Helle Helle on üks tänapäeva tunnustatumaid prosaiste Taani kirjandusmaailmas. 1965. aastal sündinud Helle Krogh Hansen avaldas esimese jutustuse 1987. aastal ajaleheveergudel, ent tõsiseltvõetav debüüt Eksempel på liv („Näide elust”) ilmus 1993. aastal, ja seda juba siis, kui ta oli oma kirjanikunimeks võtnud vanavanaema perekonnanime Helle. Ta teosed on kahtlemata modernistlikud, võib öelda, et ka minimalistlikud, tema lemmikteemad on pigem trööstitud — lagunevad suhted, surm, reetmised, lihtsate inimeste tavaline elu. Lause on lühike ja napp, kirjanik keskendub pigem sellele, mida tegelaskujud teevad ja mõtlevad, kui sellele, mida nad tunnevad. Helle kasutab keelt, millest on välja roogitud selgitused, emotsioonid ja sentimentaalsus, nii…
Juku-Kalle Raid: „Ja teisi luuletusi”.
Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk.
Juku-Kalle Raid ei ole luuletajana tundmatu — käesolev raamat on tema kolmas autorikogu, lisaks on ta luulet ilmunud kahes kirjandusrühmituse „Õigem Valem” ühisraamatus („Õigem Valem”, 2000; „Enam-vähem”, 2003). Kes on mainitud teostega tuttav, sellele võib öelda, et uues kogus jätkab Raid tuttavas stiilis ja tuntud headuses: painavad põhiteemad ja meeleolud on veelgi reljeefsemalt esil, keeleline meisterlikkus ja vormiline mitmekesisus on kasvanud. Mõningal määral on tegu valikkoguga — põgusal vaatlusel tuvastasin, et 55-st luuletusest 9 on varasemates raamatutes avaldatud, mõnel puhul on luuletusi uustrükis pisut muudetud (lk. 14, 39).[1] Järgneva vaatluse…
3.—5. juulini korraldas Tartu NAK Tsoorus 14. kirjandusseminari „Lätete pääl”, seekord alapealkirjaga „Kuidas elada?”. Ettekannetega astusid üles Hasso Krull, Veiko Märka, Peeter Helme, Leo Luks, Terje Toomistu ja Kiwa, Vahur Afanasjev, Olavi Ruitlane, Mihkel Kunnus, Piret Bristol, Jüri Kolk, Kristel Mägedi, Valdur Mikita, Katrina Helstein, Mehis Heinsaar, Kristi Haljasoks ja Mari Niitra. Lisaks esineti Tsooru rahvamajas luule, proosa ja muusikaga.
5.—6. juulini korraldasid Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kirjanduse Selts ja EÜS Veljesto Nüplis III kirjandusteaduse suvekooli, mille teema oli sel aastal „Lugedes rändavaid pilvi…”. Ettekanded tegid Risto Järv, Boris Veizenen, Janika Kronberg, Katre Pärn, Johanna Ross, Kairit Kaur, Liina-Ly Roos, Krista Ojasaar,…
Tundub kummaline, et eesti kunsti suurkujule Konrad Mäele võib tänapäeval mitte ainult mõtelda, temast monograafiaid kirjutada, vaid teda võib ka mäletada, ja seda väga isiklikult. Mõistagi ei saanud ma kokku puutuda kunstniku endaga, mõnel määral vaid tema kolleegidega, kes teda isiklikult olid tundnud ja mälestusi jagasid. Kuid on olemas eelkõige tema maalid, midagi kirjavahetusest, fotod. Hakkab kujunema pilt inimesest. Kunagi esitas üks ajalehe kultuuritoimetaja Juri Lotmanile trafaretse küsimuse, kes on teie parim sõber. Lotman vastas: Aleksandr Puškin. Küsija oli hämmelduses, kuidas saab surnud inimest pidada oma sõbraks. Lotman püüdis selgitada, et ta mõtleb peaaegu iga päev suurest vene poeedist —…
Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik.
Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset ülemaalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus, et majauksi ei lukustatud ning aidadki jäeti lahti, sest keegi ei tulnud mõttele minna naabrimehe juurde vargile. Kui majarahvas oli korraks kodunt ära läinud, pandi selle märgiks ukse ette luud. Komme kestis õndsast Pätsist kõvasti kauem, sest neid luudasid majauste kaitseks mäletan ka omaenda lapsepõlvest, kusagilt sealt seitsmekümnendate algusest.
Sõja järel toimus kardinaalne muutus. Maa ujutasid…
Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et neid seob meiega mingi olemuslik sarnasus, kuid lõpuni kindlad ei suuda me selles iialgi olla — oleme sünnihetkest alates üksi ning nii jääb see meie elupäevade lõpuni, mil ees ootab lõplik ja totaalselt üksildane üleminekuriitus, suremine.
Vähemasti tekivad nii lohutud mõtted, kui lugeda Elo Viidingu novellikogu „Teised”. Ja tõesti — meenutades Homo sacer’i autori Giorgio Agambeni laastukogu „Proosa idee” (1985), kus autor ütleb tekstis „Armastuse idee”, et armastuski pole muud, kui…
Kui Toomas Hendrik Ilves 1984. aastal esimest korda elus Eesti pinnale astus, oli ta 31 aastat vana ja saatuse poolt märgitud mees. Tema saatuseks oli olla eestlaste riigi, Eesti Vabariigi neljas president. Talle hingemaaks ette nähtud maatükk ootas teda juba ees, ootas enda puhtaks raiujat aegade võsast ja kolhoosikorra häbist. Aga siis ei lubatud välismaal elavail isikuil Tallinnast välja Eesti sisemaale sõita. Nii pidi Ilvese kohtumine ta elu üheks keskseks osaks kujuneva Ärma taluga mitmeid aastaid edasi lükkuma.
Ka järgmisel Tallinna-külastusel 1988. aastal ei jõudnud Ilves esivanemate talumaadele. Ja ega ükski inimhing teda seal oodanudki. Lähisugulasi Ilvesel sealkandis ei olnud. Ometi…
Rein Veidemann: „Tund enne igavikku”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 218 lk.
Rein Veidemanni teine romaan „Tund enne igavikku” jätkab „Lastekodus” (2003) lugejate ette astunud tegelase Andreas Wiigi sisekaemuslikke seiklusi. Tegevus toimub Tartus, kuhu Andreas on läinud oma mentori ja õpetaja Karl Mooritsa matusele. Matusetseremoonia ja sellega kaasnevate sündmuste kirjeldused vahelduvad Andrease ülikoolipäevil peetud päeviku tekstidega. Fiktiivsesse diaariumisse aastail 1969—1979 kirja pandud mõtted põimuvad matustel (1994. aasta varakevad) viibiva Andrease mõlgutuste ja tagasivaadetega oma elule ning meenutustega ülikooliajast.
Veidemann on ise juhtinud tähelepanu oma romaani ainulaadsele olemusele: tegemist on eesti kirjanduse ainsa matuseromaaniga. Tõsi küll, meenuvad mõned matuse-ainelised novellid (ennekõike muidugi Tammsaare „Matus”, kus…
Viies Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 29. maist 2. juunini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, kohvikutes, raamatupoodides, tänavail ja parkides.
Festivali eelsündmusena esitati 28. mail Draamateatris Esimese lugemise sarjas Madis Kõivu „Keskmängustrateegia“.
Festival algas Kirjanike Majas 29. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Jodok saadab tervisi” (juhendaja Tõnis Rätsep).[1] Samal õhtul pakuti ka luulekohvikute programmi, mille raames Tallinna kohvikutes esinesid Eda Ahi ja Kaarle Olav Varkki, Veronika Kivisilla, Asko Künnap, Tõun, Olavi Ruitlane ja Jarek Kasar ning mis kulmineerus KuKu klubis Mart Juure luulediskoga.
