1
on ka häid suhteid
ja nende sees on saladus
aga seda saladust
pole vaja lahti kangutada
harutada suhtepusasid
ja kerida niidirullile
nende peale peaaegu ei mõtlegi
või kui
siis väga harva
tuleb vaikne õnnelik hetk
küll on kena
et hea sott on kingitud
kas hea sott antakse
ja halvad loome ise?
või on needki kingitus
mida peaks hindama
ja väärtustama
kas me siis tahaks elu
ilma armastuse kannatusteta
ja ei küsigi kilu ja heeringat
roosamanna vahele
jeesus küll vihastas
aeg-ajalt maailma peale
ja buda käivitas
ilge äng maailma pärast
ehk headus sünnib viha keedupotis
ja selle headuse roa sisse
jääb viha ja ängi
maitseaineid
7
vajan üksindust
ja vajan sind
üksindus on talutav
kui sa oled olemas
ja sulle saab mõelda
sinu juures olles ootan
millal saan üksi jääda
ja ma ei tea
mida sina vajad
pole iial küsinud
arvatavasti…
August Eelmäe: „Eluvõla kandmise raske kohus”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012. 340 lk.
„Eifeli” just nimelt ühe f-iga, nagu maarahvale kohane. Sest ei prantsuse leidurinseneri ega Pariisis kõrguva teraskonstruktsiooniga pole selle raamatu autoril midagi pistmist. Nagu ka XXI sajandi hakul Hiiumaale kerkinud puu-Eiffeliga. Puit lihtsalt ei ole tema element — ta lähtub iseenda elukestvast vaimuterasest ning loob keelt ja sõnu appi võttes oma torni. Ka vaadeldav kogumik on komponeeritud otsekui torn — eri kõrgustele viidud kolme järjestikust väljundit või vaateplatvormi (igal neist on nähtaval 5 lugu) tipustab „Päevi näinud proovireisija”, mälestuslik sissevaade Eifelite suguvõsalukku.
Hingedeaja künnisel 1931 nägi Valgamaal Hoidre vallas ilmavalgust poisslaps…
Andrei Hvostovi kirjutatut on alati põnev lugeda. Ta oskab luua dramaatilist õhkkonda, on tükati robustne ja samas sentimentaalne. Ta räägib isiklike kogemuste põhjal ja tundub väga siirana. Lugesin huviga ka tema lugu „Vene värk” augustikuu „Loomingust”. Seegi on omaelulooline kirjutis ja sellisena ei kuulu arvustamisele. Tahan vaid lisada väikese kommentaari, samuti omaeluloolise. Õigustuseks see, et inimesi, kes sõjaaega ja sõjajärgseid aastaid mäletavad, jääb üha vähemaks. Aga ajalooline tõde peaks ikka oluline olema, ka eneseotsingute puhul.
Tahaksin midagi öelda „kotipoiste” kohta, ja nagu mainitud, isikliku kogemuse põhjal. Tegelikult olen sellest juhtumist varem möödaminnes kirjutanud, rääkides Kulno Süvalepa luulest ning elu-olust Nõmmel ja…
Selle suve hakul toimus üks sündmus, mis jäi eesti kirjandusmaastikul peaaegu märkamatuks — Moskvas ilmus Eesti kirjastuse „Aleksandra” ja Moskva kirjastuse „Oktopus” koostöös novellikogumik Казус пристального взгляда. Эстонская новелла 2000—2012, mis koondab 19 eesti autori 35 pala 14 tõlkija esituses. Tegu on väga soliidses mahus, kenasti kujundatud ja korralikult kommenteeritud väljaandega, mida ilmub vene kultuuriruumis haruharva.
Esmapilgul võib raamatu koostaja ja ühe väljaandja Nelli Meltsi valik tunduda veidi ootamatu. Ühelt poolt on selge, et sellisest valimikust ei saa puududa autorid, nagu Arvo Valton, Mats Traat või Ülo Tuulik — neid teab vene lugeja ajast, kui eesti kirjanduse tõlkeid ilmus Venemaal hoopis…
Hans ütles ikka, et apaatia on kõige hullem. Sealt edasi tuli puhas allakäik, üks lõputu vindumine ja määndumine. Ema, sa peaksid end kokku võtma, ütles Ines iga päev, kui oma toidukotiga saabus ja ärgitas midagi ette võtma. Aga see Hans, see oli tema mees, kelle iga mõtet ja väljaütlemist aina korrati. Ega teda ennast polnud just kuigi tihti näha, aga ta oli sellest hoolimata alati kohal. Suurt kasvu mustajuukseline mehejurakas, kes lösutas nähtamatuna diivaninurgas ja õpetas oma naisperet elama. Muidugi, eks Hansu juttu tuli juba puhtast viisakusest kuulata, sest tema aitas ju arveid maksta. Nojah… Hans arvas pidevalt, et ämmal…
18.—25. augustini toimunud Kotkajärve Metsaülikoolis Kanadas tegi Sirje Kiin ettekande Juhan Viidingu elust ja loomingust ning Marin Laak „Kalevipojast”. Sirje Kiini ettekannet võis kuulda ka 27. augustil Toronto Ülikooli Tartu College’is ja 29. augustil Toronto eestlaste hooldekodus „Ehatare”.
