Oli esimesi tõeliselt suviseid pühapäevi, kui jalutasime koos ühe tõlkijaga (imelised, asendamatud inimesed on need tõlkijad!) Käsmus mere ääres. Rääkisime, muidugi kirjutamisest ja tõlkimisest ja lugemisest, aega oli vähe, seega ikka ainult kõige olulisemast, kiiresti, võimalikult täpselt ja lühidalt. Huvitav oli. Isegi see ei seganud, et vahepeal natuke vihma sadas, seisatasime sirelipõõsa all ja siis küsis Guillaume järsku, kes on su lemmikkirjanik. Eesti kirjanikest. Ma tean küll, kes, aga ikka lõi korraks hinge kinni. Kuidas ma ütlen ÜHE kirjaniku. Kui ma loen tegelikult veel seda ja seda, ja kui sellel midagi ilmub, siis alati loen ja vahel avastan, et pole…
Toomas Raudam on kirjanik, kes ujub alati vastuvoolu. Mõnes mõttes võikski kirjanik kui amet või kutsumus olla vastuvoolu ujuja. Voogame kõik ühes voolus oma argiaskeldustes, ja ennäe, vastu ujub kirjanik, kes ütleb, et see kõik on üsna mõttetu rähklemine, vaadake, kulla inimesed, elus on muud ka. Kirjanikke on igasuguseid…
Viimaste kümnendite eesti teatrit iseloomustab nihe postdramaatilisuse suunas. Vastsete lavavormide esilekerkimisega käsikäes on vähenenud traditsiooniliste näidendite roll ja teisenenud teatritekstide loomise viisid.
Lastekirjanduse aastaülevaate kirjutamine eeldas möödunud aastal ilmunud lasteraamatute valimatut lugemist. Nõnda puutusin kokku ka teostega, mis ehk muidu mu huviorbiiti ei kuuluks.
Alustan arvandmetega ja liigun nende juurest sujuvalt üldistuste manu. Mulle teada olevalt ilmus 126 luuleraamatut, mis kandsid tiitellehel aastanumbrit 2021. Tuhat tänu Signe Suursöödile Eesti Rahvusraamatukogust, kes mind operatiivselt nimekirjadega varustas.
Ma ei ole kunagi varem nii teravalt tajunud eesti kirjanduse eskapismi ja eneseküllasust kui 24. veebruari hommikul 2022. Eesti Vabariigi 104. aastapäeva hakul oli Venemaa alustanud sõda Ukraina vastu.
Vilja Kiisler sõnas aasta algul Maarja Kangro „Õismäe ajamasinat” arvustades, et „teema ei loe [heas] kirjanduses suurt midagi, loeb ainult see, mismoodi on tekst tehtud”.
Raamat on raam, mille sisse maalib lugeja pilk pildi. Lugeja muidugi teab, et mingi pilt on juba raami sees olemas, aga see on olemas umbes nagu lotopiletit kattev kiht, mille pilk maha nühib, et avastada sealt alt see kombinatsioon, milles mängivad kaasa lugeja ootused, (eel)arvamused ja varem loetu.
„Loomingu” artiklisarjas on mõtteid avaldanud Märt Väljataga, Johanna Ross ja Mart Velsker. Järgnev ei lisa palju üldise narratiivi ja mõttevahetuse seisukohalt, pigem kinnitab väljaöeldut ja kõigile teada olevat. Siinkirjutaja eesmärgiks on XXI sajandi eesti kirjandusmaastiku kõige üldisem kirjeldus, mille põhivõtteks on nimepillamine ja loetelud.
