalt palju vihmausse — nii mõnigi neist tagasiteed mullakamarasse leidmata juba elutuks ligunenud. Poodide vaateaknad on aga vanamoodsalt romantilised. Regent Streeti „Liberty” kaubamaja pilkupüüdvas väljapanekus kujutatakse vanu aegu idealiseerivat suurt jõululõunat, millest on osa saama tulnud hiirgi, kellele laua alla palukesi pudistatakse. Nii palukesi…
CONTRA: Elujooks nr. 12 1633
*meelsalt külastan autoesindust nr. 12 1634
*kui ma kirjutaksin hiti nr. 12 1634
*miks alatasa pakatan ma rõõmust nr. 12 1635
Ta lendab lasipuu poole nr. 12 1635
HAINSALU, L.: Reekviem nr. 2 181
HEANEY, S.: Matusetalitused nr. 12 1653
Inglise keelest Märt Väljataga, kommenteerinud M. V.
HERKEL, A.: Sõnajalg nr. 1 56
Närvivabrik nr. 1 56
Buddhake ja Jeesuke nr. 1 56
Rooma nr. 1 57
Rinascita nr. 1 57
Pisa torn nr. 1 58
Hõim nr. 1 58
Välu nr. 1 58
Atiku teel nr. 1 59
HINT, M.: Põrgupõhjas nr. 3 344
*kõigepealt öeldi neile nr. 3 344
*kas kodumaa-armastus on see nr. 3 345
HIRV, I.: *Nii see…
Hingedeaeg viis meie seast Maie Kalda, Väike-Maarja koolmeistri perest pärit kirjandusteadlase, mitme põlvkonna kirjarahva hea ja nõudliku kriitiku ja õpetaja.
Tartu ülikooli cum laude lõpetanud eesti filoloogina alustas ta 1956. aastal kokku pea pool sajandit kestnud teadustööd Keele ja Kirjanduse Instituudis ning 1993. aastal selle ühe ametliku õigusjärglasena loodud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses — alates KKI aspirantuurist kuni UTKK vanemteadur-konsultandi ametini. 1963. aastal sai Maie Kalda filoloogiakandidaadiks, väitekiri „Jaan Kärner kirjanduskriitikuna (1920—1940)” ilmus trükis 1964. Eesti Kirjanike Liitu kuulus ta 1966. aastast. Ühiskondlikult tundlikel aegadel juhatas Maie Kalda 1984—1989 KKI kirjandusajaloo sektorit, pühendunud toimetajana seadis kaante vahele akadeemilise kirjandusloo („Eesti kirjanduse…
On lahkunud meie noorpõlve lemmikraamatute tõlkija Valda Raud.
Kes ei teaks romaane „Tom Jones”, „Tappa laulurästast”, „Ja päike tõuseb”, „Tšempionide eine”, „Alfie”, „Õde Carrie”, „Kuristik rukkis”, „Kiin”? Henry Fielding, Harper Lee, Ernest Hemingway, Kurt Vonnegut, Bill Naughton, J. D. Salinger, Mark Twain, Bernard Shaw, John Fowles, Doris Lessing ja mitmed teised suured kirjanikud — kõik nad kõnelevad eesti lugejaga Valda Raua häälel.
Valda Raua esimene tõlge, Aleksandr Ostrovski näidend „Äike”, ilmus aastal 1946, viimaseks jäänud tõlge, „Keldi palved: palveid ja õnnistussoove Hebriidi saartelt Šotimaalt”, aastal 2003. Rohkem kui poole sajandi pikkust tõlkijateed märgivad mängulised, vaimukad, suurepärase rütmitajuga tehtud eestindused, mis…
Teatame sügava kurbusega, et 4. novembril 2013 lahkus pärast rasket haigust meie hulgast filosoofiadoktor prof. emer. Leonid Stolovitš. Sündinud 22. juulil 1929 Leningradis, sõja-aastail lapsena viibinud Leningradi blokaadis ja sellest pääsenud, õppis ta filosoofiat Leningradi ülikoolis, lõpetades selle 1952. aastal. Leidmata tollastes oludes võimalust erialaseks tööks sünnilinnas, leiab ta selle ometi Eestis, Tartu ülikoolis. 1953. aasta veebruaris alustab ta siin oma esimest loengukursust, lugedes esteetikat. Siin töötab ja õpetab ta kogu oma eluaja, seejuures professorina 1967. aastast kuni emeriteerumiseni 1994. aastal.