22. augustil oli Tallinnas Kännukuke raamatukogus „Piknik luule ja muusikaga”, kus esinesid Aime Hansen, Kätlin Kaldmaa ja Tõnis Kark.
23.—25. augustini peeti Tallinnas III Dovlatovi päevad. Avamisel Vene Teatris esinesid Jevgeni Rein ja festivali kunstiline juht Jelena Skulskaja. 24. augustil Eesti Rahvusraamatukogus korraldatud kirjandusetendusel „Kotkast ja inglist”, mis oli pühendatud Anna Ahmatova luulele, astusid üles Doris Kareva, Viktoria Ladõnskaja, Jekaterina Novosjolova jt. Kirjanike Liidu…
Helvi Jürisson: „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998—2012”.
„Varrak”, 2013. 112 lk.
Kui arvutada, et Helvi Jürissoni luuledebüüdist on möödas umbkaudu 50 aastat, võiks selle kullakaaneliseks palendatud raamatu ilmumine sümboolselt tähistada justkui Jürissoni ja luule kuldpulmi. Kogumikus leidubki üsna mitu teksti, millest aimub, et eksistents luuleta oleks tõenäoliselt võimatu, luule on ilmselgelt Jürissoni teine pool.
Teadaolevalt on kuld üks suurima tihedusega metalle. Ka selle poolest on kallihinnalise metalli tooni kasutamine kujundaja Mari Kaljuste õnnestunud valik. Helvi Jürissoni luulekogu on äärmiselt sisutihe — need on kiirevooluliste ja -loomuliste mõtete voolusängist hoolsalt sõelutud tekstid, uhutud puhtaks segavaist setteist, kirkaks, kullateraliseks. Nende väärtus ajas on püsiv, sest…
Tervitan ja tunnustan noorte kirjandusuurijate, Pille-Riin Larmi ja Krista Ojasaare soovi süveneda Marie Underi sajandipikkusesse retseptsiooni (vt.: Underi retseptsiooni allikail: klassikust müüdiks. „Looming” 2013, nr. 8). Selles valdkonnas on veel palju põnevat avastada ja uurida.
Mul on lisada kommentaariks vaid üks oluline mõisteline täpsustus artiklis kergelt vaidlustatud Underi-müüdi probleemile.
Oma Underi-monograafias käsitasin ma tema müüti kui ulatuslikku, pikaajalist sotsiaalpsühholoogilist protsessi (kirjandusloolist tunnustuslugu), mille lõpptulemuseks on ühiskonna poolt üldiselt omaks võetud üks kindel (ülitunnustav, legendaarne, üle-elusuurune) arusaam kirjaniku tähendusest, tema mõjujõust ning selle ulatusest.
Minu müüdikäsituse aluseks on strukturalistlik arusaam müüdist kui tähenduse loomise protsessist, mis võimaldab kultuuris osalejaid inspireerida, innustada ning lepitada neid…
Rein Põder: „Voor”.
„Eesti Raamat”, 2013. 208 lk.
1
„Riigisekretär saatis Ullo nende tekstidega Maapanga poolkaarjasse tornituppa. Halli sügistaevasse ja „Estonia” tahmunud varemeile avaneva akna all, vanal rohelise kaleviga kirjutuslaual seisis seal suur lahtine rohekas kohver kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamaga, mille külge oli ühendatud mikrofon. Maandi näitas talle, milline nupp selle avas ja sulges.