30. mail vestlesid Kirjanike Majas briti ajaloolane Keith Lowe ja Tauno Vahter ning näitekirjanik Tom Stoppard ja Toomas Hendrik Ilves.…
*
Pidavat istuma välikohvikus,
nagu oodates,
ei tellivat kohvi, ei õlut.
Vist ei tahtvat ei erksust, ei uimasust.
Vabandust, aga meil siin ei tohi niisama istuda.
Vabandust, sel juhul palun klaas vett.
Pidavat lonkshaaval pigistama
tarbetut vett enda sisse,
lonkshaaval palveid lugedes
kõrbeloomade eest.
*
Kerge ja kibe. Õitsvad puud
ümbritsegu sind jälle.
Tuleb üks tont, tõmbab peenikese joone
kahe asja vahele,
vahele kahe asja,
mis on samahästi kui üks.
Kaks-kolm õitsvat puud
ümbritsegu sind jälle,
ümbritsegu üksainuski.
Hele, lahe tont. Ta paneb mõtlema
ja mõtteid unustama, kui selgub,
et nendest ei tule välja.
*
Surnud vares elusat last
ehmatas, seejärel huvitas
võilillede vahel.
Vananev mõtleja, võitleja, guru
paneb maailma asju paika, õpetab,
närides antidepressante
võilillede vahel.
Mägi ületatud, mets läbitud,
tasandik roomates kaetud,
väliköök järele oodatud. Puhkehetk
(kui seda just nõnda kutsuda)
võilillede vahel,
kumalaste suminas,
puukide…
Pilt puuvõra tihkest varjukuplist ning vanamehest, kes istus punutud põhjaga köögitoolil selle musta varju veerel, kaheraudne süles, kõrvetati kitsast seinapraost õuelepiiluja pilku otsekui tätoveering.
Õhk oli kuum ja täiesti liikumatu. Ainus, mis liikus, oli vanamehe pruunis sandaalis üle põlve tõstetud jalg, mis just nagu kehast eraldi eksisteerides rammusa rohelise rohu kohal lõdvalt üles-alla õõtsus.
Äike oli tulemas, selles ei olnud mingit kahtlust, aga alles kunagi hiljem, võib-olla öö hakul, sest taevas vanade talupuude kohal oli veel peaaegu pilvitu.
Õuel istujat, sasitud kanakulli meenutavat meest ei paistnud aga ei hautav kuumus ega ilmamuutusest üha verejanulisemaks muutuvad sääsed mingilgi määral segavat. Isegi oma varrukaotstest narmendavat…
Aleksander Müller, passi järgi Aleksander Müller-Mölder sündis 1947. aastal Tartus. Tartus õppis ta ka mitmes koolis, muuhulgas kaks aastat tollases TRÜ-s psühholoogiat. On neid, kes seostavadki teda ennekõike Tartuga, aga võib-olla veel rohkem neid, kes seostavad Tartut ennekõike just Mülleriga.