Tartu ülikoolis avanevad talle head võimalused realiseerimaks end filosoofilise mõtlemise avarail maastikel. Eeskätt käib öeldu filosoofilise esteetika kohta. Teda võib…
1. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus näitus „Enn Nõu 80”.
1. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles kirjastus „Ji” Tartu Kirjanduse Maja saalis kolme uut luulekogu — Vahur Afanasjevi „ Eesti vaarao”, Andra Jõgise „Teeklaas” ja Kaupo Meieli „Pursata Vesuuvile”. Üles astusid autorid ja kirjastaja (:)kivisildnik.
2. oktoobril esitles kirjastus „Ilmamaa” Tartu Kirjanduse Maja saalis Enn Tarveli raamatut „Ajalookimbatused” sarjast „Eesti mõttelugu”. Kõnelesid autor, Hando Runnel, Tõnu Tannberg ja Marten Seppel.
2. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval tähistati Kirjanike Liidu saalis ajakirja „Värske Rõhk” 8. sünnipäeva. Esitleti Sveta Grigorjeva debüütkogu „Kes kardab Sveta Grigorjevat” ja „Värske Rõhu” 35. numbrit. Esinesid Tõnis Vilu, Joanna Ellmann, Kelly Turk, Kadri Pihlakas,…
„Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas”. CD koostaja Aapo Ilves.
Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2013.
Poole sajandi eest lahutas moodne kirjandusteadus teadupärast teose autorist — mitte küll tema isikukoodist, aga südameverest siiski. Sestsaadik on teoreetilist korrektsust tagaajav retseptsioon püüdnud oma praktikas jälgida, et teose vastuvõtmist ei lihtsustaks ega raskendaks tema autori füüsiline isik või biograafia, et liha ei oleks sõnal ees. Selleks, et nautida ning hinnata kirjandusteost objektiivselt, et näha teda tema endana, vajab teos enda ümber kliinilist semantilist puhtust. Autori vari teksti pinnal toimib mürana sidekanalis — see võib olla tähenduslik müra, kuid teksti suhtes on see ikkagi müra. Autor kuulub elule…
Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.
Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis vist polegi võimalik Robert Kurvitza debüüdi kohta suurt midagi öelda — tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt tilpnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus on miski, mille üle on mõttetu arutleda, sest kõik see peaks kunagi kauges tulevikus, mil kogu romaanitsükkel on ilmunud, saama väärilise selgituse. Nii võttes võiks arutleda vaid „Püha ja õudse lõhna” maailmaloome ning autori keele üle.
Samas on säärane lähenemine absurdne. Kui isegi…
Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid”.
Ajakirjade Kirjastus, 2013. 325 lk.
Kui luuletaja torkab parema jala proosaukse vahele, jääb vasak ikka luuleilma tasakaalu hoidma ning ühest lehe servast teiseni kirjapandud read kisuvad vägisi kõveraks ja keelendid pressivad end ÕS-i heakskiidetud normidest välja. Sel viisil sündinud teos ei taha eriti mahtuda ühegi paikaloksutatud žanrimääratluse alla, kuigi Kaldmaa nii-öelda proosadebüüti on juba nimetatud romaaniks ja seda on teinud ka autor ise[1]. „Islandil ei ole liblikaid” pole aga ei selgepiiriline debüüt (varem on Kaldmaa kirjutanud ju proosat lastele ja „Loomingu” lehekülgedel avaldatud novelli eest Tuglase auhinnagi saanud) ega ka selgepiiriline romaan. Pigem asetub see kuhugi…
Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis, kui ma loen lisaks mõistusele ka hingega, siis on ikkagi too Sauteri—Bukowski karune liin oluline (miks mitte öelda ka fs-i, Kalju Kruusa oma?) kui üks kõige puudutavam-päeviklikum luulelaad. Midagi tegelikku, üle aegade vältavat, sest ta toimib nagu aken olnud ja olevatesse maailmadesse.