Kella poole kaheksast kella kümneni hommikul, tähendab kaks ja pool tundi, istus Ullo seal üleval laua ääres ja kõneles mikrofoni musta raudvõrega ümbritsetud mugulasse: „Attention! Attention! Here is the Broadcasting of the Government of the Republic of Estonia calling —” Kümme. Kakskümmend. Kolmkümmend. Kolmkümmend üheksa korda.”[1]
See stseen Jaan Krossi „Paigallennust” on mulle…
Nägin selle unenäo päris ammu. „Estonia” kontserdisaalis kanti ette tuntud eesti helilooja uut teost. Täis saal. Ma avasin silmad koridoris, uksed saali olid juba suletud. Koridorist nägin läbi udu pilte saalisolijatest. Aplodeeritakse. On tunne, et seal valitseb mingi uinutav ja salapärane ühiskogemus. Ettekantud teos on millegagi rabanud. Inimesed on tardunud oma toolidel. Aga nad ei ole siiski niisama lummatud, vaid õndsas hämmingus ühest kaugest, ammu unustatud tundest. Koridori kinnise topeltukse ees ta hall ja tagasihoidlik kuju seisabki. Tolmuses pintsakus leebe naeratav Tammsaare. Ta on siin küll üsna omapäi, ainsaks kaasaegseks kontserdisaal ise. Suhtlus käib keeles ja sõnades, aga rääkima ei…
Lauri Teder: „Mullikile”.
„Värske Raamat”, 2013. 69 lk.
Lauri Tederi „Mullikile” on kirjandusajakirja „Värske Rõhk” väljaanne, juba üheteistkümnes sarjast „Värske Raamat”, mis ilmub alates 2006. aastast. Loomulikult ei kirjuta „Värske Rõhu” autorid ühesuguseid tekste, vaid moodustavad lõdvalt seotud seltskonna, „tasapinna” (плоскость — nagu vene keeles öeldakse). Vähesed kirjandushuvilised arenevad vaimses eraldatuses täisväärtuslikuks kirjanikuks, tarvis on lugejaid ja kaaskannatajaid. Oht on aga jääda hermeetiliseks, taasluua oma seltskonna kirjandust, mitte märgata, mida teised on teinud või teevad. Sellest patust pole prii ei Tartu NAK, Erakkond ega „Ji” kirjastus, rääkimata kirjandusklubist Kloaak.
Ka Lauri Tederi tekstides on tajutav jalgratta leiutamise nauding, kuid see püsib hea maitse…
Tänavu veebruaris avaldas kirjastus „Gallimard” Katrina Kalda teise romaani „Jumalate aritmeetika” (Arithmétique des dieux). Juba on ilmunud mõned kiitvad arvustused, entusiastlikke sissekandeid leidub ka kirjandusblogides.
Raamatu motoks on katkend Christa Wolfi teosest „Medeia hääled”. Medeiat jälitasid teatavasti kahtlused kõiksugu koledates, muuhulgas oma perekonna vastu toimepandud kuritegudes. Katrina Kalda raamatu peategelast Kadri Rauda kummitavad samuti hääled minevikust, temagi perekonna kohal näib lasuvat saladus. Kohe romaani alguses teatab minajutustaja Kadri, et ta ei ole ebausklik inimene, ometi hakkab ta pärast vanaema Eda surma nägema õudusunenägusid. Talle meenuvad ka vanaema sõnad ühest vaidlusest paar nädalat enne vanaema surma: „Ole vait! Sa tõepoolest ei ole…
Arvi Tapver: „Vabad radikaalid ehk Märtrikroonil pole juveele”.
„Tormikiri”, [Tallinn], 2012. 175 lk.
Iga ajakirjaniku soov on kirjutada raamat. Ajakirjaniku amet eeldab armastust kirjutamise vastu. Seda võib võtta omamoodi harjutamisena: leida huvitavaid ja atraktiivseid tegelasi, põnevat süžeed, ja muidugi arendada oma kirjutamisstiili, mida näiteks Ernest Hemingway ajakirjanikuna ka tegi. Seda kõike on Tapver (tegelane) samuti teinud, kuid märksõnu — tegelased, süžee ja kirjutamisstiil — tuleks iseloomustada siiski teiste sõnadega.
Lugejad kohtuvad raamatus ühe radikaalse tegelasega, tema elu ühe perioodiga (vt. „Apelsin kellavärgis”, 2010). See elu on üsna kirju: arvukad ettevõtmised ja miniseiklused, mida saadavad alati erineva taustaga kõrvaltegelased. Samas on see elu üsna…
Mart Kadastik: „Kevad saabub sügisel”.
„Varrak”, 2013. 222 lk.
Öeldakse, kes ei suuda üllatada, see pangu pillid kotti ja mingu koju. Ma arvan, et Mart Kadastikul pille kotti panna pole tarvis. Mis siis üllatab?