Muusikuna oli Aleksander Müller ehk lihtsalt Mülleri Sass legend juba eluajal ja tema puhul võib neid sõnu kasutada vähimatki liialdust kartmata. Eks saatnud tema muusikuteed ka skandaalid, kuidas muidu. Oli ta ju kõiges, mida tegi, liiga isikupärane ja ebakonventsionaalne. Kui lugeda üles ansambleid, kus Müller kaasa tegi, on nendegi nimedel tänaseks kultuslik kõla — Kontrastid, Jüngrid ja muidugi Suuk. „Kuhtumised iseendaga”…
1978. aastal debüteeris neli tänini aktuaalset poetessi — Doris Kareva, Katre Ligi, Ene Mihkelson ja Katrin Väli. Nagu on erinevaks kujunenud nende luuletajatee, erinevad nende käekirjadki, ometi täheldati kohe esikteoste järel ka nelja naisluuletaja ühisosa — neid peeti uue põlvkonna hääleks luules, mida eelkõige iseloomustab teatav resignatsioon. Oma kolleegide Kareva ja Väli debüüte arvustades — ja ka oma hoiakuid avades — kirjutas Mihkelson: „…maailm ja inimesed on vahepealsete aastatega muutunud. Muutunud on ka suhe, ümbritsevat võetakse kui „antut”, millega tuleb kohaneda, mida saab kirjeldada. Ei rohkemat.”[1]
1978. aasta…
„Täiskui: Andres Ehin. (Studia litteraria Estonica 12)”. Koostaja Arne Merilai. Toimetaja Ele Süvalep.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. 440 lk.
Andres Ehini aeg on käes. Ehini on üles leidnud noored inimesed, kellele tema tekstidest on saanud omamoodi sõnumitoojad, kes tajuvad tema tekste põlv- ja ühiskondlikult võib-olla sama olulistena, kui kunagi nende vanemad näiteks Üdi/Viidingu sõnadele kirjutatud muusikapalu. Neid mõtteid tabasin end mõtlemas ühel 2012. aasta detsembris Tartus toimunud Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdil, kui „Kink-Konki” saalitäis publikut teadis peast „Varielu”, Epliku plaadi üht hittlugu, mõistagi Ehini tekstile. Eplik on kusagil intervjuus kerge hämminguga tunnistanud, et kui Andres seda ise näeks, et praegused 20-sed…
16.—18. maini peeti Tartus Saksa Keele ja Kirjanduse Akadeemia kevadkonverents „Palju keeli — üks maa”, mis oli Akadeemia esimene väljasõit Baltimaadele. Kolme päeva sisse mahtus nii eesti kui saksa autorite avalikke lugemisi (Eestit esindasid Kristiina Ehin, Doris Kareva ja Jaan Kaplinski), ettekandeid (Cornelius Hasselblatt, Jaan Undusk, Ülle Pärli, Ralph Dutli jt.), Ene Mihkelsoni autoriõhtu Irja Grönholmi kaastegevusel, väljasõit Võrru Kreutzwaldi muuseumi jm. 18. mail andis Akadeemia president Heinrich Detering „Ateenas” pidulikult üle kaks traditsioonilist auhinda tõlkijatele — Johann Heinrich Vossi auhinna tõlgete eest hiina keelest saksa keelde sai sinoloog Wolfgang Kubin ja Friedrich Gundolfi auhinna saksa kultuuri levitamise eest välismaal…
Kuna olen vastutav kirjandusfestivali HeadRead teavituse ja trükiste eest, küsitakse minult sageli, kellele me festivali teeme. Eks see küsimus ole omajagu sümptomaatiline, sest ilukirjanduse ühiskondliku positsiooni nõrgenemisega tundub vist loogiline kaaluda, kellele ja kuidas siis kirjandusest rääkida. Võimalik, et kirjandusfestivalis peitub paljude meelest ka vastuolu kirjasõna olemusega. Kirjandus pole ju oma olemuselt (ammugi enam) etenduskunst, vaid teostub lugejate vaikses, sageli nähtamatus, äärmiselt isiklikus kohtumises teostega. Kui ongi olemas lugejate „hordid”, siis ei ole neil kombeks koonduda massiks, raamatuid vajavate inimeste armee on enamasti hajus.
Stampküsimusele on olemas ka stampvastus — me teeme festivali inimestele, kellele meeldivad jutustatud lood, kes vajavad ja…
MARKO REIKOP: Me oleme praegu mikrofoniga [Tallinna Pelgulinna] haiglas ja Ellen Niit istub minu vastas haigevoodil. Ma vaatan, et haigla on aja jooksul väga modernseks muutunud. Teil on palatis oma telefon ja olete siin üksinda sees, nagu erapalatis. Minu meelest on see ka täitsa ennekuulmatu. Kuidas teie tuju siin on?