Peaasjalikult keskendub edaspidine proosakirjandusele, kitsamalt romaanidele, mõnel erandjuhul osutatakse ka luuleraamatutele. Kui paar aastat tagasi kirjutasin gümnaasiumile mõeldud nüüdiskirjanduse e-õpiku tekste, siis käsitlesin sajandivahetuse kirjandust ennekõike temaatiliste keskmete ja motiiviseoste kaudu. Teatud mõttes järgin siin sama põhimõtet, aga püüan keskenduda viimasel kümnendil ilmunud tekstidele. Teatavast pedagoogilisest hoiakust kantuna tahaksingi järgnevat juttu nimetada eesti nüüdiskirjanduse mõnevõrra ebaühtlaseks ja pidevalt…
Sissejuhatuseks
Peaaegu sada aastat tagasi väitis vene kirjandusuurija Boriss Tomaševski, et kirjanikke on kahte liiki – biograafiata ja biograafiaga kirjanikud. Viimaste loomingu mõistmiseks on tarvis arvesse võtta eluloo legendi, mida autorid tihtipeale ise on kultiveerinud ning mis muutub kirjandusfaktiks, kuna „tekstide kõrvutamine autori biograafiaga ning mäng tema subjektiivsete tundepuhangute ja pihtimuste potentsiaalse reaalsusega” on tõlgendamise seisukohast produktiivne.[1] Vaino Vahing, kelle sünnist möödub tänavu veebruaris 82 aastat, on kindlasti biograafiaga kirjanik. Tema eluloolise (oma)müüdi komponendid on teada: setupoiss (kuigi ta koduküla Aravu ei asu Setomaal), hulluarst, suur armastuslugu – abielu Maimu Bergiga ja selle purunemine –, Salong, Spiel jm. Sellesse müüti põimub mitmeti Vahingu kirglik…
Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveerivust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul palju. Isegi nii palju, et korraks mõtlesin mõttevahetuses osalemisest loobuda, kuid siis mõtlesin jälle ümber, sest hõlmamatus on üks tõsiasi, mis XXI sajandi eesti kirjandust XX sajandi omast eristab. Kindlasti on lünki kõigil mõttevahetuses osalejatel ning ma ise olen pidanud vähemalt mingilgi määral uuemat kirjandust jälgima, kas…
Jorge Luis Borges kirjutas, et ta on paradiisi alati ette kujutanud omamoodi raamatukoguna. Raamatukogu mitmekihiline maailm avaneb ja sina, lugeja, võid saada selle igaveseks rändajaks. Raamatukokku sisenedes sünnib lootus raamatu avamisest ja lehekülje pööramisest. Raamatu leheküljed on nagu maapind, millele on hea toetuda, ja nad köidavad sind päris maapinna külge ka väljaspool raamatut.
Minu esimene raamatukogu oli maal, nõukogudeaegses korteris. Raamatukogu kohal elas perekond väikese valge koeraga ja nii on minu raamatukogu-mälestuse külge aheldatud mälestus sellest hirmsast koerast, kes pidevalt trepikojas lamaskles ja siis alla sadas, kui püüdsin raamatukokku minna. Seisin temaga pidevalt silmitsi. Ent ma läksin ometi, turnides mööda trepikoja…
Võtan vaatluse alla kaks raamatut, millest üks on ilukirjandus ja teine mitte. Minu valitud raamatutel on teatavaid ühisjooni, kuna neis räägitakse paremast kogukonnast või visandatakse selle võimalikkust.
Lapsest saati olen ma tahtnud kuhugi kuuluda ja olen südames kandnud ideaalse kogukonna võimalikkust.
Mäletan, kuidas ma ühel või teisel põhjusel erinevatesse kooslustesse ei sobinud – osalt seetõttu, et mu sotsiaalne kogemus endaealistega oli ahtake (olin peaasjalikult oma emaema hoole all, kes mind päris varases eas olelusvõitlusest säästis), osalt aga ka oma õhina ja ootuste tõttu nende koosluste suhtes, mis aga kunagi ei täitunud.
Minu esimene kogemus kogukonnast kui tõrjuvast kooslusest pärineb 1970. aastate lõpust, kui läksin…
Laulva revolutsiooni aasta sügisel loodi meil mõneti maagiline humanitaarinstituut, mis hakkas kevadel üliõpilasi ligi tõmbama nagu magnet rauapuru või kärbseseen lendputukaid. EHI algusest saab tänavu juba 33 aastat, meenub, et olin tookord ka ise kokku korjamas pabereid sinna õppima minekuks. Aga elujärg oli (vist õnneks) nii segane, et pidin uue partei osakonna juhatajana jahmerdama teistlaadi põnevas voos.
Mullu augustis ilmus üksjagu ka EHI algusaastaid puudutav kummaline kaantevahe pealkirjaga „Teekond Magellani pilve”, autoreiks-koostajaiks kunagised humanitaarinstituudi üliõpilased Holger Mölder ja Indrek Olmaru. Neist teine on nüüd juba ligi kolm aastat seal, kust enam tagasi ei tulda, ta kamraad ja kaastööline Mölder viis lõpule raamatu,…
IGOR KOTJUH: Jossif Brodski kirjutas 40-aastaselt: „Mis oskan mina öelda elust? Et on olnud pikk.” Andrei Ivanov ja 50 aastat. Kuidas sina oma vanusesse suhtud? Kas pool sajandit on soliidne iga või ei ole sisemine poisike veel kusagile kadunud?
ANDREI IVANOV: Aeliita, üks minu uue romaani tegelasi, on noor neiu, mässaja, anarhist ja kiusupunn… Teda oli mul kõige lihtsam kirjutada. Ma arvan, et olen hingelt ikka veel noor. Kodus öeldakse, et ma olen teismeline. Inimesed norivad minuga pidevalt, eriti lähedased. Kõik tahavad mind liistule tõmmata, panna mind rääkima ja tegema seda, mis on neile vajalik või mugav. Viiekümne aastaga ei ole…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Foto: Elisa Johanna Liiv
Foto: Dmitri Kotjuh
Foto: Wikipedia
Foto: Kris Moor
Foto: Wikipedia
Foto: erakogu
Foto: Ave Maria Mõistlik