Mina tean Kadastikku vaid ajakirjanduse kaudu ja ma poleks eales uskunud, et temasuguse positsiooniga mees avaldab ilukirjandusliku teose. See on ju riskile minek, võidakse maatasa materdada. Aga eneseväljendussoov, tahtmine olla just proosa autor, öelda maailmale midagi sellist, mida publitsistika kaudu öelda ei saa, on olnud suurem kui kartus, et äkki mu teos ei meeldi lugejatele või kirjandusavalikkusele või mõlemale. Lihtsamalt öeldes, mulle tuli see nagu välk selgest taevast, et…
29. juulist—5. augustini osalesid Mari Saat, Eeva Park ja Jaan Undusk Saksamaal (Kielis, Lübeckis, Lotjenburgis jm.) festivalil „Literatursommer Schleswig-Holstein 2013”. Esitleti Mari Saadi teost „Sinikõrguste tuultes” (Im Grunde, Ihleo Verlag), Eeva Pargi romaani „Lõks lõpmatuses” (Falle, unendlich, Ihleo Verlag)ja Jaan Unduski esseekogu „Meie, hüperborealased” (Wir Hyperboreer, Lumpeter&Lasel).
30. juulil esines Kirjanike Liidu saalis õhtul „Between The Lines” luuletaja Philip Gross, Tatjana Kozlova muusikat kandsid ette Resonabilis, Iris Oja, Kristi Mühling, Tarmo Johannes ja Aare Tammesalu, videokunsti esitas Hanna Geara Liibanonist.
31. juulil toimus Tallinnas kohvikus „Wabadus” loominguline õhtu „Kuulates isade lugusid: sõnades ja sõnadeta”, kus oma luulet esitasid Doris Kareva ja Philip…
Toomas Vint: „Avalikult abielust”.
„Tulikiri”, Tallinn, 2012. 232 lk.
Olgem ausad, abielust head romaani kirjutada ikka ei saa. Või kui romaan ongi hea, siis abielu ei ole „hea”, ei ole õnnelik. Klassikaline näide on Tolstoi „Anna Karenina”, vahest ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” neljas köide. Peale abielu peab olema veel midagi, et romaan teeniks tähelepanu ja oleks hea. Peab olema vähemalt armastust, mis vahest viibki õnneliku abieluni. Aga siis saab romaan otsa ja abielust pole enam midagi kirjutada. Kuigi ka sellise teose kujuteldav gradatsiooniline või lineaarne süžeearendus kõlab klišeelikult või isegi muinasjutuliselt. Abielust võivad süüdimatult pajatada ainult naistekad ja kunagi olmekirjanduseks tituleeritud…
(:)kivisildnik: „(:)soari evangeelium. Valuraamatu II köide”.
„Ji”, Saarde-Pärnu, 2012. 89 lk.
(:)kivisildnik: „Enne sõda ja kõike seda”.
„Ji”, Saarde-Pärnu, 2012. 60 lk.
Mis meile (:)kivisildniku raamatutes „(:)soari evangeelium” ja „Enne sõda ja kõike seda” huvi võiks pakkuda? Poeetiliselt on nad esmapilgul küllaltki lõdvad ja hõredad, nii mõnigi tekst on lihtsalt jõhkruste ja roppuste loend, sisuline ja väljenduslik laamendamine. „(:)soari evangeelium” (Valuraamatu II köide) on Navitrolla primitivistlike illustratsioonidega lugulaul saarlasest prohveti Redik Soari õpetustest ja ettevõtmistest, mis seisnevad peamiselt Soari ja tema jüngrite korraldatud genotsiidis panga orjade, humanistide, roheliste, neegrite ja lõpuks kogu inimkonna kallal. Piinamise ja tapatöö vahele kirjutab prohvet oma värdjaraamatusse üsna irdseid,…
Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013
Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki inimesed. Ka meie peame sööma ja jooma, ka meil peab olema katus pea kohal, riie seljas ja nii edasi. Ühesõnaga, kõik need asjad, millest Vahur Afanasjev ennist kõneles, peavad ka kirjaniku puhul olema täidetud.
Nende tingimuste täitmine võib küll olla eeldus selleks, et suuta kirjanikuna toimida, ent ometi ei tee see veel kedagi kirjanikuks. Meie n.-ö. kirjanikumina ei saa toituda söögist ja joogist, katusest ja riietest, autost ja külmutuskapist ja kõigest…
Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja, kel on ilmunud kaks kogu: „Rohujuurte juures” („Värske Raamat”, 2011) ja „Läved ja tüved” (EKSA, 2013). Pärtna on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant ning Tartu ja maailma kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Sel aastal pälvis tema luuletus „Sees” Juhan Liivi luulepreemia.
CAROLINA PIHELGAS: Oma esimeses kogus oled kirjutanud: „Juhan, mida sa mõelda võisid kui / klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid / olid ju enda blogis pihtinud et / seinakella tiksumine sööb su närvid [—] // Juhan, kas taevas oli / ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui / aknast välja vaadates teadsid et / enam…
Maarja Kangro: „Must tomat”.
Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2013, 77 lk.
Maarja Kangro neljas luulekogu on varasematest mustem ja masendavam ning sisaldab mõned kõige painavamad tekstid, mis sel sajandil eesti keeles kirjutatud. Korra või paar välgatab ka lootus. Tagaplaanile on jäänud seltskondlikud naljad, suhetekoomika, ka ühiskonnakriitika, ja nende aset täidavad suured süvaküsimused: sugu ja surm, loomine ja lunastus. Süvaküsimustega tegeleb õigupoolest suur osa luulest niikuinii, selles iseenesest ei ole midagi erilist. Nimetatud kogus reflekteeritakse luule filosoofilise temaatika tähtsuse üle luuletuses „Miks ta kunagi midagi tähtsat ei ütle” (lk. 21): kas luuletaja saab öelda midagi niisugust, mida filosoofia poleks juba risti ja põiki…
Peeter Oleski artiklisse „Värsistuudium keele kaudu” („Looming” nr. 7, lk. 990—999) on sattunud rida eksitavaid vigu. P.o.: Virányí, László, Szabó, József, Jenő, Jakó, Berecski, „Petőfi Sándor Összes költeményei”. Toimetus vabandab.
*
Tihased nokivad tasapisi tyhjaks
päevalillede näod.
Mina lappan läbi
mõned kallid raamatud.
Sinna jääb veel kyll leida.
Öösiti, kui akna kuma sirutub õue,
istub maja juures ritsikas.
Ta teab, et palju pole jäänud.
Võtab pimedalt lisa.
Ta hiline laul on mu moodi.
*
Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl
vananeb koos minuga,
läheb kylma kannul surmavalda
ja tuleb jälle noorena pärast lund.
Tilkumine on meenutus
kadunud reeteedest
ja inimnägudest, kes sõitsid
hobusega yle nende väljade.
*
Lume-eelsuses
aias
taimed seisavad alistunult:
mõnede kasvupäevad jäävad pooleli
kylmenevas. Mõni talvine sula
on vilets lootus
hauatagusele elule.
Kus siis jätkub astrite lilla,
päevalille avanemata õis?
Meelde neid jätta ei jõua,
vaid möödudes vaadata,
hetkest hoolides.
Metsa ootus on rahulikum,
tema varjus
muutub siiski vähem.
Oksades uitavad tuulehood,
nagu juba teaks,
kuna
kõrgusest langeb
kristalliks kiirgunud piisk,
valkab kyntud põllu
jõulise pruuni taustal
ja toob kaasa lumeväe,
aga hoiaks…
Tiina Laanem: „Õnnelik jää”.
„Pegasus”, 2012. 154 lk.
Tiina Laanemi raamat „Õnnelik jää” koosneb üheteistkümnest loost, mis kõnelevad Eestis soovmõtlemiseks saanud õnneliku jää tootmisest. See lause ei olnud just kõige arusaadavam, selgitan lähemalt. Laanemi ühiskonnakriitika seisneb järgmises — inimesed sagivad ülearu, tihtilugu mõttetult, ning muutuvad tunde- ja tahtevabadeks robotorjadeks, vaikivaks enamuseks. Inimesed, kes peavad ideekoosolekuid reaalse töötamise asemel, aina tähtsustavad end ja oma eesmärke, ei märka ega taha teistele teed anda. Kirjeldada võib seda elustiili mitmeti, ent see on ikka see tänapäeva, eelkõige just Tallinna mood.
Raamatu tugevaim külg ongi lood ise. Märksõnadeks koomilised stereotüübid (kuri proua ülemus, kes teiste kallal iga detaili…
Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule eelõitseng jääb 1960. aastate teise poole Tartusse, legendaarse Vello Saage kirjandusklassi aegadesse, tollastest koolialmanahhi „Tipa-Tapa” numbritest leiame terve luulekogu jagu tema kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks sai siiski kümmekond aastat hiljem „Kallid koerad” (1979), mille kriitika võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse tunnustusega. Noore autori lennukas mängleva kerguse vaim, mis samas pürgis mütoloogiliste sügavuste poole, oli tollases kirjanduspildis üsnagi silmatorkav. Paljude teiste esikkogudega võrreldes „hoopis teine tubakas”, nentis värvikalt pagulaskriitik Hellar Grabbi. Ei mingit skeptilist varatarkust ega -väsimust; isegi kurbus tiivustas: „Suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad”, kõlas üks esikkogu värsirida. „Valla uksed! Valla lukud! / Lahti sahtlid salalikud!” trotsis…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