ELLEN NIIT: Mu tuju on väga hea, pealegi paraneb siin väga hästi mu haige jalg. Aga et telefon on voodis, seda võib ka kodus korraldada.
M. R.: Kui tõsine teie tervisehäire on ja kaua olete haiglas olnud?
E. N.: Kaks nädalat. Tervisehäire ei ole nii väga tõsine, aga ta on visa. Nii nagu…
Andrus Kivirähk: „Maailma otsas”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 388 lk.
Lugesin Andrus Kivirähki raamatu „Maailma otsas” läbi ja pidin murelikult tõdema, et mingit praegusel ajal nii kõrgelt hinnatud akadeemilist retsensiooni minul siit ei tule. Parimal juhul võin asjale läheneda endaleiutatud terminitega. „Asi” on aga muidugi rohkem kui üks raamat, „asi” on terve nähtus nimega Kivirähk. Sellele võiks läheneda näiteks reinkarnatiivse meetodiga. Ütleme, et Luts on Gogoli reinkarnatsioon, Kitzberg on Shakespeare’i reinkarnatsioon ja Kivirähk on kõigi nende nimetatute ja lisaks veel hulga ajalisest ilmast igavikku siirdunud lastekirjanike reinkarnatsioon, kelle aga karm saatus ja pilkavalt muigav Jumal, kellele Kivirähk on põhjusega pahane, on paisanud…
9.—12. maini toimus kümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, seekord alapealkirjaga „Aeg lendab!”. Tänavuse festivali patroon oli kirjanik Leelo Tungal.
Sellest, et festival on kümne aasta jooksul kasvanud nii ruumis kui ka ajas, andsid tunnistust juba aprillis hoo sisse saanud eelsündmused, mis jätkusid ka maikuus, nii et festivali põhiprogrammi alguseks oli kirjanduspidu kestnud juba mõnda aega. 4. mail esitleti vinoteegis „Reserva” mitmekeelset antoloogiat „Pilt ja sõna. „Hullunud Tartu” 2010—2012”. Esitlusel astusid üles nii antoloogias esindatud eesti kirjanikud kui ka üllatuskülalised — Esa Hirvonen Soomest ning Andy Willoughby Inglismaalt. 6. mail toimus klubis „Kink Konk” luulevõistluse „TarSlämm” finaal ning samal õhtul…
Hugo Raudsepp: „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”. Eesti mõttelugu 108. Koostaja Hando Runnel.
„Ilmamaa”, Tartu, 2012. 488 lk.
Mälu pakub ja raamatud riiulil kinnitavad, et sari „Eesti mõttelugu” hakkas ilmuma juba aastal 1995. Viimasel aastavahetusel lisandus sellesse pikaks kasvanud ritta Hugo Raudsepa „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”, mis kannab järjekorranumbrit 108. Sarja kõiki raamatuid ei ole käepärast, aga üsna lihtne matemaatika näitab, kui järjepidevalt ja stabiilselt on see ettevõtmine edenenud. Kaheksateist aastat, igal aastal kuus köidet. Silma hakkavad ka üksikud õhemad köited, kuid sarjale tunnukse iseloomulik olevat see ligemale poole tuhande leheküljeline maht, mida esindab ka Hugo Raudsepa raamat.
„Eesti mõtteloo” ambitsioonikas rahvuskultuuriline…
Kahetsusväärse kolmeaastase hilinemisega jõudis „Loomingu” toimetusse Norra—Eesti Ühingu veerandsaja tegutsemisaasta kokkuvõte, Anu Raua seeliku-emapuuga kaunistatud koguteos Estland og Norge i fortid og nåtid („Eesti ja Norra minevikus ja olevikus”), mis ilmus Norras aasta pärast tähtpäeva, 2010. aasta kevadel. Kogumiku on toimetanud Norra—Eesti kultuurisuhete alustalad, esialgse Norra—Eesti kultuuriseltsi looja ja hing Turid Farbregd ja Øyvind Rangøy. Teiste koostajatena on suure töö teinud Kaarina Ritson ja Else-Jannike Kuum, kujundanud Asko Künnap.