Pille Õnnepalust ei tea ma midagi. „Õde” sattus mu kätte ajal, mil olin just…
Olen vahel mõelnud, mis on mul ühist Doris Karevaga pääle selle, et oleme kirjutanud ja avaldanud mitmeid luuleraamatuid. Üht-teist on. Näiteks oleme Kirjanike Liidu nimekirjas peaaegu kõrvuti, ainult Ruth Karemäe jääb vahele. K on eesti keeles väga sage täht. Nagu A. Kreutzwald. Koidula. Kaalep. Kross. Kangro. Kolk. Kivirähk. Kaplinski. Kareva… Meid on päris palju. Aga igaüks isemoodi. Võimalus, et kahe inimese looming kokku langeb, on ilmselt tõenäosem kui see, et nende genoomid kokku langevad. Kuid ikkagi tühiselt väike. Mis määral me teadlikult-alateadlikult sellise võimalusega arvestame ja teeme midagi, et sellist kokkulangemist ei juhtuks? Kuigivõrd ilmselt küll. Aga vist mitte eriti.…
Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios.
CAROLINA PIHELGAS: Mida tähendab sinu jaoks kirjutamine? Kas kirjutamise kaudu on võimalik väljendada midagi sellist, mida muusika, kunsti või mõne teise meediumiga pole võimalik edasi anda?
MARIA LEE: Väga varasest lapsepõlvest saadik oli kirjutamine mu jaoks midagi enesestmõistetavat ja esmatähtsat — ilmselt just kõige sõnastamine, kõige tajutava tõlkimine sõnadeks. Kirjutamine oli õppimine ja mäng, vahend maailma mõtestamiseks ja…
Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema.
Kanalisatsioonitoru tõttu tekkiski neil suur tüli. Naine ütles, et millal ometi saab ta oma aias jälle inimese kombel ringi liikuda, kas see üha kasvav liivahunnik peab tervet nende suve varjutama või mis. Ta vastas, et aed on suur, maja taga on kõik korras, puhaku seal närve. Naisele käis üle mõistuse, miks pidi mees ise seda toru…
Oli noor Noa-aeg. Vesi ulatas veel üle mägede.
Lapsed, linnud ja loomad olid kõik veel laevas.
Leib hakkas aga juba lõppema, heinad otsa saama,
lihaloomad mõtlesid üksteist sööma hakata.
Siis tuli aga pääsemine:
vihm vähenes, vesi alanes, maa hakkas paistma.
Noa-laev jäi kuivale. Kõik astusid välja.
Muusika pandi mängima. Algas tants ja…
Üks peatükk inimsoo ajalukku oli jälle juurde kirjutatud.
Laul mäletamisest
Lehma ma mäletan lehm oli
piimaandeline tüdruk
teda lüpsis põlvede vahel
pehmest plekist lapik
lüpsik Tõll tuli ja nägi
teda peata.
Meistrid, sellid, õpipoisid
Mihkel Martna mõjudel
Lapsed on
kodukäsitöö
kõige uhkemad
produktid.
Ära räägi
Ära räägi armastusest,
ära räägi rahast,
need on ammukuuldud asjad,
süda läheb pahast!
Lepitus
Kallis olid, oled, jääd,
muud ei ole kuulda hääd.
Vangilaul
Armastuse vallavanem
andis kuldse käsu kätte:
Vabastage…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