Kogumiku juhatavad sisse president Toomas Hendrik Ilvese ja Norra peaministri Jens Stoltenbergi tervitused, oma panuse on andnud ka Norra suursaadikud Eestis: Brit Løvseth, Kai Olaf Lie, Per Kristian Pedersen, samuti Eesti suursaadikud…
Mihkel Kaevats: „Ungari kirsid & teisi luuletusi”.
„Pegasus”, 2012. 80 lk.
Mu nimi on Stephen Dedalus,
mu kodumaad hüütakse Iiriks.
Clongowes on mu asupaik,
ja taevas mu ootuste piiriks.
(James Joice, Kunstniku noorpõlve-
portree)
Ameerika ökokriitik Lawrence Buell pakub raamatus Writing for an Endangered World välja kaks erinevat viisi, kuidas üksikisiku kohatunnetust võiks kirjeldamise eesmärgil visualiseerida. Esimene neist, paiksema (ja traditsioonilisema) eluviisi juurde kuuluv, võiks välja näha üksteise sees paiknevate kontsentriliselt laienevate ringidena. Seda laadi paigatunnetust iseloomustab aina suurenev emotsionaalne seotus keskpunktiga. Emotsionaalselt kõige olulisem koht — kodu — moodustab sel juhul tunnetusliku kaardi keskpunkti. Kontsentrilise kohatunnetusega inimene on ka suhteliselt paikne, tema elutegevus on kodukohaga tihedalt seotud.[1]
Teine,…
Madis Kõiv: „Uudisjutte tegelikust ja võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”.
„Loomingu Raamatukogu” 2013, nr. 1—3. 184 lk.
Madis Kõiv on ammu nihkunud autorite kilda, kelle loomingut saadab juba ilmumisel teatud aprioorne kvaliteedigarantii, jättes tema teoste meeldivuse pigem isikliku temperamendi ja ehk ka kirjandusse suhtumise emotsionaalse sättumuse valda — kellele meeldib kuumem, kellele analüüsivam, kui veidi üldsõnalist vastandust kasutada. „Uudisjutud” koondavad mitte küll kõik, aga tugeva paremiku autori viimasel kahel ja poolel aastakümnel perioodikas ilmunud lühemast proosast. Mis kõige rõõmustavam, kaante vahele on jõudnud ka täiesti uusi, seni avaldamata tekste. Nende hulgas leidub väljavõtteid autobiograafilisest romaanist „Keemiline pulm” (2002), mida trükiti teatavasti nii…
Heino Kiige mälestustesarja esimeses osas „Kuresaapad. Põnnipõlve mälestusi” (2002) on peatükk „Nurgas”, mida olen varemgi maininud oma arvustuses kahe Kiige mälestusteraamatu kohta („Looming” 2004, nr. 11), aga seekord tahaks tsiteerida pikemalt. Sest selles episoodis, omamoodi kujundis, on mingi kvintessents Heino Kiige kogu iseloomu, kirjandusliku tegevuse ja olemuse kohta.
„Ma ei taha üldse paha poiss olla ja ega ma mingit tegu paha pärast ei teegi. Lihtsalt teen, mis parasjagu tegemiseks tuleb. Mõnikord selle tegemise järel isa ütleb lühidalt:
„Poiss, nurka.”
Ta ei kärata ega seleta. Ise pead seisma ja mõtlema, mis tegelikult viltu läks. Pärast ema vahel aitab mõelda, aga nurgasolijaga ei räägita. Ja…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
